Olgugi, et päästevesti andis Sipsik eelmise aasta Võhandu maratoni järel ära ning tõotas, et ei kunagi enam, panen temagi kirja. Ühine paat saab nimeks: Õhinapõhised. Sõbralt Sikult palume vankumatu kanuu, mille eelmisel aastal puruks sõitsime. "Lapime neid pidevalt," teatab Sikk stolise rahuga.
Me teame, et sel aastal on veetase madalam kui aasta eest ja see tähendab rohkem kivisid ning aeglasemat voolu. Külm ilm raskendab olusid veelgi, kui energiakadu on suurem.
Hommikul tõmban unesegasena Sipsiku õe õhutusel suusapüksid jalga. Etteruttavalt - ainus kehaosa, mis sel päeval ei külmeta, on reied. Muu külmetab hetkest, mil Sipsiku papsi autost välja astume. Pea on kõige täbaramas olukorras, kui avastan, et müts on kadunud. Varahommikul tehtud vahvlilokid külma eest ei kaitse, ent on muidugi ilusad ja seda fakti ei tohiks alahinnata.
Vennad Sikud on me kanuuga õigeaegselt Tamula ääres. Maailma suurima aerutamismaratoni stardis on 1178 rafti, kanuud, kajakki ja supilauda. Kokku 29-st riigist! Meie jõuame veele päris viimasel minutil ning asume massi poole tüürima, kui teekond saab ootamatult kärarikka jätku. Selgub, et oleme sportlaste sekka sattunud. Algajal kanuutajal on keeruline orienteeruda keset sportlasmassi. Järv pole märgistatud - algajad, edasijõudnud ja päris sportlased. Liiatigi satub taolisele rahvamaratonile palju neidki, kes esimesi tõmbeid teevad ning tüürimist alles harjutavad. Oleks te meid eelmisel aastal näinud! Igatahes tõmbame kanuu roostikku ja poeme sealt arglikult välja alles siis, kui stardipauk on ammu kõlanud ja mõisa peale võistlevad sportlashinged kaugusesse kadunud.
Sel aastal olen mina taga ja tüürin. Ütlen kohe ära: sündinud talent! Teeme tiiru Tamulal nagu ette nähtud ja siis algab maraton! Voolu pole, tuleb kätele valu anda. Teised kõrval paatides praalivad treeningutest ja sõidetud kilomeetritest. Meil on selge vana sporditarkus: nõrgad treenivad, tugevad võistlevad. Viimane treening oli meil aasta eest Võhandul ja mitte üht tõmmet vahepeal.
Nullkraadilähedane ilm röövib hinge seest. Sõrmed on kõige keerulisemas seisus. Need külmetavad nii, et ühel hetkel on valu väljakannatamatu. Sipsik soovitab veri käima saada, aga valu ei lase liigutada. Ma nutaks, kui sest kasu oleks. Unistan jopest, mille Siku autosse viskasin ja soojadest labakutest, mis pagan teab kus.
Kääpale jõudmine valmistab rõõmu. See on Sipsiku kodukant. Tema maailma armas emps seisab oma sooja naeratusega sauna esisel ja lehvitab. Järgmisel nurgal musitseerivad külaeided purde peal. Üks taob potil hoogsalt rütmi, kui teine käristab millegi tundmatuga ning kolmas saadab käreda häälega. See kõik kokku on pagana raju.
Sipsik arvab, et varsti on Paidra ja mina annan sellest Alarile teada. Oleme palunud teda paati tassima - mina seda teha ei tohi ja Sipsik ei jõua. Tegelikkuses jõuame Paidrale alles tundide pärast. Sikk on ootamisest tüdinenud, ent ei näita välja. Ühe poisi haaran teelt ja palun tassimisel abi. Kuuletub kenasti.
Leevil on juba keerulisem, kui Sikk pole ootamas. Õnneks leidub džentelmenlikkust vanahärras, kes tõttab jooksujalu appi. Pikemaks tassimiseks palun abi spordipoisi välimusega noorikult, kes veenmist ei vaja. Teise haarame kusagilt künkalt. Samuti kena inimene kahtlusteta.
Ise saame samal ajal kaasa tehtud võileiba kiirkorras järada. See on ainus hetk söömiseks ja näeb halb välja. Palun, et fotograafid neil hetkedel tabatud inetud kaadrid filmilindilt igavesti kustutaks.
Järgmisel käänul on uhke süst kahe kivi vahel kortsu väändunud. Paadimehed õnnetusest alles välja ronimas. Saame küljelt napilt mööda ega pea rusuhunnikus lõpetama. Roostikus kaklevad kotkad nii, et suled lendavad. Ühel hetkel saab "lööma" läbi ja sulelised lendavad graatsiliselt üle me peade. Need on hetked, mille nimel tasub looduses aega viita. Olen unistanud jäälinnuga kohtumisest siin jõel, aga mõnd hetke tuleb oodata.
Viira veski juurde on kogunenud massid. Sikk samuti ootel, et näha meid ümber minemas. Oleme otsustanud, et õnn on juba proovile pandud ja sel kärestikul me ei riski. Samal ajal lõpetavad sõidu vesiselt neli paati viiest. Oma otsusega rahul ja kogume julgust järgmiseks kärestikuks. Seal on meil eelmise aasta kogemus ja taktika meeles. Sipsik eesliinil saab korraliku veepahvaka sülle ja püksid jalas märjaks, aga muus osas läheb edukalt. Keegi sillalt hõikab juubeldavalt: "Vaata, komissar!". Teeme selle nüüd kohe selgeks: minu vankumatu kaaslane paadis on siiski politseikolonelleitnant! Minu teada kõrgeim naispolitseiametnik Eestis!
Süvahavval on jõe mõlemal kaldal ümber läinud paatkondi palju. Kes joob, kes vahetab riideid ja küllap peab plaani. Medal igaühele, kes külmast veest läbi käinuna suutis maratoni jätkata. 150 alustanud paati finišisse ei jõudnud - põhjusel või teisel.
Roosamannavahune päikeseloojang on väljateenitum kui iial varem. Poolteist kilomeetrit enne Räpinat püüab pilku suur lõke kaldal. Peremees innustab: "Mõelge maale, mis sõidetud ja kui vähe on veel jäänud!" Mõni sõna annab tubli annuse jõudu. Tänulikkus saadab teekonda Räpinasse, kus kaugelt paistev kirik on üks ilusamatest. Kostuv melu toob elu sisse ja tõmbame end hooga kaldasse. Rein, objektiiv endiselt käes on nüüd organiseerinud poisid appi. See on järgmine tase: daamid aidatakse paadist välja, hooga haaratakse kanuu veest ning joostakse sellega teisele poole vett. Püsime vaevu sabas. Aitäh, Robert ja Erki! Poisid, kes sõitsid 76 kilomeetrit, läksid paadiga ümber ning külmetamisest hoolimata tulid appi neile, kes seda kõige enam vajasid. Isetu headus soojendab hinge.
Me ei raiska nüüd aega ja asume oma viimasele kümnele. Pimedus võtab maad ja silm vaevu seletab teed. Minu uhke pealamp on muidugi tünnis, kust me sõidu ajal midagi kätte ei saa. Sipsiku lambil on vist patareid läbi. Sikk uuris mitu korda, kas meil lambid ikka on ja kinnitasin talle, et kõik on kõige paremas korras. Järsku on vihm kohal ja tiheneb iga hetkega. Vahvlilokkidest pole enam midagi järel. Iga kilomeeter on aina raskem taluda ja ainus mõte sel kannatuseteel on, et see agoonia lõpeks ometi. Vool ei kanna enam ja vaeva tuleb rohkem näha. Me soovime, et oleksime pisutki trenni teinud.
Sada kilomeetrit magusat valu ja finiš rõõmustab pööraselt. Kannatus muutub peagi iluks. Olgugi, et valu kätest veel ei kao. Ajaga 15:31 oleme kümnes paat oma klassis. Üldkokkuvõttes 760-nes, teatab kommentaator Riho. Kõige viimane paat jõuab finišisse 21 tunni ja 12 minutiga. Vat nemad on tõelised sportlased.
Istume Sipsikuga öötunnil kuuma sauna alumisel astmel nagu lastud varesed ja nendime ühiselt: pagana tore, et tulime. Aga matk see siiski polnud. Aamen.
PS! Kevadine Võhandu on aasta ilusaim aeg matkaks! Astu vaid paati ja seila mööda muinasjutujõge. Vennad Sikud korraldavad muu: 509 4701. PS2! Kui tüürist puudus, siis ärge mind unustage. #notsponsored
Fotod: Rein Leib
