Treeningplaan paigas

Esimesed trennid on seljatatud. Raskemad, kui karta oskasin. Mitme kuune trennist hoidumine, taastumine operatsioonist on teinud oma töö või siis õigemini jätnud töö tegemata. Terasspordi peatreener Anu Ruutu võttis oma kohuseks koostada treeningkava, mida järgnevad kuud järgin ja mis omakorda on eelduseks Kilimanjaro vallutamisel.

Kui esialgne kava sisaldas endas suuresti treeningut jõusaalis, siis kokkuleppeliselt sai see kiiresti muudetud. Treeneri ja iseenda vastu aus olles, siis minust peegli ees hantlitega vehkijat ei saa. Olgu kava või mitte, kuid taoline treening sobiks vaid juhul, kui treener on alati kõrval, et sundida ja kontrollida pidevalt. Vastasel juhul käiksin kohal ja jutustaksin, või leiaksin muud meelepärast, et aeg mööda saata.
Niisiis, praegune kava on lihtne ja loogiline. 3-4 trenni nädalas, mille hulgas on:
1 x lihastreening nagu Bodypump (asendab jõusaali treeningu ideaalselt)
1 x vastupidavustreening nagu jooks, suusatamine, ringtreening või kiirkõnd
1 x venitustreening nagu Bodybalance või jooga

Treeningpäevik on kohustuslik!

Alustuseks tegime siiski Anuga ühe jõusaalitreeningu ka läbi, et veenduda veel kord, et see pole mu meelistreening. Pärast veel jooga ka peale. Ilmselgelt pingutasin esimese korra kohta täiega üle ja nii on juba kolmandat päeva lihased valusad viisil, mida ei mäleta ma ammu. Samas on see veenev märk, et olen tuhast taas tõusmas, kuigi pikk tee on veel minna.

Järgmine korralik trenn (kui seda nii saab nimetada) ootab ees kohe pärast jõule 26.detsembril, mil toimub taas järjekordne Pekist Priiks. 45 km ühtejutti vahelduva jooksu ja kiirkõnniga. See saab olema väljakutse!

Aasta 2014 väljakutse – vallutada Kilimanjaro!

See on tõsi! Olen alustanud liikumist ühe tõelise unistuse täitumise teel – Kilimanjaro tipu vallutamine!
Eestist alguse saanud rahvusvaheline naiste organisatsioon Ladies Trekking tegi ettepaneku järgmise aasta rahvusvahelisel naistepäeval Aafrika katus vallutada. Ma ei kahelnud hetkegi  ja võtsin selle põneva väljakutse vastu.

Mis ees ootab?
Kilimanjaro kõrgeim punkt asub 5895m kõrgusel, kuid selle vallutamine ei tähenda siiski alpinismi, vaid matkamist. Sellest hoolimata pean siinjuures tunnistama, et olen viimase kolme aasta halvimas vormis. Kuigi kaalunumber on aegade väikseim, tean, et lihasprotsent on väike ja võhma pole mul samuti. Terasspordi treenerid on juba välja töötamas treeningkava, mis aitaks mul alles jäänud pisut vähem kui kolme kuuga saada organism toonusesse.

Iga sammuga sel teel hoian kursis Sind, hea lugeja blogi vahendusel.
Back on track!

Kertu

Ps! Kui Sul on olnud mõttes Kilimanjaro vallutamine või tekkis soov nüüd, siis veel on meie reisigrupis vabu kohti!

Operatsioon seljatatud

Ma lubasin, et ühel päeval, kui kõik probleemne on möödanik, annan endast taas märku. Nüüd saan öelda, et see hetk on käes ja tervisehäda, mis sundis mind Lidingöloppetile minemise plaani ära jätma, on jäänud seljataha.

Valetaks, kui ütleksin, et paar kuud spordist eemal olemist on kuidagimoodi hästi mõjunud. Vastupidi. Mu keha ja vaim on suuremas stressis, kui kunagi varem. Pinge, mis olukorraga kaasnes, on jäänud õlule kanda. Lootust annab teadmine, et nüüd võin taas trenni teha, kuigi esialgu rahulikult, aitaks seegi  tasapisi rajale tagasi. Tasa ja targu. Abiks ja toetuseks siinjuures tervislik toit ja Borjomi.

Mis saab edasi?
Mul on üks eriti põnev plaan eelolevat talve silmas pidades. Alguse saab see üsna pea. 

 

Palju päikest!

Kertu

"Kertu suudab" katkestab

Head sõbrad, toetajad, jälgijad,

ma tahaksin väga 28. septembril seista stardis ning anda endast parim, et naeratus näol finišijoon ületada, kuid olen sunnitud esimest korda nende aastate jooksul katkestama treeningud ning ära jätma suurvõistluse. See pole valik, vaid vajadus. Ma võtan endale vabaduse diagnoosi mitte täpsustada, kuid ütlen, et olen seisundis, mis vajab kiiret sekkumist operatsiooni näol. Taastumisele kulub paraku kogu võistluseelne periood, mille ajal on  treening välistatud. Täna, siin ja praegu on minu valik tervis, millele pühendan kogu oma tähelepanu.

Ma usun, et iga kogemus siin elus tuleb meile midagi õpetama ja ma annan endast parima, et õppeprotsess edukalt läbida. Hoian Teid kursis toimuvaga ja luban, et ühel päeval teen ma Lidingöloppeti ära.


Olge terved!
Kertu

Toidumürgitusest ja muust

Ma ei ole siiani kava järgi treenima hakanud, vaid endiselt jooksnud siis kui tahan ja nii palju kui tahan. Peagi see pull lõpeb, aga seniajani olen nautinud vaba graafikut. Mis seal salata, kohatist laiskust ka. See-eest liikunud olen ma palju. Alar Siku juhtimisel läbisin paaripäevase matka Lõuna-Eestis, küll paadiga, küll jalgsi. Eile aga tegin poolepäevase ringkäigu Piirissaarel. Liikumist on jagunud pea igasse päeva.

Väike kurguvalu, nohu on mind viimasel ajal kimbutanud. Tavaline konditsioneeri ohver ja mitte, et ma ise seda oma autos kasutaks, aga iga kord kui satun kellegi teise autos sõitma, saan laksu kätte. Raadiotöötajad teavad hästi, kuivõrd efektiivne tervisetapja konditsioneer on. Siiski sain tatisest ninast ja valutavast kurgustki  mõne päevaga jagu, kuniks eile tekkis kindel soov haarata kusagilt tee äärest otse taluniku käest maasikaid. Ikka ehtne ja Eestimaine, mõtlesin. Ilusad ja magusad pealekauba. Maalapsena ma sel hetkel isegi ei mõelnud, et aedmarja pesu võiks olla hädavajalik, kui need otse talumehe käest ostetud - puhas kraam ju. Lasin hea maitsta ja kuigi mitte liiga palju, siis nagu hiljem selgus ikkagi piisavalt.
Umbes kolm tundi oli möödunud, kui magama heitsin ja sekund hiljem hirmsat iiveldust tundsin. Ikka nii, et pikali olla ei kannatanud ja oksendama olin sunnitud jooksma. Sealt maalt käis kõik nii kähku, et järje pidamine kadus, sümptomiteks: iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, kuumahood, nõrkus. Ausõna mõtlesin sel hetkel, et nüüd on lõpp lähedal. Helistasin suures hädas õele, kes just praegu läbimas parameediku koolitust ja sain vastuse, et kohe tuleb kutsuda kiirabi. Aga ma ikka ei kutsunud, sest mulle tundus, et peaks veel vähe ootama. Enesetunne oli nii kehva, et käisin toas ringi kui pöörane, et leida paremat kohta, paremat enesetunnet. Viimaks läksin jääkülma vee alla. Ma ei tea, miks ja kuidas, aga see mõjus. Vahepeal oli juba ka paremaid hetki, kuid siis jälle justkui tagasi vanasse musta auku. Viimaks sain rohtu, mis pidavat kiirelt mõjuma ja kindlalt aitama. Tundus, et olen pääsenud. Ühel hetkel julgesin juba taas voodisse minna, uinusin sekundiga.
Täna, päev hiljem pole olemine veel kiita, kuid talutav asjaolusid arvestades.Õppetund seegi.

Jaanipüha möödugu hästi!

Rakvere ööjooks tehtud!

Rakverre jõudsime aegsasti, et oleks aega kohapealse nautimiseks ning korraldusega kurssi viimiseks. Ometi oli mul korralik ärevus sees juba poolest päevast. Sellele aitasid kaasa esiteks tibukollasesse riietunud Icepeak`i poisid, kes lubasid mulle taldu näidata ja muidugi kolleegid, kes üksteise järel raadiomajas uurisid, et mis aega ma jooksen. Mõtlesin, et olen nüüd ju mitu nädalat trenni teinud ja kümne kilomeetri läbimine ei peaks raske olema, aga aja jooksmiseks tundus veel vara olema. Ometi olin selleks korraks eriti profi jänese ära rääkinud. Tõtt öelda ma paljuski temale lootsingi.

Start läks ja ilma ettevalmistuseta rajale tulnud Sigrid ja Fredi jäid meist kohe maha. Jooksjate mass oli suur ja kuidagi ei saanud liikuma. Ikka siia ja sinnapoole, et päris kõndima ei peaks. Esimene tõus seljataga ja mulle tundus, et päeval joodud kohvi oli saatanast, sest vedelikupuudus andis juba tunda. Esimesed kilomeetripostid olid seljataha jäänud, tempo püsis hea. Melu rajal ja raja ääres oli ilmselgelt üks ägedamaid, mis kodumaa võistluste juures kogetud - bändid, tantsutüdrukud, rahvatantsijad iga kilomeetriposti juures. Tundus, et kogu Rakvere rahvas on kokku tulnud, et suurest spordipäevast osa saada - kes jooksma, kes raja äärde jooksjatele kaasa elama.

Pool maad seljataga, pisut sain juua, kuid ometi hakkas tempo langema. Nüüdsest oli mu jänesel Tiidul eriti oluline roll. Ta pidi mind motiveerima andma endast parima, samal ajal kui mina enam ei tahtnud endast midagi anda. Vaimselt ennekõike tundus ees ootav mõni kilomeeter mõrvarlik. Mulle tundus sel hetkel, et kõik mu läbitud maratonid on illusioon, sest ainuüksi 10 km on raske.

Paar kilomeetrit jäänud ja ma olin kindel, et kui Tiitu poleks kõrval, oleksin ammu viilinud. Ilmselt kõndinud või vähemasti tempot palju aeglasemaks võtnud ja keskendunud kõigele muule peale jooksmise. Aga ei, jooksin  kõikide üles seatud duššide alt läbi, samal ajal lastes endale sisendada, et ma jõuan veel ja meetrid jalge all möödusid. Finišh oli lähedal ja lõpuspurt tõestas, et jõudu olnuks veel. Aga see polnud enam oluline, esimene selle hooaja võistlus oli tehtud.

Aeg: 00:58.41
Enesetunne pärast jooksu: super, kusjuures mitte ükski lihas ei anna endast märku
Järeldus: treenimiseks olen piisavalt heas vormis, võistlusvorm pole kiita

Homme Rakvere ööjooksule

Olen viimased nädalad treeninud 4 kuni 5 korda nädalas, kestusega poolest tunnist kuni pooleteise tunnini. Olenemata ilmast. Isegi siis olin väljas, kui vihmasadu oli nii tugev, et sekunditega läbimärjaks sain, lisaks rahe vastu nägu peksmas.
Jooksutrenn on toimunud ikka oma lemmikpaigas Pirital ja mitte metsas, kus peaksid toimuma. Kohe, kui mul on treeningkava ees ja sund treenida metsas, teen seda. Treeningkava on hetkel koostamisel ja peagi saan seda teiega siin jagada.

Täna ma aga kogun end, et homme olla Rakveres ööjooksu stardis. Plaani on võetud kõigest 10 kilomeetrine distants, kuid hetkel tundub see jõukohane. Homset silmas pidades, tegin eile viimase trenni ja täna puhkan. Väike laadimine on samuti plaanis. Lisaks toon Fitshopist mõned magneesiumid, et krampe vältida.

Lidingöloppetist rääkides, siis nüüd on küll viimane aeg kampa lüüa, kel vahepeal on sama mõte tekkinud ja tahaks samuti professionaali käe all üheskoos minuga maailma suurimaks ning pikemaks krossijooksuks treenida. Jooksupartner on kokku pannud vastava paketi kõigile soovijatele, loe lähemalt siit.

Seniks aga, kohtumiseni homsel ööjooksu rajal!