Kilimanjaro vallutatud!

Minu kontol on pärast nelja aastast tervisespordi harrastamist:

- pooltriatlon TriStar111
- kaks jooksumaratoni
- topeltmaraton joostes- ja rulluisutades
- Tartu suusamaraton
Nüüd saan sinna lõppu lisada Aafrika kõrgeima tipu vallutuse - Kilimanjaro.

See sai võimalikuks vaid tänu mu toetajatele. Olgu siinkohal loetletud need ettevõtted ja head inimesed, kes projektile õla alla panid:
- Aitäh Ladies Trekking ja Janika Vaikjärv, kes selle hullumeelse ettepaneku tegi!
- Aitäh Icepeak riietamast mind pealaest jalatallani ilusatesse ja praktilistesse riietesse. Samuti tänud Imrele, Maksimile ja Artile lahkuse ja heade nõuannete eest!
- Aitäh Spordikeskus Terassport võimaluse eest valmistuda mäevallutuseks! Aitäh toetuse eest!
- Tänud Kosmos kinole toetuse eest!

Samuti tänan ma Alar Sikku näppu pulsil hoidmise eest. Tänan Sky Plusi, Naistemaailm.ee-d, Naistelehte ja ajakirja Üks. Aitäh mu armsatele sõpradele, perekonnale ja kõigile teistele, kelle hea sõna tihti määramatut jõudu endas kandsid.
Aitäh hea lugeja, Sina inspireerid mind taas uusi sihte ette võtma ja saavutama!

Viimane päev - läbi raskuste tähtede poole

Olin mitu tundi juba ärkvel olnud ja ootusärevuses, et saaks ometi tipu poole liikuma hakata. Enne südaööd sai veel kuuma jooki manustatud ja pop corni süüa. Viimane oli veider, sest lubatud oli tegelikult puder, mida aga ei tulnud ega tulnud.
Selga panin päris mitu kihti riideid - ülevalpool soe pesu, vest, fliis, sulejope ja veel eraldi kaasa võetud soe ja veekindel talvejope. Allpool oli samuti soe pesu, puuvillased suusapüksid ning nende peal veel omakorda veekindlad suusapüksid. Käisin ringi kui pamp, liikumine raskendatud. Samas, hingematvalt külm tuul vastu nägu peksmas tundus soe rõivastus hädavajalik. Ilmaennustust mäel ei ole ja iga järgnev tund võis tuua muutusi, justnagu merel. Selge taevas ja säravad tähed taevas andsid aga põhjust uskumaks, et paari järgneva tunni jooksul sadu pole oodata.

Pisut pärast kella 12 öösel algas matk Kilimanjaro tippu - 5895 meetri kõrgusele. Jäin suure grupi seltskonda, keda vedas giid William, mina kohe tema taga ja ülejäänud umbes 15 inimest. Rada kulges liustike vahel, maapind oli kohati kaetud raske kiviklibuga, kohati libe ning mõnes kohas tuli kaljuronimistki ette. Seda kõike läbi pimeda öö, pealambid vaid valgustamas teed. Umbes tunni möödudes, räigelt külm tuul vastu nägu peksmas tundsin, et hoolimata liikumises püsimisest, hakkab külm nahavahele pugema. Läks veel pisut aega, kui avastasin, et kaasa võetud vesi pudelites on külmunud. Snäkid samuti. Uskusin, et suudan hakkama saada, meel püsis, kuigi seltkond oli vaikne ja vaid giidid laulsid meie rõõmuks.

Nüüd otsustati väike paus liikumise vahele teha. Siis avastasin ka, et eestlased polnudki meie kambas. Suure kamba peale oli vaid paar giidi ja see tähendas, et abilisi, kes vajadusel võiksid seljakotti vedada, pole. Üldine soovitus on tipuööl seljakoti kandmisel abilist kasutada, minul seda võimalust polnud. Paus venis ja mul hakkas aina külmem. Püüdsin giidi mõjutada, et ometi liikuma hakkaks, kuid tulutult, sest suure seltskonna liikuma saamine võttis rohkem aega.

Nüüd oli mul juba väga külm. Külm tuul endiselt vastu nägu peksmas. Ida suunas vaadates tundus küll, et päike justkui hakkaks peagi tõusma ja keha soojendama, kuid tunnid läksid ja päikest ei olnud veel kusagil. Olime mitu tundi liikumises püsinud, sõrmi ja varbaid ma enam ei tundnud ja giid teatas, et mitu tundi on veel tipuni minna. Motivatsioon langes sügavikku, külm oli haaranud kogu mu keha ja ma ei salga, et kaalusin alla andmist. Kiire rehkendus näitas aga, et alla on veel pikem maa ja nii ei saanud allagi anda enam! Maratoni joostes on lihtne neil hetkedel - kõnnid või vajadusel kasvõi istud maha, et kehale puhkust anda ja end koguda. Mäel seda võimalust ole - seisma jäädes külmud surnuks, ainus valik on püsida liikumises tahad või ei. Õhutemperatuur oli -10C, kuid tuule tõttu

räägiti tegelikust temperatuurist -30 kraadi kanti. Mitte, et see temperatuur oleks mulle uus, kuid 7 tundi järjest külma trotsides, ilma, et oleks võimalust korrakski kuhugi sooja pugeda, ma ei mäleta, et oleks elus ette tulnud. Pealegi mängis olulist rolli pidevalt vähenev hapniku kogus. See just oligi külmetavate varvaste ja sõrmede põhjuseks - keha ei suutnud vähest hapnikku varvaste ja sõrmedeni välja transportida. Nii kõrgel mäel on see paratamatus.
Janu oli nüüdseks suur, energiapuudus samuti, kuid püüdsin tipule keskenduda. Kohati tundus, et külm röövib teadvuse, pisaradki külmusid silmanurka sekunditega. Ometi valikut polnud, püsisin liikumises.

Kell oli umbes kuue paiku, kui jõudsime esimese olulise kontrollpunktini - 5670 meetri kõrgusel asuva Stella Pointi, otse kraatri serval. Mulle tundus, et meeltesegadus valdas mitmeid ja nii arvati, et juba olemegi tipus. Õnnitleti teineteist, pettumus oli seda suurem, kui selgus, et tipuni on veel tund minna ja loodetavasti oleme seal sihitud päikesetõusuks. Järgmisi hetki ma hästi enam ei mäleta, kuid kuidagimoodi olin tipus. Kaamera tõrkus hetki jäädvustamast, valus tuul peksis vastu üles paistetanud nägu. Aga ma olin seal! Aafrika kõrgeimas tipus ja õnnelik silmates seda lubatud maailma ilusaimat päikesetõusu. Seal samas mõistsin, et see vaade, see päikesetõus oli väärt iga sammu, kuigi valu kehast polnud kuhugi kadunud. Hapnikku nii kõrgel on vaid kolmandik meile harjumuspärasest, kuid see ei tundunud mulle probleemiks olevat.
Õnnejoovastununa tuli peagi alla ronima hakata ja mina otsustasin, et teen seda kiiresti. Paari tunniga olin päeva alguspunktis tagasi, et keha taas üles soojendada. Paistes ja sinised käed taastusid tundidega. Esimesena laagrisse tagasi jõudes, valdas kohapeal vaikus, mis andis võimaluse tunniajaseks magamiseks enne, kui tuli laager lõplikult kokku panna ja poolele mäe kõrgusele nüüd juba allapoole matkata. Umbes poolteist päeva oli ette nähtud, et taas alguspunktis tagasi olla. See kõik oli juba muretu jalutuskäik.

Viies päev - tagasilöök enne tippu

Ärkasime 6.30 ja laager asus otse Kilimanjaro mäe all justkui motivatsiooniks ja sihiks silme ees. Päev algas juba traditsiooniks saanud rituaalide saatel. Mulle endale tundus, et viies päev oligi justkui viimane päev, sest pärast lühikest matka läbi mägikõrbe, nägi plaan ette tõusmist mäeahelikku ja seejärel magamist juba laagris, mis asus üsna meie eesmärgi lähedal, mäetipu jalamil, kaljude vahel ning 4600 meetri kõrgusel.
Enne veel, kui saime liikuma, leidis negatiivne sündmus mu kaugelt mäelt üles. Ilmselt ka väsimus oli võimust võtmas. Jonnisin isekeskis mõned tunnid, kuni päevatee taas üdini tasakaaluka ja heatahtliku Merlega kokku viis. Sellest piisas, et mõtted positiivseks mõelda ning tipu poole edasi liikuda. Oli nii vähe veel jäänud, kuigi teadsin ette, et tipuöö saab olema raske nii vaimselt kui füüsiliselt. Seda enam pidin taastama head mõtted, innustuse ja motivatsiooni.
Pärastlõunaks laagrisse jõudes oli esimene, mida märkasin, kõrgusele omane karge õhk. Siiski, päike piilus iga veerandtunni järel ja päikese käes oli peaaegu, et lõõmavalt kuum. Otsustasin, et võtan seal samas kivil istudes oma saapad ja sokid jalast ning naudin päikesepaistet. Muide, hästi valitud saapad ja sokid õigustasid end täielikult, sest kogu reisi vältel polnud mul mitte ühtki villi, hõõrdumist ega muud muret jalgadega.
Seal päikest võttes leidis mu peagi giid, kelle tungivalt nõudmisel tuli päikesevann pooleli jätta, sest kiirgus olla tema sõnul nii põletav, et varem või hiljem saan peavalu. Nüüdsest kuulasin teadjamaid ja kogenenumaid rohkem kui varem.

Hea uudis oli, et söögiisu oli mul taastunud hoolimata kõrgusest. Viimases laagris on üsna tavaline, et puudub söögiisu, uni ning esineb mäehaigust enam kui allpool. Meil läks aga enamikul hästi ja mõned üksikud vaid kannatasid peavalude käes või lausa oksendasid. Kõige rohkem oksendamist esines kusjuures Tansaania kahel naisel, kes heategevuse korras olid mäele kaasatud. Keelust hoolimata nad pidevalt jooksid ja ilmselt ka eelnevad igasugused kõrgustes viibimise kogemused neil puudusid.
Laagris pikalt oodatud lõunasöök maitses hästi ja nii sõin nuudleid topelt portsu. Seetõttu otsustasin, et õhtusöögile ma ei lähe ning heidan esimesel võimalusel magama ja magan kuniks saan. See tähendas õhtutundideni, mil olin lubanud veel Eestiga ühenduses olla. Arvestasin, et selle plaani järgi saan ligi viis tundi päevast und, mis tundus olevat piisav, et öiseks matkaks valmis olla. Ja viimaks see pikalt oodatud tipp vallutada.

Neljas päev mäel - kaljuronimine

Magasin vahelduva eduga ja taas ikka külma pärast. Öiste temperatuuridega polnud võimalik harjuda ka, sest iga ööga see uues laagris aina langes. Ainus, mida kahetsesin, et eelnevalt häbiväärselt vähe talisuplust harrastasin. Külmaga harjutamine päästnuks nii mõnegi hetke ning säästnuks mäel energiat.
Mu enesekindlus põletava päikese osas mäel oli samuti kätte maksnud ja nii tuli öösel korralikku päikesepõletust ravida. Eestlannadel oli õnneks igasuguseid ravimeid ja elutarkust pealegi, mida lahkelt mulle jagasid. Kuigi mõni asi tuleb omal nahal ära kogeda, siis see võinuks jääda ka olemata.

Ärkamine sel hommikul toimus pisut hiljem, sest päevaplaan nägi ette raske, kuid lühikese päeva läbi mägikõrbe. Kavas oli tõusta ülespoole mööda mäeahelikku, mis kõrgub kaljulõhe ja liustiku vahel ning lõpetada päev peaaegu samal kõrgusel laagris - 4000 meetri peal.
Kaljuronimine polnud küll nii tehniline, et vajanuks vastavat varustust, kuid kujunes katsumuseks siiski. Iga järjekordset kaljunurka seljataha jättes tundus, et kohe-kohe hakkame me jõudma kuhugi, aga ei, siis oli taas uus tipp ja peagi kerkis järgminegi silmapiirile. Porterid ja teised abilised kiirel sammul möödumas ja alati viisakalt kohalikus keeles teretamas: "Jambo!". Vajadusel toetati ja tiriti, kes iseseisvalt ronimisega hakkama ei saanud.
Sel päeval jäin teadlikult teiste eestlastega kokku - tempo sobis ja pealegi olin otsustanud pisut rohkem riskida. Kindlust lisas seni valitsenud hea enesetunne ja fakt, et ühti mäehaiguse sümptomit polnud ma enda nahal veel kogenud.
Merlega sattusid meil sel päeval ühtmoodi Icepeaki riided selga ning sellest ajast arvati, et me oleme õed. Tõsi, et Merle oli mäel oma õega, aga õde polnud mina.
Võtsin mäele pärast teiste Kilimanjarol käinud eestlaste soovituste ülekuulamist kaasa riideid rohkem, kui vajanuks ning seda põhjusel, et jagada mäel kohalikele, kes tihti poolpaljalt ja plätudes üles ronivad. Kohapeal selgus aga, et olukord kohalike varustuse osas on aastatega palju paranenud ja seda just tänu turistidele, kes pärast matka abilistele oma riided, jalanõud ja muu varustuse laiali jagavad.
Selle asemel, et kohalikke aidata, olid need samad meie grupi ameeriklased eestlastel ümber kui piraajad väitega, et nende riigist kirevavärvilisi matkariideid ei leia. Küll taheti üht ja teist asja, kaubeldi ja uuriti. Ameeriklast Aafrikas riietega varustada tundus vähe veider, nii otsustasin, et jagan kontakti, et ameeriklane saaks Eestist endale sama värvilised ja ilusad matkariided tellida.

Mägikõrbes Merle, Ülle ja Janikaga jalutades ei jõudnud me looduse ilu üle ära imestada. Ikka viitas üks ja viitas teine, kaamerad välkusid, kõike hoomata ei suutnud. Kohati olime justkui muinasjutumetsas käimas keset mägikõrbe, mille keskel laiub järsku kaunis oaas.
Laagrisse jõudsime juba kella kaheks päeval. Ainus, mis oli taas kadunud, oli isu. Suutsin vaid suppi pisut süüa - supist oligi selle reisi ajal mu eriline lemmik kujunenud. Oli see muu toiduga võrreldes vürtsikam ja pealegi veel ingveriga, mis omakorda keha soojendas.
Söök söödud, polnud ma suurem asi sotsialiseeruja, vaid keskendusin taas puhkamisele. Meeles mõlkusid aina Alar Siku õpetussõnad: "Hoia mäel energiat palju saad, sest juurde pole enam kusagilt tulemas ning energia kadu on samal ajal suur."
Õhtupimeduse saabudes varustasin end kuuma vee pudeliga ning pugesin põhku.

Kolmas päev mäel - aklimatiseerumine

Mäel on tõepoolest imeline vägi, mõistsin hommikul taas naerusui ärgates ja Kilimanjaro tippu telgi ukse vahelt silmates. Ehk on sel imelisel loodusel, mida sõnad ja pildidki edasi anda ei suuda, oma osa.

Kolmas päev mäel nägi ette senise pikima matka ehk ligi 10 kilomeetrise teekonna tõustes 4200 meetri kõrgusele keskpäevaks ning seejärel taas laskumist 3900 meetri peale. Läbi külmkõrbe vältanud teekond oli oluline ettevalmistumiseks eesseisvaks mäetipu vallutamiseks ja aklimatiseerumiseks. Igahommikune pakkimine tehtud, hommikusöök söödud, ei raisanud ma rohkem aega, vaid asusin teele.
Kuna arvestuse järgi jõudnuks ma aeglasemate
grupis laagrisse alles hilisõhtuks kui mitte ööks, siis otsustasin sel päeval riskida ja matkata suurema grupiga üheskoos. Enamasti koosnes grupp ameeriklastest kelle lärmakas vadistamine küll polnud päris see, mida nautinuks ma looduses, kuid tundus olevat paratamatu nähtus. Maastikud ja taimed aina vaheldusid ja tundsin, et mul jagub häbiväärselt vähe aega selle kõige hoomamiseks. Minu õnneks oli valitud grupis aga ka eestlanna Merle, kellega nüüdsest ühte hoidsin.

Lõunaks saavutasime 4200 meetri kõrguse ja seal oli ette nähtud lõunasöök, mis igaühel karbiga hommikul oli kätte jagatud. Lõunasöök koosnes banaanidest, võileivast, muffinist, kanakoivast, keedetud munast, šokolaadist ja joogiks oli mahlakarbike. Taimetoitlastele oli ette nähtud neile meelepärane.

Just lõunasöögi ajal kohtusid minu silmis kaks äärmuslikku maailma - ühel pool külluses elavad ameeriklased, kes aina virisevad lõunakarbis leiduva üle ja teisel pool tansaanlased,
kellele lõunasööki ette pole nähtud. Neile valmistati laagris vaid hommiku- ja õhtusöök ning seegi oli kohalik maisijahust ja kartulist kokku keedetud puder ehk ugali, ei muud. Niisiis need igati abistavad, toetavad ja meid teenivad tansaanlased vaatavad pealt naiste kamba virisemist ühe ja teise toidumoonas leiduva pärast. Toimuv puudutas mind isiklikult ja ma pidin sekkuma. Läksin ja ütlesin ameeriklastele, et teate, et need samad mehed siin - neile pole lõunat ette nähtud ja nad vaid unistavad toidust. Et kui juhuslikult kellelegi midagi ei maitse või saab isu täis, siis "sharing is caring" ja mõistlikum, kui seal looduse rüppes ülejääv prügikasti visata. Eestlane saab ehk mu mõttekäigust aru, kuid ameeriklane mitte. Ta küll räägib igal sammul, kuidas riik ja temagi Aafrikat igakülgse heategevusega abistab ja pääsab, kuid seal samas ta ei hooli või lihtsalt ei mõista inimest ega olukorda. Seal mäel päevi koos olles mõistsin, et see suur heategevus on ühtpidi moesuund ning tegelikku toimimist varjutab korruptsioon, mis tähendab, et suur osa abist jõuab igal juhul riigiisade taskutesse. Lihtinimest ennast saab aidata vaid salaja, sest sel juhul on võimalus, et keegi talle antut käest ei korja. Kokkuvõttes ei lootnudki ma, et muudan ameeriklast, kelle elu ja kogemus on eestlasest liiga erinev, kuid selle lõunasöögi ajal sai iga mees midagi hamba alla siiski.

Enne päikeseloojangut olime üheskoos Merlega laagris. Kõik taas meile valmis seatud. Ometi oli mu söögiisu kadunud ja kuigi teadsin, et pean end sundima, ei suutnud ma rohkem, kui vaid kuuma jooki juua. Söögitelgis eestlastega jutustades hakkas peagi nii külm, et mulle tundus see jõudvat kontideni välja ja nii olin sunnitud telki minema. Magamiskotti pugedes, energiast tühi ei taastunud keha enne, kui naisgiid kuuma veega täidetud pudeli mulle tõi. See päästis õhtu, kuigi õhtusöögile ma ei jõudnudki. Teadsin küll, et keha vajab energia tootmiseks korralikku ja kaloriikast toitu, kuid sel õhtul ma enam ei suutnud ja keerasin end varakult magama, taas kuumavee pudel kaisus.

Teine päev - pikalt kannatada või kiirelt kannatada?

Ärkasin öösel päris mitu korda, sest öine temperatuur oli jahedam, kui eeldasin. Magamiskott oli küll piisavalt soe kaasa võetud, kuid minu soojalembus vajab ilmselgelt veel paremat ettevalmistumist. Ema nõudmisel kaasa võetud villased sokid päästsid siiski nii mõnegi hetke öistel tundidel.

Äratus toimus kell 6 hommikul ja minu nägu oli juba naerul. Kuidagi iseenesest tegi vaade mäele ja seal olemise jõud õnnelikuks ja rahulolevaks. Esimestel minutitel pärast äratust toodi veel kohvi ja teegi vastavalt soovile telki - milline teenindus, mõtlesin esimesel hommikul laagris ärgates. Seejärel ulatati pesukauss sooja veega ja peagi oli valmis ka hommikusöök - puder, omlett, puuviljad, viinerid ja muudki. Puder, mu vaieldamatu lemmik oli tõsi küll vedelam kui keskmine supp, kuid seda mõistsin kohe, et mäel toidu üle viriseda on lubamatu. Pakutakse parimat ja süüa tuleb nii palju, kui suudan, sest keha vajab mäel enam kui maal ning pealegi on päevased matkad piisavalt energiat röövivad.

Päevaplaan nägi ette 8 km pikkuse teekonna, jättes vihmametsa seljataha ja läbides orus asuva sügava kaljuaheliku läbi kõrberaba. Taas jäin ühes puerto ricolase Dorothy ja ühe newyorklase Alexiga. Järsud ja libedad tõusud võtsid kohati mindki võhmale, Dorothy jaoks oli mõni trepp või kaljusein eriti raske ületada. Viimase ihugiid oli abiks igati. Lisaks oli meie kambaga liitunud giidide liidrid Swai, kes mäe vallutanud ühtekokku 104 korral ja teadaolevalt esimene Kilimanjaro naisgiid Saumu. Viimase kontol on lausa 120 korda mäe vallutamist. Et giidiks saada, tuleb esiti kaks aastat porterina leiba teenida, tassides kuni 25 kilogrammiseid raskusi - 7 dollari eesti päevas. Naistele kehtivad samad reeglid ja limiidid. Ehk ka selle tõttu on siiani vaid üks naine suutnud kahe aastase paraja
orjatöö üle elada ja giidiks tõusta.

Tempo meie grupil jäi lõpuni välja nii aeglaseks, et mu selg hakkas aina enam tunda andma. Jalad
samuti, sest on suur vahe, kas jalgadel olla ette nähtud 5 tundi, või hoopiski 8 - nagu meil päevasele teele kulus. Õhtupoole õnnistati meid aina suuremate vihma- ja rahehoogudega.Ühel hetkel tundsin, et pean jõudma kiiremini laagrisse, et jalgadele ja seljale puhkust lubada. Pisut enne päikese loojangut kohale jõudes olid teised eestlased murest murtud, et mis on küll meiega juhtunud ja kuhu oleme nii pikaks ajaks jäänud. Muretsemiseks põhjust polnud ja kohe, kui sain seljakoti seljast visata, kõhu täis süüa, oli imeline maailm taas peopeal. Enesetunne ja tervis olid mul ideaalsed, kuigi mõni oli juba kannatamas mäehaiguse sümptomite käes. Sel ööl olin eelmisest ka targem ja varustasin end
magamise eel tulikuuma veega täidetud pudeliga, mis magamiskotis ahjuna toimis. Seda enam, et laager asus nüüdseks juba 3800 meetri peal ja öine temperatuur veelgi madalam. Kõige säravamate tähtede valguses, mida minu silmad näinud on, uinusin peagi, et järgmiseks päevaks end välja puhata.

Esimene päev mäel - kohanemine olukorraga

Tänu mõne päevasele Tansaanias ringi reisimisele sain piisavalt aega, et end välja puhata ja vaim vallutuseks valmis seada. Hommikul kella 10 paiku sõitsime 1800 meetri kõrgusel asuvasse Matchame väravasse ootusärevuses, et alustada matka Kilimanjaro tipu poole. Seda üheskoos 28 naisega üle maailma. Aega kulus tunde enne, kui kogu bürokraatlik kadalipp kogu grupi jaoks sai läbi tehtud. Esimene päev nägi ette 5km pikkust matka läbi vihmametsa 3000 meetri kõrgusele. Enne, kui sain väravast läbi, peatati mu tee siiski veel, sest selgus, et tavaliste veepudelitega mäele ei lubata - see olla uus reegel. Enne kui sain lõplikult teistele järgi liikuma hakata, ostsin oma elu kallimad korduvkasutatavad plastikpudelid sealt samast kohaliku käest. Päevane minimaalne lubatud vee kogus oli 3 liitrit.


Meie abilisi mäel oli 80 ringis - kotivedajad ehk porterid, kokad, giidid ja teised abilised, kes tegid kõike muud, mida vaja. Abistajad olid juba ees liikumas, et laager ja õhtusöök ette valmistada, giidid püsisid meie juures, sest üksi mäel liikuda ei tohi. Jäin taotuslikult põhigrupist maha, et vihmametsa võlusid isekeskis nautida, kuniks püüdsin kinni grupi aeglaseima ehk vapra naise Puerto Ricost, kes küll nüüd elamas New Yorgis. Keskeas naine oli äsja maovähendusoperatsiooni läbinud, kaotanud selle tagajärjel pool oma kehakaalust ja otsustanud nüüd, et elab endale nii, et tervislikkus oleks igapäevane. Mõistagi oli liikumine tema jaoks raskendatud ja ega ta täpselt ikka ei teadnud, millesse end mässinud oli. Aga mulle tema eriti aeglane tempo sobiski.

Sattusin lennukis Tansaania poole lennates istuma britist reisikorraldaja kõrvale, kes rääkis, et on aastaid inimesi Kilimanjaro tippu viinud, ning hoolimata statistikast, mille järgi 30 % alustajatest tippu ei jõua, pole üksi tema juhendatavatest tippu vallutamata jätnud. Uurisin, et kuidas on see võimalik, sest mäehaigus on tihti paratamatu. Ja tema vastas, et iga inimese organism suudab kohaneda ja aklimatiseeruda Kilimanjarol - küsimus on vaid ajas. Ta soovitas, et liiguksin üles mäe poole nii aeglaselt, et panen iseenda kannatuse pidevalt proovile, lisaks pidevad puhke- ja joogipausid. Ja et olla kindel, et mina ise teen kõik endast oleneva, et tippu jõuda, sobis kõige aeglasemas seltskonnas liikumine hästi. Pealegi, klappis meil Puerto Ricolasega huumorimeel ja mida ongi inimesel muud vaja, kui kaunist loodust ja head seltskonda. Isegi vahelduvatel vihmahoogudel ei lasknud me end häirida. Sel viisil möödus päevane tee kiiresti ja laagrisse jõudes oli meie jaoks kõik valmis seatud - väike pesukauss, õhtusöök ja telgidki juba üleval. Pärast õhtupimeduse saabumist ja kohapeal valmistatud õhtusöögi söömist, ei soovinudki ma muud, kui vaid magamiskotti pugeda ja magada.

Kilimanjaro ootab!

Pikalt planeeritud, piisavalt ettevalmistatud Aafrika katuse vallutus on käega katsutav. Jah, ma ei pakkinud õigeaegselt ja mitmed tehnikavidinad jäid soovituste kohaselt proovimata. Samas, ega siin elus jõuagi kõike ette proovida ja planeerida - mõne asjaga lihtsalt on nii, et tuleb elulaintel lasta kanda. Peamine, et oma õe ja vanemate juurest sain vahetult enne läbi käia ja nende õnnistuse kaasa. Nemad, mu kõige lähedasem lisaks ja parimad sõprad aitavad alati, et innustust täis ja eneseusu kütkeis lennukisse astuda.

Alates tänasest, 27. veebruarist kuni Eestisse jõudmiseni puudub mul interneti kasutamise võimalus. Ka telefoniühendust mul pole, et saaksin mäe vallutusele pühenduda täielikult. Nagu Alar Sikk ütles - mäelt on saada nii palju, kui ise suudad vastu võtta - see on vajalik aeg iseendaga. Kaasas on mu armsa õelapse mulle usaldatud märkmik, kuhu märgin üles iga päeva ühes kogemustega ise lahtrisse ning kirjutan selle siia samasse keskkonda hilisemalt üles.

Aga reaalajas valitsevaid emotsioone ja kohepealseid läbielamisi edastan raadio Sky Plus Hommikuprogrammi vahendusel. Seda terve järgmise nädala lõikes : 3.-7. veebruarini igal hommikul kell 9. Satelliittelefon on selle tarvis kaasa taritud ja lisaakudki laetud. Rääkimata eriti ägedast Sony videokaamerast, mis aitab kohapealsest pildilise ülevaate valmistada, mida hiljem teiega saan jagada.

Kuuleme raadio vahendusel ja pikemalt juba tagasi jõudes, pärast 11. märtsi!
Kertu

Saatuslik vein ja viimased ponnistused

Eile sai sõbranna juures klaas veini tehtud ja sellega hammas verele aetud. Kodus lisasin veel klaasi ja ikka mõtlemata, et alkohol röövib mul une. See on minulik, et mitte muretseda järgmiste hetkede pärast, kui siin ja praegu on hea. Aga omad vitsad ei jäänud peksmata ja öö möödus magamata. No pole hullu, sest homne lend Frankfurdist Tansaaniasse kestab ligi 9 tundi ja mitte, et lennukis üldiselt magada saan, kuid panused olen sellele siiski pannu.

Täna laotasin põrandale kõik asjad, mis mul vaja kaasa võtta. Ja nii mõistsin, et planeeritud ja olemasolevasse matkakotti need ei mahu. Sellele probleemile ei ole veel lahendust leidnudki ja nii jäid asjad minust põrandale. Võimalik, et võtan suure Kaitseväe sõjaväekoti ja pakkimine toimub ilmselt enne lennukile minekut.

Kilimanjarol käinud soovitasid mäele kaasa võtta mäeravimit Diacarb. Otsustasin, et kõik, mis soovitatakse, püüan ära korraldada. Perearst teatas aga, et sellel Eestis müügiluba pole ja tema välja ei kirjuta. Helistasin siis oma tuttavale arstile, kes teadsin, et kirjutab välja kõik, mis vaja. Aga ei, hakkas temagi veenma, et see on hoopis muu otstarbega ravim ja ma ei tohiks ehku peale seda uues situatsioonis manustada. Alari Sikk kinnitas juttu, et ühtki mäel tekkivat sümptomit ei tohiks kunstlikult alla suruda, sest sel viisil kaob kontroll oma seisunid üle. Tundus loogiline ja sisetunne aitas kaasa otsustamaks, et aspiriinist mulle piisab.

Hetkel olen teel Tartusse, sest paar asjaajamist on veel ees. Öösel tagasi jõudes pakin kaua saab ja ehk saab paariks tunniks sõbagi silmale.

Unenägudest ja sokkidest

Nädala jagu olen näinud unenägusid kõrge kalju äärel kõikumisest, kusjuures päästjad on hiljaks jäänud. Eile öösel nägin lisaks, et olen Kilimanjarot vallutamas üheskoos oma ema ja isaga, kes tõsi küll Aafrikast äsja saabusid, kuid mitte Kilimanjaro vallutuselt. Usun, et mingil määral on meie unenäod alateadvuse peegeldus siiski.

Kaks päeva enne ärasõitu olen end kokku võtnud ja produktiivsem, kui nädal enne ja kokku. Terve pikk nimekiri oli ees, mis kõik teha tuleb, kuhu minna ja kellele helistada. Alustasin Icpeakist, et aru saada, mis on veel vajalik kaasa
pakkida. Võtsin kaasa suurema osa oma kogunenud matkavarustusest, sinna sekka spordiriideid, et lasta hinnata asjasse pühendunuil.
Art eesotsas oli suureks abiks oma küsimustega: "Kas seda ikka on vaja tuubeldada? Milleks sul see on? Aga kus on bahhilad?".
Pool kaasas olevast sai maha kriipsutatud, kindla peale hävitava hinnangu sealjuures. Samas, pool tuleb kaasa pakkida. Korralikud kindad tuli kohepealt leida, pusad samuti ja lõpuks selgus, et see jopegi, mis kaasa oli plaanitud - sellega juba tippu ei lähe. Leiti kiirelt alternatiiv - vatiiniga soe ja veekindel jope - isegi minusugusele külmakartlikule sobilik.

Aga siis küsis Art saatusliku küsimuse: "Milliste sokkidega kavatsed sa minna?". Küsimus õigustatud, sest selgus, et head saapad võivad olla, kuid head sokid peavad olema. Ulme tehnoloogia ja põhjused, miks täpselt, aga selge oli et mu ema soovitatud villaste sokkide ja muu sellise kodusega võin magamiskotti pugeda, kuid kümme tundi päevas ja Kilimanjaro tippu ei roni, sest kui jalad on läbi, on kõik läbi.

Nii käisin ühes ja käisin teises poes, kuid ikka soovitati mulle tee leida Matkasporti. Põhjendusega, et seal on need "cool ja termolight ja veel ka Merino 100% hot woolid" olemas. Kõik need väljendid olid mulle uued. Minu õnneks leidus Matkaspordis ees asjalik abistaja, kes seletas täpselt ära, miks ja milliseid ja millisel etapil vaja on. "Kõige paremad ja soojemad jäägu tipupäevaks!". Need nüüd on sokid, millega võib mitu päeva matkata ja jalad higistama ei hakkavatki. Üks mu tuttav rääkis veel, et temal on juba aastaid korralik matkasokk kasutuses ja ilma selleta ei teeks ühtki matka läbi. Peamine olla see, et mittetuntavad õmblused välistavad hõõrdumise. Olen nüüd katsejänes, sest kannan taolisi päris esimest korda, aga usun neisse siiski. Mitte, et ma plaastreid ei varuks, kuid eks maratoonarid teavad, mis tunne on järelejäänud maa villidega läbida.

Olgu, entusiasmi mul täna jagus, motivatsioon on laes, kuid kott siiski pakitud ei saanud. Homme on vaja veel Tartust läbi käia ja tundub, et pakkimine saab toimuma vahetult enne lennukile minekut. Ei, see ei üllata. See on minu puhul tavaline ja ükskõik, kui palju ma ei sooviks sel korral aegsasti pakkima hakata, ei kujune see mul ka parema tahtmise puhul nii välja. Ja ootamatused, suured jamad ja uskumatud seiklused - ka kõik need käivad minuga käsikäes.

Miks tippu just naistepäeval?

Ladies Trekking - Eestist alguse saanud rahvusvaheline organisatsioon leidis üheskoos teiste naistega, et just see päev on hea päev naistekambaga tipp vallutada, eesmärgiga omakorda juhtida tähelepanu tüdrukute haridusprobleemile maailmas. Meil on kaasas lipp, millele kantud enam kui 10 000 Kilimanjaro tipus käinud naise nime üle kogu maailma.

3. märtsil algab matk tipu poole. Ühtekokku enam kui 20 naist, vähemalt kuue riigi esindajad - lisaks eestlannadele on tulemas: naised USAst, Inglismaalt, Kanadast, Saksamaalt ja Belgiast. Kõik need teineteisele võõrad inimesed uues situatsioonis ja keskkonnas iseend ületamas ja Aafrika katusele 5,895 meetri kõrgusele ronimas. Just Kilimanjaro on muide maailma kõrgeim eraldiseisev mägi. Üldine statistika näidanud, et 70-80% matkajatest jõuavad ka tippu. Teised vanduvad alla väsimuse, halva enesetunde või langenud motivatsiooni tõttu.

Ja nagu ikka, püütakse iga taolise ettevõtmisega toetada kohalikke ka reaalselt. Kel huvi selle kohta rohkem, saab seda siit:
https://fundly.com/whoatravel

Matkasaabaste valimine

On kindel, et kõik, mille saan homse varna lükata, ma ka lükkan. Sama on varustuse valimisega, rääkimata pakkimisest - seda teen ilmselt vahetult enne lennukile minekut.

Aga kusagilt tuleb alustada ja vähemalt "saapad" võin oma "reisile kaasa" listist maha tõmmata.
Valimisele eelnesid pikemad ja sisukamad arutelud teemal, millised peaksid olema saapad, kui matk Aafrika katusele kestab kokku kaheksa päeva ning samal ajal on ette nähtud kaheksa kuni kümme tundi kõndimist päevas. Maastik on vahelduv - vihmametsast kõrbeni välja, temperatuur mäejalamil 25 soojakraadi ja mäe tipus -10 kraadi. Võimalik, et sajab palju ja jalanõude kuivatamise võimalus puudub. Mulle tundus päris hullumeelsena leida ühed ja samad saapad, mis kogu selle kadalipu vääriliselt läbi aitaksid teha.

Art Oppi eesotsas tuli oma soovitustega appi ja leidis saapad, millega peaksin ideaalselt hakkama saama. Merrel Chameleon Arc 2 Rival, waterproof. Omadustest olgu esile toodud:
- ortholite : sisetald, mis vajub maksimaalselt 1% aastas.
- q-form : naiste (k.a rasedate) lemmik, spetsiaalselt naistele loodud tulenevalt kehaehitusest.
- wtpf : veekindel, tänu membraanile hingab ja laseb niiskust välja, kuid sisse mitte.
- fresh : antibakteriaalse toimega sisemus, väldib ebameeldivat lõhna jalanõus.
- vibram : tald valmistatud kummisegust, mis tagab vastupidavuse, spetsiaalne muster sobilik nii jäisel, kui ka kivisel pinnasel.

Nii mõnestki neist tehnoloogilistest omadustest kuulsin esimest korda. Pärast matka saan kinnitada või vastavalt ümber lükata lubatu.

Hetkel on ülesanne saapad aktiivselt kasutuses hoida, et need võimalikult nö sisse käia.

Alari Siku soovitused Kilimanjarol

On olnud hullumeelselt kiire aeg. Ainus, millele olen suutnud tähelepanu pöörata, on tervis. Et enam-vähem saaks vajalikud unetunnid täis magatud ja vitamiinirikas toit söödud. Kuigi mis siin salata, olen patustanud ka. Täna näiteks tekkis vastupandamatu küpsise isu ja nii sõin karbi peaaegu üksi ära ja mis sest, et olin teel pikale jalutuskäigule. Tunne oli, et on vaja!
Trenni olen viimase nädala jooksul teinud rahulikumas tempos - pikemad jalutuskäigud rabas ja linnaradadel ja vähem grupitreeninguid Terasspordis. Mõni õhtu on trenn jäänud taotuslikult vahele, et see aeg une arvele lisada. Nii ongi viimased ajad pideva kalkuleerimise tähe all möödunud. Nimekiri "mäele kaasa" ja muu selline on hetkel veel poolik ja vajab varsti tähelepanu.
Mõni päev tagasi vestlesime Kilimanjarost pikemalt mu hea tuttava Alar Sikuga. Andis temagi omad soovitused mulle teele kaasa ja need kõlasid järgmiselt:

Esiteks (kõige olulisem): mäe vallutamine on vaimne tegevus ja füüsiline pool on vähemtähtis.
Teiseks, mäel taastuda pole võimalik ja jõuvaru, mis on jalamil, on kogu retkel pidevas kasutuses. Juurde midagi ei tule.
Kolmandaks soovitas ta laiselda, magada ja süüa palju. Lisapingutus, enese väsitamine laagris on keelatud.
Neljandaks, mäe vallutamine pole sport ja tuleb vältida "kiiremini, paremini" mõtteviisi.
Viiendaks, peavalu mägedes on normaalne, kehv enesetunne mäekõrgustes samuti. Silme eest virvendus aga on juba ohtlik ja siis tuleb paluda end kiirelt alla viia.

Üldiselt soovitas Alar juba nädal enne panustada rohkem laisklemisse, söömisesse ja magamisse. See kõlab imeliselt, kuid hetkel ilmvõimatuna.

Korralik trenni-laupäev

Kaks trennivaba päeva kulusid ideaalselt ära. Täna aga trotsides libedaid linnatänavaid, sõitsin juba kella 11-neks Terassporti. Just siis algas Bodybalance, kuhu kutsusin sõbranna Kadi ka kaasa. Nii hea on tunne, kui juba jõuad, juba teed keerulisemaidki harjutusi kaasa. Pärastiselt jagas Kadigi mu kõrget hinnangut just selle treeningu osas. Aga see oli alles algus, sest edasi plaanisime ette võtta esmaskordselt Synergy 360 treeningu. Eeltöö jäi muidugi tegemata ja teadsin vaid, et tegemist on funktsionaaltreeninguga.

Lisaks meile oli veel neli naisterahvast ja kuigi treener oli meesterahvas, mõtlesin, et see peab mingi tantsuvärk olema. Aga rohkem ei jõudnud mõelda, sest kohe läks rassimiseks. Minu esimeseks ülesandeks oli visata palli vaheldumisi mõlema käega vastu batuuti – 30 sekundit järjest ja 10 sekundiliste pausidega neli seeriat jutti, kasvavas tempos. Kadi samal ajal stepperil. Teised – kes TRX-iga kätekõverdusi tegemas, kes harjutusi kerele. Kõik käis nii kähku, et ei jõudnud väsimuse üle kurta. Igal teisel hetkel oli treener Jaanus kõrval, et meelde tuletada: „Tempo, tempo!“. Või siis küsis ta: „Mis sa siin nüüd siis teed – päevitad või? See harjutus käib nüüd küll teisiti“. Seda kõike muidugi sõbraliku toonida, kuid kokkuvõttes mõjus motiveerivalt! Viilimiseks polnud aega, treener sõna otseses mõttes sundis kõike õigesti tegema. Kui ring täis sai, tuli kohe järgmine ring uute harjutustega – 20 kilose sangpommi rebimine (kes ei jõudnud, see 8 kg-ga), biitsepsi-abaluu harjutus trenažööril ja harjutused matil. Kõik ei tulegi meelde, kuid igal juhul said kõik teadaolevad ja teadmatud lihased läbi võetud. Trenn lõppes venitusega ja ma mõtlesin, et miks küll vaid tütarlapsed on seal trennis? Korralik sõjaväelaager ja mu meelest eriti sobilik meestele. Seda tublimad muidugi tüdrukud, kes kaasa tegid. Trennist läksime otse sauna ja seal tundus leilikulbi tõstminegi liig mis liig. 

Kel rohkem huvi Synergy treeningu kohta, siis infot leiad siit:

http://terassport.ee/synrgy-360/

Rühmatreeningud Terasspordis

Vaid kuu aega on jäänud Kilimanjaro vallutamiseni. Sama palju on aega, et saavutada parim tervislik ja füüsiline vorm.

Eesmärk viimasteks nädalateks on:
- parandada vastupidavust
- tõsta hemoglobiini taset veres (hetkel see näitaja 125g/l)
- tugevdada immuunsüsteemi

Niisiis, kuna ilmad on liiga krõbedad, et joosta väljas ning lindil jooksmine pole mu meelistegevus, otsustasin hoopiski rühmatreeningute kasuks Terasspordis. Alustuseks 30 minutit aeroobset trenni - kiirkõnd mõõduka tõusunurgaga lindil ja seejärel joogatrenn - sedapuhku Kristiina juhendamisel YogaFlow. Kuna Terasspordis käib palju rahvusvahelist seltskonda, sattusin taas inglisekeelsesse trenni. Lisaks ilmselt kõige positiivsema treeneri juhendamisele. Rahvast oli piisavalt vähe, et eeldada personaalset lähenemist ja nii sain üsnagi palju toetust, et tehnikat siluda. Pole ma joogas ammuilma käinud. Energia, emotsioon olid super!

Ehk just head assotsiatsioonid viisid eilegi rühmatreeningust osa võtma. Sel korral planeeritult mu lemmiktreening ehk Bodybalance ja Tuuli juhendamisel. Taas piisavalt hingamisruumi ja samas treeneri pidevat kontrolli. Pärastine päev möödus tõemeeli lenneldes - heade emotsioonide tuules. Vaid väsinud lihased tuletasid igal sammul meelde tehtud trenni. Ja nii veel tänagi, kuigi trennist võtsin teadlikult vaba  päeva.

Aktiivne puhkus Iisraelis

Sõitsin nädalaks põnevasse ja sooja Iisraeli, et tutvuda riigiga ja rääkida sellest raadiokuulajatele. Ringreisi alustasime Tel Avivist, mis on ennekõike tõeline 24/7 tegevuslinn. Sealt edasi liikusime mitmeks päevaks lõunapoolseimasse otsa ja ideaalse puhkusekuurortina tuntud Eilatisse. Seal on loodud piisavalt võimalusi aktiivseks puhkuseks - nii saime osa delfiinidega sukeldumisest, Punases meres ujumisest ja kaamlitega sõidust. Viimane muide kindlustas valusad sääremarjad mõneks päevaks.

Sõit läbi kõrbe viis Timna Parki muistsete vasekaevanduste radadele. Edasi külastasime Masada rahvusparki, mis asub 900 m kõrgusel. Üles liikusime liftiga, kuid alla otsustasin liikuda omal jõul, trenni mõttes. Ligi 45 minutit jalutasin mööda liivast kivirada ja treppe tagasi jalamile. Ja mu sääred said korraliku tambi - umbes sama peaks toimuma Kilimanjarolt laskudes.

Lõpuks, et kehale ja vaimule kohalikku turgutust lisada, suplesime Surnumeres ja ei jätnud muidugi kasutamata võimalust end kokku määrida mineraalirikka mudaga. Beebinahk sai kindlustatud! 

Aktiivsust nullis vaid kohalik toit. Tõepoolest üks selle kandi parimaid - rikkalik hommikusöök, veel rikkalikum õhtusöök ja isegi, kui lõunaajal piirdusin vaid värske pressitud mahlaga, oli hirm kaalutõusu ees õigustatud. Koju jõudes mind lisandunud poolteist kilo ei morjenda, kuid selge, et tagasi kodusse rütmi naasmine on vajalik. Niisiis kätekõverdused hommikuti, karastamine ja tervislik valgurikas toit igapäevaselt. Suhkrust olen taas loobunud juba ainuüksi sel põhjusel, et soojast kliimast külma naasmine on kehale piisavaks katsumuseks.

Liiga vara trenni

Nädalad lähevad, ärevus kasvab ja tervis paraneb vaid teosammul. Nädala eest oli tunne juba päris hea ja otsustasin väikese rabamatka ette võtta. Soojalt riides, värsket õhku ahmides ja heas seltskonnas möödusid kilomeetrid jalge all. Paar tundi sai kokku, enesetunne oli hea, kuni sooja autosse istusin. Sellest hetkest tabanud köhahood ei andnud ega andnud järele, õhtuks tõusis taas kehatemperatuur. Kokkuvõttes tundus, et sai siiski liiga varakult matkale mindud või oli distants liiast.

Alles nüüd tunnen, et hakkan päriselt terveks saama. Tunnet aitab kinnistada mu mentori ettekirjutis:
- loobuda tuli nädalaks rasvast ja suhkrust
- hommik algab kätekõverduste ja jäise vee all karastamisest

Kahtlemata virgutav! Kontroll oma tervise üle aina suureneb. Homme püüan juba väikese trennigi ära teha.

Mis juhtus?

Oli ju plaan paigas! Plaan ka Pekist Priiks üritusel end proovile panna. Üleüldse aeg end kätte võtta ja tegutsema hakata. Mis siis juhtus? Haigeks jäin. Nii haigeks, et pole ammu selliselt vindunud.
Kõik algas jõulude paiku, kui olin maal haigetest ümbritsetud. Sisetunne ütles juba siis, et pikka pidu pole minugagi. Ja nii olin Pekist Priiks ürituse eel juba palavikus. Vindumine on kestnud pea 10 päeva ja kui  tundubki korraks, et mingis mõttes hakkab paremaks minema, siis muus osas jälle läheb kehvemaks.

Üks teooria väidab, et keha ning vaim vajavad haiguste näol restarti või vähemasti sunnivad õigel hetkel aja maha võtma. Seda olen ma küll pidanud tegema. Ja trenni ei mingisugust. Rääkimata talisuplemisest. Aga ma tean, et uus aasta tuleb sportlik ja tervislik!

Head uut spordiaastat!