Vabad päevad

Täna on mul sünnipäev ja nii olen spordivaba, kui välja jätta toimetused köögi-ja koristustoimkonnas. Hommegi pidustused jätkuvad, kuid esmaspäevast olen tagasi spordiradadel. Ma luban. Nüüd olen vanem ja lubadustel ka rohkem kaalu.

Minu uus isiklik treener

Eile, hoolimata alanud lumetormist ja pakasest, võtsin ette jooksu. Mitte küll päris varavalges, kuid siiski hommikutundidel. Pirita metsaradadele söandasin oma raja sisse joosta ja mis siin salata, päris porine olin, kui pärast treeningut autosse pääsesin. Aga see on porijooksu lisaväärtus, mis jonniks põhjust ei peaks andma.

Niisiis, oluliseim muust, on minu isiklik uus treener - Adidas miCouch ja mis 24/7 vajadusel olemas. Kõigepealt valin programmi, mida nädalate jooksul teostama hakkan ja seda vastavalt eesmärgile. Seejärel vajutan nupule ja meeldiv meeshääl hakkab seletama, mida pean tegema ehk kui pikk ja intensiivne treening on valitud. Vähe sellest, pidevalt jagab see hääl mulle infot läbi kõrvaklappide, milline on mu pulss, milline distants on läbitud ja kas peaksin tempot tõstma või langetama, et püsida õiges tsoonis (nt rasvapõletustsoon). Vahepealsel ajal, kui ta mulle midagi öelda ei taha ja mina ka midagi teada ei taha, siis kuulan iPodist oma traditsioonist trennimuusikat.


Eilse trenni kokkuvõte sai tänu miCouchile selline:

Back in business

Olen lubanud, et püüan tervisest vähem rääkida ja eriti vinguda, seega siinkohal punkt.

Käisin esimest korda üle pika-pika aja jooksmas, trotsides külma ja lörtsi. Muuseas tegin täna reportaaži detektiiviga, kes soovitas vähemasti pimedas Pirita metsas mitte joosta ja kindlasti mitte üksinda. Eks olen isegi selle peale mõelnud, et ikka jubedalt silma alt ära seal vehkides, et kui mõni kaabakas peaks liikvel olema, läheks jamaks. Niisiis kui mingi eriti suur ja tugev mees, kellele meeldib kakelda ja kes peaks minu tempos jooksma ka veel, võib mulle alati julgustust pakkuda.

Täna valisin jooksmiseks aga Pirita tee, kus liiklust ja valgust piisavalt. Jooksin ligi 40 minutit rahulikult, et organismil oleks aega end koguda. Tegin esimesed katsetused ka oma imevahendi ehk isikliku eratreeneri miCoachi-iga. Vidinast kirjutan pikemalt homme, sest juba hommikul plaanin taas väikse jooksu teha ja siis peaksin miCoachi spetsialist valmis olema. Üleüldse olen võtnud suuna hommikuse jooksmise poole. Kohe pärast ärkamist, et päevaks vaim ja keha heasse toonusesse seada.

Maratonile registreeritud

Alustan tervisest. Olen antibiootikumikuuriga sedapuhku ühele poole jõudnud ja rahulik algus treeningradadel ka juba tehtud. Ehk siis käisin esimest korda elus joogas. Pingete maandamiseks ja treeningutega alustamiseks tundus just jooga parim.
Tervise võtan kokku hea inimese sõnadega:

"Ega ilma asjata ei ole targad mehed kunagi öelnud, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks:) Olen kindel, et see haiguse või viiruse või misiganes pisik on mõnes mõttes vajalik, et võibolla veidi aega maha võtta, energiat taastada ja ennast koguda ja siis veel suurema poweriga rajale tagasi naaseda:) Igatahes hoian sulle tugevalt pöialt, et kõik hästi läheks ja haiguseuss taanduks...mürki talle:) Ole tubli!"

Täna viimaks võtsin kätte ka registreerimise maratonile, et enam poleks pääsu ja motivatsioon taas tõusvasse joonde liikuma saada. Avastasin üllatuslikult, et kuigi Stockholmi maratonile registreerimiseks on aega 2011 veebruari keskpaigani, on 20 000 inimese piir praktiliselt täis - täpsemalt on hetkel registreerunud 19,355 inimest. Muuseas eelmisel aastal suleti registeerimine täpselt täna, 17. novemberil, sest just siis sai osalejate maksimummäär täis.´

Rõõm oli kohata nimekirjas teisigi Eesti naisi, kes ürituse ette on võtnud:

Kertu Jukkum 84 Estland Women
Kersti Jääger 82 Estland Women
Kadri Kaldam 78 Estland Women
Viia Kaldam 73 Estland Women
Eha Lehtoja 60 Estland Women
Merje Meerits 75 Estland Women
Maivi Ots 74 Estland Women
Annika Pang 68 Estland Women
Ylle Paulus 66 Estland Women
Marika Roopärg 67 Estland Women
Eve Sankovski 72 Estland Women
Grete Vahtakand 76 Estland Women


Jooksmiseni!

Uuringutel haiglas

Pea kolm nädalat olen treeningutest eemal olnud ja otseloomulikult on see viinud mind nullseisu. Vahepealsel ajal olen end korralikult ravinud, tugevdanud immuunsust ja puhanud kui magusa logelemise meister. Sellest hoolimata püsib järjepidevalt palavik 37,5 ja valud alakõhus, seljas. Enesetunne sealjuures pole üldse hullu, kui välja arvata, et treeningust eemalolek tekitab arvestatavat stressi. Toitumiskava järgin aktiivselt aga edasi ja sellel rindel on muutusteta - kaal pole ei tõusnud ega langenud, püsib kaljukindlalt, mis omakorda näitab, et 2000 ringis tarbitav kalorikogus on minu baasainevahetus. Tervis on aga hetkel kõigest tähtsam.

Nädal olen arstide vahet jooksnud. Erinevad proovid, erinevad spekulatsioonid. Küll kahtlustati neeruvaagnapõletikku, küll muud. Täna päädis uuringutesari ultraheliga, kus selgus, et organitega on kõik korras, neeruvaagnapõletikku mul ka pole. Proovide tulemustele tuginedes pakuti, et hoopiski on organismis tugev põletikutase. Arvatavasti sellest ka palavik ja valud. Põletikurohud määratud, loodetakse parimat. Jooksutreener Marius ütles, et vaid nõrgad jäävad haigeks ja ma pean nõustuma. Tugevamaks saamine on minu sportliku elustiili üks peamisi eesmärke. Ja uskuge, kuigi minna on veel pikk tee, olen võrreldes aastate taguse ajaga palju paremas seisus.