Imeline kevailm, mis viimaks Eestimaal võimust on võtnud, annab enam energiat kui mistahes muu. Nii möödus eelmine nädal energiast pakatuvana ning enamus trenne sai tehtud justkui muuseas. Teisipäeval lihtsalt unustasime end Kerliga jooksma ja nii tundus, et võiks jäädagi sörkima. Aeg kokku: 1h ja 45 minutit.
Kolmapäeval läks ka kuidagi kiirelt ning neljapäeval Pirital mere ääres joostes tuli lihtsalt nautida iga hetke, sest vaade oli vastav. Laupäeval seevastu asjatasin vanemate kodus, et oma sealne tuba viimaks valmis saada. Ilmselt poleks jooksmine meeldegi tulnud, kui koer poleks ennast pidevalt meelde tuletanud. Õhtupoolikul sai viimaks jooks ette võetud ja seda porises metsas. Hoolimata porist, oli udusse mattunud ja veevulinast ümbritsetud metsarada ilmselt parim, kus joosta. Kiirendused olid kergemad taluda tänu koerale, sest need tegime võidu joostes. Tema võitis mind järjepidevalt, kuid sihikindluse eest tundsin siiski medalit väärivat.
Elus tundub aga kõik tasakaalus olema ja nii järgnes imelisele nädalale kõhugripiga kaasnevad vaevused. Pühapäeval oli enesetunne halb ja olemine nõrk, nii veetsin suurema osa ajast voodis. Täna esmaspäevalgi käisin vaid korraks kodust väljas, et reportaaž ära teha ja siis kohe voodisse. Enamasti olen vaid maganud, sest see tundub alati aitavat. Julgen aga uskuda, et juba homme on parem!
No comments:
Post a Comment