Kohtumine maratoonlasega

Pärast mõningaid tõrkeid, olen Eestimaa pinnal tagasi. Nagu eeldasin, ma Lissabonis jooksmisega tegelda ei jõudnud, kuid liikumises olin kõik need päevad. Lisaks, kuigi sealne toidukultuur on vähe teistsugune ja tihti sattus käeulatusse pigem ebatervislikum toidupoolis, järgisin kolme tunni reeglit. Õigemini olen jõudnud nii kaugele, et ei pea seda kella järgi enam järgima, vaid see tuleb loomulikult. Ja kui kolme tunni möödudes süüa ei saa, manaldub silme ette pilt organitest, mis iseend söövad.

Nii läks, et ammutasin reisilt hoopistükis teoreetilist baas. Nimelt sattusin Lissabonis palju aega veetma tüdrukuga, kes sellel aastal Berliini maratoni läbis! Otsustas, et peab maratoni ära jooksma enne oma 30. eluaastat ja võttis jooksu ette. Muuseas, esimeses trennis suutis ta joosta vaid 6 minutit ühtejärge! Ja pool aastat hiljem jooksis maratoni läbi! Koos kahe sõbrannaga. Tegemist on muuhulgas inimesega, kes vähe töönarkomaan ja pereinimene, kuid kui soov on, leiab ju iga inimene aega trenni tegemiseks. Lisaks maratoni läbimisele, kaotasid kõik naised ligi 8 kilogrammi oma kehakaalust. Nüüdseks on nad ühe suurepärase kogemuse võrra õnnelikumad. Minule on nad eeskujuks ja vähe sellest, infot mida reisikaaslaselt ammutasin, kasutan nüüdsest kuni maratonipäevani. Aitäh!

Pühade eel aga püüan 2-3 korda nädalas joosta. Rahulikus tempos ja nii kaua, kui ilmaolud seda lubavad. See pole uusaastalubadus, vaid plaan - uuel aastal tõepoolest uue hooga! Tõsisema hooga!





Talv Lissabonis

Trennid seljataga, ees Lissabon

Hoolimata meeletust tagasiminekust, julgesin taas Argo käe alla minna, kuigi hetkel käivad väiksed spekulatsioonid teemal, kas jõusaalitreening on ikka mulle kui maratoonlasele vajalik. Kõik lihasgrupid said tehtud ja üleüldse, mulle tegelikult meeldib jõusaalitreening. Sel korral juba jõudsin hoopis rohkem ka kui nädal tagasi. Treening lõppes siselihaste treeninguga Powerplate-il.

Eile võtsin aga kätte jooksuringi krudiseval lumel. Hommikul ärgates plaanisin küll enne joosta ja siis süüa, kuid ma lihtsalt ei suuda. Esimene asi hommikul peab siiski söömine olema, sest kõht on nii jube tühi. Seejärel rajale. Et mitte libastuda jääl või lumel, on mul nüüd uued Adidase Continental tossud. Spetsiaalselt praegusteks ilmadeks - soojad, vett mitteläbilaskvad ja libisemiskindlad. Tegin poole-tunnise ringi kodukandis ja olin endaga päris rahul. Kuigi mis seal salata, selle hommikuse trenniga ma veel päris harjunud ikka pole.

Täna lendan aga ühe teleprojektiga seoses Lissaboni ja pean tunnistama, et trenniriideid kaasa ei võtnud. Lihtsalt tean, et selleks aega pole. Aga jalutan see-eest pikki vahemaid ja olen muidu aktiivne. Toitumist eriti järgida ei saa, kui välja arvata põhitõed.

Kaalumine ehk järjekordne tõehetk

Eile ei püüdnudki ma vabandust leida ja vedasin end Argo trenni. Teadsin, et mis ees ootab, pole eriti tore, sest eeldasin ju, et olen pärast viit haigusnädalat tagasi nullpunktis ja ma ei eksinud. Raskused tuli pügala võrra vähemaks võtta ja kui muidu sai kolm kordust tehtud, siis nüüd vaevu kaks. Hädaldasin ka kogu aeg. Argo polnud parem, kiitis aina takka, kui halvas seisus ma olen. Lõpetuseks palusin midagigi ilusat öelda ja ta ütles: "Tore, et viimakski tulid! Ja no püksid on ka kottis jalas."
Seejärel ootaski mind ees kohtumine toitumisspetsialist Marguse juures. Kartsin, et nutune toon jätkub, aga ei! Margus on üldse üks ütlemata motiveeriv ja positiivne inimene (mitte, et Argo poleks - vastupidi!). Talle tundus kohe, et seis on paremgi kui enne, kuigi trenni teinud pole ja vahepealsel ajal on palju nn vabagraafikut olnud. Vahe eelnevaga ehk vaid see, et toitumisel on targem - kolme tunni reegel on säilinud ja ma lausa vajan iga kolme tunni tagant süüa. Olukord on isegi nii hull, et kui täna kiire teleprojektiga seoses olin 4-5 tundi järjest söömata, tundsin, kuidas organism iseend sööb. Puuvili ja väike pähkel on siis suureks abiks.

Aga nüüd põhilisest. Mõõtmisel selgus, rasvaprotsent on kehas nüüdseks 16,4 (4 kg vähem, kui esimesel kaalumisel). Lihasprotsent sama, mis alguses. Kõhuümbermõõt 5cm vähem, kui alguses! Nädalas on seega kadunud 300-400 g kehakaalust. Pikemalt õigest toitumisest ja kaalualandusest pajatan juba mõne päeva pärast Naistemaailm.ee keskkonnas, sest Marguse kui spetsialisti teooriat toetab minu praktika.

Vabad päevad

Täna on mul sünnipäev ja nii olen spordivaba, kui välja jätta toimetused köögi-ja koristustoimkonnas. Hommegi pidustused jätkuvad, kuid esmaspäevast olen tagasi spordiradadel. Ma luban. Nüüd olen vanem ja lubadustel ka rohkem kaalu.

Minu uus isiklik treener

Eile, hoolimata alanud lumetormist ja pakasest, võtsin ette jooksu. Mitte küll päris varavalges, kuid siiski hommikutundidel. Pirita metsaradadele söandasin oma raja sisse joosta ja mis siin salata, päris porine olin, kui pärast treeningut autosse pääsesin. Aga see on porijooksu lisaväärtus, mis jonniks põhjust ei peaks andma.

Niisiis, oluliseim muust, on minu isiklik uus treener - Adidas miCouch ja mis 24/7 vajadusel olemas. Kõigepealt valin programmi, mida nädalate jooksul teostama hakkan ja seda vastavalt eesmärgile. Seejärel vajutan nupule ja meeldiv meeshääl hakkab seletama, mida pean tegema ehk kui pikk ja intensiivne treening on valitud. Vähe sellest, pidevalt jagab see hääl mulle infot läbi kõrvaklappide, milline on mu pulss, milline distants on läbitud ja kas peaksin tempot tõstma või langetama, et püsida õiges tsoonis (nt rasvapõletustsoon). Vahepealsel ajal, kui ta mulle midagi öelda ei taha ja mina ka midagi teada ei taha, siis kuulan iPodist oma traditsioonist trennimuusikat.


Eilse trenni kokkuvõte sai tänu miCouchile selline:

Back in business

Olen lubanud, et püüan tervisest vähem rääkida ja eriti vinguda, seega siinkohal punkt.

Käisin esimest korda üle pika-pika aja jooksmas, trotsides külma ja lörtsi. Muuseas tegin täna reportaaži detektiiviga, kes soovitas vähemasti pimedas Pirita metsas mitte joosta ja kindlasti mitte üksinda. Eks olen isegi selle peale mõelnud, et ikka jubedalt silma alt ära seal vehkides, et kui mõni kaabakas peaks liikvel olema, läheks jamaks. Niisiis kui mingi eriti suur ja tugev mees, kellele meeldib kakelda ja kes peaks minu tempos jooksma ka veel, võib mulle alati julgustust pakkuda.

Täna valisin jooksmiseks aga Pirita tee, kus liiklust ja valgust piisavalt. Jooksin ligi 40 minutit rahulikult, et organismil oleks aega end koguda. Tegin esimesed katsetused ka oma imevahendi ehk isikliku eratreeneri miCoachi-iga. Vidinast kirjutan pikemalt homme, sest juba hommikul plaanin taas väikse jooksu teha ja siis peaksin miCoachi spetsialist valmis olema. Üleüldse olen võtnud suuna hommikuse jooksmise poole. Kohe pärast ärkamist, et päevaks vaim ja keha heasse toonusesse seada.

Maratonile registreeritud

Alustan tervisest. Olen antibiootikumikuuriga sedapuhku ühele poole jõudnud ja rahulik algus treeningradadel ka juba tehtud. Ehk siis käisin esimest korda elus joogas. Pingete maandamiseks ja treeningutega alustamiseks tundus just jooga parim.
Tervise võtan kokku hea inimese sõnadega:

"Ega ilma asjata ei ole targad mehed kunagi öelnud, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks:) Olen kindel, et see haiguse või viiruse või misiganes pisik on mõnes mõttes vajalik, et võibolla veidi aega maha võtta, energiat taastada ja ennast koguda ja siis veel suurema poweriga rajale tagasi naaseda:) Igatahes hoian sulle tugevalt pöialt, et kõik hästi läheks ja haiguseuss taanduks...mürki talle:) Ole tubli!"

Täna viimaks võtsin kätte ka registreerimise maratonile, et enam poleks pääsu ja motivatsioon taas tõusvasse joonde liikuma saada. Avastasin üllatuslikult, et kuigi Stockholmi maratonile registreerimiseks on aega 2011 veebruari keskpaigani, on 20 000 inimese piir praktiliselt täis - täpsemalt on hetkel registreerunud 19,355 inimest. Muuseas eelmisel aastal suleti registeerimine täpselt täna, 17. novemberil, sest just siis sai osalejate maksimummäär täis.´

Rõõm oli kohata nimekirjas teisigi Eesti naisi, kes ürituse ette on võtnud:

Kertu Jukkum 84 Estland Women
Kersti Jääger 82 Estland Women
Kadri Kaldam 78 Estland Women
Viia Kaldam 73 Estland Women
Eha Lehtoja 60 Estland Women
Merje Meerits 75 Estland Women
Maivi Ots 74 Estland Women
Annika Pang 68 Estland Women
Ylle Paulus 66 Estland Women
Marika Roopärg 67 Estland Women
Eve Sankovski 72 Estland Women
Grete Vahtakand 76 Estland Women


Jooksmiseni!

Uuringutel haiglas

Pea kolm nädalat olen treeningutest eemal olnud ja otseloomulikult on see viinud mind nullseisu. Vahepealsel ajal olen end korralikult ravinud, tugevdanud immuunsust ja puhanud kui magusa logelemise meister. Sellest hoolimata püsib järjepidevalt palavik 37,5 ja valud alakõhus, seljas. Enesetunne sealjuures pole üldse hullu, kui välja arvata, et treeningust eemalolek tekitab arvestatavat stressi. Toitumiskava järgin aktiivselt aga edasi ja sellel rindel on muutusteta - kaal pole ei tõusnud ega langenud, püsib kaljukindlalt, mis omakorda näitab, et 2000 ringis tarbitav kalorikogus on minu baasainevahetus. Tervis on aga hetkel kõigest tähtsam.

Nädal olen arstide vahet jooksnud. Erinevad proovid, erinevad spekulatsioonid. Küll kahtlustati neeruvaagnapõletikku, küll muud. Täna päädis uuringutesari ultraheliga, kus selgus, et organitega on kõik korras, neeruvaagnapõletikku mul ka pole. Proovide tulemustele tuginedes pakuti, et hoopiski on organismis tugev põletikutase. Arvatavasti sellest ka palavik ja valud. Põletikurohud määratud, loodetakse parimat. Jooksutreener Marius ütles, et vaid nõrgad jäävad haigeks ja ma pean nõustuma. Tugevamaks saamine on minu sportliku elustiili üks peamisi eesmärke. Ja uskuge, kuigi minna on veel pikk tee, olen võrreldes aastate taguse ajaga palju paremas seisus.

Immuunsuse tugevdamisest

Need perioodid, mil ma trenni teha ei saa, on hulga stressirohkemad! Mäletan, mil triatloniks treenimisel kolm korda järjest rattaga kukkusin - käed, jalad kõik lõhki, kuid oli mis oli, õnnelik olin, kui taas trenni sain. Õnnehormoon on ilmselt see, mida treeningutelt jahin.

Nüüd olen siis pea kaks nädalat trennist eemal olnud ja kuigi enesetunne juba mõnda aega kui tervel inimesel, olen siiski ettevaatlik. Hetkel olen käsile võtnud tõelise immuunsuse tugevdamise. Sestap pidasin toitumisspetsialist Margusega nõu. Toitumine on endine - lisaks püüan eriti hoolikalt jälgida, et iga päev sööksin piisava hulga köögi-ja juurvilju. Puuviljade osas pole probleemi, sest suurema osa vajalikest süsivesikutest saangi kõikvõimalikest puuviljadest.

Ostsin täna Marguse soovitusel ka kuldjuure tinktuuri, mis tugevdab immuunsust ja mida manustan 10 tilka kolm korda päevas pool tundi enne sööki. Kuldjuure kohta lugesin muuhulgas järgmist:
Kuldjuurt kasutasid vene kosmonaudid ja sportlased taastamaks südame normaalset rütmi peale pingutavaid koormusi vältides kudede hapnikupuudusest tulenevaid kahjustusi nii lihaskoes kui närvisüsteemis. Leiti, et kuldjuur tugevdab närvisüsteemi, tõstab tähelepanuvõimet ning selle kiirust, parandab mälu ja vere juurdevoolu lihastesse ning ajju; teda on soovitatud kasutada südamenõrkuse, kehvveresuse, diabeedi ja madala vererõhu puhul. Kuldjuure toimel suureneb organismis valgusüntees ning ta avaldab antimutageenset ja antidepressiivset toimet, kosmeetikas kasutatakse teda kreemide ja maskide koostises naha lõtvumise ja vananemise vastu.
Tiibeti rahvameditsiinis on kuldjuurt kasutatud düsenteeria, seljavalude, kopsupõletiku, menstruatsioonihäirete, valgevooluse ja traumaatiliste kahjustuste korral.

Ka küüslaauk on omal kohal. Kui seniajani sõin küüslaauku vaid siis, kui hakkasin haigeks jääma, siis Marguse soovitusel söön seda nüüdsest iga päev - 1 küüs korraga ja õhtuti. Muuseas, kes kardavad jäledat järelhaisu, siis sellest päästab piimatoodete tarbimine, jooge kasvõi pool klaasi piima peale. Meenus ka kellegi tarkpea uuring - küüslaaugul on ennetav ja mitte raviv toime.

Punane päevakübar on hetkel samuti kasutusel - 10 tilka 3 korda päevas. Infot selle kohta:
Sobib hästi nii gripi ennetamiseks kui raviks. Haigestumisel aitab tinktuur vähendada ja kergendada nii nohu kui ka kurgupõletikku. Välispidiselt kasutatakse väikeste pindmiste haavade, näole tekkinud põletikuliste vistrike, löövete ning ohatiste tupsutamiseks. On kindlaks tehtud punase päevakübara antiseptiline toime ja võime haavade puhul kiirendada uute kudede teket ja vähendada valu. Taime tinktuur aitab igemepõletiku puhul.

Viimased päevad olen kõigele lisaks joonud suure kruusi ingveri-sidruni-laimi teed. Esiteks on see lihtsalt üks mu lemmikutest ja teiseks, ka väga kasulik.

Vitamiinitablette Margus ei soovitanud. Tema hinnangul peab inimene kõik kasuliku toidust kätte saama ning lisaks ei omasta organism tabletist vajalikku. Usun teda!

Haigelt trennis

Nii palju siis ettevaatlikusest. Ja kannatlikkusest.
Eile hommikul, pärast kolme puhkuspäeva, sai end Argo jõusaalitreeningusse veetud. Kõik algas sujuvalt, kuni peagi higistasin kui siga. Pulss lendas lakke - kui tavaliselt üle 130ne jõusaalis ei tõuse, siis sel korral 170! Peagi ei jõudnud ma harjutusi kaasa teha ja siis sai Argole pilt selgeks - ma pole ikka päris terve. Süda pidigi olema organ, mis inimese tervislikust seisundist kõige esimesena märku annab - on siis väsimus peal, stress või külmetushaigus piinamas vms. Treeningule tuli kiire lõpp ja peagi otsustasin kogu päeva toimetused ära jätta, mis ära jätta sai. Kohe läksin ka koju magama. Kogu päeva ja öö magasin. Vähe sellest, ka täna aina magan ja tunne on, et sel korral läks kõik veel hästi ning organism on jõudnud end koguda. Tõenäoliselt võin treeninguga alustada alles esmaspäevast. Homme sõidan aga isa sünnipäevale, kes saab 59 ja on paremas vormis kui suurem osa noori Eesti mehi.

Olge terved!

Vähe tõbine, aga ettevaatlik

No tegelikult on nii, et kui aasta eest olin ma peaaegu kogu aeg kas siis tõbine või juba tõsisemalt haige, siis tänaseks päevaks on immuunsus hoopis tugevam. Pean tunnistama, kuigi kardan ära sõnada, et ega polegi viimase poole aasta jooksul haige olnud. Pühapäeval aga tõmbas rulluisutades tuul siiski vähe läbi ja nüüd olen kolm päeva vähe tatine olnud ning kurk on ka valulik. Trennist olen eemale hoidnud. Pigem profülaktikaks, sest viimased päevad on jube pingelised kõigele lisaks olnud ning magamisekski on aega jäänud piinlikult vähe. Magamatus aga teatavasti nõrgendab immuunsust veelgi. Ühesõnaga, ma ei viili, vaid olen ettevaatlik.

Tänan väga neid teadlikke inimesi, kes võtsid vaevaks mulle kirjutada ning riietumise osas nõu anda. Eks sellest ju kõik algaski. Igal juhul jagan tarka nõu rõõmuga! Jürgen Jürka Pikk kirjutab nii:

Jooksmine Sügisilmad annavad tunda. Kuidas riietuda nii, et haigused ligi ei pääseks, keha hingata saaks ja külm ei hakkaks seetõttu, et palav on ;-) Õige riietumine tagab jooksumõnu ning hoiab haigused eemal. Teadlikkus riietumisest on oluliselt tõusnud – seda on näha. Kuid miks mitte siiski üle korrata.

Tinglikult võiks jagada külmemal ajal riietumise kolmeks kihiks. Nimetagem neid tinglikult kiht 1, kiht 2 ja kiht 3.

Kiht 1
Aluskiht ehk spordipesu, mis juhib efektiivselt niiskust nahapinnalt riideeseme välispinnale, kus see aurustub või kandub edasi järgmisele kihile. Optimaalse treeningu ja mugavuse saavutamiseks võiks spordialuspesu kanda alati välimiste kihtide all sõltumata
ilmatikutingimustest.

Kiht 2

Teine kiht isoleerib ja annab sooja, juhtides samal ajal niiskuse ja üleliigse sooja järgmisele kihile või ümbritsevasse õhku. Kui termomeetri näit on langemas, aitab see riidekiht säilitada väärtuslikku kehasoojust piiramata keha liikumisvabadust.

Kiht 3

Kolmas ja kõige välimine kiht kaitseb välistegurite eest, tagab mugavuse ja tulemuse mistahes tingimustes. Kiht 3 kaitseb vihma, tuule ja külma eest, samal ajal kui vabastab alumistest kihtidest tulevat üleliigset soojust ja niiskust.

Ehk siis kokkuvõtvalt – esimese kihiga saab lahti üleliigsest niiskusest ja hoiame naha enamvähem kuivana, teise kihi abil hoiame sooja ja suuname üleliigset niiskust edasi ning kolmanda kihi abil saame end kaitsta ilma eest (vihm, lumi, tuul).

Kui kolmanda kihiga on osatud arvestada ning poes on valik silmatorkav ning lai, siis kiht 1 ja kiht 2 on jäänud tavaliselt tahaplaanile.

Oma kogemustest võin öelda, et just külmadel aastaaegadel on tähtsad just need kihid, mis nahale lähemal. Alati ei ole vajalik selga panna kõike kolme kihti. Eelkõige tuleb ikkagi arvestada sellega, kui külm, tuuline või vihmane/lumine õues on.

Kui ilmad hakkavad juba väga tuuliseks/külmaks minema, siis ega jooksud jooksmata ei jää, lisades tavalisele jooksupüksile alla pesu ja jooksujaki alla lisaks pesule ka kihi 2, saab hakkama ka tõsise pakasega. Juhul kui on olemas suusariided, on need soojalt soovitatud iga pakasega jooksmiseks.

Pole olemas halba ilma, on vaid vale riietus!

Trennisõltlase nädalavahetus

Kõigepealt tervitused Naistemaailm.ee lugejale! Nüüdsest on kõik sissekanded ka sealses veebikeskkonnas nähtavad. Veelgi enam, kogu treening ja toitumine kõigile järgitav. Tervisest algab kõik!

Aga nüüd nädalavahetusest, mis nagu ikka, lendab kui linnutiivul.
Reedel käisin alustuseks PumpFX-is, siis veel pool tundi kõhulihaste treeningus ja lisaks jooksin pooltunni lindil. Erinevaid rühmatreeninguid pean heaks alternatiiviks aeg-aja ja eriti siis, kui ilm on tatine ning motivatsiooni trenni tegemiseks kipub väheks jääma. Üheskoos jõuab ikka rohkem.
Viimasel ajal olen mõelnud, kui uskumatult paljude suurepäraste treeneritega olen kokku puutunud! Paraku ka sellistega, kes ei peaks seda tööd tegema. Pole ebamotiveerivamat treeningut kui trenn inimese käe all, kes ise on vormist väljas. See on sama hea, kui õpetaja on õpilasest rumalam! Treener PEAB olema tervislik, heas toonuses ja parimas vormis!

Laupäeval lipsasin Pärnust läbi ja otsustasime pakase ees sooja pugeda. Saunakompleks, basseinid ja mullivannid... lisaks logelemisele ujusin ikka ka. Prille polnud küll kaasas ja krooli ujuma ei hakanud, kuid konnas ja selili ujumises olengi tegelikult kõige tugevam.

Täna aga olin kahevahel - jooks või rulluisutamine. Valisin viimase ja seda selle tõttu, et tundus olevat üks viimaseid sobivaid ilmasid. Sai ju mõnes Eestimaa paigas lausa suusad alla juba panna. Pealegi peab treening olema mitmekülgne.
Nagu ikka oli meil siin Pirital jube tuuline ja pean tunnistama, et vajan ilma naljata riietumisspetsialisti abi. Olen elu aeg külmakartlik olnud ja nagu oleks sellest veel vähe, ei oska ma end ka riidesse panna. Eriti hull on olukord taloliste külmade ja tuuliste ilmade puhul trenni eel. Kas piisab ühest tuulepluusist? Kas kindad on vajalikud? Kas pikad või poolpikad püksid? Kaalu palju tahad, ikka panen mööda. Higistan kui põrsas või külmetan kui Sfinks - vahepealset varianti justkui polekski. Täna siis külmetasin nii, et koju jõudes tuli külmarohtu võtta. Loodetavasti ärkan tervisest pakatavalt ning uus nädal saab hoo sisse.

Jalalaba digiuuring ja uued tossud

Vähemalt kaks mu head sõbrannat on jooksmisvõimetud pärast seda, kui jooksid valel pinnasel vale koormuse ja valesti valitud jalanõudega. Ja mis seal salata, minagi valisin aegu tagasi jooksujalatseid värvi järgi.
Dr Muza soovitas enne tõsisemate jooksuradade läbimist ära teha jalalaba digiuuring et hinnata pöia funktsiooni. Adidas tuli siin appi ja Art oli lahkelt nõus Footscan-i mulle ära tegema.

Tulemus, mis jälgitav ka allolevalt pildilt, on järgmine:
- jooksen kogu jalalaba kasutades ja see on hea.
- mõlemad jalad kannavad koormust sarnaselt ja ka see on hea.
- kanna kokkupuutel pinnasega vajub kanna osa sissepoole, mida nimetatakse ülepronatsiooniks ja mis pole hea. Selle tõttu võtan nüüdsest kasutusele Adidase spetsiaalsed toestusega jalatsid, mis vähendavad ülepronatsiooni ohtu.
- jalgade keskosa töötab neutraalselt.
- parema jala ristivõlv pisut pehme - vajub teise ja kolmanda pöialuu juurest läbi Tõenäoliselt kõrgete kontsade kandmisest tingitud. Õnneks on enamikel korralikel jalatsitel paindeala, mis suunab keharaskust.
- äratõuke faas neutraalne ja ka see on positiivne.

Jalaspetsialist Art rääkis ka oma kogemustest, olles maratoni mitu korda jooksnud. Esiteks on oluline joosta mitte ainult maastikul, vaid aeg-ajalt ka asfaldil, sest võistlused on pea alati asfaldil. Rõhutades, et kui jalats on korralik ja sihtotstarbeline, pole suurt vahet, kas joosta asfaldil või maastikul. Isegi lumel jooksmiseks on spetsiaalsed talvetossud, millel Continental ehk rehvimaterjalist alustallad ning mis kindlustavad parema haakumise ning ohutu jooksu.
Tore on kohtuda asjatundlike ja tegijate inimestega!

Tibusid loetakse kevadel, aga põhjust on praegugi

Kolm nädalat tagasi alustasin uue elustiili ja toitumisega Margus Silbaumi käe all. Nädal enne seda sai loomulikult ka üle kaalutud ja möödetud. Eesmärgiks seadsime üheskoos tervisliku toitumise, maksimaalse lihase taastumise ning kaalulanguse eeldusel, et lihasmass jääb samaks. Kaalunumbril pole tähtsust - selles on kõik osapooled kokku leppinud- oluline on tervis ja sportlik vorm. Sellepärast olengi äärmiselt tänulik spetsialistidele, kes mul käe pulsil ning kursi õige hoiavad.

Aga numbritest. Kuigi Margus kartis minu patustamiste tagajärgel mitte eriti optimistlikke numbreid, on siiski kõik liikunud plaanipäraselt. Kaalukaotus 2,5 kg, mis teeb nädalaseks kaotuseks 425g ja on absoluutselt ideealne. Kõhu ümbermõõt on vähenenud 2 cm. Ka on tõusnud vedeliku hulk kehas, mis on eelduseks lihase kiiremaks taastumiseks. Enesetunne jätkuvalt fantastiline. Jätkan uue elustiiliga, kuigi kaloraaž tõuseb nüüdsest umbes 2000 kalorini päevas.

Kes püüab, see suudab!

Mu isa on neeger

Eile käisin metsajooksul ja üksi. See kõlab friigilt, kuid põhimõtteliselt on mul
mp-3s vaid kaks albumit, mida alati joostes kuulan. Ükskõik, mida uut ma mängijasse ka ei lae, kuulan joostes ikka neid samu lugusid - Roxette-ilt.
Ma ei tea, kust selline energia, kuid tavapärase tunni jooksin sel korral korralikus tempos. Keskmine pulss sai: 164 ning maksimum pulss tõusis 190ne peale. Kokku sai joostud tubli 10 kilomeetrit. Tunne oli kui sportlasel.

Täna tuli vahelduseks jõusaalitreening ette võtta. Kell 10 hommikul pole minu jaoks lemmikaeg trennis rassimiseks, kuid motiveeriv ja pealegi on hea pikk päev siis garanteeritud. Argo tundus ka hommikul vähe unine veel, kuid armu mulle ei andnud. Muuhulgas uuris traditsiooniks saanud teemal, kuidas ma nii pruun olen. Rääksin talle siis ausalt ära, et mu isa on neeger - Nigeeriast ja seal jõusaale pole, kuid jooks on populaarne. Mu isa jookseb ka, enamasti paljajalu. Läks mõnda aega, kui mõttesse vajunud Argo küsis, kas ajan pada.
Pärast jõusaali jooksin pooltunni lindil. Värskes õhus jooksmist see ei asenda, kuid ainevahetusele mõjub hästi ikka. Kokku kestis trenn 1 h ja 45 minutit. Keskmine pulss 128, maksimum 165. Ja kui peaks huvitama, siis kulutasin 603 kalorit. Homme jooksupäev, kui tuul vähegi järele annab, sest täna soovitati välja üldse mitte minna.

Lõppu lisan aastate taguse pildi, mil ma Nigeerias käisin.

Argo Ader maratonile

Reede oli see päev, kui tuli viimaks end ka Argo trenni vedada. Algas ikka väikse soojendusega sõudeergomeetril ja siis harjutused kõigile lihasgruppidele. Sel korral sai läbi tehtud ringtreening ja seda kaks korda. Kokku kulus pea poolteist tundi, kuid tunne on, et jõuan juba väheke rohkem. Isegi õlaharjutusi.

Ja siis ma mõtlesingi, et kui mina suudan, võiks ju ka Argo suuta. Treenitust tal on, võhma ka ning lihast isegi väga palju! Niisiis tegin talle ettepaneku, et võiks temagi maratonile tulla. Tema hakkas aga kokutama mu pakkumise peale. Küsisin siis, et kas 10 jookseks ära, kui vaja oleks. Kindel polnud ta selleski. Siis tegi vastu pakkumise, et kui ma võtaksin 20 kg juurde ja jookseksin ülekaaluga maratoni läbi, võiks temagi tulla. No nii rumal ma pole, soovitasin hoopiski tal 20 kg alla võtta ja jooksma hakata.
Ühesõnaga vekslit välja veel ei käi, kuid kui mina jooksen 42, võiks Argo minuga koos vähemalt 10 ära joosta. Ta on ju ikkagi treener. Ja sportlane.

Laupäeval käisin aga mitte Argoga, vaid Tarmoga metsajooksul. Ta on ikka päris sportlik. Hoidis ka minu tempot üleval ja nii sai tunniajase jooksu keskmiseks pulsiks 157. Just siis, kui eriti enam ei viitsinud pingutada suuremast mäest üles joostes, motiveeris ta mind. Selles suhtes on meesterahvastega parem joosta, et tempo on üldiselt kiirem, kui naistel ja motiveerivam on ka, sest jutustamiseks aega pole- kogu aeg on vaja näidata, kui kiiresti ja kaugele keegi jõuab.

Täna aga puhkan, sest olen seda väärt!

Jooks linnavahel

Pikalt olen plaaninud, et kui Piritale sõita ei saa, lähen linnavahele jooksma. Esiteks olen pidevalt teisigi linnajooksjaid silmanud, teiseks oleks korralik aja kokkuhoid - kodust välja ja jooksma. Ainus miinus on ehk pinnas, sest asfaldil jooks pole eriti soositud ja minu maja läheduses metsaradasid kahjuks pole.

Täna viimaks sai siiski plaan paika pandud. Et ikka kindel olla, võtsin kompanjoni Kerli näol ka kaasa. Leppisime kokku kindla kodust väljumise aja ning kokku pidime jooksma kusagil tehnika tänaval, raudtee ääres. Nii see juhtuski. Edasi jooksime Stoomi ranna poole, sealne terviserada, mis jookseb mööda rannapiiri on imeline. Paraku sinna me ei jõudnuki, sest juba Hipotroomile jõudes oli pea tund täis ja nii pöörasime tagasi kodu poole. Tund ja peale jooksu linnavahel. Sõbranna kaasas, läheb alati aeg kiiremini, sest juttu jätkub ju kauemaks.
Iseenesest kui muud võimalust pole, elab linnas jooksu üle, kuid ega see fooride taga jokutamine ei meeldi küll. Lisaks mõned inimtapja autojuhid siin-seal oma bemmidega rallimas.

Homme jõusaalitreening ja vaatan veel, mis teha annab.

Tegin pattu, aga ikkagi inimene

Tegin pattu! Mitu korda järjest.

Kui aasta tagasi elasin rütmi järgi: pidu-töö-pidu-trenn-töö jne, siis tänase seisuga satun peole harva, kuid nagu ikka - kõike, mida teen, teen kirega. Niisiis ka pidutsen kirega ja eelnev reede oli see päev.
Päeval veel pidasin toitumisspetsialistiga vaidluse maha, et kui vähe kahju ikkagi kuiv punane vein teeb ning samas kui kasulik selle joomine on. Pisut vettpidavamad olid siiski Marguse argumendid. Niisiis oma toitumiskava silmas pidades, oli plaan lubada õhtul vaid üks klaas veini. Üks hingetaga, mõtlesin, et need klaasid seal on ikka päris väikesed ja teise peaksin küll veel endale lubama. No ja siis mõtlesin, et mis see kolmaski enam teeb. Rohkem ei mõelnud midagi, läks nagu tavaliselt.

Hommik algas mitte just kõige parema enesetundega, kuigi paar magneesiumitabletti oli juba hingetaga. Siis lubasin taas: "Enam nii küll ei tee!" Enesepete, aga see selleks. Laupäeval sukeldusin tagasi oma tavapärasesse toitumisgraafikusse ja seda teadmisega, et pühapäeva veedan Riias ning kaalutud-pakitud toitu endaga kaasas tassida ei saa. Mõtlesin katsetada silma järgi hindamisega ja ma libastusin totaalselt. Teadlikkust on ikka liiga vähe, et suudaks silma järgi rasva-süsivesiku-valgu koguseid hinnata. Aga nagu Margus ütles, kui 80% ulatuses toitumiskavast kinni pidada, on tulemus suurepärane.

Täna käisin taas ka jooksmas. Tund ja peale Pirita metsas, sest ilm lausa kutsus seda tegema. Kuidagimoodi peab nädalavahetusel kogunenud patte lunastama.

Jooksmise võlu ja kui mehed oleksid naised

Hoolimata sellest, et eile oli jube tuuline, otsustasin jooksma minna. Metsas polnud üldse hull, sest kehtib endiselt lause: pole olemas halba ilma, on vaid halb rõivavalik. Tõsi kell 7 on päris hämar ning kell 8 trenni lõpetades juba kottpime. Õnneks on Pirita mets siiski üsna valgustatud ning rahvast tiirutamas hulgaliselt. Üldiselt olen jube jänes ja pimedas liigun vaid autoga või siis kellegi tugevaga koos. Kaabakaid liigub liiga palju ringi, et riskida.
Jooksuaeg: 55 minutit
Keskmine pulss: 128
Maksimum pulss: 170

Täna hommikul sain üle pika aja magada kaua tahtsin. Niisiis lasin südame rahuga 11-ni välja. Siis kohe söömine. Üleüldse käin nüüd kui aamen kirikus igasugu potsikutega ringi, kus täpselt välja arvestatud toitukorrad sees. Iga kolme tunni tagant söömine ja uskuge või mitte, kuid just selle aja möödudes tunnen juba ka, et kõht on tühi.

Õhtul ootas ees treening Argoga. Ettekirjutuse järgi tuli kõik lihasgrupid kaks korda läbi teha. Õlaharjutust vihkan, kõiksugu jalgade harjutusi armastan. Üldiselt pole aga aega oma eelistustest rääkida, sest erinevalt teistest jõusaali tegelastest, kes saavad vähe ringi vaadata ja jutustada, pean mina kogu aeg rassima. Et kohe pärast jõusaali ootas ees Mariuse jooksutrenn, püüdis Argo mind lihasvalust säästa ning tegi korraliku lihaste lõõgastuse Powerplate-il. Mulle on kogu aeg see Powerplate-il väristamine meeldinud :)

Kahe trenni vahele jäi napp pooltund ja mina kasutasin seda söömiseks. Potsikud välja ja matsutama. Varsti pean seda nii normaalseks, et pole imestada kui keset reportaaži mõnes hullus kohas sööma kukun või näiteks keset tähtsat koosolekut. Aga parimad tulemused ju tulevadki elukorraldust positiivses suunas muutes.
Mariuse jooksutrenni oli täna kogunenud 6 meest ja mina. Väga maskuliinne õhkkond, kus pidevalt püüti rõhutada, et naised ja mehed on ikka võrdsed. Ma ei hakanud ütlema, et füüsilises mõttes ikka pole küll. Kui peaks olema, siis on ju mehed naised. No ja kujutage nüüd ette, et mina oleksin seal trennis kõigist kiirem olnud - mehed oleks ju lolliks end pingutanud, et vaid ette saada.
Ühesõnaga tuli täna ka veel teatejooksu teha. Mäest üles ja alla. Pulss oli mul tubli 177. Esimene kord enam-vähem sain üles, teine kord oli juba päris raske, kolmas kord oleks võinud olemata olla. Pisut sörkjooksu liivasel pinnal peale ja siis trepijooks. Ühel jalal ja teisel jalal ning siis veel kaks jalga koos. Pulss jälle laes.

Siis algas minu jaoks põnevaim osa. Marius õpetas mind õigesti jooksma, pidades silmas vigu, mida hetkel teen.
- asend. Nn tõusmine teisele korrusele, justkui keegi tiriks pealaest ülespoole
- kõht sisse ja vaagen otseks
- sääred nö vabalt liikuma, et jooks oleks ökonoomsem

Poolteist tundi jooksu läbi ja algas võimlemine. Harjutused seljale ja kõhule ning venitused.
Trenn kokku: 2 h
Keskmine pulss: 146
Maksimum pulss: 178
Kohe väike glutamiin ja saun. Elu on ilus!

Meditsiinikontrollis selgus tõde

Täna oli see päev, mil viimaks oma lemmikdoktor Muza-t Spordimeditsiini Sihtasutuses külastasin. Eesmärgiks teha taaskordne koormustest, et selgitada välja, milline on edasiminek alates veebruarist, mil esimest korda koormustesti tegin ning lisaks, kuivõrd olen tervise seisukohast valmis treenima maratoniks.

Olulisemad punktid, mis täna selgusid:

- aeroobne võimekus (hapnikulagi) märgatavalt kasvanud. 134 enne, 220 nüüd.
- südame-veresoonkonna ökonoomsus märgatavalt tõusnud. 2 enne, 3,3 nüüd.
- paranenud kopsutöö. 93 l/min enne, 123 l/min nüüd.
- rasvaprotsent madalam kui enne ja lihasmass suurem kui enne ehk kudede jaotus optimaalne.
- veri endiselt keskmine, kestvusaladega tegelemiseks kehva. Hemoglobiin 117, 4/21 punased verelibled.
- üldkokkuvõtteks ütles Muza, et minu sportlik pilt on viimase 7-8 kuu jooksul äratundmatuseni muutunud. Lisades, et ei mäleta, millal tal viimati nii hea arenemisvõimega harrastussportlane (naisterahvas) käis. Mul pidavat lausa olema fantastiline eelsoodumus vastupidavusaladega tegelemiseks. Muuseas, see sama Dr Muza pidas 7 kuud tagasi mind hullumeelseks, kui kuulis, et kavatsen triatloni läbida, kuid andis siiski toona juba rohelise tule. Pole midagi paremat, kui teadmine, et oled õigel teel.

Mõne aja pärast saan põhjalikuma ülevaate tänasest uuringust ja jagan seda rõõmuga teiegagi. Tänasest alustan ka taas rauapreparaatide tarbimist. Nii nagu füsioterapeut Kristi Singi ütles, on raud kohutavalt pirts ja nii tuleb seda tarbida pool tundi pärast hommikusööki ning teistest vitamiinidest eraldi.
Üldiselt peaksin Dr Muza hinnangul jätkama optimaalse treeninguga, sest just see kindlustab parima tulemuse.

Igal juhul soovitan igaühel, kes kasvõi harrastajad, käia spordiarsti juurest läbi, et vähendada kõiksuguseid terviseriske. Lisaks saab ka oma tervisliku seisundi kohta vajalikku informatsiooni, mis on äärmiselt oluline. Näiteks, kui poleks veebruaris mul avastatud tõsist rauavaegust ning seda poleks kuude jagu ravitud, poleks ma kindlasti mitte triatloni terve nahaga läbinud. Tervis kõigepealt!
Spordimeditsiini Sihtasutuse koduleht asub siin.

Salomon jooks TEHTUD

Ärkasin fantastilise tujuga ja hoolimata sellest, et ilm kiskus vähe tatiseks, võtsime suuna Kõrvemaa poole. Kuigi teadsin, et ees ootab 7,5 kilomeetri läbimine, selgus kohapeal distantsi tegelik pikkus - 8 km. Siiski, ideaalne minu jaoks. Jooksurajaga ma kurssi viia end ei jõudnudki. Kiire soojendus ja üheskoos ligi 80-ne inimesega rajale. Esimesest suuremast mäest sain üles, teisest ka. Kolmas ees ja siis mõistsin, et rada ongi selline mägine ja seega üsnagi raske. Õnneks leidus minus energiat ja seda lõpuni välja. Finisheerusin 50-ndana, naiste arvestuses 15nes. Aeg: 46 minutit.
Tagasiteel linna sai tõdetud, et jube tore ikka, et selliseid jooksu- ja teisi spordivõistlusi tervisesportlastele korraldatakse. Samas kurb ka, et hooaeg selleks aastaks peaaegu et läbi. Aga kaugel see kevadki enam on...

Glutamiini vajalikkusest

Eile käisin Pirital Stamina jooksust osa saamas. Kohutavalt raske oli ja nii läbisin ligi 8 km 55-minutiga. Ilmselt polnud lihased üleeilsest suurest trennipäevast veel taastunud (1h jõusaali, 1,5h jooksu + 0,5h võimlemist). Sellest hetkest rääkis mind Margus nõusse ja otsustasin kasutama hakata puhast glutamiini, et lihased taastuksid kiiresti ning suudaksin järgmiselgi päeval trennis edukas olla. Põhjus, miks on kasulikum kohe pärast treeningut puhast glutamiini kasutada ja mitte kohupiima ning banaani süüa, seineb selles, et glutamiinist suudab organism taastumiseks vajaliku tunduvalt kiiremini ammutada. Ühesõnaga, kui olin siiani igasugu jõutõstjate poes saadava vastane, olen pisut oma silmaringi laiendanud ja mõistan, kuivõrd oluline on lihaste kiire ja efektiivne taastamine pärast treeningut.

Glutamiinist:
Glutamiin on asendatav aminohape, mida organism toodab aminohapetest valiin, leutsiin ja isoleutsiin. Glutamiin on vajalik kõigile organismi kiiresti jagunevatele rakkudele, eriti soolestiku limaskestale ja valgeverelibledele. Need rakud katavad glutamiini vajaduse toidust või kui ei jätku, siis organismi glutamiinivarudest. Olukordades, kus stressitase on kõrge (näiteks intensiivse treeningu korral), organismi glutamiinivajadus suureneb, mõnikord isegi nii palju, et glutamiini kulub rohkem kui organism suudab seda toota. Sel juhul on glutamiin tinglikult asendamatu aminohape, mis tähendab, et puudujääk tuleb korvata.

Mõju organismis
- tugevdab immuunssüsteemi
- tõstab glükogeenisisaldust skeletilihastes
- tõstab vere puhveromadusi
- stimuleerib valgusünteesi
- väldib lihaskoe lõhustumist
- stimuleerib kasvuhormooni produktsiooni
- kiirendab soolestiku motoorikat
- reguleerib organismi happe-leelistasakaalu

Nii täna kui homme puhkan treeningutest ja olen selle asemel Mööblilaadal jutustamas. Pühapäeval aga võistlen Salomon Sügisjooksul Valgehobusemäe suusa-ja puhkekeskuses. Harastajaklassis 7,5 km.

Toitumiskavast, mis viib eesmärgini

Pärast seda, kui kirjutasin nädala jooksul üles kõik, mida söönud ja joonud olin, selgus minu tarbitav keskmine päeva kaloraaž - 1800 ja muuhulgas ka suur kõikumine ning tihti liiga suured vahed toitumiskordade vahel. Baasainevahetus on mul umbes 1400 kanti. Lisaks toimus toitumisspetsialist Margus Silbaumi juures mõõtmine ja kaalumine. Ka selgus hetke rasvaprotsent ja üheskoos seadsime eesmärgi, et maikuus 2011 toimuv maraton edukalt läbida. Niisiis võtsime ette 100-päeva programmi, mille järgi peaksin aastavahetuseks langetama kehakaalu 10 kg rasva arvelt, säilitades lihasmass. Sest kujutage ette maratoni läbimist näiteks 10 kilose kettaga...
Hetkel päevane tarbitav kaloraaž ei muutu. Küll aga muutuvad kogused ning toitumise korrad, et kõikumisi oleks võimalikult vähe ning organism saaks kõik vajalikud toitained ning vitamiinid kätte, lisaks kiireneks ainevahetus, mis on eelduseks rasvade põlemisele. Niisiis, kui seniajani olin harjunud sööma 3 korda päevas, tuleb nüüd süüa 5 korda päevas kolme kuni nelja tunniste vahedega. Mitte ükski minu lemmiktoit pole keelatud, küsimus on vaid koguses! Endiselt võin süüa ka väljas ning kui isu tuleb, on lubatud klaas punast veinigi.

Marguse enda loodud programm on iseenesest lihtne - sisestan programmi toiduaine ning see arvutab täpselt välja, kui palju võin seda ühe konkreetse toidukorra ajal tarbida. Kui näiteks valku tarbin igal toidukorral ühepalju, siis süsivesikute suuremad kogused jäävad hommikupoolikusse ning rasvad seevastu õhtupoolikusse.
Tänase päeva kava koostasime Margusega üheskoos võttes arvesse toite, mida süüa soovin ja kui palju vajab organism neist saadavaid süsivesikuid, rasvu ja valku:

Meestega trennis

Eile sadas, puhus kõva tuul ja oli üldse üks rõve ilm. Kaalusin pikalt, kuid viimaks siiski jooksma ei läinud. Tõin vabanduseks tervise, et seda säästa. Ühesõnaga luuserdasin.

Täna seevastu läks korralikumaks andmiseks. Kõigepealt jõusaalitreening Argoga. Mulle tegelt meeldib jõusaalis. Esiteks näeb seal keskmisest naisest hulga edevamaid mehi. Aeg-ajalt tahaks kohe filmida neid peegli ees poosetavaid mehi. Kui aus olla, siis tegelikult ma trennis ringi vaadata ei saa. Argo on kui piitsuga treener: "Nüüd sinna, 30 järjest ja tempokalt! Sa jõuad veel! Tee veel kaks, jõuad-jõuad!" Jalgadele ja keha keskosale sai kahekordne koormus täna. Tilkusin higist üsna pea. Kõige toredam on see, et Argo-kõrval on ainuõige treenimisviis minu jaoks. Vastasel juhul ma viiliks esimesel võimalusel ja kindlasti jätaksin raskemad harjutused tegemata, asendades selle jutustamisega näiteks.

Kohe peale treeningut on Marguse soovituse järgi vaja ära süüa banaan ja pool pakki kohupiima. Kujutage nüüd mind ette seda kohupiima autoroolis sisse ajamas. Käed, nägu ja rool kohupiimane. Tundus ka imelik riietevahetusruumis, kus naised kõik paljad, kohupiima pakk kätte võtta ja kühveldama hakata. Samas teadis mu üks sõbranna kohe rääkida, et mehed küll söövad kõik just riietevahetusruumis. Ajavad pükse jalga ja ampsavad banaani.

Sain paar tundi taastuda, kui oli vaja Mariuse jooksutrenni minna. Pean tunnistama, et mitu korda mõtlesin jooksutrenn täna vahele jätta, kuid südametunnistus hakkas piinama. Pealegi on sellega ikka nii, et isegi kui trenni minek on raske, siis kohal olles on emotsioon laes.
Alustasime Spartast ja liikusime Rahumäe tee poole, siis põikasime sealt kusagilt surnuaia ja terviseradade vahelt läbi. Jooksime mitmest suurest mäest üles ja jõudsime Nõmme suusamäe juurde - ka selle treppidest tuli paar korda üles tippida. Pulss oli laes, kuid üles jõudes tundus, et treenergi ähkis vähe. Edasi sai joostud taas Rahumäe kanti ning tagasi Spartasse. Üksi ei suudaks ma sellise tempoga ja nii pikalt joosta, kuid kambas on motiveeriv ning isegi emotsionaalne joosta. Sparta-Mart seletab ka veel kogu aja ja nii pole aega väsimusele keskenduda. Treener Marius on aga konkreetne ja samas hea huumorimeelega, siiski mingit nännutamist pole ja mehed-naised kõik on trennis võrdsed. Ma väga loodan, et jooksutrennid kestavad, kuni ilma on ega lõpe juba järgmisel nädalal.

Kokku tuli jooksuaeg: 1h 35 minutit. Seejärel võimlemistund - harjutused ennekõike seljale ja nn korsetilihastele.
Kokku kestis jooks + võimlemine : 2 h ja 13 minutit.
Keskmine pulss: 151
Maksimum pulss: 182
Kaotatud kalorid: 1114

Pärast trenni taas banaan ja pool pakki kohupiima. Toitumisest luban aga pikemalt pajatada juba homme, mil algab nn tõeline toitumisprogramm.

Toitumisest algab kõik

Treeningkava näeb hetkel ette 6 trenni nädalas - selle sees 4 jooksutrenni, 1 jõusaalitreening ja 1 saalitreening (soovitavalt Pump FX). Septembrikuu on üldiselt sisseelamiskuu.

Esimene nädal sai kokku tehtud 4 jooksutrenni (tunniajased), 1 jõusaali treening, 1 spinning-võimlemine. Nädalavahetusel olin laisk. Ja mitte et oleksin kusagil pidutsenud (viimasel ajal tuleb seda üleüldse harva ette), vaid olin maal. Seal roheliste heinamaade ja metsade keskel on keeruline sundida end jooksma. Pigem asendan selle koeraga jalutamisega, seenele minekuga või mõne füüsilise tööga. Viimasega puutun siiski harvem kokku.

Teine nädal algas PumpFX trenniga. Ma ei tea, millest uus nimi, kuid teoreetiliselt on tegemist Bodypumpiga. Võtsin sel korral väiksemad raskused, et end lihasvalust säästa. Õnneks on uues kavas kätekõverdusi vähe ja nii luban sinna trenni tagasi minna.
Seejärel ootas ees metsajooks. Ilm oli super ja sai joostud traditsiooniline tund.

Lisaks kohtusin Margusega, kes minu toitumist püüab paika panna. Homme ootab ees vitsaga viibutamine ja uue elu algus, kuid täna avaldan tabeli, mis Margus mulle saatis. Tegemist minu praeguse toitumisega, mis näitab värvikalt, kui valesid toite ja vales koguses hetkel tarbin. Lootust andis Margus siiski palju :)

Argoga jõusaalis

Kord nädalas on ette nähtud jõutreening Argo Aderiga. Põhjus väga lihtne, et maratonil keskosa läbi ei vajuks. Nii tulebki jõusaalis tugevdada korsetilihaseid ehk alasela, kõhupõikilihaseid ja kõhulihaseid.
Argo on mu vana tuttav ja nii teadsin üldjoontes, mis mind ees ootab. Rassimine.

Soojenduseks 10 minutit sõudeergomeetril. Tean küll, kui tähtis on soojendus, kuid pean tunnistama, et eriti tihti seda ei tee. Argoga viilida ei saa.
Soojendus tehtud, tuli ring kõigile lihasgruppidele peale teha. Harjutusi sai kõiki tehtud 25 kordust ja selgus tõsiasi. Jalad ning kõht on tugevad, jõuan harjutusi teha ilma suurema pingutuseta. Seevastu õlavööde ja rinnalihased on nõrgad. Sellepärast ei jõua ma ka lõuga tõmmata ning kätekõverdusi teen petuga pooleks.

Kokkuvõtteks ütles Argo, et mul on harukordne taastumine ja väga hea aeroobne paas algaja kohta. Keskmine pulss 45-minutilise jõusaali treeningu ajal oli 127. Väidetavalt pole Argol aastaid selliste näitajatega algajat olnud. Mis tähendab, et triatlon on olnud igal juhul heaks eelduseks. Üldiselt on see väga motiveeriv teadmine. Nii võibki minust veel asja saada.
Trenni järel venitused ja kõikidele lihasgruppidele. Siis otsustas massöör Argo veel mu selja ka paika panna. Ragistas täiega surudes oma keharaskusega seljale. Päris valus oli, kuid tunne pärast kui uuestisündinul. Niisiis tantsiv kulturist teeb massaaži ka.

Pärast jõusaali läksin Stamina metsajooksule. Kaks ringi ehk 8 km ja kokku kulus täna 55 minutit. Metsast sain välja päris pimedas.

KERTU LÄHEB MARATONILE

Nüüd on see siis paigas! Osalen 28. mai 2011 Stockholmis toimuval maratonil. Põhjuseid, miks järjekordse hulluse ette võtan, on mitmeid. Esiteks vajan motivatsiooni ja sihti. Teiseks, emotsioon, mida kogesin triatlonil finishijoont läbides, on kustumatu. Kolmandaks on mul käeulatuses oma ala tipud, kes nõu ja jõuga valmis aitama, et järjekordne tipp vallutada.

Peaosalised on sel korral Sparta tegijad:
Marius Unt - jooksutreener
Margus Silbaum - toitumisspetsialist
Argo Ader - lihastreening

Tegelikult on ametlik algus juba tehtud ning täna käisin Margusega toitumist arutamas ja muuhulgas andsin talle üle oma eelneva nädala söödu-joodu tabeli. Nädal tagasi vatrasin, kui tervislikult ma toitun. Jah. tõepoolest palju tervislikumalt ja regulaarsemalt, kui aasta tagasi, kuid arenguruumi on siiski. Lisaks toimus Marguse vastuvõtul ametlik kaalumine-mõõtmine. Algul plaanisin need tulemused siingi avaldada, kuid mõtlesin ümber. No midagi väga rõõmustavat seal pole, mis tähendab, et Margusel on tööd minuga küllaga.
Ega Mariusel vähem pole! Käisin täna tema metsajooksutrennis. Kambas oli paar maratonijooksjat ja muidu spordihullu, kuid samm oli siiski järgitav ka mulle. Umbes 45 minutit ja 8km jooksu. Pärast seda pool tundi spinningut ning veel pool tundi võimlemist. Tunne oli, et olen kooli kehalise kasvatuse tunnis tagasi. Keskkoht on mul ilmselgelt nõrk ja nii hakkab kõigile teistele lisaks Argogi vatti minuga nägema. Muidu oli päris tore ja hea meel on usaldada end tippude kätesse.

PS! Meenutuseks lisan pildi triatloni finishist!

Sügisjooks TEHTUD!

Ootused ja lootused olid suuremad, kui vorm lubas. Olgem nüüd ausad, terve augustikuu pärast triatloni olen vaid puhanud. Paar korda nädalas väike tervisejooks ei lähe arvesse.

Pühapäev ehk Sügisjooksu päev algas tähtsalt. Kohtusin esmakordselt oma vanaonu pojaga, kes Kanadast üle pika aja Eestisse sattus. Väliseestlane, kellega paar aastat Skype vahendusel suheldud, kuid kohtunud varem polnud. Niisiis terve perekonna jaoks tähtis hommik. Kõik sujus meeleolukalt ja mina kui pidev üle-bookija jätsin jooksuks ettevalmistusele häbiväärselt vähe aega. Ühesõnaga jõudsime koju riideid vahetama oma 22 minutit enne starti. Luise tänavalt hakkasime liikuma umbes 11 minutit enne starti ja siis juba joostes. Ikka kohe täiega. Jooksin end kinni ja starti jõudes läks kohe Sügisjooksu stardipauk. Ma olin väsinud ja hingeldav, püüdsin inimmassis ellu jääda. Kusagilt pistis ka veel. Kulus 2 kilomeetrit enne, kui sain normaalselt hingata ja sörkida. Lõpp läks juba kui õlitatult. Aeg: 1h ja 6 minutit. Arenguruumi on kausiga.

Tegin omad järeldused. Nii üleeile kui eile käisin metsas jooksmas. Tund ühtejutti ja ikka Pirita radadel. Ilmad on täpselt sellised, et kohe kisub jooksma.

Jaansoni Kahe Silla jooks TEHTUD!

Olen saanud kirju palvega kirjutada oma tegemistest ja mul on rõõm seda teha.

Viimased nädalad olen kannatanud tõelise sügisväsimuse all. Ma ei mäleta, et kunagi varem oleksin midagi sellist kogenud. Sestap elan hetkel väga konkreetse unegraafiku järgi. Usun, et sellest on vähemasti pikemas perspektiivis abi. Jooksmas käin üks-kaks korda nädalas, mis tähendab, et puhkan sportlikus mõttes. Seda hoolimata sellest, et uus eesmärk on seatud ja peagi pajatan sellest teilegi.

Eile käisin aga Jaansoni Kahe Silla jooksul. Ilmaga vedas, korraldus oli okei, kuid pealtvaatajad kui matustele saabunud. Ilmselt on latt pärast triatloni kõrgel, kus põrgukuumusest hoolimata inimmassid võistlejatele kaasa elasid ning sellega jõudu juurde andsid. Võrreldamatu eilse jooksuüritusega.
Ise sõitsime aga varahommikul Jõgevalt kohale ja polnud eriti magada saanud. Üleüldse oli väsimus peal, kuid lubadus sundis rajale minema. Pean siinkohal tunnistama, et see 9 km oli mõõdukalt raske.
Ajaks sel korral: 54 minutit.

Järgmine nädal olen juba Sügisjooksul ja eesmärk on igal juhul olla kiirem kui kahel eelneval aastal. Üle-eelmine aasta oli ajaks 1.05 ja eelmisel aastal 1.10.
Võiks ju nüüd siis 55-minutiga hakkama saada.
Rajal näeme!

Nädal puhkust ja taas rajal

Bulgaaria päikese all kosusin kiiresti. Vaid üks päev pärast triatloni olid lihased valusad, kuid see pole ka imekspandav, sest peale võistlust ei tulnud venitamine meeldegi. Bulgaarias valitses aga tavapärane kuumalaine (36-38 soojakraadi), sestap tunnistan ausalt, et kuigi olid jooksmisvarustus kaasas, ma jooksma ei jõudnud. Üks tarkpea soovitaski vähemalt nädal ilma trennita mööda saata. Aga eks neid taastumisvõtteid ole erinevaid.

Täna käisin viimaks jooksmas. Stamina jooksul ja ette sai võetud kaks ringi ehk kokku 7,6 km, mille läbisin ajaga 45 minutit. Suhteliselt keskmine tempo, kuid pulss oli laes. Ehk on see väiksest pausist. Igal juhul on fiiling pärast jooksmist fantastiline et mitte öelda sõltuvust tekitav.

Kahe nädala pärast olen Pärnus Jaansonide Kahe Silla jooksul ning juba kolme nädala pärast ootab ees Sügisjooks.

Ülevaade 7-augustil Pühajärvel toimunust

Inimeste soovil kirjutan pisut pikemalt triatloni aladest ja võistluse kohapealsest emotsioonist.

Umbes 3 päeva enne võistlust hakkasin tundma ärevust. Kardsin eeldatavat kuumust, äikesevihma, ujumises limiidile alla vandumist jne. Päev enne otsustasin kohal olla, sest nagu ikka, und pean ülitähtsaks. Majutuskohaga sai aga alt mindud ja magamistunde tuli kokku kuue kanti. Hommikul olid silmad paistes, kuid ärevus vähemasti kadunud. Teadsin, et teen selle triatloni ära ja alla ma ei vannu. Minu võistlusnumbriks oli 111! Ausõna olin uhke selle üle :)

Hommikul andsin kiirkorras Õhtulehele intervjuu, poseerisin fotograafile ning asusin starti. Rannaliival viskasin nalja ja tundsin end ülihästi. Stardipauk käis, mina viivitasin - nagu Ain-Alar soovitas, et selle ajaga on hullud tegijad läinud ja mina omas tempos ujuda. Otsustasin, et pead vette ikkagi ei pane. Kartsin nagu ikka põhja ja läbipaistmatut vett, kui ka tou kirja saamist. Rahvast oli ju vees palju. Esialgu ujusin konna, kuni rahvas hõrenes pisut ja ma sain selili ujumise peale üle minna. Paar kutti ujusid lähestikku, ka konna. Mõtlesin, et see rohkem selline naistekas, aga seal vees olid kõik võrdsed. Esimese poini ujutud, panin metsa. Selili ujumise risk, ei näe kus ujud. Joonele tagasi, otsustasin, et teen järgmise poini kiiremini, sest meeskonnad olid juba vette lastud ja esimesed individuaalid vahetuspunkti jõudnud. Kartsin, et ei uju 40 minuti limiiti täis, sest kõik ju rääkisid, et kui basseinis 30 minutiga ujuda, tuleb järves ujumisele 10 minutit lisada. Siiski, aeg 28 minutit! Ain-Alar rannaliival ergutamas, mina tõstsin käed nagu oleks juba võitnud. Ujumises võitsingi - see oli mu uus rekord.

Vahetuspunktis möödus kõik libetatult. Korraldusmeeskond andis selleks oma panuse.
Kiirelt ratta selga ja rajale. Temperatuur 34-35 C, kuum asfalt, päike. Korrutasin endale pidevalt: joo! Võtsin ringile kaasa kaks pudelit ja mõlemad olid poole ringi peal otsas. Paar geeli sai ka selle ajaga keele alla pandud. Ring täis, Otepää mäkke tõus oli esimene emotsionaalse panga laadimine. Kõik need inimesed, hüüdmas, ergutamas, kaasa elamas. Olen valmis järgmiseks hulluseks, et seda taaskord kogeda - see oli vaimustav! Mina sain jõudu aina juurde ja mäe peal ootas joogipunkt. Süüa ei tahtnud, ainult juua. Kohapeal jõin pudeli, kaasa võtsin veel kaks.
Teine ring oli raske, füüsiliselt ja psühholoogiliselt, sest üks oli juba seljataga ja kolmas, raskeim, alles ees. Kuumus pani pea valutama, rinnakorvis pistis, väsimus hakkas peale tulema. Katkestamismõtteid aga siiski pähe ei tulnud, mitte kordagi! Teadsin, et olen tulnud sinna, et võita iseend ja tõestada iseendale, Kertu suudab tõepoolest.
Kolmas ring nagu võis arvata võttis hingetuks. Minuga samas tempos oli 5-6 inimest, kelledega järjestus pidevalt muutus, kuid üldiselt olime üheskoos. Ergutasime teineteistki, kui tunne oli, et raskeks hakkab minema. Eriti lahe oli minu jaoks rajal näha nii palju naisterahvaid - igas vanuses, igas kaalus, sama eesmärgiga. Respect!
Rattatehnik hoidis mul ka kiivalt silma peal ja sõitis ikka mitu korda kõrvale, et enesetunde järgi uurida. Korraldusmeeskonna käest sain mitmetel kordadel lisavett, sest see kippus ikka enne joogipunkti otsa saama. Lõpp polnud enam kaugel, kui tundsin, et energia hakkab tagasi tulema. Vahetuspunkti jõudsin naerusui. Tunnistan nüüd üles, et kui treeninglaagris sai 100 km sõidetud, nutsin viimase ringi. Nii raske oli! Füüsiliselt ja emotsionaalselt! Võistlusel sõitsin kõik ringid 1 h ja 20 minutit ehk siis ootuspäraselt ja sama ajaga, mis treeninglaagriski.

Jooksurada oli mul küll läbimata, kuid teadsin, et mägesid on mitmeid. Keskendusin naeratamisele ja võtsin asja päris rahulikult. Söögi-joogipunktis valasid tüdrukud vett korralikult peale ja jooks võis alata. Tempo loomulikult rahulik, mäest üles jalutades. Energiapuudus oli meeletu, kuid tuju ülev. Poolel teel, teises joogipunktis oli ees ootamas Ain-Alari fantastiline isa Taadu. Puhtalt sellest piisas, et tempokamalt edasi minna. Ees ootas raskeim tõus - S-kurv mäkke. Jalutades polnud muidugi midagi hullu. Pealegi olid ergutajad mäe peal ootamas. Tagasitee oli suuresti allamäge - jooksin palju jõudsin ja ülejäänud kõndisin. Finish polnud enam kaugel. Finisheerumine oli see, millele nii tihti rasketel treeningutel ja mis seal salata, võistluse keeriseski, mõtlesin. Inimesed ühel ja teisel pool kaasa elamas ja mina teen viimase spurdi. Ain-Alar laval medaliga ootamas, et see mulle kaela riputada. Taustaks minu soovitud "We Are The Chempion" lugu. Emotsioonid on laes ja tunnen end kangelasena. Kohe seal samas andsin intervjuugi, sest ühtäkki oli tunne, et jõudu on veel ja veel. Lähedaste, sõprade, kolleegide, tuttavate õnnitlused...
Jooksule kulus 1 h ja 20 minutit. Võrdluseks võin tuua, et kahel eelneval aastal olen Sügisjooksust osa saanud ja jooksnud selle tunniga. Kehalise kasvatuse tundides ei jooksnud ma aga kunagi, ikka leidsin põhjuse seda mitte teha. Olen kindel, et mu kehalise kasvatuse õpetaja ei uskunud lõpuni välja, et triatloni läbin. Pigem võis see talle palju nalja pakkuda.

Alates sellest hetkest, kui mulle tehti pakkumine olla selleaastane triatloni patroon, kuni lõpuni välja, ei kahetsenud ma ette võetut hetkeksi. See oli suur au ja olen kindel, et järgmised eesmärgid ootavad püstitamist ning täitmist. Kui Kertu suudab, suudab igaüks!

Tervitustega Bulgaaria päikese alt
Triatleet-Kertu

Triatlon TEHTUD!

Mul ei ole piisavalt sõnu, et tänada kõiki neid, kes elasid mulle kogu selle poole aasta jooksul kaasa, kes aitasid nõu ja jõuga ja kes andsid oma hindamatu ergutusega kohapeal mulle jõudu triatlon läbida.
Südamest aitäh:
- Ain-Alarile, kes on parim treener ja kes uskus minusse algusest peale
- Gasparile, kes aitas nõu ja jõuga ning motiveeris, kui raskeks läks
- Tarmole, Agnesele, Reelikale, Leale, Kerlile, Ursulale, Priidule, Avole, Punale, Kristjanile ja kõigile teistele, kes andsid mulle jõudu eesmärgini jõuda
- oma perele, kes elasid kaasa kohapeal
- Tarmole ja Sportlandile parima varustusega varustamise eest
- MyFitnessile ja Kalev Spale suurepäraste treeningtingimuste eest
- kõigile neile, kes olid Pühajärvel toetamas ja kaasa elamas
- korraldusmeeskonnale, kes tegi fantastilist tööd

Aplaus neile, kes täna triatloni läbisid! 36 soojakraadiga midagi sellist ära teha on hullumeelsus!

Keeruline on tagantjärele raskustele mõelda ja veel enam neid kirja panna, sest emotsionaalne võit, mille täna sain, nullib kõik raskused. Võitsin täna iseennast ja tõestasin, et kümnete tegemiste kõrvalt suudab igaüks meist triatlonivormi viia.
Aegadest rääkides, siis kõik läks plaanipäraselt. 28 minutit ujumisele, 4 h ratast ja 1 h 20 minutit jooksmisele. Finišh laval, minu soovitud "We are the champion" lugu taustaks, sajad inimesed aplodeerimas ja Ain-Alar medalit kaela riputamas. Olen väga õnnelik ja luban, et sport jääb nüüdsest minu igapäevaelu osaks.

Juba kell 4 hommikul olen lennujaamas, et suund Bulgaaria poole võtta ning jooksuriided võtan sinna kaasa :)
Aitäh veel kord kõigile toetajatele!

1 päev triatlonini

Eile hommikul tegin Pühajärvelt reportaaži. Suured tegijad olid hommikusse ujumistrenni pekstud. Ironmani maailmameister Thomas Hellriegel valgustas mind pisut oma sportlaskarjäärist, rääkides kui kaua võtab aega tippvormi saamine, suurest võistlusest taastumine ja sponsorite nõudmistest. Ta on sõbralik ja muhe mees, kes armastab Eestit. Üks km ujuti kohapeal läbi rahulikus tempos ehk 15 minutiga. Ain-Alar ujus ka ja muide temagi plaanib homme starti asuda, kuigi viimased nädalad pole ta trennile pühenduda saanud.

Selleaastane Pühajärvel peetav triatlon on mitmes mõttes erakordne. Kunagi varem pole olnud nii palju osavõtjaid, kui seda on TriStar 111 Estonial - 275 individuaalvõistlejat, kellest 140 on naised ja lisaks veel 75 meeskonda ehk ühtekokku on põhidistantsil rajal ligi 500 inimest! Pealegi pole kunagi varem ühelgi Eestis peetaval võistlusel stardis olnud nii palju ülemaailmseid spordikuulsusi kui seda on Pühajärvel. Usun, et see on võistlus, mida tasub kohapeale vaatama tulla ja minul isiklikult on au stardis olla, kuigi ärevus on meeletu! Ain-Alar ütles eile eetris, et olen võistluseks igal juhul valmis, vaid eneseusku on pisut veel vähe. Luban, et tegelen sellega.

Eile päeval sõitsin aga maale, et põõsast marju süüa ning puu otsast õunu noppida. Magasin ka ja kogu liigutamine piirdus koeraga jalutamisega. Täna kavatsen samamoodi üldse mitte liigutada ja juua järjekordselt palju. See muuseas oli ka Thomase soovitus, kuna laupäevaks lubatakse 34 soojakraadi, tuleb kaks-kolm päeva varem rohkelt vedelikku tarbida.
Õhtuks olen juba taas Pühajärvel, et võistlejate briifingust osa saada ja kõik homse osas selgeks saada. Ilmselt õnnestub mul ööbida Pühajärvel, et kohapeal end välja puhata ja otse starti asuda.

Tänan siiralt kõiki, kes on hea sõna ja soovitustega mind sel triatloni-teel saatnud :)

3 päeva triatlonini

Bioenergeetik Toomas Pälli juures käidud! Tema igal juhul lubas, et ma teen selle triatloni ära. Mul endal on tekkinud hirm, päris siiras kohe, et kas kõik ikka läheb kuis plaanitud.

Jõudsin täna juba Pühajärvele, et homme tõeliste triatleetidega ujumistrenn ära teha ja sealt otse-reportaaž. Meeleolu on siin kandis igal juhul ülitore, linn on sõbralikku rahvast täis ja sabistamist on ka igal nurgal.
Niipea kui olin end Nuustakule sisse seadnud, otsustasin korra veel rattaringi läbi teha - rahulikult ja meelolukalt. Enne asfaldile jõudmist pidas Tallinnast saabunud Gaspar mind kinni ja teatas, et kummid on rattal jube tühjad. Ta oli nõus kohe aitama. Jubimise peale läks nigela pumba tõttu kumm üldse katki. Varukumm oli mul muidugi ka olemas, mitte et ma oskaks seda vahetada vms. Aga Gaspar oskab! Kumm vahetatud, asusin viimaks teele. Õhutemperatuur mõnusalt karge, vaimustav päikeseloojanga ja tuju hea. Kokkuvõttes sõitsin 40 km pooleteist tunniga, päris pimedaks läks kohe ja natuke eksisin ära ka. Aga see sai tehtud ja nüüd enne võistlust mingisugust trenni ei tee. Reedel olen Pühajärvel võistlejate briifingul, mis kõlab kui klassiõhtu. Võtan oma kommid ja limonaad kaasa ning panen tantsukingad ka jalga.

4 päeva triatlonini

Teate, aus ülestunnistus pidi kergemat karistust tähendama. Nädalavahetusel andis selg endiselt tunda ja sestap trenni ma ei teinud. Tegin vaid lollusi, millel pikemalt ei peatuks. Püüan peagi karmavõla ära tasuda.

Uus nädal algas uue hooga. Esmaspäeval käisin rahulikus tempos jooksmas - tunnijagu ikka Pirital. Valusid enam polnud, kuid väike väsimus sees. Pärast jooksu tundsin end siiski paremini.

Täna ootas mind ees Rootsi spordimassaaž Audenteses Kristi Singi juures. Priit soovitas teda, et on ka muuhulgas võrkpallimeeskonna füsioterapeut ja spordiringkondades on tal üleüldse tugevate ja kuldsete kätega massööri maine. Mina muidugi olin valmis meeliköitvaks ja lõõgastavaks massaažiseansiks. Esimeste minutite jooksul sain aru aga, et olen sattunud tõelisse piinapinki. Kohati oli nii valus, et ikka karjusin ja pisarad jooksid iseeneslikult. Kristi üles, et esimene kord pidigi kõige hullem olema ja ma pole erand oma kisamisega. Küll aga nentis ta, et pinges kohti ja lühenenud lihaseid on mul hulgaliselt. Enamasti selja-ja õlalihased, kuid ka paar kohta leidis ta reitelt. Kristi mudis mind ikka nii, et tõenäoliselt olen õhtuks päris sinine. Selgus ka kõige olulisem. Nimelt põhjus, miks eelmisel nädalal roiete vahelise valu käes piinlesin. Põhjus oli tõenäoliselt lihaste kinnituskohas tekkinud lihase lühenemises. Mulle tundub uskumatu, et vähene lihaste venitamine võib lõppeda taolise valuga, kuid täna seletas Kristi mulle kõik lihtsalt ja loogiliselt lahti. Õpetas ka, kuidas selga venitada ja ma lubasin, et teen seda igal hommikul ning õhtul. Lisaks, ilma, et oleksin talle rääkinud aeg-ajalt tunda andvast põlvest ning pöiast, leidis ta pingekolde ise üles. Ilma naljata oli mul sealt lahkudes tunne, et valu oli seda väärt ja olen kui uuesti sündinud. Sain kaasa ka mitmeid soovitusi võistluseks ettevalmistumisel ning võistluse edukaks läbimiseks. Muuhulgas olen juba praegu oma sääred Ice geeliga kokku mäkerdanud. Lisaks kõigele, on Kristi ka väga lahe inimene ja mina lähen ta juurde veel tagasi!

Täna trenni ei tee, kuid homme olen juba Pühajärvel ja plaanin veel kord rattaringi läbi sõita. Rahulikult. Ehk ka lähen ujuma.

Ja et ka vaimult end valmis panna, olen homme hommikul bioenergeetik Toomas Pälli vastuvõtul. Ta on üks selline mees, kelle juurest mitmed tipptegijad, k.a. sportlased, enne tähtsaid sündmusi ja muuhulgas näiteks võistlusi läbi käivad. Pikemalt kuuleb sellest homme hommikul Hommikuprogrammist. Usun, et pärast seda seanssi olen võistluseks päriselt valmis.
Aitäh poolehoidjatele!

Dr Ailt ragistas luid. 9 päeva triatlonini

Niisiis, täna käisin laua peal. Arvasin, et ees ootab mõnus massaaž, lihaspingetest vabanemine ja uuestisünd. Aga ei! Dr Ailt ragistas luid nii, et vahepeal pidin ikka ütlema: "Valus on!" Eriti selja alaosa, mis on mul niigi nõrk koht. Kunagi, kui noorem oli, sai kodus sportlike vanemate ja õega istessetõuse tehtud. Mingil hetkel sai sellest iga-õhtune traditsioon eesmärgiga aina enam ja enam teha. Minu kui tol ajal kõige spordikaugema pereliikme areng oli meeletu. Alustades mõnest harjutusest, sai mõne kuu möödudes teisi ületatud ning tehtud peatuseta 400 ühtejärge. Vorm paranes, siiani olematud kõhulihased olid pea silmaga nähtavad, kuid selg oli selle kõige juures kannatajaks, sest ega siis seljaharjutusi teha ei viitsinud. Mõni aeg hiljem tabasid mind, noort inimest, tõsised seljavalud, mis aegade jooksul on õnneks siiski harvenenud. Täna olen teadlikum ja treenin kõiki lihasgruppe võrdselt.
Selle pika jutuga tahtsin öelda, et Dr Ailti arvates lõigi meeletu valu kõhtu-külge seljast tulenevalt. Lisaks ragistamisele teipis ta mu kinni. Umbes nagu see tööriistakohvris leiduv teip. Tahtsin kollast, aga oli musta hetkel. Niisis, õnneks on ees vihmasemad ilmad, muidu võiks mind vabalt näha teibitud kehaga päevitamas ja pärast kelmikate rantidega keha.

Üldiselt on aga valud peaaegu kadunud ja kui hästi läheb, saan juba homme trennis tagasi olla.

Olukord on keeruline

Dr Muza arvates on kõhuvalu (mis pigem on küljevalu) põhjustatud närvipõletikust vms. Suunas mind edasi terapeut-massööri juurde ehk siis olen homme Dr Ailti mudida, et valu tekitaja välja selgitada. Seniajani sporti teha ei või. Täna läksin muidugi Stamina jooksule, kõndima. Pisut kiirem tempo tekitas automaatselt suuremat valu seal kusagil alakõht-küljelihas.

Head spekulandid, miskit-halba-söönud ja trenniga üle pingutanud variandid on välistatud.
Dr Jukkum tervitab ja hoiab asjadega teid kursis!

11 päeva triatlonini ja meeletu kõhuvalu

Eile sain häid uudiseid! Veri on mul parem kui kunagi varem. Hemoglobiin 122 ja ferritiin 114! Ennekõike maasikad on teinud imet minuga!

Täna hommikul ootas ees ujumine üheskoos Gaspariga. Alustuseks sai 300 m soojendust tehtud. Ja siis ootas ees 1 km - erinevaid stiile varieerides. Viimased sajad sai aja peale tehtud. 100 m konna: 3,05 minutit / 100 m selili: 2,45 minutit / 100 m krooli 3,15 minutit. Gaspar võttis aega ja kordas Aini sõnu: selili ujun kõige kiiremini. Kokku sai kilomeetri ajaks 30 minutit.

Peale lõunat võtsin viimaks ette rattasõidu. Panin kodinad kokku ja sõitsin Laagrisse, et alustada sõitu Pärnu maanteelt, kus teed laiemad ja sõit eeldatavalt turvalisem. Plaanisin 50 km sõita - kuni Ääsmäeni ja siis tagasi. Jõudsin Ääsmäeni, kui mind tabas meeletu kõhuvalu kõhu paremas küljes. Ikka nii korralik, et olin sunnitud seisma jääma. Ootasin ja ootasin, kuid paremaks ei läinud. Sinnamaani oli sõidutempo küll korralik, kuid enesetunne super. Auto oli Laagris ja nii ei jäänud mul muud üle, kui vahepeatustega autoni välja kannatada. Vahepeal oli ikka nii hull, et ronisin ratta seljast maha ja istusin teepervele.
Autoni jõudes kutsusin abi ja läksin erakorralisse. Mustamäe kiirabis ütles maailma ebasõbralikum arst, et taoline kõhuvalu on normaalne ja peaksin ibuprofeni võtma. Kui homseks valu ära ei lähe, peaksin tagasi minema. No sinna ma ilmselt enam ei lähe.
Kavatsen hommikul Dr Muzaga ühendust võtta ja eks siis selgub, mis minust saab. Hetkel seis selline, et vahepeal miskit tuikab, kuid üldiselt istudes valu tunda pole. Mul on endal ka juba imelik, et minuga igasuguseid selliseid asju juhtub. Teate, tahaksin endale palju arstidest, ortopeedidest ja kiirabi-tegelastest sõpru - oleks elu palju lihtsam kohe!

Tagasivaade aktiivsetele päevadele

Eelmine neljapäev toimus Stamina jooks. Kraadiklaas näitas ei rohkem ega vähem kui +32 kraadi! Minu tuli joosta 8 km ja kui Konti poleks kaaslaseks olnud, oleks ikka väga raske olnud. Teineteist toetades sai alla tunni distants läbitud. Kont muide osaleb ka triatlonil - Sky Plusi tiimi jooksjana.

Reedel käisin swingimas. No see nüüd küll päris sport pole, kuid füüsilise koormuse sain küll. See on selline kõrgel köie otsas kiikumine. Tegin kohapealt reportaaži ka ehk siis karjusin vähe eetrisse. Samal ajal unustasin vasaku käe valele poole köit ja sain selle potisiniseks. Õnneks valus polnud. Lihtsalt kole on, aga triatloniks pidi ära paranema. Igal juhul arvasid swingi-poisid, et olen juba päris heas sportlikus vormis.

Laupäeval ja pühapäeval puhkasin. Kui pidutsemist ja Eestimaa ühest otsast teise sõitmist saab puhkuseks nimetada, aga see selleks.

Esmaspäeval lubasin kindlasti ratast olla sõitmas. Sain rattariided ja muu varustuse kokku, kui hakkas äikesevihma sadama. Ikka korralikult. Riburadapidi hakkas tulema uudiseid tormi laastavatest tegudest ja mina viskasin rattakraami nurka. Ikkagi turvalisus ennekõike. Ootasin paar tunnikest ja et mitte päris luuser olla, läksin Pirita metsa jooksma. Võtsin ette 10 km ja suhteliselt keskmise tempoga. Vahepeal haakis üks tuttav sappa. Pidi hea jooksja olema, kuid lõpus väsis ikka ära. Nii lahe on meestele ära teha!

16 päeva triatlonini

Täna hommikul vedasin end basseini. Üheskoos triatleet-Gaspariga.
Eesmärk oli lihtne - ujuda 1 km ja seda ilma prillideta (need olid koju jäänud). Pealegi on endiselt suur tõenäosus, et ka triatloni ajal ei kipu ma pead vee alla panema. Lihtsalt kardan ka kõik. Õnneks ujun selili päris kiiresti :)

Ühesõnaga 1 km sai läbitud 30ne minutiga ja kui arvestada, et võistlusel on ujumise ajalimiidiks 40 minutit, olen graafikus.

Õhtul ma lihtsalt ei viitsinud midagi teha. Kui magamine välja arvata.

17 päeva triatlonini

Möödunud reedel käisin ma jooksmas ja ujumas nagu lubasin. 1 km ujumist ja 1 h jooksu Pirital.

Laupäev ja pühapäev olid puhkepäevad, kuigi jalutamist oli päris palju. Seda nii Lõuna-Eesti rallil kui ka vanemate koeraga metsas. Ühesõnaga olin ma ikka aktiivne, kuigi päris trenni ei teinud. Lisaks muule jälgin juba mõnda aega, et sööksin iga päev maasikaid ja/või mustikaid ning isegi sealiha. Kõike rauataseme tõstmise eesmärgil. Peagi plaanin vereproovi ka ära anda, kas ikka minu ponnistustest kasu ka on olnud.

Täna käisin aga ratast sõitmas. Linnasõit 1 h ja üheskoos rullnokk-ratturi Raivoga. Ta on üks hullematest, keda ma tean - sõidab autode vahelt, sõidab kuidas ja millal tahab ning foorituled talle ei kehti. Muud liiklusseadused ka mitte. Ühesõnaga hea, et ellu jäin.
Õhtul läksin jooksma ka. Ikka Piritale ja tavapärane 7-8 km distants - sedapuhku tempokalt. Pulss oli 170ne kanti, kuid enesetunne jube hea ja nii läbisin raja 45- minutiga. Jooksmine on endiselt mu lemmik!

22 päeva triatlonini

See, et ma vahepeal ülevaateid pole teinud, ei tähenda, et ma trenni poleks teinud. Olen küll! Lihtsalt sellele toredale kuumalainele ei pidanud mu arvuti vastu.

Ühesõnaga on pärast treeninglaagrit nii, et kui möödub päev, mil üldse trenni ei tee, on süümepiinad meeletud. Sestap on selliseid päevi mõned üksikud.
Pärnus olles ehk nädala alguses käisin öisel rulluisusõidul. Tunniajane ja Jaansoni sillal.

Kolmapäeval toimus järjekordne Stamina jooks ja mul tuli sõbranna eest ka joosta. Niisiis kokku 7,4 km Pirita metsas 30ne kraadises kuumas ja mulle üllatuseks oli see lihtne! Kuidagi värske ja mõnus oli joosta. Aeg 47 minutit.

Neljapäeva veetsin tänavalastega Aegna saarel ja kava nägi ette kajakitega ümber saare sõitu. Enne starti jõudis paduvihm saare kohale, kuid sõit läks lahti hoolimata sellest. 2,5 h aerutamist, kuni läks tõsisemaks äikeseks üle ja siis tuli meil veest välja ronida. Saarele sai siiski tiir peale tehtud ja mul trenniga ühel pool sellel päeval. Ei õlad ega käed tunda ei anna.

Täna reedel lähen kindlasti ujuma ja jooksma! Lubadus antud!

Viies päev treeninglaagris ja taastumine

Viies ehk viimane päev on pehmelt öeldes emotsionaalne. Kohe hommikul tuli mul enne teisi läbida minitriatlon, mille distansid olid umbes sellised: 400 m ujumist, 7 km ratast ja 1 km jooksu. Pärast 100 kilomeetrit rattal tundus see eesmärk köömes. Finishis oli ootamas kogu meie tore treeninglaagri seltskond - lapsed ja treenerid üheskoos. Tunne oli kui kangelasel ja auhinnaks sain diplomi spordijookidega. Fantastiline lõpp raskele, kuid emotsionaalsele ja põrgulikult huvitavale treeninglaagrile. Tänan siiralt kõiki asjasse pühendunuid ja juba julgen välja lubada, et paari nädala pärast olen taas Pühajärvel treeninglaagris. Sinnamaani tunnen puudust laagri rutiinist ning vetikaid täis külmast tiigiveest.

Eile lasin end üle pika aja lõdvaks. Esiteks, lõppes antibiootikumide kuur; teiseks, käisin pulmas; kolmandaks, väärisin seda. Täna võtsin ette pikema jalutuskäigu ja homme olen juba trennilainel tagasi.

100 km ratast TEHTUD! Neljas päev

Päev algas rahulikult. Ain-Alar andis valida, kas puhkama jääda või lastega seiklusparki külastada. Mõtlesin, et kui see on ikka lastele mõeldud, siis rohkem selline rahulik matk. Eksisin põrgulikult! Kaks tundi täis seiklusi, adrenaliini ja füüsilist aktiivsust. Viimastel radadel higi tilkus ikka korralikult, jalad värisesid ja adrenaliin oli laes. Peaaegu kõik sai ikka kaasa ka tehtud. Võib-olla oli isegi parem, et mõtted sai õhtuselt treeningult mujale viidud, kuid aeg oli siiski armutu.

Lõunasöök ja vähem kui tund vahet, kuni tuli rajale asuda. Alles siis selgus, et Ain-Alar on otsustanud mind pea ees vette visata, teda kõrval pole ja mul tuleb täna 100 km iseseisvalt läbida, katkestamine on välistatud. Ma pole ammu nii närvis olnud! Pulss oli ilma treenimatagi 110-120! Ja siis hakkas vihma-rahet sadama, äikest lööma ning müristama. Meile armu ei antud, start läks käima. Eesmärgiks seadis Ain, et läbin 100 km ajaga 4 h 30 minutit.
Hullumeelsemad ees, mina ja Ain-Alari 82-aastane isa Taadu järel. Taadu on kunagine tippsportlane ja siiani aktiivne harrastussportlane. Temaga oli meeleolukas sõita - me rääkisime vähe, aga väga vajalikke asju. Täpselt nii kaua, kui temaga sõitsime ehk 2 ringi ja 60 km oli mul naeratus näol. Ei morjendanud ei vihm, ei äike. Kui ta otsustas, et talle aitab ja hõikas veel kaasa: "Sa oled ikka üks vinge tegelane!", oli laeng sees, kuid mitte kaua. Nii pea kui jõudsin kolmandale ringile, kadus energia, jõud ja mis peamine, ka naeratus. Aeg oli sinnamaani kulunud 2 h 39 minutit ja 44 km oli veel minna. Aina raskemaks läks... nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Paar kutti meie grupist möödusid ja püüdsid mind kõnetada. Vältisin igasugust kontakti, iga gramm energiat oli arvel. Siis ilmus välja Ain-Alar joogipoolisega. Isegi talle ei suutnud naeratada enam. Viimaks hirmutasin ta ikka päris ära ja ta oli korraks isegi mõelnud, et päästab mu. Õnneks ei teinud ta seda, sest vähem kui 10 km oli veel jäänud. Oleksin alla andes end ilmselt vihkama hakanud. Viimastel suurematel tõusudel võtsin viimase jõu kokku ja lisajõudu andis Ain, kes sõna otseses mõttes seisis keerulisemad hetked kõrval. Lõpp oli emotsionaalne ja kuigi mõistan, et see oli alles esimene võit minu rägastikulisel teel, oli tunne ehe.

Distants: 100 km
Ilmaolud: vihm / rahe / äike
Aeg kokku: 3 h 59 minutit
Kulutatud kaolorid: 1989

Kolmas päev ja ma hakkan harjuma

Teate, päris tore on hommikuti võimelda, joosta pisut ja vetikaid täis tiiki hüpata. Imelik, et mina seda räägin, aga tõepoolest - mulle meeldib sel viisil ärgata. Hetkel on hirmutav mõelda, et järgmisel nädalal pean tavarutiini naasma või siis ikkagi mitte ja otsin mõne räpase tiigi Tallinna kesklinna lähedalt.

Eriti tore oli see, et magasin hästi ja nii olin täna tõeliselt powerit täis.
Pärast hommikusööki ootas ees ratta -ja jooksutreening, et teaks, mis tunne on joosta pärast rattasõitu. Tänase distantsi läbisin oodatust kiiremini ja nii sai 46 km läbitud ajaga 1h ja 45 minutit ehk ringi 14 minutit kiiremini kui esmaspäeval. Ain-Alar oli ikka julgustuseks kõrval ja tema 82-aastane isa, kes on paremas vormis kui enamik eesti noori mehi, meie taga!
Üksi ei julgekski ma ilmselt sõita, sest liikluskultuur on olematu ja troppe igal sammul. Nagu Aingi ütleb, on rattur viimane, kes läbi lastakse, olgu õigus kellel tahes. Lõpusirgel saime pisut vihma ka, kuid see oli oodatud jahutus.
Jooksma minnes oli ehk esimesed paarsada meetrit üles mäkke rasked, kuid pärast seda harjus juba ära ja sai kokku paarkümmend minutit joostud. Ei midagi hullu.

Õhtupoolikul ootas ees bassein ja ujumistehnika korrigeerimine. Suurim viga on endiselt see, et tõstan pea krooli ujudes hingamiseks liigselt välja, kuigi Gaspari sõnul on juba parem. Hiljem ujusime Ain-Alariga konna võidu. Sai räigelt pähe - arvas, et kui tema ujub tagurpidi konna ja mina klassikalist konna, siis teeb mulle ära. Aga hinge suudab küll kinni hoida kauem, kui keegi teine.

Teise päeva raskused

Arvasin eile magavat kui beebi, kuid mingil põhjusel jäi uni lühikeseks ja lünklikuks. Hommikul tundsin rammestust ja lisaks magamatusest põhjustatud väsimust.

Kohe pärast hommikusööki ootas ees 14 km jooksu vaheldumisi rattasõiduga, vastavalt vastupidavusele. Jooksin kokku ehk 8 km ja need tundusid olevat ühed raskemini läbitud kilomeetrid üldse ja seda lõõmavast päikesest tulenevalt. Lisaks andis endiselt tooni rammestus. Järveni jõudes tuli ujuda, distantsi ei oskagi öelda, kuid see polegi oluline. Viimaks suutsin pea vee alla ka panna, ujudes konna. Eesmärk on vähemalt laagri lõpuks ujuda tiigis ka krooli. Hetkel tundub see ikka väga õudne.
Tagasi järve juurest tuli taas joosta - 2 km.

Lõuna ja pausi järel ootas ees matk Väiksele Munamäele üheskoos lastega, seega oli tegemist kergema tempoga. Kokku pisut vähem kui kaks tundi ja vahepeal sai tiigis ujumas ka käidud. Koduteel jäime korraliku äikesevihma kätte, kuid kõige muu kogetu kõrval tundub see köömes.

1. treeningpäev

Kuigi see pole üldse oluline, nägin viimati nii kole välja, kui sõjaväes käisin. See oli umbes 5 aastat tagasi, kui riigikaitseõpetuse õpetaja koolitust läbisin, roomasin metsas ja lasin püssist.

Tänane hommik algas võimlemise, väikse jooksuga ning kohalikku tiiki hüppamisega. Ma rõhutan, see oli vetikaid ja ilmselt igasugu vee-elukaid täis tiik. See oli mulle esimene kord peale lapsepõlve ujuda looduslikus veekogus. Sellega on see lugu, et lapsena arvasin kõik uppujad laipadena põhja jäävat ja alates sellest ajast viibin veekogude lähistel rõõmuga, kuid ei uju. Täna polnud mul valikut, sest treeninglaagri lapsed said sellega hakkama. Pidin minagi. Pealegi ütles sisetunne, et hullem on alles ees.

Peale hommikusööki ehk kõige kuumemal ajal suundusime ratast sõitma. Mulle oli see üldse neljas kord sõita ja distansiks 67 km triatloni rajal. Kohati päris rasked tõusud ja samas kiired laskumised, kuid edusamme oli ka mitu. Esiteks õppisin käte asendi muutmist,püsti sõitmist ja teiseks, sõidu ajal joomise ära. Sõidu ajaks kujunes 3 tundi ja lõpetasime Ainiga koos. Lõpp oli suhteliselt raske ja seda tõusude tõttu, kuid hakkama sain. Mulle tundus, et väärin medalit.

Peale lõunasööki oli väike paus. Püüdsin magada, kuid lapsed kriiskasid päris korralikult ja nii polnud kasu ka kolmest padjast, millega müra püüdsin summutada. Pärastlõunal ootas ees 2 km jooksu järveni ning 1,6 km ujumist ümber saare Pühajärves. Kohe alguses tabas mind paanikahoog ja nii ei suutnud ma pead vette panna, rääkimata krooli ujumisest. Ei suutnud ja kõik! Kui aus olla, siis vette minekki oli korralik eneseületus. Niisiis ujusid profid ees ja mina Kaspari ning šotlase Tomiga järel. Kaspar hoidis tuju üleval, toetades ka psühholoogiliselt ning Tom keelitas erinevaid harjutusi tegema. Ma ei võtnud eriti vedu, vaid ujusin oma tempos konna ja kogu lugu. Jaksu oli ja nii kujunes ajaks 1h. Sealt tuli tagasi laagrisse taas joosta 2km. Nüüd on see läbi ja ma olen enda üle uhke. Esimene päev pidi kõige hullem olema ja ma loodan, et see kehtib ka minu puhul.

Jõudsin treeninglaagrisse

Nädalavahetus oli väsitav! Reedel toimusid raadio suvepäevad ja laupäeval esinesin Pärnus. Unetunde sai kokku vähevõitu, aga see kõlab juba klišeena.
Täna jõudsin aga Pühajärvele ning õnneks näeb treeninglaagri kava ette palju magamist ja loomulikult treeninguid. Kohal on palju lapsi ja hetkel mõned täiskasvanud. Teiste seas Ain-Alar, tema isa, Kaspar, treener Mäx ja veel mõned sportlased.
Sissejuhatuseks tehti selgeks laagri kord. Krõpsud, alkohol jms paha kraam on keelatud. Kell 22.00 algab öörahu ning 8.00 toimub äratus.
Õhtul tegime pooletunnise sörgiringi metsas, lisaks reguleerisime ära mu pulsikella ning arutasime maailmaasju.
Nüüd magama, sest ma ju ütlesin, et tulin siia magama.

PS! Luban hoida igapäevaselt siinsete asjadega kursis.

Ujumis-ja jooksupäev

Ärkasin vara. Mitte, et mul tegemisi veel vähe oleks, võtsin mõneks päevaks õelapse hoida. See tähendab, et kogu aeg pean mõtlema, kuidas ja millal trenni teha saan. Ühesõnaga varahommikul käisin ujumas. Kilt ja kroolistiilis. Vahelduva eduga konna ka ikka.

Õhtul traditsiooniline Stamina jooks Ülemiste järve kandis. Meeletus kuumuses jooksin 4 kilti ja pulss oli laes. Lapsehoidmisest ilmselt.
Homme annan lapse ära ja hakkan jälle triatleediks :)

Ratas, mu sõber

Ain-Alar meelitas mind täna ratast sõitma, sest talle ei julge ma "ei" öelda.

Ligi kahe ja poole tunni jooksul oli tubli progress. Kui alustasime lihtsalt rattal istumisest ning jalgade kinnitustest avamisest, siis viimaks sai juba jutustada ja meeleolukalt mööda Rocc al Mare teid kulgeda. Mis peamine, suurem hirm kadus ja hakkasin sõitu tõepoolest taas nautima. Üks põhjus seisnes kindlasti selleski, et viimaks sai ratta õige asend paika pandud.

Viimastel päeval olen lisaks iga päev ujunud või jooksnud. Distansid on traditsioonilised - 1 km ujumises ja 7-10 km jooksus. Tänagi plaanin korraliku metsajooksu ette võtta. Täna käisin välja ka järgmise lubaduse - läbin maratoni. Tõsi, tähtaja panen paika pärast triatloni. Kui ellu jään.

Pühapäevast aga olen Pühajärvel treeninglaagris nagu paljud sportlased ja teised minusugused.

Kõikeoskajad ja muud loomad

Alustan sissekannet proffidest, tegijatest ja teistest loomades, kes pidevalt kirjutavad, kui vääralt ma treenin, kui vähe ma ratast sõidan ja kui ebareaalne on ette võetud eesmärgi täitmine. Mul on siiralt hea meel, et meie väike Eesti endas nii palju tegijaid peidab. Rõõmuga annan ma teile nüüd võimaluse oma piirituid oskusi, teadmisi ja kogemusi näidata. Kirjutage palun kertu.jukkum@gmail.com ja lepime aja kokku.
Teine võimalus, olge Pühajärvel 7. augustil rajal. Kertu suudab! Aga Sina?

Kui ei, siis mul on olemas treener Ain-Alari, mentor Gaspari ja toetajad sõprade näol, kellest mulle piisab. Lihtlabase ilkumise asemel soovitan trenni teha. Olete rõõmsamad ja sõbralikumad :)
Tark naine on rääkinud. Aamen.

Jaanid maal

Nagu lubasin, võtsin end nüüd töölainelt pisut vabamaks. Maganud olen vahepeal ja lihtsalt lõõgastunud. Ning isegi trenni teinud :) jooksnud enamasti, või õigemini sörkinud.

Jaanipäev möödus maal ja kuigi ametlikult ma trenni ei teinud, tegin palju tööd. Koristasin, muru niitsin, rohisin ja see küll pole töö, aga hommikuti ja õhtuti käisin koeraga pikkadel jalutuskäikudel ka. Nagu päris maanaine ikka!

Homme luban aga spordipäeva korraldada. Ma tean, et suudan :)

Ulmeline graafik

Olen süüdi! Ehk et olen võtnud endale liiga palju kohustusi ja mitte et mul lihtsalt pole selle kõrvalt aega korralikult trenni teha, mul pole aega magadagi. Üleväsimuskoormus on meeletu. Õnneks ei anna Gaspar sealjuures armu. Ma PEAN ujuma minema, PEAN jooksma minema ja uskuge või mitte, homme ehk isegi juba korraks ratta selga. Ma PEAN.

Üldiselt on nii, et olen otsustanud ühest kohustusest loobuda, et vähemalt nädalas korra end välja magada ja mis põhiline, vajaliku koormusega trennid ära teha. Pidin ju ikkagi sportlane olema, eksole :)

Eile jooksin Kerliga pool tundi ja siis kõndisin tunnijagu metsa all. Pulss oli kogu aeg laes.
Täna aga käisin Gaspariga ujumas ja vähemalt basseinis on kõik juba päris okei. Natuke tehnikat veel ja olengi proff :)
Õhtul Stamina jooks, kuhu lähen taas koos Gaspariga. See tähendab hullu rassimist.

Toidumürgitusest ja muust

Esimest korda elus sain korraliku toidumürgituse! Kahtlus on, et põhjustajaks oli vanaema supp, mis iseenesest maitses ülihästi. Olin poolteist päeva kõikvõimalikud hetked pikali, sest jõudu lihtsalt polnud. Vedasin end kodust välja vaid oluliseks.

Tänase seisuga on enesetunne aga parem ja nii meelitas Gaspar mind taas ujuma. Tehnika eest punkte veel ei saa, kuid täna hakkas vähemasti ujumine taas meeldima. Ain-Alar tegi ka paar märkust, mida muuta. Iga kord on tunne, et teooria on ammu selge, kuid praktikasse rakendamisega endiselt raskuseid. Õnneks teeb harjutamine isegi minu meistriks :)

Rajale tagasi püüdlemas

Üks tuttav ütles mind spaa-s nähes, et olen ikka tõeline naine oma lõhkiste küünarnukkide, sinikate ja marrastustega. Õnneks on see peaaegu möödanik ja vaid ranne teeb veel liiga.
Palju hullem olukord on aga motivatsiooniga. Olin peaaegu juba valmis triatlonile minema käega lööma, et kuidagi ju ikka ära teen. Mõtlesin isegi, et tervise hoiu nimel ratta selga enne ei roni, kui alles võistlusel. Gaspar aga muutis kõik :)
Eile vedas ta mu jooksma, mitte sörkima, vaid jooksma. Tund ja mul oli kogu selle aja pulss laes. Tahtis vist kohe proovile panna, kuid nägi ise ka, mis nigelas seisus ma olen.

Täna hommikul ei andnud ta valida, vaid olimegi juba ujumas. Igasugu liuglemisharjutusi pidin tegema, et mõnus ujumistunne taas kätte saada. Ma pole veel teist nii suurepärase motiveerimisvõimega inimest näinud. Gaspar peaks treeneriks hakkama!

Õhtul plaanin koeraga jooksma minna, ikka traditsiooniks saanud tunnijagu. Ja homme taas ujuma.
Veel pole lubanud, kuid äkki isegi sõidan kunagi veel rattaga.

Gaspar, aitäh Sulle!

Jooks, jooks, jooks!

Pikka juttu pole. Eile joosin 1, 5 tundi Pirita metsas.

Täna 1 h samas kohas, teisel ajal. Aitäh Kerlile seltskonna eest!
Ja Vaidole meeleoluka inteka eest :)

Olukorrast riigis. Läti riigis

Viimaks olen tagasi kodumaal. Lätis aga olid küll jooksuriided kaasas, kuid aega polnud seal magamisekski, rääkimata trenni tegemiseks. Tagasi koju jõudes põrutasin kohe Naissaarele ja sealgi ei antud armu. Vähemalt sai jalutada palju.

Täna olin siis juba tublim. Jooksin tund ja 15 minutit rahulikku metsajooksu. Pulss püsis jube madal, kuigi lätrasin kogu aja.

Homme on ametlikult päev, mil võin proovida juba ka ujumist. Lisaks jooksen.
Ratas seisab endiselt nurgas.

Ranne lahases

Kes Hommikuprogrammi kuulas, see teab, et tänase hommiku veetsin Mustamäe traumapunktis, kus muide oli väga meeldiv vastuvõtt. Poputati kui last.
Selgus, et luud katki pole, kuid randme side on vigastatud. Sain ortopeedilise lahase ning arst keelas rattaga sõitmise ning ujumise vähemalt nädala jagu. Jooksmas võin aga käia, kui hullumeelne eesmärk seda nõuab. Homsest Lätis ja jooksuriided kindlasti kaasas.

Vigane pruut trenni ei tee

Plaanisin täna jooksma minna, kuid ei saa mitte. Kui päris aus olla, siis nii lõhkine olin viimati ilmselt lapsepõlves. Ranne on paistes ja teise käe küünanukk teeb valu, vist on ka vähe paistes. No ja siis mõlemad küljed, mis kõndides tunda annavad. Muidu olen päris terve.

Sott tehtud! Kaks lisakukkumist!

Pean tunnistama, et olen viimasel ajal triatloni läbimisega seoses õudusunenägusid näinud. Näiteks, et võistlusele on lisatud orinteerumine ja eksin teelt järjepidevalt. Üleüldse on läbivaks jooneks, et ma ei suuda triatloni läbida. Sestap on piiride tunnetus minu jaoks oluliseim ja nii võtsin ette 100 km läbimise rattaga. Et mõista, mida see endast üleüldse ette kujutab. Marsruudiks kujunes Tallinn-Paldiski ja ajaks 5,25h. Linnasõit läbi Stroomi ja Rocca võttis muidugi hulga aega, sest ikka on kakerdavaid vanakesi ning hullavaid lapsi teel ees.

Jah, ma kukkusin ka jälle! Kaks korda! Esimene kord leidis aset juba Roccas. Olukord lihtne: takistus teel ja takerdudes sellesse kaotasin juhitavuse ning kukkusin külili. Küünarnukk lõhki ja külg sinine. Lisaks sai haiget kael - õnneks kannan ma kiivrit! Kuid ma ei jätnud jonni ja valu trotsides liikusin eesmärgi poole. Paldiskis juhtus see, mis ennegi juhtunud on - ei saanud kinga kinnitusest välja ja kukkusin teisele küljele. Veel haiget tegev ranne sai tiba suurema ropsu ning teine külg nüüd siis ka siniseks. Ma ausõna vihkan kingakinnitusi! Ülejäänud aja sõitsin üks king kinnitusest lahti ja oli palju parem. Rattasport on minu jaoks ilmselgelt ohtlik ja kui saaks, jätaks selle osa vahele.

Kiire ülevaade möödunud päevadele.

Laupäeval olin tubli ja käsin nii jooksmas kui rulluisutamas ja veel jalutasin ka tunnikese oma vaimustavalt ägeda vanaemaga. Õhtul pidasime raadio sünnipäeva ja nii ma pühapäeval trenni ei läinud. Säästsin tervist vähe.

Esmaspäeval mõistsis, et asjad on ligadi-logadi ja nii kadus motivatsioon sporti teha. Psühholoogiliselt oli tõrge ja kõik. Ennekõike ratast sõitma minna. Ja nii ka teisipäeval, kuigi vedasin end rattaga isegi välja. Mõistsin, et pikka pidu poleks ja üks laip oleks peagi juures. Niisiis astusin rattaga sama targalt tuppa tagasi.

Täna kolmapäeval oli järjekordne tervisejooks ja mul tuli sõbranna eest ka joosta - niisiis 8 km Svennu ja Kontiga päris arvestatavas tempos.
Kohe pärast jooksu võtsin viimaks kätte, et rattaga sõitma minna. Maanteerattaga kunagi varem ma sõitnud pole. Seda enam oli hea meel, et Ergo nõustus kaasa sõitma, et kui kiirabi vms vaja kutsuda. Tegime 1,5 tunnise ringi Stroomis ja Roccas. Käed jäid jube valusaks, kuid muud häda väga polnud. Kuni kukkusin. Suht arvestatavalt.
Ei osanud nii kiirelt kinga kinnitusest lahti tõmmata ja kogu lugu. Jalg marraskil ja paistes ning ranne teeb roppu valu. Vist käin kiirabist läbi.

Reede ja ma olen kodus

See tundub tõesti vähe imelik, et ma ei kibele ei peole, ei veinitama. No ei viitsi ja kõik. Trenn tehtud, tuju hea ja kohe magama.

Käisin traditsioonilisel trassil - Russalkast Pirita sillani, mis muuseas on just mere tõttu minu lemmikpaik sportimiseks. Tund rulluisutamist ja tund jooksmist. Täna kõik.

Sillerdav suvi!

Fantastiline ilm! 24 kraadi sooja, päikest ja äikest!
Õnneks sain trenni enne vihma tehtud. Alustuseks rulluisutasin tunni Pirital ja seejärel jooksin tunni hästi rahulikus tempos, kuid pulss kippus ikka 160ne kanti tõusma. Ilmselt kuumast. Jah, mulle meeldib spekuleerida ja endale sobivaid põhjuseid vabanduseks välja mõelda.

Homme hommikul lubasin raadiosse sõita rattaga, kuid juba mõtlesin ümber. See pole ju selline transpordivahend, et saab kasvõi kleidikeses kohale vändatud. Rattapükste ja -kingadega stuudiosse vaarudes naerab Kelk mind välja. Õnneks on autovaba nädal möödanik! Ja kui juba jutuks tuli, siis minu suhtest autodega saab näha laupäeval Kanal 2-st "Rooli võim" saatest algusega 10.00.

Ujumine, jooks ja rulluisutamine

Varahommikuse reportaaži järel, mille muide tegin Eestimaa kalleimast korterist, läksin ujuma. Kui aus olla, siis oli see esimene kord peale Ainiga Auras käiku ja nüüd oli küll tunne, justkui sulistaks esimest korda. Püüdsin tuletada meelde kõike õpitut ja rakendada, kuid tõmbasin esimese otsa peal räigelt vett kurku. Õnneks ujun basseinis, muidu oleksin ilmselt juba uppunud. Palju ei puudunud, et oleksin prillid kotti visanud ja ujumise pooleli jätnud, kuid kartsin, et peale väikest ebaõnnestumist ei suuda ma hiljem basseini ligigi minna. Niisiis sundisin end konnagi ujuma ja vahele võimete piires krooli. Kokku vedas kilomeetri ikka välja. Ujumine vist ikka pole mu lemmikala enam.

Õhtupoolikul käisin Pirital ligi 4 kilomeetrisel tervisejooksul ja minu jaoks on tõesti raske hoida pulssi alla 150ne. Kogu aeg tahaks ju teistega võidu joosta, olla parem ja kiirem. Aga andsin endast parima, see tähendab olin suht viimaste seas.
Seejärel panin rulluisud alla ja rullisin poolteist tundi ja jälle püüdsin pulsi alla 150ne hoida. Õnneks polnud mööda kihutajaid eriti palju.

Head ööd! Pean jälle kell 5 ärkama!!!

Rulluisuhooaeg avatud

Lõpuks ometi sain minagi rulluisud jalga ja rullima. Tegelikult ongi see üks mu lemmikaladest. Ilusa ilmaga võin veeta tunde Roccas või Pirital rulluisutades. Täna siis tegin selle hooaja otsa lahti tunniajase sõiduga.

Lisaks käisin metsas jooksmas - 1h ja püüdsin pulsi alla 150ne hoida, et ikka aeroobset baasi ehitada, nagu Ain ütleb.

Selle nädala märksõna on aga magamine, sest hommikuprogrammi tõttu pean kell 5 ärkama. Ma nii püüan, et 7 tundi täis saada. Head ööd!

Roheliste rattaretk seljataga

Kolm päeva retsi väntamist külma ja tuulise ilma kiuste, lihasvalu ning tagumiku tulitamine on minevik! Telgis ma ei maganud, sest tõepoolest olen mugav ning lisaks kartsin tervise pärast. Muus osas olin aktiivne ja osavõtlik.

Esimene päev:
- ilmaolud: 5 kraadi sooja, tuul ca 15 m/s
- distants: 40 km (väikeste pauside, lõunaga); palju metsavaheteid
- aeg: 6 tundi, 20 minutit
- põletatud kalorid: 1814
- muu info: lihased ja tagumik valulik, meeleolu ülev

Teine päev:
- ilmaolud: sooja vahemikus 10-24 kraadi, tuul nõrk, lõõmav päike ja ka äikesevihm
- distants: 90 km (pauside, lõunaga); suuresti porine metsarada
- aeg: 10 tundi, 40 minutit
- põletatud kalorid: 3162
- keskmine pulss: 130 (max 171)
- muu info: laagrisse jõudes ligumärjad, kuigi suurema vihmasaju olime põõsastes redus. Lihased ja tagumik okei.

Kolmas päev:
- ilmaolud: 10 kraadi sooja, tuul ca 10 m/s, pilves
- distants: 40 km (pauside, lõunaga); normaalsed külavaheteed
- aeg: 3 tundi ja 30 minutit (kaks paarikümne minutilist pausi)
- põletatud kalorid: 1129
- keskmine pulss 134 (max 171)
- muu info: väsinud, kuid õnnelik. Lihased ja tagumik ilmselgelt kõigega harjunud.

Üritus ise superlahe ja hästi korraldatud! Osavõtjad justkui ei olekski eesti rahvusest, sest teineteisesse suhtumine ülimalt sõbralik ning abivalmis. Järgmine aasta olen kindlasti taas rajal. Seniajani valmistun endiselt triatloniks ja nüüdsest tuleb ka hulga aega ratta seljas veeta. Kaasratturid on oodatud endast märku andma, et üksi igav vändata poleks :)

Metsajooks Ain-Alariga

Pirita mets on mu lemmikpaik jooksmiseks, kui sealsed ussid välja arvata. Ain ei usu, et olen seal metsas ussi näinud. Järgmine kord teen pilti, sest kindlasti kohtun taaskord.

Aga täna siis jooksime tunni ja seda rahulikus tempos, et pulss kõrgeks ei läheks. Seda kõike aeroobse baasi loomise nimel, sest see on mul vähe puudulik, kuigi Aini üllatas mu vastupidavus. Samas, pulss läks algul ikka päris lakke, hiljem stabiliseerus. Enesetunne peale jooksu super nagu ikka.

Homme, ülehomme ja ka üleülehomme olen looduses ja täpsemalt Roheliste Rattaretkel väntamas. Loodan heale ilmale ning meeleolukale matkale. Ma muidugi ei kujuta ette, kuidas föönita hakkama saan ning telgis magamisest ei taha rääkidagi! Väike võimalus on, et pagen ööseks vanemate juurde, et ikka retkelt tervena tagasi saabuda :)
Kui tagasi, pajatan pikemalt.
Sportlikku nädalavahetust!

Tervisejooks ja head uudised

Viimaks ometi suutsin ette võtta külastuse Spordimeditsiini Keskusesse lemmikdoktor Muza juurde, kes ikka ja jälle mu verd kontrollib. Viimaks ometi on hemoglobiin normaalsel tasemel ehk 124! (viimati oli näiteja 116, päris alguses 104). Pikast külmetus-allergia-haigusest doktorile rääkides ütles ta vaid, et välja näen igal juhul terve :) Detailsemad vereproovi vastused saan paari päeva jooksul.

Täna algas tore Tervisejooksu sari, kus üheskoos sportiku Sky Plusi tiimiga jooksmas käime ja seda kuni suve lõpuni. Esimene ligi 4 km etapp Kadriorus on joostus ja see oli üle pika aja mulle esimene jooks välitingimustes. Enesetunne oli super hea ja isegi oleks tahtnud vähe pikemalt sörkida.
Koju jõudes hakkas aga jubedalt jahe ja nii lõppes õhtu korraliku saunaga. Homme trenn Ain-Alariga.

Täna trenni ei tee, söön šokolaadi

Ma ei viitsi täna trennitada. Istun õhtu otsa kodus ja söön šokolaadi. Minu ilus elu!

Sukeldumine on ju ka sport

Täna varahommikul käisin ma Diver Inside (http://www.diverinside.us) sukeldumisklubi poistega Murru vangla kõrval asuvas Rummu karjääris sukeldumas. See oli päris esimene sukeldumiskogemus minu jaoks ja kuigi hea ujumisoskus pole sukeldumisel eelduseks, tegin ma vee all siiski korralikku tempot. Mis puudutab mu foobiat veealuse elu kohta, siis ehk õige pisut usaldavam olen looduslike veekogude suhtes, kuid arenguruumi veel on. Ühesõnaga arvasin kunagi, et kõik, kes upuvad, jäävad laipadena põhja ja alates sellest ajast pole ma looduslikes veekogudes ujunud, ammugi vee all. Iseenesest sain täna kinnitust oma laibateooriale, kui põhjas konti nägin. Spetsialistid julgesid arvata, et tegemist on lehmale kuuluva kondiga. Samas, kont nagu kont ikka - põhjas või maa peal.
Ja kuigi Rummu karjäärist veeti sukeldujate tõmbenumbritena põhjas olnud ekskavaatorid välja, on veealused garaažid, majad, puud ning põõsad siiski omaette elamus. Oma võlu on kodumaa vetes sukeldumisel kindlasti. Järgmised sihid on kindlasti paar laevavrakki ning põhjas vedelevat autot üle vaadata.
Lisaks suurepärasele elamusele, sai trenn tehtud ja ma peaaegu ei külmetanudki. Kindlasti tuleb kogu see ettevõtmine kasuks ka triatlonil.


Fotod: Martti Raavel (Rummu karjäär)