Joodikud spordiparadiisis

Samal ajal kui ratturid Tallinna tänavad kinni panid, võtsin mina ette selle-nädalase pika trenni. 2 tundi ja 15 minutit seisis kavas. Mõtlesin pikalt, et kus siin Pärnus pikemat maad joosta saab, kui välistada autoteede ääred ja sattusin Jaansoni rajale. Kohe alguses kohtasin teisigi toredaid sportlasi - kes jooksmas, kes rulluisutamas. Enamgi veel kohtasin aga joodikuid - noori ja vanu. Teate, ma käisin mõni aeg tagasi detektoristiga aardeid otsimas ja selgus, et kõige tavalisem leid Eestimaa pinnal on olnud ja on praegugi viinakorgid. Omakorda näitab see rahva alkoholilembust. Aga täna siis kohe raja alguses oli üks suurem noorte kamp, kelle seas käis ringi Laua viin ja energiajook. Mõni neist nägi välja juba paadunud parm, kuigi vanus oli vaevu kahekümnendani küündimas. Möödus vähe aega joostes, kui taas olid rajal järgmised joogisõbrad ja järgmisedki. Korraks hakkas tunduma, et ma polegi mitte Pärnu populaarsemal spordirajal, vaid mingil joodikuterajal. Sellest kõigest hoolimata möödus jooks hästi ja vahele sai tehtud ka kiirendusi, samuti tõstsin pulsi 150-160ni mäkke tõustes. Kuna teiselpool silda arvestatavat rada ei tundunud olevat, pöörasin ühel hetkel otsa ringi ja jooksin sama rada tagasi. Osad joodikud olid vahepeal kadunud ja uued taas peale kerkinud. Olin juba linnas tagasi, kui sappa võttis päris purjus rattur, kes teatas, et sellise tempo juures ma Eesti meistriks ei saa. Keel oli tal nii pehme, et kogu jutust ma aru ei saanud. Üldiselt ei viitsinud kuulata ka. Ühel hetkel mees solvus ja otsustas f.ucki näidata, ajades näpud kogemata sassi ja näidates nimetissõrme. Olgu, aga ma ei pühenda enam ühtki rida joodikutele, sest spordiga ei sobi see kohe kuidagi kokku.

Jooksu pikkuseks kujunes: 02:27:29
Kaotatud kalorid: 1151
Keskmine pulss: 138
Maksimaalne pulss: 164

Järgmine võistlus juba nädala pärast Pühajärvel

Just aasta tagasi 7.august oli minu sportlaselu tähtpäev, kui sai läbitud TriStar111 ja seda ikka Pühajärvel. Ilmselt ei unusta ma seda emotsionaalset päeva kunagi! Sel aastal on suur eesmärk üks juba seljatatud ja teine 11. septembril toimuv Tallinna maraton. Nii ei plaaninud ma pooltriatloni kordamist, küll aga olen sel aastalgi Pühajärvel rajal, et joosta. Ehk nagu ikka on võimalus sealne võistlus läbi teha ka võistkondlikult ja raadio Sky Plus on taas oma võistkonnaga kohal.
- 1 km ujumist on enda kanda võtnud meie müügiinimene Ulla, kes teeb tänu oma vormile nii mõnelegi mehele säru ja seda erinevatel aladel;
- 100 km ratast on enda peale taas võtnud programmidirektor Puna, kes on vahepeal igasugustes ulmelistes rattalaagrites käinud ja üleüldse üliarenenud rattur
ja 10 km jooksen siis mina. Pean tunnistama, et olen juba pisut ärevil, sest kes rajaga tutvunud, see teab, et suures osas kulgeb see seal üles mäkke. No ja väga palju pole kiirustrenne ka teinud. Siiski ma lubas, et lähen endast ikka parimat andma.

Hoolimata eile toimunud firma suvepäevadest, käisin täna ka oma tunnikest Pärnus jooksmas. Kui aus olla, siis olengi viimasel ajal üsna kehva pidutseja ja unest pean enam lugu kui hommikutundideni laaberamisest. Aga mingil hetkel peavadki prioriteedid elus muutuma - ühele või teisele poole.
Täna joostes sain aga poole pealt sappa vähe nokastanud noormehed, keda ma küll hoiatasin joogisena jooksmise eest, kuid see neid ei heidutanud. Üks neist, kes eriti pikalt mind tüütas, rääkis hoolimata oma noorusest, et on Eesti noorte meister maratonjooksus. Kui õigesti mäletan, olevat ta aeg 2 tundi ja mingi 40 minutit. Pärast jalaga juhtunud õnnetust veedab oma aega aga õlu ja sõprade seltsis. Kurb kui nii on läinud, aga suurem osa meist on ise oma saatuse sepad.

Päev Rootsis ja kohalik trenn

Esmaspäeval võtsime suuna Stockholmi poole, et päev seal mööda saata. Kruiisi juurde kuulus loomulikult ka rootsi laud, kus ununes viimane üsnagi jahmatav uudis eestlaste ülekaalulisuse kohta- statistika järgi on koguni 31,7% meist ülekaalulised. Mina lasin üheskoos kamraadiga siiski hea maitsta. Pärast ägisesin nii et vähe polnud ja lubasin taas, et see oli viimane kord. Tehtu lunastasin õnneks juba järgmisel päeval, kui Kataga sai Stockholmis kõnnitud ei rohkem ega vähem kui 6 tundi ühtejutti ja peaaegu ilma peatusteta. Nii rehkendasime selle päeva trenni eest, sest jooksudressi meil kaasas polnud. Siiski oli omamoodi ka nostalgiline sealsetel tänavatel jalutada - on maratonist ju alles paar kuud möödas. Nii mõnigi sealne tänavanurk kannab mu jaoks erilist tähendust.
Õhtul olime tagasihoidlikumad ka toidulaua taga, sest eelnevast söögiorgiast oli veel maik suus. No hea küll, magustoitu lubasime ikka suure portsu! Tingimusel, et kohe täna teeme trenniga tagasi. Ma pole oma lubadust murdnud, eeldan, et ka Kata mitte.

Nii läksin täna oma 40-minutisele jooksule. Ootasin enne pikalt, et vihm üle jääks ja ta jäi, kui tellitult. Jooksin rannarajoonis ettekavandamata rada pidi ja korraks tundus isegi, et eksisin vähe. Või vähemasti tegin vale ajalise arvestuse ja nii kujunes ring plaanitust pikemaks. Täna avastasin ka, et Pärnu kihab sportivatest inimestest, kuid ilmselgelt on lemmikalaks siinsetel elanikel ja turistidel jalgrattasõit. Olgu mistahes sport, igasugune liigutamine on mu meelest kiiduväärt. Koju jõudes venitasin eriti eeskujulikult ja just siis hakkas taas müristama, äikest sähvima ja sadama.

Motivatsioonitõus ja trennilaine

Päris mitu korda olen jooksmas käinud ka Kataga. Ta on tõepoolest väga tubli ja ilmselt tänu oma pikaajalisele võrkpalli taustale, on mõnes mõttes minust ettegi jõudmas. Ehk tuleneb see ka mu väikesest tervisejamast. Paar nädalat juba oli väike palavik ja jube väsimus, mida reeglina mul mu lemmikaastajal ei esine. Käisin mitu korda arstil ja ikka räägiti külmetusest ning stressist. Esiteks ei külmeta ma kunagi suvel ja teiseks pole mul stressi, seega ei jätnud ma jonni ja nõudsin edasist uurimist. Viimaks siis selgus, et organismis on ei tea millest ja miks tugev põletik. Kusjuures piirkond jäi tuvastamata :) päris nõme on kesksuvel antibiootikumidega oma organismi laastada, kuid mis mul muud üle jäi. Tänaseks on see möödanik.
Nüüd turgutan organismi veelgi suurema koguse koduste aed-ja köögiviljadega ning nii koduste kui metsa marjadega. Olen isegi murakal vahepeal käinud. Tõsi murakaid oli seal vähe ja nii rändas suurem osa leitust suhu, seejärel hakkasin sinikaid korjama, millest mets oli lausa sinine. Korjasin suhu, kuni süüa jõudsin ja siis ämbrisse. Kokku sai päris palju. Teised lemmikud on koduaiast pärinevad mustsõstrad - neid võin lõputult süüa ja üldiselt püüan iga päev ka topsi täie ära süüa. Turult saan lisaks mustikaid ja veel mõni aeg tagasi ka maasikaid, et hemoglobiin korras hoida. Ikka nagu tõeline korilane - kui metsast või vanaema koduaiast ei saa, otsin turult. Lisaks püüan iga päev tarbida aina enam vedelikku, sest sellega on mul alati kehvad lood olnud. Ma lihtsalt unustan juua! Isegi lämbekuumuses avastan tihti alles õhtul, et polegi päeva jooksul veel joonud. Nüüd hoian pudeleid veelgi lähedal.

Uus tihedam kava!

Järgmine võistlus Narvas!

Kas teate, et ma olen tegelikult Narvas sündinud? Emal oli kiiks, et peab kõik lapsed seal linnas sünnitama, sest vanaema oli seal läheduses. Elanud pole ma seal linnas kunagi, kuid mingisugust müstilist sidet tunnen ikka. Seda enam, et vanaema juures seal sai imelisi aegu veedetud. Üleüldse on see üks äge linn ja eriti linnuse osa, mida pean üheks Eestimaa ilusaimaks linnuseks. Nüüd on võimalus kõigil neil, kes seal käinud pole, osa võtta just Narvas toimuvast võistlusest! Esimest korda toimub 13. augustil Narva Energiajooks. Distantsid 7 km ja poolmaraton ning muidugi lastejooksud. Tõemeeli, suurepärane koht, kus joosta, seega kes pole veel registreerunud, siis seda saab teha:
www.jooks.ee

Muuseas, meie oleme Kataga juba kirjas:
Poolmaraton ( Half Marathon ) 21,1 KM

42 400 JUKKUM KERTU 1984 EST 21.1
43 399 JUKKUM KADI 1984 EST 21.1

ja Rannu, mu sportlik õelaps jookseb ka! Siinkohal peangi tunnistama, et Kata on eriti tubli olnud. Pea ühtki trenni pole vahele jätnud ning edasiminek on silmaga märgatav. Järgmisel nädalal ootab tedagi ees jalauuring Jooksueksperdis.

Suvine mõõn ja motivatsioonilangus

Ma vabandan, et olen nii mitu päeva vaiki olnud. Üldiselt on nii, et kui väga häid uudiseid pole, siis halbu hea meelega ei jaga. Esiteks tabas mind imelik palavik, mille põhjus selgeks ei saanudki. Tänaseks on see möödanik ja õnneks on turul saada kõikvõimalikke lemmikuid: mustikad, murakad, mustsõstrad ja veel maasikaidki, mida igapäevaselt söön palju mahub. Usun, et sellest on kasu.
Teiseks langes motivatsioon. Tekkis tunne, et olen ju maratoni niikuinii ära jooksnud, küllap jooksen sellelgi korral ehk et ei peagi nii palju enam trenni tegema. Mitte, et oleksin käega löönud, kuid võtsin asja rahulikumalt. Tänaseks on Margus mind ette võtnud ja asja selgeks teinud. Inimene, kes on ehk kümneid kordi maratoni jooksnud võib uskuda, et jookseb selle alati ära. Kord läbimist aga ei kindlusta veel midagi. Päevad on erinevad, tunne ja jõuvarud on erinevad - kõigest sellest sõltub. Ühesõnaga tõi Margus mind maa peale ja seadsin end uuele motivatsioonilainele.

Siiski üks tore uudis ka! Täna tegin elu esimese langevarjuhüppe ja eeldan, et sedagi võib spordialaks pidada. Igal juhul panin pulsivöö peale ja pulss oli sportlik:
- õhus lennukis (kestvus 20 min) : keskmine: 122, maksimum 148. Kaotatud kalorid: 125
- hüppel (kestvus 7 min) : keskmine 132, maksimum 223. Kaotatud kalorid: 51
Muud andmed:
Kõrgus 4100 m! Vabalangemist 68 sekundit! Kiirus 187km/h.
Üldiselt sain teada, et tegemist oli väga aeglase lennuga - seda mõjutab kaal ja kehakuju. Seega olen lennuvõimelisem, kui keskmine inimene.