Eelmine nädal oli tööalaselt nii kiire, et kui trenniga ka ühele poole sain, ei jäänud aega muuks. Nädala lõpp kulmineerus tudengipäevadega Tartus ja õnn, et trenn oli hommikul juba tehtud, sest õhtul polnud ma enam suuteline midagi tegema. Ja kui võikest külmetusevimma tundsin sees juba laupäeva õhtuks, siis pühapäev läks päris käest. Olin just reportaaži paadirallilt tegema, kui äkkiideena hüppasin isegi üht ettejuhtuvasse paati. Iseenesest oli tore, kuni hetkeni, mil ühelt poolt jubedalt pritsima hakati, rahvas suures bussi-mõõtu paadis vastassuunas tormas, paat kreeni läks ja meie seal sees jalad vees seisime. No esialgu ma veel ei muretsenud, kui aga jalad ikka päris lirtsuma hakkasid ning põlvist saati märg olin ning seda juba pool tunnikest jutti, läks olemine vähe nutusemaks. Viimaks hüppasin paadist välja, et vältida suplust, mis tõenäoliselt kogu seltskonda ees ootas. Uuh, milline pääsemine oli lõpuks autosse pääseda ja vanaema poole sõitma hakata. Helistasin talle poolelt teelt ja rääkisin külmetamisloo ka ära. Nii pea, kui tuppa sisse astusin, käitus ta minuga kui viimse hädalisega. Kõigepealt jalad kuuma vanni, juba oli ka tekk mul peal, kangem kraam pitsis, tee tassis ja muidugi söögipoolis. Nii võiks kogu aeg külmetada! Mul on tõemeeli maailma parim vanaema! Ilmselt tänu talle pääsesin hullemast ja vaid õige pisut vajasin järgmisel päeval turgutamist.
Täna käisin juba jooksmas ja enesetunne kui tervel. Ainus, mis hullemat meelehärmi teeb, on õitsvad sarapuud. Just nende vastu olen eriti allergiline, mis tähendab, et ärkan rohtu võttes, magama lähen rohtu võttes ja vahepeal võtan ka rohtu, et üldse olla saaks. Samal ajal on rohud eriti uniseks muutvad, ehk siis suurema osa vabast ajast ma magan. Muuseas, Eestis hakati viimaks jälle õietolmu mõõtma ja tulemused leiab:
http://mail.klab.ee/seire/airviro/marja.html
No comments:
Post a Comment