Monday, September 26, 2011

Taastumine ja edasiminek

Ma olin üllatunud, kui kiiresti taastusin sel korral maratonist. Samal päeval pärast maratoni oli ehk kõige valulikum, kuid juba järgmisel päeval panin kõrged kontsad alla ja mõtlesin endamisi, et see on piisavalt hea indikaator tõestamaks, kuivõrd palju kiirem oli taastumine sel korral. Paljuski aitas kindlasti kaasa kõndimine kohe pärast maratoni ja kõigil järgnevatel päevadelgi. Nüüdseks tundub kogu see oluline päev juba nii kauge olevat - jäänud on vaid meeletult head emotsioonid ja need jäävad alatiseks minuga.

Jooksmas olen käinud mõned korrad, kuni mind tabas väiksemat sorti põlvevalu. Nüüd olen uurinud ja selgus, et tegemist on põletikuga - üsna tavaline pärast suuremaid pingutusi nagu seda maraton on. Aitavad näiteks Voltaren või Fastum geel. Pluss muidugi puhkus põlvele. Ühed kogemused räägivad ka seda, et abi saab müstilisest hobustele mõeldud möksist. Priit Ailt aga näiteks ei usu sellesse, samas mul isa kasutab aastaid igasugu murede puhul just seda ja toimib. Ehk kehtib sellegi puhul reegel: tuleb leida endale sobivaim ja efektiivseim. Lisaks pidavat aitama väike Ibuprofen-i kuur, mis toimib põletikuvastaselt. Mina ise olen hetkel lootnud lihtsalt puhkusele ja esiti ravimeid ei tarvita. Lisaks põlvepõletikule on kallal ka väike külmetus. Kõik see kokku kannab minu jaoks lihtsat märki: on aeg puhata ja seda ma teengi.

Paljud teist on küsinud, mis edasi - kuhu nüüd? Mul on olemas päris mitu mõtet ja luban, et juba mõne kuu pärast alustan järjekordse projektiga täiskäigul. Hetkel aga on elu mind kandnud lainele, kus mõistan, et keskpunktis peavad teised asjad olema. Esiteks olen otsustanud pärast mitme aastast koolist eemalolekut oma lõputöö ära kirjutada. See tundub mulle hetkel veel palju keerulisem kui maratoni jooksmine. Kuid ma usun, et kui sihikindlus viis mind maratoni joostes finišhisse, viib sihikindlus mind ka lõputöö kaitsmisele. Teine põhjus, miks kohe praegu suurelt üht ägedat projekti ette võtta ei saa, on see, et olen enam kui kuu pärast teisele poole ookeani sõitmas. Ameerika ootab mind ees ja seal kavatsen ma kahe kuu vältel end laadida. Mis veelgi olulisem, sel korral püüan Ameerikas elades olla sportlik - ma püüan minna ja tulla samas kaalus! Teate, see pole polegi nii kerge. Siiani on kogemused vastupidised olnud, sest ahvatlusi on seal palju ja liikumisvõimalusi jube vähe. Niisiis olgu seegi väike projekt: "Ameerikas. Tulen ja lähen samas kaalus" :) Seniks aga olen tavaline tervisesportlane, kes jookseb, sest muud moodi ta enam olla ei saa.

2 comments:

  1. Lihtsalt infoks:
    kui peale maratoni läksin apteegist Fastumit küsima siis sain vastuse, et see on nüüd retseptiravim.

    ReplyDelete