Esmaspäeval võtsime suuna Stockholmi poole, et päev seal mööda saata. Kruiisi juurde kuulus loomulikult ka rootsi laud, kus ununes viimane üsnagi jahmatav uudis eestlaste ülekaalulisuse kohta- statistika järgi on koguni 31,7% meist ülekaalulised. Mina lasin üheskoos kamraadiga siiski hea maitsta. Pärast ägisesin nii et vähe polnud ja lubasin taas, et see oli viimane kord. Tehtu lunastasin õnneks juba järgmisel päeval, kui Kataga sai Stockholmis kõnnitud ei rohkem ega vähem kui 6 tundi ühtejutti ja peaaegu ilma peatusteta. Nii rehkendasime selle päeva trenni eest, sest jooksudressi meil kaasas polnud. Siiski oli omamoodi ka nostalgiline sealsetel tänavatel jalutada - on maratonist ju alles paar kuud möödas. Nii mõnigi sealne tänavanurk kannab mu jaoks erilist tähendust.
Õhtul olime tagasihoidlikumad ka toidulaua taga, sest eelnevast söögiorgiast oli veel maik suus. No hea küll, magustoitu lubasime ikka suure portsu! Tingimusel, et kohe täna teeme trenniga tagasi. Ma pole oma lubadust murdnud, eeldan, et ka Kata mitte.
Nii läksin täna oma 40-minutisele jooksule. Ootasin enne pikalt, et vihm üle jääks ja ta jäi, kui tellitult. Jooksin rannarajoonis ettekavandamata rada pidi ja korraks tundus isegi, et eksisin vähe. Või vähemasti tegin vale ajalise arvestuse ja nii kujunes ring plaanitust pikemaks. Täna avastasin ka, et Pärnu kihab sportivatest inimestest, kuid ilmselgelt on lemmikalaks siinsetel elanikel ja turistidel jalgrattasõit. Olgu mistahes sport, igasugune liigutamine on mu meelest kiiduväärt. Koju jõudes venitasin eriti eeskujulikult ja just siis hakkas taas müristama, äikest sähvima ja sadama.
Tore Sinust kuulda jälle. :)
ReplyDelete