Fantastilised emotsioonid Narva poolmaratonil

Jõudsin Narva juba paar päeva enne võistlust. Nii sai paar trennigi sealsetel tänavatel ja parkides tehtud. Muuseas, ma pole ammu nii palju prügi tänavail näinud ning džinni libistavaid emasid laste mänguväljakul. No olgem ausad, see on ikka nagu päris vene linn. Seda tõestas ka sealt tehtud reportaaž, mille eesmärk oli hakkama saada eesti keelega - kogu reportaaži ajal, mil jõudsin küsitleda ehk lausa paarikümmend inimest, ei leidnud ma ühtki, kes oskaks pisutki eesti keelt. Isegi linnavalitsuse töötajad ei mõista riigi keelt. Aga see-eest oli sealne poolmaratoniks valitud rada parim, millel jooksnud olen. Imeilusa jõe-äärse ala, kindluse ümbruse ja terviserajagi mööda sai joostud.
Päev ise algas nagu võistluspäevad ikka - jube kiirelt. Liikuma sai hakatud viimasel hetkel ja ikka veel oli tunne, et midagi jäi kindlasti maha ja midagi olulist ka tegemata. Kata sõitis kohale alles hommikul ja oli ikka päris ärevil, et kas ikka suudab ära joosta. Maksimaalne distants, mis tal seniajani läbitud on, jäi 10ne kilomeetri kanti. Vihma tuli korralikult ja meie tegime soojendust - väike sörk, venitused, jooksutehnikaharjutused ja lahtijooksud. Läks veel hetk, kui Baruto stardipaugu andis ja umbes 400 toredat ja sportlikku inimest jooksma asusid. Tegemist oli ikkagi Eesti meistrivõistlustega, kus rajal olid vähemalt pooled päris sportlased, seda tublimad olid kõik teised, kes söandasid nende hulludega rajale asuda. Ma ise tunnen juba, et olen võistussõltlane, sest nii hea emotsiooni saab sealt kaasa, et tahaks veel ja veel!
Kõik panid padavai meil eest minema, mina õpetasin aga Katat algust rahulikult võtma, sest küll hiljem jõuab tempot teha. Pulss püsis 160ne kandis ja nii sobis ka Katale. Oli tema ju poolhaigena ikkagi rajale asunud ja põlvgi andis tal tunda. Aastaid tagasi elas ta üle jubeda autoõnnetuse, mille tagajärjel jäi põlve kasvuplaat kinni. Hiljem lõhuti tal mitmeid kordi reie ja sääre luu puru, et viga saanud jalg järele kasvatada. Tüsistused on aga ilmselt eluaegsed ja annavad eriti asfaldil joostes tunda. Erinevalt Katast tundsin ma, et tempo oli täpselt selline, et sai kõigile teistele kaasa elada, jooksust rõõmu tunda ja muutkui naeratada. Nii mõnelegi reguleerijale ja politseiametnikule õpetasin eesti keelset kaasa elamist. Ahjaa, mul see imelik valu vasakul pool alakõhus andis ikka ja jälle tunda. Hoolimata sellest, et mul on erakordselt hea võime unustada halbu asju, lähen homme ma sellega kindlasti arstile ja nõuan täiendavaid uuringuid.

Jõudsime kümnenda kilomeetrini, kui Kata põlv enam vastu ei pidanud ja ta med.punkti süsti saama läks. Ma jooksin edasi tingimusega, et Kata püüab mu hiljem kinni. Kartsin, et äkki annab alla ja katkestab jooksu sootuks. Vahepeal püüdsin ma kinni ühe karate-tüdruku, kes oli ema eest jooksma tulnud. Seejärel möödusin ühest vanahärrast ja veel ühest naisterahvast. Pulss püsis 180ne peal, kuid tunne oli hea ja energiat jätkus. Seda hoolimata sellest, et sel korral ma mitte mingisuguseid spordijooke ega energiabatoone ei manustanud.
Katat näha polnud ja nii palusin ma üht ratturit, et ta käiks Kata juures ära ja siis sain teada, et kaugel mu õde siiski pole. Mul oli väga hea meel, et ta katkestanud polnud, sest võitjad on kõik need, kes võistlevad lõpuni. Emotsioonid püsisid laes kogu jooksu aja ja lõpp oli kaasaelajate saatel loomulikult emotsionaalsemgi veel. Kilomeeter oli jäänud ja siis kohtasin Katat, kes ütles, et enam ta tõesti ei jõua. Ergutasin kuis sain, et palju pole jäänud. Mina olin juba lõpuspurdil, kui märkasin oma imelist õelast Rannut, kes lastejooksu vahepeal kinni oli pannud, häälekalt mu nime hüüdmas - see andis uskumatut jõudu! Finisheerudes jooksin veel Katat raja äärde ergutama. Temagi tegi lõpuspurdi ja oli võidukalt finishis. Tunne oli üleootuste hea ja esimest korda sai pärast korralikku võistlust ka venitused tehtud. Õpetasin Katatki, kel süst ikka veel mõjus. Pärast jooksu sai veel teise Eesti otsa sõidetud, kontserdilgi käidud ja nii võib täna juba taas midagi korda saata.

Kokkuvõtvalt:
Aeg: 2:18:35
Kulutatud kalorid: 1609 kcal
Keskmine pulss: 173
Maksimum pulss: 192
Koht naiste arvestuses: 87
Oma vanusegrupis: 48

Võrdluseks esimese poolmaratoni (23km) jooksin Otepääl 8. mai siis oli aeg: 2:53:00! Edasiminek on märgatav! Aga pole ka ime - mu treeneriks on ju Margus Pirksaar, kes Narvas finisheerus seitsmendana ja no jooksis minust umbes poole kiiremini.