Saturday, May 28, 2011

MARATON TEHTUD!!!

Aeg: 4.42 ja finišheerudes naeratus ikka näol!
Veel eile õhtul sai end laetud söödiku kombel. Jana ema sundis mind sööma umbes kolmekordse portsu pastat. Vahele sõin jäätist banaaniga ja siis taas pastat. Ema käis potsikutega järel ja pääsu lihtsalt polnud. Magamisega ei läinud nii hästi, sest und ei tulnud ja kui tuli, läks väljas lärmakaks, mis segas kõik. Südaöö paiku kannatus katkes ja siis otsisin oma kõrvatropid välja. Mingi hetk sai viimaks ikka magada ka, kuid juba 5 paiku hommikul oli uni läinud ja nagu tellitult, uinusin taas alles siis, kui juba ärkamisaeg käes oli. Nii pea, kui vaseliiniprotseduurid, söögi-joogi ja muud vajalikud toimetused tehtud, hakkasime minema. Sellest ajast läks kõik nii kiiresti mööda, et juba olimegi Rennaga stardikoridoris üheskoos teise 20 000 inimesega, kel sama eesmärk. Üks staažikas eesti soost maratoonor jõudis selgeks teha, et just esimene maraton on kõige parem – parem kui esimene abielugi. Emotsioonid olid ülevad, ilm jooksu soosiv ehk pilves ja 17 kraadi kanti. Inimesed sõbralikud ja toetavad, veelgi enam kui kohtasime mõnd eestlast – kui uhke oli üheskoos rajal olla! Kuuldavasti olid ühed hullumeelsed piirivalve tegelased öö seal samas staadioni lähistel telgis veetnud ja siis starti asunud. Iga hea sõna, patsutus andis rohkem, kui mistahes muu. Valitud tempo oli esialgu pigem kiire, kui aeglane, kuid tundus, et nii ootab ees ajaliselt lühem kannatus. Lisaks mõtlesin, et küll lõpus jõuab tiksuda. Esimesed kilomeetrid möödusid jõulise kaasaelamise saatel ja tunne oli kui kangelasel. Muidugi jutustasime Rennaga kui latatarad, aina lennukamad ideed tulevikuks kerkisid üles. Raskeim tõus ehk silla ületus läks kardetust kergeminigi, jõudu oli veel palju. 16 kilomeetrit seljataga ja meiega ühines teinegi eesti tüdruk Liis, kel seljataga 7 maratoni. Otsustas ta, et sel korral teeb kaasa osa maratonist ja trenni eest. Mida veel tahta – kaks kanget eesti naist teineteisel pool ja nad on otsustanud minuga üheskoos finišheeruda ning mis peamine, olla toetavad kõikvõimalikul viisil, kui peaks raskeks minema. Ja raskeks läks. Üsna pea olime läbinud maagilise 20 kilomeetri piiri ja raske oli tõdeda, et pool on alles veel ees. Tempo püsis ja 25 kilomeetril tõusis veelgi. Siis läks raskemaks ja 30-ndast mõtlesin, et kas tõesti pean veel 12 kilomeetrit suutma joosta. Just joosta, sest kõndimine ei tulnud kõne allagi, olin ju jooksumaratonile tulnud. Ja siis hakkasime järsku märkama neid lombakaid, kohati lausa küürus vanainimesi, kes suutsid samas tempos meiega püsida. Kohe läks endagi jalg kergemaks, sest isegi nemad ju suudavad!
Püüdsin ka rahva kaasaelava meluga kaasa minna ja unustada, et valutab juba kõikjalt, pistab ka ning pole kindel, kauaks jagub energiat. Renna ja Liis olid siinjuures suuremaks abiks, kui ette võib kujutada. Vahepeal sai tehtud kõne meie kõige fantastilisemale treenerile Margus Pirksaarele, et ülevad emotsioonid edasi anda – otse rajalt. Margus soovitas kõkutada vähem ja siiski emotsioonid ülevad hoida. Iga rajal hüütud sõnad „Estonia“ või „Go Eesti“ andis energiat veel vähemalt mõnesaja meetri läbimiseks, naeratus oli jätkuvalt näol. 7 kilomeetrit jäänud ja jõud oli otsakorral. Sees oli juba kaks geeli ja üks power ampull. Igas teeninduspunktis püüdsin juua ja juba kuulasin rohkem, kui rääkisin. Lugesime alles jäänud kilomeetreid üheskoos, selgasid tuli aina enam ette. Kõndijaid oli rohkem, kui jooksjaid. Teadsime, et peagi on Jana raja ääres, et jäädvustada pilt enne finišhit. Veel paar kilomeetrit enne lõppu püüdsime kinni ühe väsinud eesti poisi ja kuigi mina enam ei suutnud ergutada, tegid Renna ja Liis oma tööd suurepäraselt. Vabalt võiksid nad mõlemad pidada maratoni-jänese või vastavalt ergutaja ametit. Rahvamassid läksid aina tihedamaks ja oma riigi nime sai kuuldud aina tihedamalt. Käed olid pidevalt püsti, kui võitjatel. Ja siis kui oli tunne, et nüüd juba peaks kõndima, oli Jana ootamas ees. Manasime naeratused näole nagu lubatud. Lõpuni oli jäänud veel 800 meetrit ja ees ootas finišh Olümpia staadionil, mis kaasa elavat rahvast pungil. Lõpuspurt ja enam ma ei teadnud, kas naerda või nutta – vist tegin kõike koos. Hetkega oli unustuse varju kadunud need rasked momendid, valu ja pisarad. Raskusi kroonib võit ja meil olid medalid selle tõestuseks käes. Eesmärk oli täidetud ja enamgi veel – lõpuaeg üle ootuste hea. Kaks suurepärast sõpra olin juurde võitnud, kellega läbi käidud nii tulest kui veest sõna otseses mõttes ja ületanud olin end taaskord. Pingutuse tõsidust mõistsin alles siis, kui arvestatavast trepist tuli alla kõmpida. Õnn, et käed on tugevad, sest neile toetudes sain hakkama. Jalad on küll villis, kuid valu kadus kiirelt. Ka mõned hõõrumisjäljed on kehal, kuid see on täpe saavutuse kõrval.
Minu harrastussportlase tee ei lõpe siin, vastupidi. Siit algab see tee ja juba peagi üllatan teid taas, sest kuigi olen elu parimas vormis – on veel tee minna ideaalse vormini. Ma tänan südamest kõiki, kes rajal ja raja ääres toeks olid, kõiki sõnumite-mailide saatjaid, suurepärast treenerit ja toitumisspetsialisti, kõiki toetajaid, kelleta poleks need kilomeetrid nii nauditavad olnud. Tänan sõpru ja tuttavaid, kes aitasid, kui raskeks läks. Hetkel olen diivanil pikali ja jalad ülespoole, kuid juba paari tunni pärast tähistan võitu üheskoos Renna, Liisi ja Janaga. Homme kirjutan teile taas!

12 comments:

  1. Tubli, Kertu! Suurepärane oled!

    ReplyDelete
  2. Tubli, tubli, tubli!

    ReplyDelete
  3. Väga tubli, Kertu!!!

    ReplyDelete
  4. TUBLI TUBLI TUBLI!!!
    Need emotsioonid innustavad mind veel rohkem Septembris ise maratoni jooksma.

    ReplyDelete
  5. 6nnitlused. loodetavasti kohtume uutel maratonidel!

    ReplyDelete
  6. piirivalve, päästeamet, politsei - üks ja sama kõik, eksju?

    ReplyDelete
  7. Tublid olime, emootsioonid olid laes, kui staadionil Eesti lippu lehvitades hyyded Estonia GO! Järgmine siis Tallinnas september Kertu:)

    ReplyDelete
  8. Tubli,Kertu:)Täitsa huvitav kohe,milline su uus väljakutse on.
    Uudishimust küsin,kas su kell näitab kulutatud kaloreid ja kui on,siis palju maratoniga kulus?

    ReplyDelete
  9. Väga tubli oled, ja ikka nii rõõmus ja päikeseline! Sinu blogi on ka mind innustanud, olen seda mitu kuud jälginud. Kuigi olen Sinust vist poole vanem, innustad Sa ka minusuguseid memmesid, ehk saan isegi sel sügisel Tallinnas maratoniga hakkama. Edu ja rõõmu Sulle! Ja aitäh!

    ReplyDelete
  10. Väga tubli ja innustav tulemus sul! Loodetavasti septembris Tallinna maratonil kohtume!

    ReplyDelete