Ilusad valusad hetked Pühajärvel

Jõudsime Pühajärvele pärast Leigol veedetud ööd. Ma tõemeeli võitlesin telgis magamise vastu, kuid vastased olid tugevamad ja nii olin sunnitud sel korral alla vanduma. Õhtu oli ikka nii külm, et telki suundusin täisvarustuses ja seljas kõik kaasa võetud riided. Uni oli hoolimata telkimisest põhjustatud õudustundest üllatavalt hea. Hommikul ärkasin higisena, sest tänu sisse paistvale päikesele oli ikka väga kuumaks ööbimispaik läinud. Uskusin, et telkimine siiski ees ootavale sportlikule etteastele halvasti ei mõju.

Pühajärvele jõudes käis judin läbi iga kord, kui linna läbivatest suurtest mägedest sai üles sõidetud. Mäletan siiani hästi, kuidas aasta tagasi seal rajal lubasin, et ei iial enam ei mõõda ma neid tõuse rattaga. Sel korral olin lubadust suutnud pidada ja mind ootas ees jooksudistants 10km Sky Plusi tiimis. Päev möödus järve ääres lebotades, süües ja magades ning õhtul veel Jääääre kontserti nautides. Magamiskoht asus küll kesklinnas, kuid õnneks oli üllatavalt vaikne ja nii sai ka öösel korralikult end välja magada.

Võistluspäeva hommikul ärgates oli peaaegu samasugune ärev tunne, kui täpselt aasta tagasi, mil ise 111 distantsi starti asusin. Ma tõemeeli elasin südames kaasa igaühele, kes selle tõelise katsumuse ette söandasid võtta. Te kõik olete superkangelased! Start käis ja ma hingasin kergendatult. Peagi oli veest väljas meie tiimi ujuja Ulla - aeg on veel täpsustamisel, kuid see oli väga hea! Puna asus rajale, et teha läbi võistluse kõige raskem ala - 100 km ratast Otepää teedel. Ootasime teda ja kõiki teisi võistlejaid raja ääres, et elada kaasa. Punat aga ei tulnud ega tulnud. Juba olin arvestanud võimalusega, et temaga on midagi juhtunud, kui Puna mööda tuiskas ja oli juba oma kolmandal ringil. Ma tõesti ei saa aru, kuidas ei märganud ma kollases ratturit! Peagi asusin isegi vahetusalasse, et seal Punat oodata. Süda vähe läikis, olin vist magusate spordijookidega üle doseerinud, kuid lootsin et see tunne on mööduv. Teiste pealt sai õppida soojendusharjutusi, et moe pärast kaasa teha. Ja siis hüppas Puna kusagilt välja ja oligi minu kord käes rajale asuda. Esimesed mäed võetud tundsin, et olen pisut üle pingutanud. Ilmselt tänu metsikule kaasaelamisele. Kohtasin rajal peagi nii Pirksaart, kui Rennat. Alguses tundus päris imelik, et mu treener on minust maha jäänud, aga kahjuks selgus hiljem, et ta oli oma jooksu ammu ära jooksnud ja sel hetkel vaid teistele kaasa elamas. Vastasel juhul kannaks tänane blogi sissekanne pealkirja "Kuidas ma treenerile ära tegin." Renna oli minust pisut maas, kuid mitte kaugel. Uskumatult tubli naine! Niisiis haarasin vahepeal hapukurki, et vastikuks muutunud magusat maitset lahjendada. Väsimus kadus, kui taas rahvast pungil jooksukoridori sisenesin, jõudu tundus olevat. Ja siis algas raske osa, suurem osa üles mäkke. Pulss oli muuseas kogu aeg laes - 180-190! Vaikselt hakkas kõht valutama, kuid ma ei lasknud end häirida ja rajal olijadki viisid kaasa elamisega mõtted mujale. Suurem mägi vallutatud, oli Renna minust möödunud aga paljud õnneks veel minust maas. Kuumus võttis ka võimust - olla varjus 25 soojakraadi ja lauspäike. Võrdluseks, eelmisel aastal näitas kraadiklaas 34 kuumakraadi.
Püüdsin ikka veel tubli olla, kuid järsemad tõusud kiirkõndisin. Viimases joogipunktis haarasin paar veetopsi, et juua ja end jahutada. Ja siis, kui oli jäänud viimased kolm kilomeetrit, manustasin energiaampulli. Kohe pärast seda hakkas kõht valutama nii, et jooksin edasi kõhust kinni hoides ja pisut küürakil olekus. Jõudsin juba üsna med.punkti lähedale, kui otsustasin, et finisheerumine on hetkel olulisem. Pealtvaatajate elav kaasaelamine tegi olukorra lihtsamaks ja juba ma olingi viimastel paaril-sajal meetril ning Ulla ja Puna ootamas ees. Üheskoos nendega ületasime finishijoone ja tunne oli kergendav!
Minu aeg: 1h ja 2 min
Aeg kokku: 4:21:04.4
Võistkonna koht üldtabelis: 37
Segatiimide arvestuses: 8 (2 naist võistkonnas!)

Ja ma ei läinudki kiirabisse, vaid taastusin pikali maas kohalike kaskede all. Umbes 10 minutit hiljem oli juba päris hea olla ja suutsin juba fotograafidele poseerida.