Mina olin lõdisenud umbes tunnike vees ja aina märjemaks saanud, kui ees ootas tõeline katsumus - wakeboard ehk veelauasõit. Teadsin kohe, et ma ei saa sellega hakkama, sest sügavat vett ma kardan ja tasakaalu mul väga pole. Hirm on kirjeldamatu, sest ma tõemeeli ei suuda vee peal hulpida, kui põhja ei näe, nii oli minuga pidev julgestusnoormees + päästerõngas. Mitu korda mõtlesin ümber, et kas ikka tasub proovida. Õnneks ma sel korral alahindasin end ja sain kohe esimesel katsel püsti. Hetkeks muidugi vaid, kuid asi seegi. Kohe tegin teise katse peale ja läks veelgi paremini, kuni laine tõttu kaater vähe hoogu maha tõmbas ja mina selle peale tasakaalu kaotasin. Aga vahet enam polnud, tegelt ka oli äge! Kujutate ette, kuivõrd raske on see füüsiliselt. Pulsikella unustasin sel korral peale panna, kuid randmelihaste tundlikkus on täna täpselt selline olnud, et lusikat tõsta ei taha ja üleüldse hoiaks käsi liikumatult näiteks taskus. Jalalihased on üldiselt tugevamad mul ja ehk just selle tõttu pääsesin vastava piirkonna lihasvalust.
Õhtul läksin rannale jooksma ka. Pulss püsis kuidagi eriti all ja nii sai tempot tõsta. Kohapeal tegin ka sulghüpped ja venitused. Peale spordijook ja taas taastuma. Esimese võistluseni pole palju jäänud! Kohtume Pühajärvel!
No comments:
Post a Comment