Nädal on järjekordselt lennanud kui linnutiivul, niisiis on aeg kokkuvõteteks.
Teisipäevane 40-minutiline trenn möödus kui muuseas, tõenäoliselt tänu päiksele. Püüangi kõik oma trennid päevasele ajale kavandada, et D-vitamiini päikeselt ammutada. Pealegi ma kardan pimedas jooksmist, pätte on palju ja libe on kohati ka veel. Jooksutrenni järel tegin oma lemmikuid sulghüppeid kodurõdul ja nii mõnigi sai selle tunnistajaks. Ilmselgelt peeti mind vähe segaseks, kuid ma ei teinud väljagi.
Neljapäevane päev oli üleüldiselt jube kiire ja nii ehk ei saanud trennile piisavalt pühenduda, kuid oma ette antud aja täitsin siiski ära ning keskkohaharjutusedki said tehtud. Üldiselt võib aga öelda, et igatsen lume sulamise järele, et saaks ometi mere äärde jooksma.
Laupäeva õhtul jõudsin maale ja nagu juba harjumuseks saanud, haarasin koera ja ühe teisegi trennikaaslase, sest ka metsas ei armasta ma pimeda saabudes üksi käia. No on kõhe! Pealegi on mul elav fantaasiameel, mil piirid puuduvad. Mitte, et ma alati selline jänes oleks olnud, kuid ikka - parem karta kui kahetseda!
Pühapäev oli tõeline trennipäev. Kavas seisis: 2-3 tundi jooks/matk. Kaalusin pikalt, et kas minna matkale kohalike prouadega ja koeraga jälle nagu eelmisel nädalavahetusel või pigem üksi. Viimaks selgus, et prouad ei tulekski enam minuga, sest lihased tegid pärast eelmist korda pikalt veel haiget. Olles äsja läbi lugenud Fred Jüssi raamatu, kus ta elavalt oma armastust metsa vastu kirjeldab, püüdsin ette kujutada, et olen tema ja võtan matka metsas kui elu seda osa, milleta elu poleks elamisväärne. Päris tore oli, seda enam, et rändasin mööda metsarada, kus kunagi varem ma käinud polnud. Trenni tempo kujunes pigem kiirkõnniks, kui jooksuks, sest pulsil tuli silm peal hoida, mille keskmiseks kujunes taotuslikult 128.
Pean tunnistama, et kahe tunni möödudes kartsin, et tõenäoliselt ootab ees mindki lihasvalu järgneval päeval, kuid õnneks nii ei läinud. Täna väike puhkepäev ja juba homme rajal tagasi :)
No comments:
Post a Comment