Matkasaabaste valimine

On kindel, et kõik, mille saan homse varna lükata, ma ka lükkan. Sama on varustuse valimisega, rääkimata pakkimisest - seda teen ilmselt vahetult enne lennukile minekut.

Aga kusagilt tuleb alustada ja vähemalt "saapad" võin oma "reisile kaasa" listist maha tõmmata.
Valimisele eelnesid pikemad ja sisukamad arutelud teemal, millised peaksid olema saapad, kui matk Aafrika katusele kestab kokku kaheksa päeva ning samal ajal on ette nähtud kaheksa kuni kümme tundi kõndimist päevas. Maastik on vahelduv - vihmametsast kõrbeni välja, temperatuur mäejalamil 25 soojakraadi ja mäe tipus -10 kraadi. Võimalik, et sajab palju ja jalanõude kuivatamise võimalus puudub. Mulle tundus päris hullumeelsena leida ühed ja samad saapad, mis kogu selle kadalipu vääriliselt läbi aitaksid teha.

Art Oppi eesotsas tuli oma soovitustega appi ja leidis saapad, millega peaksin ideaalselt hakkama saama. Merrel Chameleon Arc 2 Rival, waterproof. Omadustest olgu esile toodud:
- ortholite : sisetald, mis vajub maksimaalselt 1% aastas.
- q-form : naiste (k.a rasedate) lemmik, spetsiaalselt naistele loodud tulenevalt kehaehitusest.
- wtpf : veekindel, tänu membraanile hingab ja laseb niiskust välja, kuid sisse mitte.
- fresh : antibakteriaalse toimega sisemus, väldib ebameeldivat lõhna jalanõus.
- vibram : tald valmistatud kummisegust, mis tagab vastupidavuse, spetsiaalne muster sobilik nii jäisel, kui ka kivisel pinnasel.

Nii mõnestki neist tehnoloogilistest omadustest kuulsin esimest korda. Pärast matka saan kinnitada või vastavalt ümber lükata lubatu.

Hetkel on ülesanne saapad aktiivselt kasutuses hoida, et need võimalikult nö sisse käia.

Alari Siku soovitused Kilimanjarol

On olnud hullumeelselt kiire aeg. Ainus, millele olen suutnud tähelepanu pöörata, on tervis. Et enam-vähem saaks vajalikud unetunnid täis magatud ja vitamiinirikas toit söödud. Kuigi mis siin salata, olen patustanud ka. Täna näiteks tekkis vastupandamatu küpsise isu ja nii sõin karbi peaaegu üksi ära ja mis sest, et olin teel pikale jalutuskäigule. Tunne oli, et on vaja!
Trenni olen viimase nädala jooksul teinud rahulikumas tempos - pikemad jalutuskäigud rabas ja linnaradadel ja vähem grupitreeninguid Terasspordis. Mõni õhtu on trenn jäänud taotuslikult vahele, et see aeg une arvele lisada. Nii ongi viimased ajad pideva kalkuleerimise tähe all möödunud. Nimekiri "mäele kaasa" ja muu selline on hetkel veel poolik ja vajab varsti tähelepanu.
Mõni päev tagasi vestlesime Kilimanjarost pikemalt mu hea tuttava Alar Sikuga. Andis temagi omad soovitused mulle teele kaasa ja need kõlasid järgmiselt:

Esiteks (kõige olulisem): mäe vallutamine on vaimne tegevus ja füüsiline pool on vähemtähtis.
Teiseks, mäel taastuda pole võimalik ja jõuvaru, mis on jalamil, on kogu retkel pidevas kasutuses. Juurde midagi ei tule.
Kolmandaks soovitas ta laiselda, magada ja süüa palju. Lisapingutus, enese väsitamine laagris on keelatud.
Neljandaks, mäe vallutamine pole sport ja tuleb vältida "kiiremini, paremini" mõtteviisi.
Viiendaks, peavalu mägedes on normaalne, kehv enesetunne mäekõrgustes samuti. Silme eest virvendus aga on juba ohtlik ja siis tuleb paluda end kiirelt alla viia.

Üldiselt soovitas Alar juba nädal enne panustada rohkem laisklemisse, söömisesse ja magamisse. See kõlab imeliselt, kuid hetkel ilmvõimatuna.

Korralik trenni-laupäev

Kaks trennivaba päeva kulusid ideaalselt ära. Täna aga trotsides libedaid linnatänavaid, sõitsin juba kella 11-neks Terassporti. Just siis algas Bodybalance, kuhu kutsusin sõbranna Kadi ka kaasa. Nii hea on tunne, kui juba jõuad, juba teed keerulisemaidki harjutusi kaasa. Pärastiselt jagas Kadigi mu kõrget hinnangut just selle treeningu osas. Aga see oli alles algus, sest edasi plaanisime ette võtta esmaskordselt Synergy 360 treeningu. Eeltöö jäi muidugi tegemata ja teadsin vaid, et tegemist on funktsionaaltreeninguga.

Lisaks meile oli veel neli naisterahvast ja kuigi treener oli meesterahvas, mõtlesin, et see peab mingi tantsuvärk olema. Aga rohkem ei jõudnud mõelda, sest kohe läks rassimiseks. Minu esimeseks ülesandeks oli visata palli vaheldumisi mõlema käega vastu batuuti – 30 sekundit järjest ja 10 sekundiliste pausidega neli seeriat jutti, kasvavas tempos. Kadi samal ajal stepperil. Teised – kes TRX-iga kätekõverdusi tegemas, kes harjutusi kerele. Kõik käis nii kähku, et ei jõudnud väsimuse üle kurta. Igal teisel hetkel oli treener Jaanus kõrval, et meelde tuletada: „Tempo, tempo!“. Või siis küsis ta: „Mis sa siin nüüd siis teed – päevitad või? See harjutus käib nüüd küll teisiti“. Seda kõike muidugi sõbraliku toonida, kuid kokkuvõttes mõjus motiveerivalt! Viilimiseks polnud aega, treener sõna otseses mõttes sundis kõike õigesti tegema. Kui ring täis sai, tuli kohe järgmine ring uute harjutustega – 20 kilose sangpommi rebimine (kes ei jõudnud, see 8 kg-ga), biitsepsi-abaluu harjutus trenažööril ja harjutused matil. Kõik ei tulegi meelde, kuid igal juhul said kõik teadaolevad ja teadmatud lihased läbi võetud. Trenn lõppes venitusega ja ma mõtlesin, et miks küll vaid tütarlapsed on seal trennis? Korralik sõjaväelaager ja mu meelest eriti sobilik meestele. Seda tublimad muidugi tüdrukud, kes kaasa tegid. Trennist läksime otse sauna ja seal tundus leilikulbi tõstminegi liig mis liig. 

Kel rohkem huvi Synergy treeningu kohta, siis infot leiad siit:

http://terassport.ee/synrgy-360/

Rühmatreeningud Terasspordis

Vaid kuu aega on jäänud Kilimanjaro vallutamiseni. Sama palju on aega, et saavutada parim tervislik ja füüsiline vorm.

Eesmärk viimasteks nädalateks on:
- parandada vastupidavust
- tõsta hemoglobiini taset veres (hetkel see näitaja 125g/l)
- tugevdada immuunsüsteemi

Niisiis, kuna ilmad on liiga krõbedad, et joosta väljas ning lindil jooksmine pole mu meelistegevus, otsustasin hoopiski rühmatreeningute kasuks Terasspordis. Alustuseks 30 minutit aeroobset trenni - kiirkõnd mõõduka tõusunurgaga lindil ja seejärel joogatrenn - sedapuhku Kristiina juhendamisel YogaFlow. Kuna Terasspordis käib palju rahvusvahelist seltskonda, sattusin taas inglisekeelsesse trenni. Lisaks ilmselt kõige positiivsema treeneri juhendamisele. Rahvast oli piisavalt vähe, et eeldada personaalset lähenemist ja nii sain üsnagi palju toetust, et tehnikat siluda. Pole ma joogas ammuilma käinud. Energia, emotsioon olid super!

Ehk just head assotsiatsioonid viisid eilegi rühmatreeningust osa võtma. Sel korral planeeritult mu lemmiktreening ehk Bodybalance ja Tuuli juhendamisel. Taas piisavalt hingamisruumi ja samas treeneri pidevat kontrolli. Pärastine päev möödus tõemeeli lenneldes - heade emotsioonide tuules. Vaid väsinud lihased tuletasid igal sammul meelde tehtud trenni. Ja nii veel tänagi, kuigi trennist võtsin teadlikult vaba  päeva.

Aktiivne puhkus Iisraelis

Sõitsin nädalaks põnevasse ja sooja Iisraeli, et tutvuda riigiga ja rääkida sellest raadiokuulajatele. Ringreisi alustasime Tel Avivist, mis on ennekõike tõeline 24/7 tegevuslinn. Sealt edasi liikusime mitmeks päevaks lõunapoolseimasse otsa ja ideaalse puhkusekuurortina tuntud Eilatisse. Seal on loodud piisavalt võimalusi aktiivseks puhkuseks - nii saime osa delfiinidega sukeldumisest, Punases meres ujumisest ja kaamlitega sõidust. Viimane muide kindlustas valusad sääremarjad mõneks päevaks.

Sõit läbi kõrbe viis Timna Parki muistsete vasekaevanduste radadele. Edasi külastasime Masada rahvusparki, mis asub 900 m kõrgusel. Üles liikusime liftiga, kuid alla otsustasin liikuda omal jõul, trenni mõttes. Ligi 45 minutit jalutasin mööda liivast kivirada ja treppe tagasi jalamile. Ja mu sääred said korraliku tambi - umbes sama peaks toimuma Kilimanjarolt laskudes.

Lõpuks, et kehale ja vaimule kohalikku turgutust lisada, suplesime Surnumeres ja ei jätnud muidugi kasutamata võimalust end kokku määrida mineraalirikka mudaga. Beebinahk sai kindlustatud! 

Aktiivsust nullis vaid kohalik toit. Tõepoolest üks selle kandi parimaid - rikkalik hommikusöök, veel rikkalikum õhtusöök ja isegi, kui lõunaajal piirdusin vaid värske pressitud mahlaga, oli hirm kaalutõusu ees õigustatud. Koju jõudes mind lisandunud poolteist kilo ei morjenda, kuid selge, et tagasi kodusse rütmi naasmine on vajalik. Niisiis kätekõverdused hommikuti, karastamine ja tervislik valgurikas toit igapäevaselt. Suhkrust olen taas loobunud juba ainuüksi sel põhjusel, et soojast kliimast külma naasmine on kehale piisavaks katsumuseks.

Liiga vara trenni

Nädalad lähevad, ärevus kasvab ja tervis paraneb vaid teosammul. Nädala eest oli tunne juba päris hea ja otsustasin väikese rabamatka ette võtta. Soojalt riides, värsket õhku ahmides ja heas seltskonnas möödusid kilomeetrid jalge all. Paar tundi sai kokku, enesetunne oli hea, kuni sooja autosse istusin. Sellest hetkest tabanud köhahood ei andnud ega andnud järele, õhtuks tõusis taas kehatemperatuur. Kokkuvõttes tundus, et sai siiski liiga varakult matkale mindud või oli distants liiast.

Alles nüüd tunnen, et hakkan päriselt terveks saama. Tunnet aitab kinnistada mu mentori ettekirjutis:
- loobuda tuli nädalaks rasvast ja suhkrust
- hommik algab kätekõverduste ja jäise vee all karastamisest

Kahtlemata virgutav! Kontroll oma tervise üle aina suureneb. Homme püüan juba väikese trennigi ära teha.

Mis juhtus?

Oli ju plaan paigas! Plaan ka Pekist Priiks üritusel end proovile panna. Üleüldse aeg end kätte võtta ja tegutsema hakata. Mis siis juhtus? Haigeks jäin. Nii haigeks, et pole ammu selliselt vindunud.
Kõik algas jõulude paiku, kui olin maal haigetest ümbritsetud. Sisetunne ütles juba siis, et pikka pidu pole minugagi. Ja nii olin Pekist Priiks ürituse eel juba palavikus. Vindumine on kestnud pea 10 päeva ja kui  tundubki korraks, et mingis mõttes hakkab paremaks minema, siis muus osas jälle läheb kehvemaks.

Üks teooria väidab, et keha ning vaim vajavad haiguste näol restarti või vähemasti sunnivad õigel hetkel aja maha võtma. Seda olen ma küll pidanud tegema. Ja trenni ei mingisugust. Rääkimata talisuplemisest. Aga ma tean, et uus aasta tuleb sportlik ja tervislik!

Head uut spordiaastat!