Olukorrast riigis. Läti riigis

Viimaks olen tagasi kodumaal. Lätis aga olid küll jooksuriided kaasas, kuid aega polnud seal magamisekski, rääkimata trenni tegemiseks. Tagasi koju jõudes põrutasin kohe Naissaarele ja sealgi ei antud armu. Vähemalt sai jalutada palju.

Täna olin siis juba tublim. Jooksin tund ja 15 minutit rahulikku metsajooksu. Pulss püsis jube madal, kuigi lätrasin kogu aja.

Homme on ametlikult päev, mil võin proovida juba ka ujumist. Lisaks jooksen.
Ratas seisab endiselt nurgas.

Ranne lahases

Kes Hommikuprogrammi kuulas, see teab, et tänase hommiku veetsin Mustamäe traumapunktis, kus muide oli väga meeldiv vastuvõtt. Poputati kui last.
Selgus, et luud katki pole, kuid randme side on vigastatud. Sain ortopeedilise lahase ning arst keelas rattaga sõitmise ning ujumise vähemalt nädala jagu. Jooksmas võin aga käia, kui hullumeelne eesmärk seda nõuab. Homsest Lätis ja jooksuriided kindlasti kaasas.

Vigane pruut trenni ei tee

Plaanisin täna jooksma minna, kuid ei saa mitte. Kui päris aus olla, siis nii lõhkine olin viimati ilmselt lapsepõlves. Ranne on paistes ja teise käe küünanukk teeb valu, vist on ka vähe paistes. No ja siis mõlemad küljed, mis kõndides tunda annavad. Muidu olen päris terve.

Sott tehtud! Kaks lisakukkumist!

Pean tunnistama, et olen viimasel ajal triatloni läbimisega seoses õudusunenägusid näinud. Näiteks, et võistlusele on lisatud orinteerumine ja eksin teelt järjepidevalt. Üleüldse on läbivaks jooneks, et ma ei suuda triatloni läbida. Sestap on piiride tunnetus minu jaoks oluliseim ja nii võtsin ette 100 km läbimise rattaga. Et mõista, mida see endast üleüldse ette kujutab. Marsruudiks kujunes Tallinn-Paldiski ja ajaks 5,25h. Linnasõit läbi Stroomi ja Rocca võttis muidugi hulga aega, sest ikka on kakerdavaid vanakesi ning hullavaid lapsi teel ees.

Jah, ma kukkusin ka jälle! Kaks korda! Esimene kord leidis aset juba Roccas. Olukord lihtne: takistus teel ja takerdudes sellesse kaotasin juhitavuse ning kukkusin külili. Küünarnukk lõhki ja külg sinine. Lisaks sai haiget kael - õnneks kannan ma kiivrit! Kuid ma ei jätnud jonni ja valu trotsides liikusin eesmärgi poole. Paldiskis juhtus see, mis ennegi juhtunud on - ei saanud kinga kinnitusest välja ja kukkusin teisele küljele. Veel haiget tegev ranne sai tiba suurema ropsu ning teine külg nüüd siis ka siniseks. Ma ausõna vihkan kingakinnitusi! Ülejäänud aja sõitsin üks king kinnitusest lahti ja oli palju parem. Rattasport on minu jaoks ilmselgelt ohtlik ja kui saaks, jätaks selle osa vahele.

Kiire ülevaade möödunud päevadele.

Laupäeval olin tubli ja käsin nii jooksmas kui rulluisutamas ja veel jalutasin ka tunnikese oma vaimustavalt ägeda vanaemaga. Õhtul pidasime raadio sünnipäeva ja nii ma pühapäeval trenni ei läinud. Säästsin tervist vähe.

Esmaspäeval mõistsis, et asjad on ligadi-logadi ja nii kadus motivatsioon sporti teha. Psühholoogiliselt oli tõrge ja kõik. Ennekõike ratast sõitma minna. Ja nii ka teisipäeval, kuigi vedasin end rattaga isegi välja. Mõistsin, et pikka pidu poleks ja üks laip oleks peagi juures. Niisiis astusin rattaga sama targalt tuppa tagasi.

Täna kolmapäeval oli järjekordne tervisejooks ja mul tuli sõbranna eest ka joosta - niisiis 8 km Svennu ja Kontiga päris arvestatavas tempos.
Kohe pärast jooksu võtsin viimaks kätte, et rattaga sõitma minna. Maanteerattaga kunagi varem ma sõitnud pole. Seda enam oli hea meel, et Ergo nõustus kaasa sõitma, et kui kiirabi vms vaja kutsuda. Tegime 1,5 tunnise ringi Stroomis ja Roccas. Käed jäid jube valusaks, kuid muud häda väga polnud. Kuni kukkusin. Suht arvestatavalt.
Ei osanud nii kiirelt kinga kinnitusest lahti tõmmata ja kogu lugu. Jalg marraskil ja paistes ning ranne teeb roppu valu. Vist käin kiirabist läbi.

Reede ja ma olen kodus

See tundub tõesti vähe imelik, et ma ei kibele ei peole, ei veinitama. No ei viitsi ja kõik. Trenn tehtud, tuju hea ja kohe magama.

Käisin traditsioonilisel trassil - Russalkast Pirita sillani, mis muuseas on just mere tõttu minu lemmikpaik sportimiseks. Tund rulluisutamist ja tund jooksmist. Täna kõik.

Sillerdav suvi!

Fantastiline ilm! 24 kraadi sooja, päikest ja äikest!
Õnneks sain trenni enne vihma tehtud. Alustuseks rulluisutasin tunni Pirital ja seejärel jooksin tunni hästi rahulikus tempos, kuid pulss kippus ikka 160ne kanti tõusma. Ilmselt kuumast. Jah, mulle meeldib spekuleerida ja endale sobivaid põhjuseid vabanduseks välja mõelda.

Homme hommikul lubasin raadiosse sõita rattaga, kuid juba mõtlesin ümber. See pole ju selline transpordivahend, et saab kasvõi kleidikeses kohale vändatud. Rattapükste ja -kingadega stuudiosse vaarudes naerab Kelk mind välja. Õnneks on autovaba nädal möödanik! Ja kui juba jutuks tuli, siis minu suhtest autodega saab näha laupäeval Kanal 2-st "Rooli võim" saatest algusega 10.00.

Ujumine, jooks ja rulluisutamine

Varahommikuse reportaaži järel, mille muide tegin Eestimaa kalleimast korterist, läksin ujuma. Kui aus olla, siis oli see esimene kord peale Ainiga Auras käiku ja nüüd oli küll tunne, justkui sulistaks esimest korda. Püüdsin tuletada meelde kõike õpitut ja rakendada, kuid tõmbasin esimese otsa peal räigelt vett kurku. Õnneks ujun basseinis, muidu oleksin ilmselt juba uppunud. Palju ei puudunud, et oleksin prillid kotti visanud ja ujumise pooleli jätnud, kuid kartsin, et peale väikest ebaõnnestumist ei suuda ma hiljem basseini ligigi minna. Niisiis sundisin end konnagi ujuma ja vahele võimete piires krooli. Kokku vedas kilomeetri ikka välja. Ujumine vist ikka pole mu lemmikala enam.

Õhtupoolikul käisin Pirital ligi 4 kilomeetrisel tervisejooksul ja minu jaoks on tõesti raske hoida pulssi alla 150ne. Kogu aeg tahaks ju teistega võidu joosta, olla parem ja kiirem. Aga andsin endast parima, see tähendab olin suht viimaste seas.
Seejärel panin rulluisud alla ja rullisin poolteist tundi ja jälle püüdsin pulsi alla 150ne hoida. Õnneks polnud mööda kihutajaid eriti palju.

Head ööd! Pean jälle kell 5 ärkama!!!

Rulluisuhooaeg avatud

Lõpuks ometi sain minagi rulluisud jalga ja rullima. Tegelikult ongi see üks mu lemmikaladest. Ilusa ilmaga võin veeta tunde Roccas või Pirital rulluisutades. Täna siis tegin selle hooaja otsa lahti tunniajase sõiduga.

Lisaks käisin metsas jooksmas - 1h ja püüdsin pulsi alla 150ne hoida, et ikka aeroobset baasi ehitada, nagu Ain ütleb.

Selle nädala märksõna on aga magamine, sest hommikuprogrammi tõttu pean kell 5 ärkama. Ma nii püüan, et 7 tundi täis saada. Head ööd!

Roheliste rattaretk seljataga

Kolm päeva retsi väntamist külma ja tuulise ilma kiuste, lihasvalu ning tagumiku tulitamine on minevik! Telgis ma ei maganud, sest tõepoolest olen mugav ning lisaks kartsin tervise pärast. Muus osas olin aktiivne ja osavõtlik.

Esimene päev:
- ilmaolud: 5 kraadi sooja, tuul ca 15 m/s
- distants: 40 km (väikeste pauside, lõunaga); palju metsavaheteid
- aeg: 6 tundi, 20 minutit
- põletatud kalorid: 1814
- muu info: lihased ja tagumik valulik, meeleolu ülev

Teine päev:
- ilmaolud: sooja vahemikus 10-24 kraadi, tuul nõrk, lõõmav päike ja ka äikesevihm
- distants: 90 km (pauside, lõunaga); suuresti porine metsarada
- aeg: 10 tundi, 40 minutit
- põletatud kalorid: 3162
- keskmine pulss: 130 (max 171)
- muu info: laagrisse jõudes ligumärjad, kuigi suurema vihmasaju olime põõsastes redus. Lihased ja tagumik okei.

Kolmas päev:
- ilmaolud: 10 kraadi sooja, tuul ca 10 m/s, pilves
- distants: 40 km (pauside, lõunaga); normaalsed külavaheteed
- aeg: 3 tundi ja 30 minutit (kaks paarikümne minutilist pausi)
- põletatud kalorid: 1129
- keskmine pulss 134 (max 171)
- muu info: väsinud, kuid õnnelik. Lihased ja tagumik ilmselgelt kõigega harjunud.

Üritus ise superlahe ja hästi korraldatud! Osavõtjad justkui ei olekski eesti rahvusest, sest teineteisesse suhtumine ülimalt sõbralik ning abivalmis. Järgmine aasta olen kindlasti taas rajal. Seniajani valmistun endiselt triatloniks ja nüüdsest tuleb ka hulga aega ratta seljas veeta. Kaasratturid on oodatud endast märku andma, et üksi igav vändata poleks :)

Metsajooks Ain-Alariga

Pirita mets on mu lemmikpaik jooksmiseks, kui sealsed ussid välja arvata. Ain ei usu, et olen seal metsas ussi näinud. Järgmine kord teen pilti, sest kindlasti kohtun taaskord.

Aga täna siis jooksime tunni ja seda rahulikus tempos, et pulss kõrgeks ei läheks. Seda kõike aeroobse baasi loomise nimel, sest see on mul vähe puudulik, kuigi Aini üllatas mu vastupidavus. Samas, pulss läks algul ikka päris lakke, hiljem stabiliseerus. Enesetunne peale jooksu super nagu ikka.

Homme, ülehomme ja ka üleülehomme olen looduses ja täpsemalt Roheliste Rattaretkel väntamas. Loodan heale ilmale ning meeleolukale matkale. Ma muidugi ei kujuta ette, kuidas föönita hakkama saan ning telgis magamisest ei taha rääkidagi! Väike võimalus on, et pagen ööseks vanemate juurde, et ikka retkelt tervena tagasi saabuda :)
Kui tagasi, pajatan pikemalt.
Sportlikku nädalavahetust!

Tervisejooks ja head uudised

Viimaks ometi suutsin ette võtta külastuse Spordimeditsiini Keskusesse lemmikdoktor Muza juurde, kes ikka ja jälle mu verd kontrollib. Viimaks ometi on hemoglobiin normaalsel tasemel ehk 124! (viimati oli näiteja 116, päris alguses 104). Pikast külmetus-allergia-haigusest doktorile rääkides ütles ta vaid, et välja näen igal juhul terve :) Detailsemad vereproovi vastused saan paari päeva jooksul.

Täna algas tore Tervisejooksu sari, kus üheskoos sportiku Sky Plusi tiimiga jooksmas käime ja seda kuni suve lõpuni. Esimene ligi 4 km etapp Kadriorus on joostus ja see oli üle pika aja mulle esimene jooks välitingimustes. Enesetunne oli super hea ja isegi oleks tahtnud vähe pikemalt sörkida.
Koju jõudes hakkas aga jubedalt jahe ja nii lõppes õhtu korraliku saunaga. Homme trenn Ain-Alariga.

Täna trenni ei tee, söön šokolaadi

Ma ei viitsi täna trennitada. Istun õhtu otsa kodus ja söön šokolaadi. Minu ilus elu!

Sukeldumine on ju ka sport

Täna varahommikul käisin ma Diver Inside (http://www.diverinside.us) sukeldumisklubi poistega Murru vangla kõrval asuvas Rummu karjääris sukeldumas. See oli päris esimene sukeldumiskogemus minu jaoks ja kuigi hea ujumisoskus pole sukeldumisel eelduseks, tegin ma vee all siiski korralikku tempot. Mis puudutab mu foobiat veealuse elu kohta, siis ehk õige pisut usaldavam olen looduslike veekogude suhtes, kuid arenguruumi veel on. Ühesõnaga arvasin kunagi, et kõik, kes upuvad, jäävad laipadena põhja ja alates sellest ajast pole ma looduslikes veekogudes ujunud, ammugi vee all. Iseenesest sain täna kinnitust oma laibateooriale, kui põhjas konti nägin. Spetsialistid julgesid arvata, et tegemist on lehmale kuuluva kondiga. Samas, kont nagu kont ikka - põhjas või maa peal.
Ja kuigi Rummu karjäärist veeti sukeldujate tõmbenumbritena põhjas olnud ekskavaatorid välja, on veealused garaažid, majad, puud ning põõsad siiski omaette elamus. Oma võlu on kodumaa vetes sukeldumisel kindlasti. Järgmised sihid on kindlasti paar laevavrakki ning põhjas vedelevat autot üle vaadata.
Lisaks suurepärasele elamusele, sai trenn tehtud ja ma peaaegu ei külmetanudki. Kindlasti tuleb kogu see ettevõtmine kasuks ka triatlonil.


Fotod: Martti Raavel (Rummu karjäär)

Kehaline kasvatus Tartus

Meenutusi eilsest ja Tartust.
Käisime Ain-Alariga spordihoone staadionil jooksuharjutusi tegemas. Esialgu jäi mulje, et tegemist on algajate balletitunniga, hiljem aga mõistsin, et olen kehalise kasvatuse tundi sattunud. Nostalgia, kuigi oli kooliajal aegu, mil arstitõend näpus vabastuse välja petsin. Hiljem, keskkoolis tuli mõistus pähe ja hakkasin sporti armastama ja õnneks see kestab.
Ain-Alari juhitud kekatunnis tuli aga küll päkkadel käia, küll kandadel ning jala sise-, väliskülgedelgi. Päkal kõnd on mu lemmik, sest kõrged kingad on ilmselgelt fetiš! Lisaks tegime pikema seeria harjutusi kõhu-ja seljalihastele. Selg on ilmselgelt mu nõrk koht, mis teeb vahel liiga justkui oleksin 60-aastane. Paari harjutust lubasin õhtuti-hommikuti kodus tegema hakata.

Lõpetuseks kauplesin Ainilt välja voli teda treenida. No ütleme, et ta sai päris hästi hakkama. Hindeks 5!
Venitusharjutused tegin ka mina - need, mis Bodypumpist selgeks on saanud. Minust saab treener!