Üle-Eestiline spordipäev 8. oktoobril

Kas on teist veel keegi, kes pole kursis 8. oktoobril toimuva Aktiivse Eesti päevaga? Kui ei, siis viimane aeg on oma märkmikusse selle päeva lahtrisse kirja panna: "teen sporti!"! Ühed aktivistid otsustasid võtta kätte lätlaste eeskujul korraldada sarnane üritus, mis seal riigis juba aastaid populaarsust kogunud. Ehk siis võimalikult paljud spordiklubid üle Eesti avavad oma uksed kõigile soovijaile tasuta. Seda ikka selleks, et olla kasvõi üks päev sportlik ja ehk saab sellest lausa uue elustiili algus. Mina ise olen otsustanud välja otsida kõik oma lemmiktrennid lemmikklubides ja läbi viia ühe tõelise spordipäeva sel päeval. Personaalse kava toon mõned ajad hiljem välja. Hetkel aga saate teiegi pilgu peale heita klubide nimekirjale ja endale sobivaim välja valida.

TALLINN:
- Arctic Sport Club
- Arigato Spordiklubi
- Audentes Fitness
- Fittest
- MyFitness - Rocca al Mare
- MyFitness – Viru
- PlanetSport
- Scala Fitness Club
- Sparta Spordiselts
- Zelluloosi Spordiklubi

TARTU:
- Arctic Sport Club
- MyFitness - Tartu Lõunakeskus
- PlanetSport - Eeden
- PlanetSport - Tamme
- Tervise- ja spordiklubi Arena
- TÜ Akadeemiline Spordiklubi Fitness-klubi

PÄRNU:
- Body Shape Club
- PlanetSport

NARVA:
- MyFitness – Narve Fama

VÕRU:
- Võru Spordikeskus

KUUSALU:
- Kuusalu Spordikeskus

KURESSAARE:
- PlanetSport

NÕO:
- Nõo Spordihoone

Rohkem informatsiooni leiad: activeestonia.ee

Taastumine ja edasiminek

Ma olin üllatunud, kui kiiresti taastusin sel korral maratonist. Samal päeval pärast maratoni oli ehk kõige valulikum, kuid juba järgmisel päeval panin kõrged kontsad alla ja mõtlesin endamisi, et see on piisavalt hea indikaator tõestamaks, kuivõrd palju kiirem oli taastumine sel korral. Paljuski aitas kindlasti kaasa kõndimine kohe pärast maratoni ja kõigil järgnevatel päevadelgi. Nüüdseks tundub kogu see oluline päev juba nii kauge olevat - jäänud on vaid meeletult head emotsioonid ja need jäävad alatiseks minuga.

Jooksmas olen käinud mõned korrad, kuni mind tabas väiksemat sorti põlvevalu. Nüüd olen uurinud ja selgus, et tegemist on põletikuga - üsna tavaline pärast suuremaid pingutusi nagu seda maraton on. Aitavad näiteks Voltaren või Fastum geel. Pluss muidugi puhkus põlvele. Ühed kogemused räägivad ka seda, et abi saab müstilisest hobustele mõeldud möksist. Priit Ailt aga näiteks ei usu sellesse, samas mul isa kasutab aastaid igasugu murede puhul just seda ja toimib. Ehk kehtib sellegi puhul reegel: tuleb leida endale sobivaim ja efektiivseim. Lisaks pidavat aitama väike Ibuprofen-i kuur, mis toimib põletikuvastaselt. Mina ise olen hetkel lootnud lihtsalt puhkusele ja esiti ravimeid ei tarvita. Lisaks põlvepõletikule on kallal ka väike külmetus. Kõik see kokku kannab minu jaoks lihtsat märki: on aeg puhata ja seda ma teengi.

Paljud teist on küsinud, mis edasi - kuhu nüüd? Mul on olemas päris mitu mõtet ja luban, et juba mõne kuu pärast alustan järjekordse projektiga täiskäigul. Hetkel aga on elu mind kandnud lainele, kus mõistan, et keskpunktis peavad teised asjad olema. Esiteks olen otsustanud pärast mitme aastast koolist eemalolekut oma lõputöö ära kirjutada. See tundub mulle hetkel veel palju keerulisem kui maratoni jooksmine. Kuid ma usun, et kui sihikindlus viis mind maratoni joostes finišhisse, viib sihikindlus mind ka lõputöö kaitsmisele. Teine põhjus, miks kohe praegu suurelt üht ägedat projekti ette võtta ei saa, on see, et olen enam kui kuu pärast teisele poole ookeani sõitmas. Ameerika ootab mind ees ja seal kavatsen ma kahe kuu vältel end laadida. Mis veelgi olulisem, sel korral püüan Ameerikas elades olla sportlik - ma püüan minna ja tulla samas kaalus! Teate, see pole polegi nii kerge. Siiani on kogemused vastupidised olnud, sest ahvatlusi on seal palju ja liikumisvõimalusi jube vähe. Niisiis olgu seegi väike projekt: "Ameerikas. Tulen ja lähen samas kaalus" :) Seniks aga olen tavaline tervisesportlane, kes jookseb, sest muud moodi ta enam olla ei saa.

Teise maratoonari kogemus

Mulle tundub, et sain maratonijärgselt rohkem kirju, kui kvartalis keskmiselt. Ma tänan kõiki poolehoidjaid, hea sõnaga meeles pidajaid ja muidugi neid, kes söandasid oma mugavast tsoonist välja tulla ja midagi hullumeelset ette võtta. Te motiveerite mind! Tunnen kohustust jätkata, pealegi ei oskaks ma enam muud moodi. Mis saab järgmiseks, sellest kirjutan kui aeg on käes. Hetkel aga avaldan siin ühe kirja, mis tegi südame eriti soojaks. Aitäh Gätlyle (kolme lapse ema!) jagamast oma maratonikogemust!

-------------------------------------------------------------------------------------

Kertu, Sina oled olnud mulle suureks eeskujuks jooksurajal. Tänu Sinule julgesin ette võtta maratoni, mida ma veel aasta tagasi ei oleks ealeski uskunud suutvat teha.
Lugedes Sinu blogi, olen sattunud tihti hämmeldusse kui sarnaselt me mõtleme.
Mõni sissekanne on nagu copi-paste minu elu seikadest

Olen leidnud endale spordiala, mis mulle jubedalt meeldib!

Tahtsin Sinuga jagada oma esimest maratoni kogemust(sama kirja saatsin ka oma kahele jooksusõbrale...st. ei mõelnud alguses seda Sinule postitada :))
------------------------------------------------------------------------

Aruküla. Äratus kell 6:30-ks. Magasin üllatavalt hästi ja enesetunne oli ärgates väga hea. Käigupealt olin eelmisel päeval otsustanud trenni tegemata jätta kuna Ülemiste keskuses 2h soppamist oli paras maratonieelnetrenn
Nädal enne maratoni olin eriti tublilt jälginud erinevate treenerite ja tervisesportlaste nõuandeid- süsivesikute laadimine, joomine, vitamiinid ja hästi läbimõeldud trenn.
Ise arvan...... ja nüüd tagantjärgi tean, et ettevalmistusest oli väga palju kasu.

Liina-Aivari kapist leidsin vaid täisterakaerahelbed ja tegin siis nendest pudru- teist korda elus Teravili on ikkagi teravili! Kerge kohv ja kaks singileiba...nagu ikka iga hommik, ei mingeid erandeid.

Kell 7:00 oleme terve maja juba üles ajanud, ka Liina ja Aivar on söögilauas. Kontrollin veelkord üle varustuse- energiakommid, MP3 mängija, GPS, pulsivöö, pulsikell, stardinumber, kiip, pakihoiukott koos vahetusriietega.
Igaks juhuks pistsin kaasa ka Porjomi kuigi olin seda nädal aega endale sunniviisiliselt sisse kallanud ja kahtlesin kas seda üldse kunagi enam joon.

Ilm tõotas tulla väga super.
Eelmisel õhtul tegime plaani kuidas täpselt Tallinna kesklinna linna sõita ja kus võiks mind maha panna. Oli ju kkagi autovabapäev.
Linna jõudes avastasime, et linn on haudvaikne, vaid üksikud autod sõitsid....

Niisiss, Rein pani mind vabaduse väljaku ristil maha ja läinud nad olidki-minu mees ja pisipoja Gerd.
Kõigepealt oli plaan üles leida pakihoid, et saaks teha eelsoojenduse ilma kotita, kott antud, jooksin teadmata suunas
Olin u. 10 minutit jooksnud kui minuga liitusid Monika ja teised Võrukad. Kokku jooksime 2km soojendust ja siis tagasi pakihodu, et anda pealmine jakk ka ära.

Väljuhääldist kostus koguaeg erinevat infot maratoni kohta, mis mind eriti hämmastas- maratoni stardis vaid 280 naist!!! Ma tundsin suurt uhkust enda üle, et olin üldse julgenud sellise ettevõtmise ette võtta. Mina olin üks neist julgetest naistest Super!

Ja kell oligi lähenemas üheksale. Pulss näitas 113. Otsisin stardikoridoris õige koha ülesse, enne veel tervitas mind ka Inge Võrust, kelle stardinumber oli minust tunduvalt eespool.
Äkki avastasin veel, et geps on sisse lülitamata, ootasin, ootasin aga geps ei leidnud sattelliiti ülesse. Juba kõlasid numbrid- "7,6,5,4,3,2,1" ja kogu rahvamass hakkas liikuma.
Ärev tunne oli sees- ikkagi maraton.
Kas ma teen selle ära?
Gätu!-ära mõtle sellele enne kui pool maad joostud!
Palju erinevaid mõtteid käis peast läbi...ahjaa geps ei tööta, mis ma teen?
Jooksen! Vahet ei ole, teen enesetunde järgi.

Iga kilomeetri läbides vaatasin kella, kell oli kilomeetri möödudes edasi läinud 5min.
Teine ja kolmas kilomeeter samas tempos, kas jooksen äkki liiga kiiresti, põletan ennast läbi?
Samas oli enesetunne nii hea, et jätkasin samas tempos. Peale kolmandat kilomeetrit lülitasin korraks gepsu välja ja siis sisse tagasi ja oligi korras!
Sain hakata tempot jälgima- mul oli õigus, olin tavalisest kiirema tempoga alustanud (5,5 min/km) aga kuna enesetunne lubas veel kiirendada siis jätkasin samas 5,5 tempos.

Enne starti olin enda jaoks välja mõelnud joogipunkti strateegia- peatun igas joogipunktis korraks seisma ja joon (isegi kui janu ei ole).
Joogipuntid olid iga kolme kilomeetri järel. 3 esimest joogipunkti ei olnud tõesti janu ja võtsin vaid lonksu aga edaspidi tundus, et joogipuntid on paigutatud just vastavalt minu vajadustele Peatusin!, jõin! ja edasi!
Ei tahtnud riskida ja loobusin SIS spordijookidest, mida punktides pakuti. Ainuke energia, mis mul endal kaasas oli, olid läbiproovitud kummikommid. Neid võtsin täpselt iga poole tunni järel. Kuigi lõpus oli see maitse mulle juba täiesti vastu, pistsin ikkagi suhu, et vältida täielikku kurnatust.

Esimesed 10 km oli läbitud ja mul oli väga hea enesetunne, korraks tundsin, et paremal jalal hakkab kiibi kohalt suruma. Ei teinud esialgu välja aga mida edasis eda rohkem. Järgmises joogipunktis kükitasin korraks maha ja nihutasin kiibi kohta. Tunne läks paremaks küll.
Peale kümmet kilomeetrit tuli tagasipööre linna, nüüd jooksime enamasti mere ääres ja see oli mõnus tagant tuul. Kõige meeldivam ei olnud aga mere lõhn-puhas fekaali hais Sel hetkel mõtlesin küll, et panen tempot juurde, et ainult kiiremini haisu seest ära saaks.
Ring hakkas täis saama ja juba pistis linn. Enesetunne veel hea aga ootasin hirmsasti, et saaks alustada teist ringi- ikkagi viimane ring
Vaatasin aega- alla kahe tunni natuke. Kiitsin ennast ikka koguaeg mõtetes- tubli oled! pane edasi! viimane ring! sa suudad!
Teist ringi alustades hakkasin mõtlema juba ka ajale, enesetunne oli hea ja tempo oli ikka veel 5,5-6 vahel. Äkki suudan lõpuni tempot hoida? Ei julgenud isegi mõttes välja öelda aga ideaalis sihtisin 4.10 aega.
Olin 22kilomeetril kui 4.0 tempomeister koos saatjatega minu kõrvale ilmusid. Olin pettunud Kuidas nii ruttu? Alles nad olid minust väga kaugel.
Ok, pole midagi parata, võtsin siis sappa. Suutsin napilt kilomeeter neil kaasas joosta kui tundsin, et tempo on ikkagi kiire minu jaoks ja läksin edasi omas tempos- 6-6,6min/km
Lähenema hakkas 30 kilomeetrit. See oli seni olnud ju minu piir, ootasin juba, et saaks see ületatud siis olen ennast ka nö ületanud.
Mulle jooksis vastu Monika,kes oli teel finisi poole. Lehvitasin talle juba kaugelt, et ka tema mind märkas. Ta soovis mulle jõudu ja läinud ta oligi

Ja hakkaski tagasitee, viimased 12 km.
Kui esimesel ringil lehvitasin ma kaamerameestele ja naeratasin tee ääres mussi tegevatele dj-dele siis teisel ringil oli mul ümbritsevatest inimestest suht suva. Mind häirisid pisiasjad- lõhnad, mürad jne. Isegi ergutajatele oleksin vihaselt karjunud kui oleksin vaid suutnud. Mu pilk oli klaasistunud ja silmad poolkinni. Nagu Kerttu tabavalt ütles:"ma lihtsalt jooksin nagu Forrest Gump oma filmis"
Nii panin ka mina, lihtsalt jooksin. Rääkisin mõttes koguaeg iseendaga- "Jookse, lihtsalt jookse! jalg jala ette"
Vahepeal suutsin piiluda ka pulsikella, mis näitas ikkagi tempot 6,5min/km. See andis natuke lisajõudu...ikkagi nii tubli! Ise kokkukukkumise äärel aga tempo ikkagi stabiilne. Olin enda üle uhke.
Alles 33km. Mis mõttes? Ei ole võimalik! Nüüd olin ma juba kilomeetri viitade peale ka vihane, edaspidi lubasin endale, et ei vaata enam sildilt kilomeetreid.
Esimesel ringil veel rõõmsalt sama teed joostes, käisid mõtted peast läbi, et mida ma teisel ringil samas kohas tunnen. Nüüd sain siis vastuse.
Samas oli hea meel, et olen ju teise ringi lõpus, mitte enam esimesel ringil.
Joogipunktid olid kui õnnistus. Viimastel kilomeetritel ma juba ootasin ja otsisin pilguga kaugel veel on joogipunkt. See oli märgiks, et näe jälle kolm kilomeetrit läbitud, oled tubli!
Punktis jäin ikkagi tublilt seisma, jõin ja kohe edasi. Kuigi lõpus oli juba raske kohapealt jooksusamme tegema hakata.

Olime jõudnud linna, kui esimesel ringil tundus vanalinn väga ilus ja huvitav siis nüüd ma nägin ainult ebameeldivaid munakive ja röökivaid inimesi.
Kuid nüüd ma juba teadsin, et lõpetan ja see andis jõudu veel teha viimane pingutus.

Samas mind kohutavalt häirisid möödajooksvad 21km võistlejad. Panid nagu seisvast postist mööda. Kuidagi nii frustreeriv oli see.
Oleks tahtnud öelda: "Mis sul viga, jooksed ju ainult 21km!"

Kuulsin juba suuremat kära ja melu, finish lähenes. Tuttavad telgid ja reklaamid. Olengi kohal! veel oli jõudu pilk selgeks teha ja selg sirgu lüüa.
Finisikoridori lõpus näitas kell 4:14. Ma olin väga õnnelik! Kurku tekkis klimp! Ma nutsin!
Tõstsin käed ja ületasin finisijoone.

Nutsin ja ma olin õnnelik. Kena tüdruk soovis mulle õnne ja pani mulle kaela uhke medali.
Eks ma oleksin ennast veel rohkem tühjaks nutnud kui oleks kellegi najal nutta aga paraku olin ma üksi ja hetkel ei näinud ka Monikat.
Võtsin joogipudeli ja jõin selle hetkega tühjaks. Võtsin ka teise ja keegi pakkus pihku ka snikersi, mis kulus toohetk marjaks ära.
Istusin munakivi teele maha ja puhkasin oma tublisid jalgu. Natuke puhanud, proovisin siis liikuda aga suhteliselt raskeks ostus kõndimine. Venitasin siis natuke aga ka see oli raskendatud.
Pakihoid tundus nüüd nii-nii pikka maana. Tee tuli ette võtta aga enne kui ma lõpuks sihtpunkti jõudsin, olin ma vahepeal kolm peatust teinud.Tagantjärele on imelik küll mõelda kuidas ma lihtsalt keset kõnniteed maha istusin või vabaduseväljaku platsil inimeste keskel kükitasin aga mis teha kui maratoonlane on väsinud

Kott käes, helistasin kohe Reinule. Hämming oli abikaasal suur kui kuulis, et juba lõpetanud sest SkyPlus ootas ikka veel Kertut finisisse

Proovisin veelkord venitada ja hakaksin kokkulepitud kohta kõndima.
Kõndimine nägi välja nagu s... oleks püksis. Kohutav !
Õhtuks tundisn ma ennast päris invaliidina.
Alles paar päeva hiljem jõudis mulle kohale millega ma olin hakkama saanud - läbinud oma elu esimese maratoni ajaga 4:15:16

Kokkuvõte:
- lõpuaeg 4:15:16
- koht üldkokkuvõttes 859
- naiste arvestuses 122
- koht oma vanusegrupis 77
- 10 km aeg 0:54
- 21 km aeg 1:59
- 30 km aeg 2:54

Tallinna maraton TEHTUD!

Ma kuidagi ei suutnud eile end sööma sundida, kuigi kokku sai ostetud kõiksugused lemmiktoidud. Õhtul tundus korraks, et tahaks oksendada, samas tuntavat ärevust polnud ja täpselt ei saanudki aru, millest süda läikis. Ehk tegi alateadvus oma töö. Magasin küll mitte kaua, kuid sügavalt.
Hommikul helises kell 7.00, kuid ärkasin alles 7.30. Peagi sõin oma tatrapudru ära, tegin vaseliinitoimetused ja olingi minekuvalmis. Väike soojendus kohapeal ning juba ootamine stardikoridoris. Ikka veel ei tundnud ma närvi, pigem oli tunne, et tahaks juba viimastel kilomeetritel olla. Enesetunne üldiselt hea. Start läks ja ma võtsin pisut kiirema tempo, kui esialgu plaanisin. Peagi nägin 4.15 guppi möödumas ja sain aru, et püsin enam-vähem samas tempos. Esimesed kilomeetrid läinud, tundsin end jätkuvalt hästi. Igas teeninduspunktis jõin vett või spordijooki, mõnes haarasin ka midagi süüa. Ühes näiteks otsustasin ära proovida Contra soovitusel banaani soolaga ja see oli küll vastik. Samas, järgmine kord püüdsin soola paljalt ja oli sama õudne. Teisalt päästis see mind läägest maitsest ja oli igati õigustatud. Jõudsin 10-nda kilomeetrini kui mõtlesin, et küll on lihtne joosta. Samas meenutasin, kui raske oli 10ne kilomeetri läbimine mulle paar aastat tagasi.
Olin vahepeal kiirust õige pisut vähendanud ja 3.15 grupp oli eest läinud. Mina olin aga väiksemates gruppides vahelduva eduga erinevate inimestega - küll ühe kelmika vanaprouaga, küll itaallasest jooksjaga ja veel mitmetega. Tuju püsis, energiat oli, kuni mind oli kinni püüdnud 4.30 grupp. Mõtlesin, et ehk ongi parem ühes kindlas tempos suurema rahvamassiga üheskoos püsida. Kaarli kiriku juures andis oma panuse motivatsiooni hoidmisesse sõber Kont. Jõudsime teise ringi algusesse, kui kõrvalt lidusid mööda Nigeerlastest võitjamehed. Mõtlesin, et polegi nii halb olla täpselt poole aeglasem maailma kiirematest.
Ei läinud aga kaua, kui mind hakkasid grupijooksus häirima siiberdajad, seejärel tundsin, et õhus lendlev higihais ajab mul südame pahaks. Püüdsin keskenduda seljataha jäänud kilomeetritele, kuid peagi läks ootamatult raskeks. Tundus, et sain haamri ja seda juba 23ndal kilomeetril. Sellest hetkest hindasin tempo üle ja otsustasin joosta üksnes enesetunde järgi. Ikka veel oli siiski raske, vaimselt. Lisaks lõi pistev valu küll paremale, küll vasakule poole alakõhtu - see sama vana jama, millele arstid põhjust pole leidnud. Ühel hetkel, kui tundus, et enam sammugi teha ei jõua, võttis mul käest kena naisterahvas ja teatas, et fännab mind, sest Kertu suudab - see andis jõudu veel mitme kilomeetri läbimiseks. Väga paljud just jooksjad elasid meeletult kaasa ja aitasid sellega mind tohutult. Jäänud oli 8 kilomeetrit, kui mulle tundus taas, et jõudu veel oleks, kuid vaimselt enam ma ei jõua. Just siis jooksis mulle kõrvale noormees, kes Viimsist kohale sõitnud, et mind rajal toetada. Hull vend, kes mõni aeg tagasi ujus 100 km Emajõge mööda Peipsi järve! Ta teadis hästi, mida ma tunnen. Lubas, et jookseb mõni aeg minuga, aga ei, ta tegi seda lõpuni välja - teksapükstes! Ma ei suutnud talle vastu rääkida, kuid ta teadis, et tema kohalolek annab palju juurde. Ta suutis vahepeal analüüsidagi, mis minu sees toimub ja milline on psühholoogiline seisund - olin segaduses, ei teadnud, millised emotsioonid peaksid valitsema ja kohati vihastasin kergelt. Selleks hetkeks, kui 4 kilomeetrit oli jäänud, et suutnud ma enam keskenduda sellele, mis ümber toimumas, ma lihtsalt jooksin nagu Forrest Gump oma filmis. Tõusud võtsin kiirkõndides, et säästa energiat lõpuspurdiks. Olime vanalinna läbinud, kui mõistsin, et palju pole küll jäänud, kuid veel spurtida ei julge. Selle riski oleksin pidanud võtma, sest kui viimaks alustasin, tuli finishijoon nii kiiresti kätte, et tundus justkui poleks ma äsja maratoni läbi jooksnudki - kusagilt tuli meeletu jõud! Tundsin justkui jõuaks veel joosta. Mul oli esiti kahju, et ei kasutanud kõiki jõuvarusid õigeaegselt ära ning et ei suutnud vaimselt end õigele lainele seada, kuid juba mõni aeg hiljem mõistsin, et päevad pole õed. Lisaks väärib mainimist enesetunne pärast maratoni kuni praeguse hetkeni - kõik on super hästi. Isegi trepiasmed ei tundunud nii hullud, kui pärast Stockholmi maratoni. Ma olen rahul, et suutsin taas lõpetada naeratus näol ja positiivsed emotsioonid on domineerivad, et mitte öelda rasked momendid on lausa nüüdseks meelest kadunud.
Kokkuvõte:
- lõpuaeg 4:54:20 (Stokholmis 4:42:44)
- koht üldkokkuvõttes 1151
- naiste arvestuses 205
- koht oma vanusegrupis 123
- 10 km aeg 1:03:37
- 21 km aeg 2:14:46 (koht üldarvestuses: 1106)
- 30 km aeg 3:20:47 (koht üldarvestuses: 1158)
- kaotatud kalorid: 3815
- keskmine pulss: 166
- kõrgeim pulss: 188
Kohe pärast maratoni andsin mõned intervjuud, siis kõndisin pool tundi ja koju jõudes magasin poolteist tundi. Õhtuks oli söögiisu meeletu ja tahtsin väga sushit, mille järele läksingi ja muuhulgas veetsin tunnikese kaubanduskeskuses kõndides ja lootes, et homme on jalgades sama kerge tunne kui täna. Vaid väikesed villid meenutavad tänast väljakutset.

Lõpetuseks tahan ma tänada suurepärast treenerit Margus Pirksaart.
Tänan sponsoreid: MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi, Nike, Sky Plus, Fitshop, Jooksupartner ja Naistemaailm.ee.
Au ja kiitus kõigile pöidlahoidjatele, blogi lugejatele ja teistele toredatele inimestele, kelle toetus ja abi võis küll näida nähtamatu, kuid mõjus võimsalt.
Aitäh perele ja sõpradele, kes uskusid minusse.

1 päev maratonini: kohtumine mehega, kes jooksis aastaga 365 maratoni

Mul endal on olukord stabiilne. Unega lood pole endiselt kõige paremad, kuid olen kindel, et pärast maratoni on uni parem kui kunagi varem. Söömisega on see, et väga nagu ei läinud täna enam alla. See-eest vedelikku tarbisin korralikult, ma usun. Aga hoopiski oluliseim oli tänane kohtumine Stefaan Engelsiga
(50) - mees, kes jooksis 365-päevaga 365 maratoni! Sellega on ta tänaseks ka kirjas Guinessi rekordite raamatus - nagu ka eelmise hullusega - 20 täispikka triatloni aastaga. Taust on tal täpselt selline, et astma ja teiste kaasasündinud haiguste tõttu on arstid tal lapsest saati keelanud sportimise. Tänase seisuga on mees vastupidist tõestanud ja tervislik olukord on tal parem kui kunagi varem.

Kokkuvõtvalt, mida temalt kuulda sai. Esiteks, et maratoni jooksmine sõltub 70% ulatusest vaimsest valmisolekust. Kogu selle aasta jooksul olid ette tulnud füüsilised vigastused minimaalsed, kuid pigem oli temalgi raskusi vaimselt end valmis hoida - eriti raskeks läks alates neljandast kuust. Mees jooksis palju maratone üle maailma erinevates paikades - parim aeg 2 h ja 57 minutit, halvim 6 h ja 29 min (vigastusega). Tal kulus aastaga 25 paari jooksujalanõusid ja ta sõi selle ajaga 18 000 banaani. Hommikul ärgates on tema pulss 30-35 ja maksimumpulss intensiivses trennis 140. Ta on lubanud, et ei lõpeta jooksmist enam kunagi ja soovitab kõigil teistelgi oma mugavast tsoonist aeg-ajalt välja tulla ja võtta riske.
Homsel Tallinna maratonil plaanib maratonimees joosta aega 3:45 - niisiis, kes sama aega plaanivad, saavad üheskoos temaga joosta. Lisaks on rajal 78-aastane mees, kellele on homne maraton järjekorras 1780-nes. Tunnen end kõige selle kõrval nii väiksena. Siiski annan endast parima. Start täpselt kell 9 ja kes kohale ei saa tulla, siis pidevalt olen otse-ühenduses raadioga Sky Plus!

2 päeva maratonini: juba hakkas hirmus

Halb uudis või hea uudis enne? Olgu, halb enne. Olen jätkuvalt väsinud. Ilmselt üleeilne magamatus ei lasknud eile ööselgi magada. Aga ma ikka veel loodan, et äkki täna siis saan end välja magada. Või hiljemalt homme.

Täna hommikul sattusin aga reportaaži tegema maailmakuulsa toitumisspetsialistiga – Michael Morningstariga, kes õpetab inimesi õigesti toituma, pidades loenguid üle kogu maakera. Kartsin, et mees toob Ameerikast kaasa suure hulga ekslusiivseid ja kalleid toitaineid, mida siis meilgi siin süüa soovitab, aga ei. Kogu point pöörles kohalike saaduste ümber. Küsisin, et aga kuidas saab siis ikkagi keskmine eesti inimene, kelle palk on väike, kuid hinnad samal ajal laes, kõhu täis. Morningstari vastus oli lihtne: metsast. Tõemeeli soovitas ta metsast korjata marju, taimi, seeni ja kõikvõimalikku muud söödavat. Muuhulgas peab imetoiduks jõhvikaid, nõgesetaimi, hapukapsast, seeni ja muud taolist. Mees ise on jooksnud ka neljal korral maratoni ja teab hästi, mis mind ja paljusid teisi pühapäeval ees ootab. Tema soovitus oli näiteks päev enne maratoni pasta asemel hoopiski rohkelt pähkleid ja näiteks avogaadot (kuigi see pole lokaalne) süüa. Sest just rasvast saab inimene kõige rohkem energiat ja temal muuseas oligi maratonil snäkina kaasas avogaado ja mitte mõni energiabatoon. Usun, et õigeim on ise asjad järgi proovida ja leida just endale sobivaim – ühele võib selleks olla pasta, teisele pähklid ja kolmandale ehk ongi parim valik avogaado. Hommikusöögiks valmistas ta täna aga energia eliksiiri, kuhu sisse pani kõike, mis köögis ja aias leidus. Umbes nii võis see loetelu olla: maapähklid, ruccola ja muud rohelised lehed aiast, avogaado, õun ja igasugused erinevad kasulikud seemned (linaseemned, päevalilleseemned jne), mis splenderdas ära. Eliksiir oli päris huvitava maitsega ja ma usun selle elujõusse. Kes mehe kohta rohkem teada tahab siis:
http://superfoods.ee/michaelmorningstar/

Kell on 21.15 ja ma püüan peagi magama jääda, et unevõlga vähendada ja pealegi tuleb homme pikk päev. Lisaks muule, toimub jooksuseminar, kus teiste seas esineb Stefaan Engels - mees, kes jooksis 365 maratoni 365 päevaga. Vat see on kreisi!

3 päeva maratonini: magamata öö ja ilupäev

Mulle ikka satub neid raskusi teele. Täna öösel ei saanud ma sõba silmale, sest naaber pidutses nii, et hommikuks polnud see veel läbi saanud. Püüdsin kõike: lugesin lambaid, viisin mõtteid mujale ja viimaks toppisin kõrvatropid kõrva - isegi neist polnud kasu. Hommikuks olin nii läbi, et tööd teha ei suutnudki. Käisin koolist läbi ja siis otsustasin, et pean kusagilt turgutust saama. Nii sammusin Hera salongi, kus on energiakookon ehk Nuvola, mis lubab, et pooletunnine seanss võrdub 7-tunnise unega, lisaks vähendab stressi ja lihaspinget. Ma teadsin, et kusagilt pean kiiret leevendust saama ja minu sisetunne ei petnud mind. Nii pea, kui omamoodi vesivoodis sees, vesine tekk peal, vajusin õrna unne. Kõik seal sees mullitas ja masseeris keha. Sensuaalne valgus ja mõnus muusika andsid oma panuse fantastiliselt lõõgastava keskkonna loomisel. Kui aeg täis sai, tahtsin veel ja veel. Mõtlesin, et mul võiks selline asi kodus olla - käiksin kookonist läbi hommikul ja õhtul, veel parem ööbiksin selles. Üleüldse tahan endale nüüdsest vesivoodit, usun, et tunne on umbes sama hea. Muuseas, kes tahab proovida, siis Hera salongis saab (Tallink Spa & Conference Hotel), hind 16 euri (30 minutit).

Sealt edasi suundusin aga Hera salongi kosmeetiku käte alla. Mõtlesin pikalt, mida mu näol vaja on, kui kosmeetik otsuse minu eest langetas - pärast päikeserohket suve vajab nägu ikka puhastust üheskoos massaažiga. Ideaalne, sest jätkuvalt arvan, et naine peaks olema Naine ka maratonirajal. Niisiis veetsin seal veel poolteist tundi, mille jooksul olin veel vähemalt kaks korda ka unne vajunud. Ma usun, et siin ilmas on kõik tasakaalus ja ma olen tänulik oma toreda päeva eest pärast magamata ööd. Aitäh ka Hera salongile!

Homme tuleb kiire päev, kuid õhtu lõppedes loodan linnast väljas olla ja puhata täiel rinnal üheskoos kaloririkaste toitude ja jookidega ning loomulikult suurepärase seltskonnaga. Ahjaa, täna loodan magada ka.

4 päeva maratonini: uus kirg minu elus

Alustasin päeva jooksuga ja vastavalt kavale jooksin soojenduseks, siis tegin venitusharjutusi, jooksin seejärel 2 km maratonitempos ja lõpetuseks veel lõdvestusjooks. Pulss oli keskmisest kõrgem, kuid mõned puhkepäevad ja vahepealne nuumamine kindlustasid täna siiski energilisema trenni. Pärast seda ootas ees spordimassaaž Kristi Singi juures. No tegelt täna väga hull polnudki, mis tähendab, et korralikumast venitamisest on vahepeal ikka kasu olnud. Vaid trapets oli halvemas seisus, kuid selle kannatasin ära. Mõned uued sinikad on juures ja läinud ma olingi.
Seejärel ootas mind ees ratsutamine. Kunagi lapsepõlves võttis isa meile suveks poni Kannikese, kes oli aga nii ebasõbralik, et keegi temaga ratsutada ei julgenudki. Lõpuks sõi loom end nii paksuks, et tuli dieedile panna. Mina olen aga lapsest saati suuri loomi kartnud ja ammugi pole ma julenud hobuse selga istuda. Nüüd olen aga otsustanud, et ükski hirm ei tee inimesele head ja ma püüan nii mõnestki neist üle saada ning üle olla. Siiski tasa ja targu ja nii oli plaan täna talli lihtsalt kaasa minna ja püüda hobustega kaugemalt sõprust teha. Jõudsime aga Kohilasse kohale, kui treener mind kohe imeilusa Adeele selga kupatas. Mõtlesin, et olgu, kui ta kõrval seisab ja päistest kinni hoiab, on okei. Läks hetk ja juba tuli mul endal päistest haarata ja veel hetk, kui tuli alustada traavi õpingutega. Kõik see pooleteist tunni jooksul ja tunni lõppedes sain hindeks 5+! Hämmastav, kui lihtne on üle saada hirmust, kui lasta asjadel juhtuda ja mitte kinni hoida vanadest emotsioonidest. Lõpuks ei tahtnud kohe mitte oma armsa hobuse seljast maha saada ja tegin seda vaid seetõttu, et hobusele puhkust anda ning tingimusel, et olen peagi seal tagasi. Loodan, et reie siselihased pole homme väga valusad, kuid igal juhul oli tore oma mõtteid jooksu juurest mujale viia. Aitäh Adeelele ja Larsile! Homme uus päev, uued tegemised.

5 päeva maratonini: hädad ei hüüa tulles

Ma pidasin oma lubadust ja olin tänagi positiivseid emotsioone pakkuvate tegevuste kütkeis. Ehk käisin oma imearmsa õelapsega batuudikeskuses, kus tunde batuutidel hüppasime, pallimeres hullasime ja liumägedelt alla lasksime. Kõik atraktsioonid tegin minagi kaasa ja mulle tundus, et õelaps oli mu üle uhke.

Pärast seda toredat üritust tundus nagu hakkaks tekkima põiepõletik. Võtsin kasutusele kõik ettevaatusabinõud ehk tühistasin kohtumised ja käimised, manustasin jõhvikatablette, jõin põieteed ja keerasin end magama. Õhtuks on olukord juba parem, kuid veel hõisata ei julge. Käisin nädal tagasi ka ühe ravitseja juures, kes rääkis, et kõige pikaajalisem ja keerulisem on viirusliku põiepõletiku ravi, sest sellele antibiootikumid ei allu, kuid samas nakatutakse sellesse kõige tihedamini ühiskasutatavates WC-des. Tema sõnul aitab viiruslikku ravida vaid Venemaalt saadav penitsilliin. Kui homseks kõik möödas pole, võtan temaga kindlasti ühendust, seniks aga ei muretse, sest see on juba Murphy seadus - kui midagi saab vussi minna, siis ka läheb. Raskusi võtan aga jätkuvalt väljakutsetena.

Lõpetuseks lisan mõned näpunäited neile, kel ees elu esimene maraton:
- öö vastu maratoni on võimalik, et uni ei taha tulla. Pane öökapile raamat ja vii oma mõtteid mujale, et ärevust vähendada ja vaimu väsitada.
- söö korralik hommikusöök (tatrapudur, kaerahelbepudru) 2-3 tundi enne jooksu.
- võta kaasa nii vähe asju, kui võimalik! Telefoni saad pöidlahoidja kätte jätta ja söök, jook ning geelid on saadaval toitlustuspunktides. Kõik liigne võib hakata hõõruma!
- kanna riideid ja jooksujalanõusid, mis on juba sisse kantud-joostud. Ühtki uut asja maratonil katsetada ei tohiks.
- määri vaseliini kõikjale, kust võib hõõruma hakata (kaenla alla, sisereitele, kannikate vahele).
- võta alguses rahulikult. Arvesta, et esimene kilomeeter on allamäge ja see võib tekitada tunde, et tahaks tempot aina tõsta.
- joo trassil kõigis teeninduspunktides (tihedalt, aga vähe). Vesi on kindlaim valik!
- rajal olles keskendu neile kilomeetritele, mis juba seljataga ja ära muretse selle pärast, mis ees. Lõpuni suudab kõndida igaüks!
- kui olete rajal koos sõbraga, püüdke energiat säästa ja mitte rääkida omavahel.
- naudi, see on pidupäev!

6 päeva maratonini: maratoonari toitumine

Et vaimu toita, püüdlesin täna magusa logelemise meistri tiitli poole. Lisaks haarasin kätte ühe oma lemmikraamatu ning jõudsin veel ka imelise ilma tähistamiseks ette võtta jalutuskäigu vanalinna. Hüppasin läbi Ahaa keskuse ees asuvast Tallinna maratoni võistluskeskusestki, et kätte saada oma võistlusmaterjalid. Võistlusnumbriks on sel korral maagiline 888!
Tänasega selgus seegi info, et 10 kilomeetrile enam registreeruda ei saa ja seda seoses rekordilise osalejate arvuga! Kokku jookseb pühapäeval rajal ligi 18 000 inimest. Nüüd võime end küll auga spordirahvaks nimetada.

Aga nüüd toitumisest, millest ilmselt ei saa kunagi küllalt kirjutatud. Nädal enne maratoni ehk nüüd, mil toimub laadimine, on minu menüü eriti rikkalik. Näiteks tänane päev:
- hommikusöök: kaerahelbepudru meega + rukkipala sulatatud juustu ja tomatiga + tiramisu kohv
- vahepala: näkileib juustu ja tomatiga, banaan ja pirn + shokolaadikommid
- lõunasöök: ahjukartul + täidetud paprika (sisaldab kana hakkliha, mozzarella juustu ja tomatit) + banaan
- vahepeala: kummikommid, kodujuust + mandlid ja õun
- õhtusöök: borsisupp lihaga ja rukkileib + pudding + õun
... lisaks olen joonud pudel Borjomi.

Kindlasti pole eeltoodu eeskujulik, vaid pigem keskmine harrastaja menüü. Pigem peaks see väljendama koguseid, mis kindlustavad organismile vajalikud toitained, vitamiinid ja mineraalid. Homsest lisan pasta ja tatra, mis mõlemad on mu tõelised lemmikud. Niisiis vaime ja füüsiline laadimine jätkub.

7 päeva maratonini: vaimne valmispanek

Viimane nädal on jäänud maratonini ja enam ei saa ma muud teha, kui puhata, süüa ja juua ning panna end jooksuks vaimselt valmis. Et viimast saavutada, mahutan ma alates eilsest igasse päeva ühe tõeliselt positiivseid emotsioone pakkuva elamuse. Kui eile käisin kinos tõeliselt head komöödiat vaatamas, siis täna otsustasin häid emotsioone hankida loomade varjupaigast koertega jalutades. See mõjub alati teraapiliselt, sest need koerad seal on tõeliselt tänulikud ja pealegi lahedad tegelased. Tegevust toetas tänane imeline ilm ja super seltskond. Nii oli ka tore sujuvalt edasi trenni minna. Ikka Pirita rajale, mis 11.septembrist hoopiski uue tähenduse minu jaoks saab. Venitamises olen nüüd ka põhjalikum. Iga venitus vähemalt 20 sekundit, et sellest ikka kasu ka oleks. Samamoodi tarbin rohkem taastavaid jooke, et lihast kiiremini taastada.

Ahjaa, ma nägin maratoni päeva eile öösel uneski. Väga segane oli kõik, sest hoolimata sellest, et stardipauk oli peagi käimas, olin mina alles kusagil Peipsi ääres. Ema, isa ja õde, kes pidid mu võistlust vaatama tulema, olid koos minuga. Ühtäkki jõudsime aga Tallinnasse ja mu pere soovis jõudu ning jaksu ning teatas, et lõppu ei viitsi nad ära oodata. Imelik oli, et peale minu väga palju teisi jooksjaid polnudki, kuid stardipauk käis ja sealt maalt unenägu sellel teemal lõppes. Ühel päeval ma kirjutan oma fantaasiarikastest unenägudest raamatu, ma luban.

Ma usun, et pole liiga vara kirjutada ka mõnest olulisest asjast, mis oleks mõistlik maratoni eel muretseda:
- vaseliin! Seda kulub eriti sisereitele ning kaenla alla, et ära hoida suuremat hõõrdumist, mida higistamise tagajärjel tekkiv sool põhjustab.
- vana T-särk, mida pole kahju ära visata. Vajalik stardi eel peale visata, et keha soojas hoida, sest jahtumine kulutab energiat.
- magneesiumi, mida võiks manustada kolm järjestikust päeva enne maratoni, et ennetada krampe. Ka võistluse eel olen ühe ampulli sisse võtnud, kuid tasub arvestada, et üledoseerimisel on oht maokrampide tekkimisele, seega tasub enne ära katsetada, kuidas organism käitub.
- kutsu kokku sõbrad, kes 11.septembril Sulle kaasa elavad!


Lõpetuseks lisan siia ühe põneva konverentsi, mis toimub maratoni eel ja millest ilmselt igale maratoonlasele kasu peaks olema:

SEB Tallinna Maratoni sportlik nädalavahetus
10.09.2011 Pikamaajooksu konverents
Esinevad:
- The Marathon Man - Stefaan ENGELS (ühe aastaga 365 maratoni)
- Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige ja harrastus maratoonar Mart EINASTO: Jooksmine: motivatsioon ja tervislikkus
- Pikamaajooksu harrastajate treener ja maratoonar Margus PIRKSAAR: Harrastaja ettevalmistusest maratoniks
- SIS toodete esindaja ja triatleet Ain-Alar JUHANSON: Toitumine ja joomine maratoni eel/ajal/järel

Rohkem infot leiad:
siit

9 päeva maratonini: kodune varba operatsioon

Kui üleeile sattusin paljude teiste hulgas spordirajale Andrus Ansipiga, siis eilsel vihmasel päeval kohtasin jooksmas vaid üht meest - ilmselt juba paljude silmis legendaarne alati palja ülakeha ja nappides boxerpükstes pruuni kehaga vanahärra. Ma tahaks tema vanuselt sama heas vormis olla!

Enne veel aga kui sain eile jooksma minna otsustasin probleemi enam mitte edasi lükata ja uurida, millest suur varvas nii jubedalt valulikuks on muutunud. Sinikarva on ta juba maikuus toimunud poolmaratonist saati, aga õigel jooksjal ongi pidevalt varbaküüned sinised. Kannan enamasti ka sama tooni küünelakki, et peita. Valu põhjuste välja selgitamiseks võtsin aga asjatundlikuma sõbranna appi ja hakkasime uurima, sest sellise probleemiga ma arsti juurde küll ei lähe ja enam ignoreerida ka ei saanud. Urgitsest sõbranna nii, et valu hakkas väljakannatamatuks juba muutuma. Kui siis avastas, et küüs on vähe sisse kasvanud, rääkides sinna juurde hirmulugusid, kuidas arstid sisse kasvanud küüsi ära tõmbavad või lausa opereerivad. Ma lubasin ta käte all veel piinelda, kui ta lubab, et minu küünt keegi ära tõmbama ei hakka. Peagi suutis ta sisse kasvanud küünetüki eemaldada ja välja kiskuda. Hullem oli möödas. Täna, päev hiljem pole enam tundagi.
Moraal: maratoni (ka poolmaratoni) tuleb joosta number kuni poolteist numbrit suuremate jooksujalatsitega. Samal ajal peavad need olema sissekantud!!! Kui täna osta, siis äkki veel jõuab sisse joosta, kuid kindlasti ei tohiks tossud esimest korda jalas olla võistluspäeval. Teiseks, ära lõika varba suuri küüsi kunagi kaarekujuliselt, sest sisse kasvamisel võivad olla valulikud tagajärjed. Kolmandaks, pediküür on soovituslik vahetult enne maratoni.

Lõpetuseks magamisest. Nüüd peaks juba harjutama maratoni päeva-režiimi ehk siis vähemalt kella 7-8 ajal ärkamist, et kell 9 oleks keha valmis juba suureks ülesandeks. Lõunauinak peaks olema rangelt soovituslik ja loomulikult varajane magama minek õhtul. Trennid võiksid olla tehtud just maratoniga sarnasel ajal ehk kui start on kell 9.00, siis enam-vähem samal ajal.

Joomine on ülioluline juba praegu. Iga päev peaks ära jooma ühe mineraalvee (1,5l) - ideaalseim on Borjom, aga ka Värska. Söögiga ei tohiks samuti enam tagasi hoida. Võib juba alustada pastade söömisega - pigem ikka väiksemad kogused aga söömine iga kolme tunni tagant. Võimalikult palju puuvilju (kuivatatud ja värskeid) ja muid häid süsivesikuid sisaldavaid toite. Ja mul endal on veel nii ka, et eile sõin kommi, täna söön kommi ja kommi söön ma ka ülehomme! Nüüd on see lubatud!