Infektsionist, pulmonoloog ja India ravitseja

Tervise saaga jätkus, kui ühel õhtul raadios tööl olles ma enam rääkida ei saanud. Valu rinnus tegi olemise väljakannatamatuks ning hingamise raskeks. Viskasin kotttoolile pikali ja enam püsti ei saanud. Erkki, mu kaassaatejuht ei oodanud kaua ja kutsus välja kiirabi, sest ise ma sinna minna ei julgeks. Kardan taas sõimata saada. Kiirabibrigaad tuli kähku ja ütles, et muud ei saa mul olla, kui lihastepõletik, mis põrguvalu tekitab. Raviks on neljanädalane valuvaigistite kuur, kusjuures ükski tablett vahele jääda ei tohi. Kohapeal tehti süst, millel pidi võluvägi olema. No tegelikult ei olnud, aga tunni pärast sain vähemasti koju sõita.

Nädal hiljem on valu rinnus olemas, aga enam mitte nii põletav. Kätte jõudis ka infektsionisti külastus, mis pikalt ette planeeritud oli. Eesmärk oli uurida, milline viirus on ikkagi 5-nädalase köha põhjustajaks. Sattusin Dr Mülla vastuvõtule, kes on kogu selle aja jooksul päriselt südame ja hoolega asja juures olnud. Pärast uurimist ja puurimist pakkus ta, et ilmselt on tegemist kopsuklamüüdia või mükoplasmaga. Analüüside saabudes selgus aga, et ei, ka see mitte. Ja mind suunati edasi pulmonoloogi vastuvõtule, kuigi enesetunne on tänaseks parem.

Kuigi dr Mülla on tõepoolest väga professionaalne, siis ma kuidagi tundsin vajadust veel kelleltki nõu paluda ja nii jõudsin India ravitseja juurde. Kuigi ta ei luba end niimoodi nimetada, sest doktorikraadi omandab hoopiski astronoomias. Vastuvõtt toimus TTÜ ühika köögis, sõbra omas, sest mees ise elab kommuunis, kus tal olevat keeruline patsientidele keskenduda. Pulss ja keele hindamine olid seisundi hindamisel põhilised. Peagi teatas ta, et kopsus pole mul midagi ja mükoplasmat ega klamüüdiat ka mitte. Hoopiski on probleemiks mu hullumeelne elustiil ja oskamatus iseendale aega pühendada. Ebaregulaarse toitumise tõi ta samuti välja ja lisaks loetles kümmekond toitu, jooki, mis tuleb mul nüüdsest igapäevasesse menüüsse lülitada. Õnneks on mitmed neist mu lemmikud. Üks on kindel, päev hiljem selgus analüüsidest, et ei mükoplasmat ega klamüüdiat mul tõepoolest pole.

Aga nüüd, et toitumine päriselt korda saada ja soovitatud toidud menüüsse lülitada, palusin oma lemmiktoitumisspetsialist Margus Silbaumi abi taas. Sest no tõesti ma ei tea, kui palju võiksin siiski viigimarju süüa ja kui õhtuti tarbin kookoseõli, siis kas ja mida tohin lisaks süüa.

Pikisilmi ootan ka treeningkava. Loodan, et see on peagi käes ja siis alustan nullist. Kui tunned, et Sinagi oled nullis, aga oleksid valmis kolmeks kuuks jooksukarusellile hüppama, siis oled igati teretulnud. Sest ärgem unustagem, jooksus on ilu!

Unistuste New Yorgi maraton ootab!

Alati, kui spordiprojektide vahele jääb veidigi pikem paus sisse, leian end rentslist. Sõna otseses mõttes. Seetõttu on viimane aeg end käsile võtta ja kui üldse lennata, tuleb lennata kõrgelt!

Olen juba mõnd aega tagasi öelnud, et maratonil jooksmiseks ei leia ma enam innustust ega ka motivatsiooni. Sest been there, done that. Aga New York ja sealne maraton on midagi muud. See on The Marathon, päris kohe maratonide maraton. Pehmelt öeldes söön ma nüüd veidi oma sõnu, sest jooksen maratonil taas. Aga sel korral oma unistuste maratonil New Yorgis 6. novembril.

Kes teine võiks mind valmistumisel aidata, kui Margus Pirksaar isiklikult. Ta teinud imet varem ja teeb seda nüüdki, olen kindel. Tõsi, ettevalmistused algasid varem, esiti omal käel ja ehk ka seetõttu üle pingutasin. Tänaseks olen ühtejutti viiendat nädalat haige - palavikus ja köhin kui kopsupõletikus. Ükski arst pole leidnud põhjust, püütakse aina kõikvõimalikke antibiootikume välja kirjutada, mis tapaks mu sees oleva torusiili kombel. Teisel juhul ei võeta jutulegi, sest tegelikult olen terve väljanägemisega, ütlevad. Thank god for red lipstick!  Viimaseks olen püüdnud mõtted head hoida - küllap nii ka tervis tuleb. Ja kui päris aus olla, siis igaõhtuseks rituaaliks on saanud sinepiplaastrid rinnal, viinasokid jalas ja ravimtaimetabletid Mukaltin keele all. Selline omamoodi veider idüll, et ei kujuta elu selleta enam ettegi. Aga mõistagi oleks toredam mitte pidevalt tähelepanu võita hingematva köhimise, kannatada järjepanu öise higistamise ja üleüldise jõuetuse all. Seega, kui viimaks terveks saan, algavad treeningud, sest imelised Nike`i tossud on juba ootel ja vaim on valmis.

Aga enne veel väga tähis teadaanne! Kui Sinagi oled mõtteid mõlgutanud maratoni teel. Veel enam, oled unistanud maailma populaarsemal maratonil osalemast, siis Jooksupartneril on veel mõned kohad üle. Jookseme New Yorgis koos! Vaata infot SIIT

Viimaseks. Täitub minu unistus, täitugu ka maailma armsa Jani unistus, kes unistab omal jalal kõndimisest. Sinu kätes on teda aidata. Vaata Jani lugu SIIT

Golfi tulemus nüüd käes! Uus kuu tõi aga kaheksakordse meistrist treeneri!

Igast teemast järjekorras. Enne veel, kui haigus mu võttis, sain kuu kokku võtta viimases golfi trennis. Pean tunnistama, et see ala jääb kripeldama. Kohe päriselt.

Viie trenni jooksul, täpsemalt 7 tundi golfi - sai selgeks tehtud põhitõed, milleks on grip ehk golfikepist õige kinnihoidmise asend. Sest kui see on selge, on mängus suur eelis ja golfikepp saab õigesti liikuma. Algasendi õppimine võtab kõvasti aega, ehk ka seetõttu sellele palju pühendasime. Et sõrmed oleksid õigesti risti, õige nurga all, et jalad oleksid täpselt nii, kuidas Torel ütleb. Täpsemalt on tema sõnastus nii: "Peab olema asend, kus jalad on õlgade laiuselt ning põlvest kõverdatud ja algasendis on ülimalt oluline, et ülakeha on ette kummardatud asendis nii, et käed saavad vabalt rippuda.

Minu nõrgaks küljeks oli ja jäi kindlasti chippamine ja puttamine. Millalgi, kui aeg on õige harjutan sel teemal edasi. Igal juhul kuupikkune treeningtsükkel lõppes ühe arvestatava mänguga. Jõelähtme Stone Course`i väljakul ja 6 rada. Esimesed kaks läksid sisseelamiseks, aga kolmandast saime päriselt mängu käima ning raja tulemuseks oli PAR ehk 3 lööki, mis on sellel rajal ettenähtud löökide arv. Järgmised rajad kulgesid suhteliselt hästi ja eriti tulid välja pikad löögid rauakeppidega.
Treener Torel arvas, et kui treeningutega jätkata ja mängimistega, on järgmiseks golfi hooajaks väga head eeldused olemas. No ta tegelikult ütles isegi, et olen sportlikult hästi ettevalmistatud ja õige treeninguga jõuan golfis väga kaugele. Äkki tahtis lihtsalt meelitada.

Aga siis, siis jäin ma nii haigeks, kui haige pole ma olnud aastaid. Esimesed kaks päeva arvasin, et lollitan viiruse minema. Tarbisin ikka oma lemmikut Carmolist, juurde elurõvedat Bittnerit ning jõin
ohjeldamatult ingveri-sidruni teed, kuid kolmapäevaks olin pikali voodis ja ei mingi vägi mind sealt välja ei aidanud. Tegelikult olin tõbine veel nädalgi jutti. Aga ilmselt tuli seegi mulle midagi ütlema. Näiteks, et nädalavahetused võta puhkuseks!
Aga nüüd on käes juba oktoober. Ja mõistagi toob see ka uue ala. Uue treeneri ja üldse on kõik uus. Ma ei saa muud hetkel veel öelda, kui et see treener lõpetas tippspordi aastal 2009. Siiski võistleb ta paar korda aastas Eesti meistrivõistlustel ja on ikka endiselt medalil. Üldiselt on ta kaheksakordne Eesti meister! Õhtul ootab temaga ees trenn ja siis annan teada, kes ta on, mis alal ta mind treenib. Seniks, püüa aimata?

Golfi galerii eest suur tänu Edmond Mäll
Võimaluse eest, Jõelähtme Golf
Ning treenimise eest Sulle, Torel Neider!

Golf on käkitegu

Hullumeelselt kiire nädalavahetus oli. Iga tegevus ise linnas ja magamiseks mul üldse aega ei jäänudki. Nii oli päris raske sundida end trenni veel ka, kuid Torel on nii tore, et kui lubatud, siis tuleb minna. Pealegi hakkab golfihooaeg läbi saama ja nii tuleb võtta, mis võtta veel annab.

Järjekordses trennis harjutasime chippamist ehk golfi lähimängu. Sain teada, et chippamisel on oluline algasendis saada raskus vasaku jala poole umbes 60% ulatuses, selleks et golfikepp tabaks palli õige koha peal ja kepilaba liiguks palli alt läbi. Mitte iial pole chippinud, väsimus oli võtmas mind, kuid päriselt hästi tuli välja. Kusjuures mul pole väga eeldusi antud taoliste tehniliste alade mängimiseks, kuid golfis tundub, et mulle on siiski midagi sünniga kaasas. Või olen liigselt enesekindel hetkel vaid. Või on Torel ikkagi nii hea treener, et ka kõige lootusetumates leiab ta meistrigeeni üles. Igal juhul hoolimata kõigest, trenn õnnestus ja innustus aina kasvas.

Sina aga, kes golfis veel eratunde pole võtnud ning chippamine ka selge pole, siis loe, mida Torel selle kohta kirjutab! "Chippamine on üks põhiosasid golfis, kuna lähimänguga on võimalik golfitulemust kõvasti parandada. Samuti on chipi tehnika üks osa golfi täislöögist ja seda just tabamishetkel. Chippamine õpetab lihtsaid tõdesid, kuidas pall üldse kokkupuutel golfikepi labaga lendu läheb. Samamoodi, kui lisada rohkem hoogu saab kõrgema lennutrajektoori ning vähem hoogu, lööb palli madalalt. Väga oluline on käte ja õlgade vahelise kolmnurga töö. Ainult randmetega chippamine on ebatäpne ning ei taga head tulemust. Tähtis on hoida pea paigal kui hoovõttu teha ja läbi löögi peab tundma, et keharaskus kandub vasakule. Seejärel hoia lõppasendit, kuni pall maandub. Selleks, et õppida õigesti suunda võtma, tuleks harjutada nii et paned teise golfikepi maha ja see suund peaks näitama natuke sihtmärgist (lipust) vasakule. Kogu golfi harjutuskava peaks sisaldama ca 60% lähimängu harjutamist."

Lihtne ju! Golf ongi lihtne ala, kui alustuseks mõned eratunnid profilt võtta. Hilisem ümberõpe on juba keerulisem.

Jooksuvõistlus golfi juba ei sega

Kui nii nõutud treeneriga kui seda Torel on, juba trenn on kokku lepitud, siis ei loe ei seljataha jäänud veinikad ega ka rammestunud lihased. Kasvõi otse jooksult, rampväsinuna, kuid golfi tuleb minna. Õnneks oli lihas soe ja täna ma kuidagi kohe ootasin golfitrenni. Ennekõike, sest mõtlesin, et mida küll tänaseks on ta valmis mõeldnud ja kuhu see kõik mind viib.

Tund aega oli sel korral ette nähtud ja aeg läks käima kohe.
Põhifookuses oli golfi ABC ehk hoie ja algasend. Seejärel tegelesime hoovõtu paika saamisega. Tähtis on golfis tunda end algasendis nii, et oleks hea tasakaal, samas peab olema keha raskuskese pisut allpool kui seda normaalselt püsti seistes. See omakorda tekitab efekti, kus käed saavad rippuda vabalt, mis tagab kätele õige liikumise. Väga veider asend, et mitte öelda väljakannatamatu. Vahel mulle tundub, et Torel laaseb mul neid asendeid võtta nalja pärast ja siis ise teeb veel pilti, et hiljem kodus naerda või midagi.

Aga ta jätkas: "Hoovõtus peab saama ülakeha ja alakeha pööratud paremale sellisena, et pea jääks paigale ning keha ettekallutatud asend väga ei muutuks ja on ülimalt oluline hoovõtus saada vasak käsi sirgeks ning golfikepp peab vasaku käe suhtes olema ca 90 kraadise nurga all suunaga taeva poole." Väga lihtne ju! Golf ongi lihtne. Tuled kohale ja püüad pallile pihta saada, enamuse ajast saad iseenesest. Ja hasart aina kasvab!

Seejärel tegime tööd hea tabamuse saamiseks, ning selleks peab golfikepp liikuma palli alt läbi, nii et tabaks ka maapinda. Kui õigesti muru pealt lüüa, siis peab peale palli ja golfikepi vahelist kontakti maapinnalt ära lendama ka väike murumätas. Seejärel võtsime kasutusse erinevaid golfikeppe - Sandwedge, raud 9 ja puu 5. Puu 5’ga ehk avalöögikepiga lõime tii pealt (väike tikk, mis palli alla pannakse, et tabamust oleks kergem saada). Puu kepiga lüües on oluline, et pall asuks algasendis natuke rohkem vasaku jala pool, kuna palli tuleb nüüd tabada õhust, mitte enam maapinnalt. Pikimad löögid puuga kandusid üle 100 m. Hea algus tehtud, et golfirajal avalöögiga hätta ei jääks.

Kui ma kuulsin õigesti, siis korra ütles Torel, et olen sündinud talent. Et kui mõni edukas golfiklubi tahaks ettepanekuid teha, siis olen avatud pakkumistele.

10 kilomeetrit laastab, kui kõik valesti teha

Palun kergemat karistust!
Ma tegin taas kõik valesti. 1. Ei tarbinud piisavalt vedelikku 2. Õhtu enne võistlust jõin paar, või kolm,klaasi veini (mistõttu magasin halvasti). 3. Ei söönud hommikul midagi, tegelikult ei joonud ka.

Kuid lubadus sai võitu ja nii ma Tallinna jooksu starti asusin. Kusjuures enne avastasin maratonirajalt ühe toreda tuttava ja teades, mis tunne tal seal on, viimased kilomeetrid käsil, võtsin kõrvale. Niisama, et toeks olla, sest kui aus olla, siis minu suurvõistlustel on abi ja tuge olnud palju enam, kui oodata osanuks. Pealegi, tean, kui tähtis kasvõi mõni hea sõnagi neil hetkedel on. Samas, see paar-kolm kilomeetrit, päris korralikus tempos (mu tuttav on ikkagi sportlane), võttis mu läbi. Mõtlesin taas, et kas ikka peaks 10 kilomeetri starti sammuma. No tõesti, 10 kilomeetrit ju kõigest! Enam ei saanud loobuda ka.

Paarkümmend minutit tagasi soetatud kaerahelbeküpsis suus ikka veel ringi käimas, kurk janust kipitamas, asusin starti. Kohtusin veel enne Venno Loosaarega ja mõtlesin, et las ta siis jookseb minust mööda täna. Ja kõik need teised tuhanded, võib-olla isagi kümned tuhanded. Keegi peab olema viimane, keegi peab olema nii tugev, et olla viimane ja ma võin ju siis olla. Mitte tugev, aga viimane.

Palav hakkas kohe. Riietus oli päris vale, kuigi ma olin vähemalt ilus. Mul olid uued Luhta spordipüksid - need olid ka motivaatoriks tulla, sest milleks uued püksid, kui neid kanda ei saa. Kileka viskasin seljast ja jooksin ikka väga napis. Janust siiski ei pääsenud ja nii ootasin joogipunkti eriti pikisilmselt. Teate, et väsimus on vähemalt kahekordne, kui vedelikku ei tarbi piisavalt?

Jõudsin joogipunkti Russalka juures. Jõin kui kaevul. Kõike ja palju. Siis nägin Kerti, täpsemalt Rademari-Kerti, kes on hull sportlane ega mõistnud, kuidas saab ta minuga ühes tempos olla. Tema rääkis, et oli maratoni ära jooksnud ja nüüd mõtles trenni mõttes 10 veel otsa teha. Uskusin, sest see kõlas ta moodi külla. Aga siis selgus, et tegelikult on hoopiski suurema kambaga koos tulnud kümmet jooksma. Nii äge idee! Kamp koos ja joostakse aeglaseima tempos, toetades sel viisil grupi nõrgeimat. Tegelikult toetas Kert mind ka. Pigevalt takka hõigates, kui ma enam motivatsiooni ei leidnud, samas sugedes veinitamise eest.

Venitasin, mis ma venitasin, kuid jõudsin finišhisse. Ilmselt läbi aegade kõige halvem 10 kilomeetri aeg üldse. Mõtlesin, et äkki hakkan lihtsalt vanaks jääma? Aga samas, mu klassiõde Jõgeva päevilt Kaisa Kukk jooksis eile seal samas, ainult et maratonis rekordi, seega ei saa vanuses see seista. Ilmselt lihtsalt põhjuses, et jooksutrenni pole ma teinud ja kord nädalas sörk ei lähe arvesse.

Aeg: 1 h ja 13 minutit. Hea trenn, teiste toredatega koos. Ja karistada pole mind vaja, juba sain kätte!

Kõik on uus septembrikuus!

Võib-olla oled kuulnud, et viimasel ajal pühendan töö tegemisele enamgi aega ja mõni on ehk ka arvanud, et spordiaasta jääb nüüd sootuks katki, aga ei, sellel ei lase ma juhtuda. Sest esiteks on lubadus lubadus ja teiseks, ka TV3 avalike suhete juhina tuleb sporti edasi teha, sest vaid tugev füüsis annab eeldused heaks vaimutööks.

Vihjeid septembrikuu alale leidus varemgi - tõepoolest, selleks on golf! Mu hea sõbranna Riina tegi eeltööd selles osas minuga juba mõnda aega ja nii ma selle alani jõudsingi. Sissejuhatuse sain Muhu Göörlilt, kuigi seal ise kätt veel valgeks ei saanud ja jälgisin mängu eemalt.
Aga nüüd siis. Täna oli see päev. Jõelähtme golfiväljak ootas, ühes Torel Neider`iga, kes kuuks ajaks ka mu treeneriks on saanud. Golfimaailmas tuntakse teda kui omaala spetsialisti, seega olen tõepoolest parimates kätes, et kuuajaga golfiga tuttavaks saada.

Alustatud sai algasendi võtmisest ning gripi ehk käte hoidmise harjutusest. Parajalt tehniline tundus see ala juba päris alguses, sest selgub, et õiged asendid nii käte kui ka kehahoiakus on golfis aluseks, sest see tagab golfikepi õige liigutuse ning õige algasend hoiab hästi tasakaalus. Kuna golfiswing on kiire roteeruv liigutus ümber oma telje ehk selgroo, lisas Torel. Golfis kasutab inimene praktiliselt kõiki oma keha lihaseid liigutuse tegemiseks ning maksimaalse pöörde tegemiseks tuleb asendid eelkõige paika saada. Kuigi pean tunnistama, et valu tundsin vaid labakätes ja nii jäi mulje, et vaid need saavad trenni.

Kui algasend ja hoiak olid enamvähem paigas, siis tegelesime golfiswingi õigesti liikuma saamisega. Et võimalikult palju hoogu tekitada golfikepi liikumisse, siis peab tehniliselt õigel ajal õigeid asju tegema. Öeldakse, et golfiswingis peab paigas olema ca 20 000 pisiasja ning kui alguses saada tööle kasvõi 5, siis ollakse juba õigel teel. Golfis on ülimalt oluline pöörata lõpuni läbi ja seda nii alakehast kui ülakehast. Samas peab golfis olema meeletult kannatust (mul on sellega alati probleeme olnud, olenemata alast), sest õiged golfilöögid tulevad, siis kui tehnika paika loksub ning keha on piisavalt lõtv. Ma hetkel veel isegi ei unistanud millegi paika saamisest, pigem püüdsin aru saada, milles golfi võlu üleüldse seisneb? Tean veel paari tuttavat lisaks Riinale, kes on sellega algust teinud ja ma võiksin vabalt neid lausa golfisõltlasteks nimetada.

Kui pikad löögid hakkasid täna juba välja tulema, siis oli aeg õppida puttamise algtõdesid. Puttamine on tegevus, mis toimub griinil ja griin on selline vastav väljak. Selles on oluline tunnetus. Tehnilise koha pealt võib ju olla lihtne arvata, et löön aga palli auku, kuid kuivõrd griinid on suured ja korralike kallakutega peavad puttamises paigas olema kaks põhiasja - suund ja tugevus. Viimasega oli täna halvasti, jõudu tundus mul liigselt olevat ja pidevalt toseerisin sellega ka üle. Järgmine trenn toimub pärast Tallinna jooksuvõistlust, seega on lootust, et jõudu on vähem ning ehk õiget tunnetust enamgi. Igal juhul golfiga on algus tehud!