Dieedidoktorid panid mu kaalule

Isegi meie väikses Eestis on olemas sellised tegelased nagu dieedidoktorid. Nende tööks väga suurte inimestega tegelemine - kõigepealt tehakse kindlaks, milline on inimese tervislik seisund, millised haigused teda kimbutavad ja millisest otsast asja parandada. Sattusin sinna Diabeedikeskusesse päris juhulikult ja umbes sama juhuslikult avastasin ma neil seal aparaadi, mida kutsutakse keha koostis-analüsaatoriks. Näeb välja justkui suur ja kallis kaal, kuhu peale astudes hakkab masin välja printima igasugu infot, mida ta kaalul olija kohta kogub. Mitu lehekülge materjali võttis dieedidoktor kokku sõnadega:
Kõik kõige paremas korras. Kehakaal, rasvaprotsent ja lihasmass skaalal optimaalsel tasemel. Samamoodi kõik korras mineraalainetega organismis. Õige pisut oli vaid vedeliku kogus sel päeval väike, kuid üldiselt saab seda kiirelt mõjutada rohkem vedelikku tarbides. Kokkuvõttes selgus, et näitajate järgi on mu keha kaks aastat noorem kui tegelik. Niisiis ma olen ikkagi 24-aastane! Huvitav, kas pärast Tallinna maratoni olen veel noorem? Loodan küll. Näitajad numbrites:
Kaal: 58,0 kg (võiks olla +3 kg)
Keha rasvasisaldus protsentides: 22,6 % (normaalne)
Keha rasvasisaldus: 12,9 kg (võiks olla +1 kg)
Kehakaal ilma rasvade kaaluta: 44,0 kg (võiks olla +2 kg)
Kehavedelike mass: 32,8 kg (võiks olla +1,5)
Kehamassi indeks: 19,0 (normaalne)
Tegeliku ja standartse kehakaalu suhe:-4,9 % (normaalne)
Vöö- ja puusaümbermõõdu suhe: 0,70 (normaalne)
Keha lihasmass kg-des: 42,1 kg (optimaalne)
Keha valgusisaldus: 9,3 kg (optimaalne)
Keha mineraalid: 3,5 kg (optimaalne)
Standartne soovitatud kehakaal: 63,3 kg!
Põhiainevahetuse tase: 1286 kcal
Bioloogiline vanus: 24 aastat (tegelik 26)

Detailsemaid arvutusi tehes selgus, et kaal võiks ideaalis siiski +3 kilo olla, kuid see ei lähe kahjuks minu ideaaliga kokku. Ja doktor ei käinud peale.

Lõpuks rääkis dieedidoktor väga põnevalt, kuidas iga inimese kondikava on siiski erinev ja "suure kondi" jutud polegi müüt. Ta võrdles inimesi koertega - Bernhardiinist Chihuahuat ei saa ja vastupidi. Mind nimetas kondikava järgi just Chihuahuaks, kuid lisas, et ka need koerad lähevad paksuks ja isegi kiiremini, kui nö keskmise kondiga inimesed. Nii ongi. Äkki ma kunagi julgen siia blogisse panna pildi ajast, kui Ameerikas elasin ja oma superkaalu kätte sain. Hirmus meenutadagi! Et see kunagi enam ei korduks, teen trenni järjepidevalt. Muuseas käisin eile ka ilusti jooksmas - 40 minutit ja taas imelises Pärnu rannas, jalad merevees.

Jooksujalanõudest algab kõik. Jooksuekspert tuli appi

Mu ema on tegelikult treener, tänaseks küll erru läinud, kuid oma kogemustepagasiga. Nii püüab ta mind tänaseni hirmutada juttudega, kuidas joostes jalad ja liigesed läbi lähevad. Vastavaid kogemusi ei tule mul iseenesest ka kaugelt otsida - vähemalt kaks mu sõbrannat on joostes oma põlved arvele pannud ja ühel lausa nii hull, et selles elus enam joosta ei saa. Mõlema puhul oli tegemist esiteks vale jalanõu valikuga ja teiseks, vale valitud treeningkoormusega. Üks neist muuseas jooksis tavaliste vabaaja jalanõudega, mille peale kortsutab kulmu ilmselt iga jalaspetsialist. Sestab püüan mina leida võimalikult palju oma ala spetsialiste ja teha kõik nii õigest, kui võimalik. Õnneks pole mul siiani ühtki liigese-põlve probleemi olnud. Ptüi! Ptüi! Ptüi!

Niisiis võtsin ette tee spetsialisti juurde, et teha kindlaks, millised jooksujalatsid mulle jooksutreeninguteks sobivad ja milline Nike`i mudel oleks optimaalne kasutamiseks maratonil ja poolmaratonil. Testimiseks tuli joosta jooksutrenažööril nii paljajalu, kui erineva toestusega jalanõudega. Jooksu salvestas kaamera ja automaatselt tekkis arvuti ekraanile pilt, skeem ja muu vajalik info. Kaasas olid mul erinevad Nike`i jalatsid - ühed eriti ilusad kollased ka. Tänu spetsialist Tarmole selgus aga järgmine:

"Tavalised e. neutraalsed jalatsid (k.a. ilusad kollased) ei ole Kertule sobivad. Kuna tema jalgade risti- ning pikivõlvid osutusid jooksukoormuste tekkimisel liialt madalateks ning elaststseteks (seda kutsutakse ülepronatsiooniks), siis tuleb kasutada toestatud jalatseid.
Toestusjalatsi tallas paneb piiri pöia liigsele pronatsioonile, seda on vaja ebaühtlase koormuse vältimiseks liigestes. Toestatud ning toestamata jalatsite kasutamist testimisel iseloomustavad kaks juurde lisatud pilti.
Lisaks sellele tuleb Kertul kindlasti tegeleda oma pöia lihaste ning kõõluste arendamisega, kuna peamine probleem on see, et pöiad on piisavalt treenimata ning selleks, et jooksu treenimiseks oleks laotud korralik vundament peavad jooksmisel kandvat rolli täitvad jalad olema piisavalt tugevad.
Veelgi täpsustades testi tulemusi - toestus peaks Kertu jalatsites olema mitte ainult kanna osas nagu tavapärane, vaid ulatuma võimalikult kaugele pöia esiosani, niiviisi korrigeerides jala asendit ka äratõuke eelselt. Nike valikus osutusid paremateks kandidaatideleks Kertu treeningjalatsiks Equalon ning maratoniks Lunar."

Niisiis värv ei mängi jooksujalatsi juures üldse rolli ja oluline on hoopiski toestus, aga jalad peavad meid kandma ju kogu elu ja siinjuures riske võtta ei tohiks. Kel huvi ja vajadus, siis julgen soovitada:
http://jooksuekspert.ee/

Hea, et pühad on läbi

Veel enne pühi kirjutas Margus, et pean ikka taas ka treeningpäevikut pidama. Ma ausalt öeldes lootsin sellest sel korral pääseda, kuid samal ajal mõistan selle vajalikkust ja mind ennast innustab see justkui enam. Niisiis on mul nüüdsest treeningpäevik taas töös ja kui lahtrid täidetud, lisan selle blogissegi.

Pühad möödusid ilmselt nagu enamikel - peo keerises ohtra nuumamisega. Mul on veel nii, et 23 on õe sünnipäev ka, mis tähendab justkui kahekordset pidu. Veelgi enam söömist ja joomist. Üle pika aja tekkis isegi minul soov paar naturaalset siidrit ära lahendada ja vähe lõdvaks end lasta. Ja kui juba avameelitsemiseks läks, siis tunnistan kohe üles, et sel päeval jäi ka trenn vahele, sest hommikust õhtuni käisid ettevalmistused pidustusteks. Küll koristustoimkond, küll köögitoimkond, sest maal tehakse ju kõik ise. Õhtul toimus pidu ja veel mitu päeva järeltõukeid. Kõige kurnavam on magamatus ja eriti kui sinna midagi parata ei saa. Ühesõnaga oli külas hulk inimesi koos oma väikeste inimestega ja lemmikloomadega, mis tähendas, et tuli kannatada pideva laste jonni, koerte haukumise ja üleväsinud täiskasvanute norskamise tõttu. Mina olen taolisest olukorras alati vaikne ja unetu kaaskannataja, sest magamiseks vajan täielikku vaikust. Kaks päeva pidasin vastu ja siis otsustasin vaiksemat kohta otsida ja nii sõitsin Pärnusse tagasi. Kõigepealt kohe trenni ja viimaks unistusterajale veepiirile. Jooksime koos kaaslasega muuli juurest surfarite juurde välja ja tagasi. Paljajalu ja kokku 50 minutit. Äärmiselt tasakaalustav jooks! Aga nagu Margus ütles, liival jookse tuleb harjutada tasapisi, sest jalg pole harjunud ja enamasti on labajalad inimestel liiga nõrgad. Kui nõrgad mu jalad tegelikult on, kirjutan homme, aga kokkuvõtvalt võin küll öelda, et pärast jooksu andsid jalad tunda. Pinge jalgadest kadus siiski kiirelt.

Täna seisis kavas 2 tundi matka/jooksu. Kõigepealt magasin pool päeva, et pühade unevõlg tasa teha ja tegelikult jõudsingi rajale alles õhtul. Huvitaval kombel on mul pulss keskmisest kõrgem nii siis, kui olen magamata, kui ka siis, kui olen hästi või isegi liiga pikalt maganud. Täna samamoodi, mistõttu tegin kogu aja kiirkõndi. Siin Pärnus on seda imetore teha, sest kõiki tänavaid ma ei tunne ja iga kord ringi liikudes leian uusi põnevaid kohti.

Esimesed trennid

Jooksuvõhm areneb inimesel välja üsna kiiresti, kuid paraku ka kaob üsna kiiresti. Õnneks suutsin sel korral võhma kadu ennetada ja nii olen vahepeal end koormatuna hoidnud. Niisiis jooksin esimeses trennis teisipäeval 50 minutit 130nese pulsiga ja seda oma lemmikrajal Pirita mere ääres. Usun, et just meri puhastab mõtteid ja annab kehale energiat. Indiaani üheks aluselemendiks on ju samuti vesi ja pealegi pean neid vendi oma mentoriteks. Aga jooksust, tundsin isegi, et tempo on vähe tõusnud
130-nese pulsi juures. Põhjalikum venitamine on ka jätkuvalt arengusuund.
Neljapäeval sai ette võetud 1h ja samas kohas, kus sõna otseses mõttes jooksin kokku oma hea sõbranna Heditiga, keda ammu näinud polnud. Tema on see tüüp, kes avastas üks hetk, et suudab joosta ja nüüd käibki aina jooksmas - nii paar tundi järjest ja umbes 150se pulsiga. Sellest hetkest jooksime koos ja otsustasin, et polegi nii halb mõte üks vähe pikem ja kõrgema pulsiga trenn vahele teha. Kokku sai joostud 1,5h ja keskmiseks pulsiks kujunes 145. Tore, et mitte ainult klubis ei kohta ma oma armsaid sõbrannasid, vaid aina enam ka spordiradadel :)

Täna teen trenni Pärnus ja kuigi unistan juba ammu mere ääres liival jooksmisest, pole kindel, kas see just täna teoks saab. Üldiselt pidi liival jooksmine suurema koormuse labajalale andma ja seda peaks harjutama vähehaaval. Kes aga siin Pärnus vajab jooksukaaslast või tahaks lihtsalt end vähe liigutama tulla, siis you are welcome. Ja mulle võikski keegi need kõige paremad linna rajad ette näidata :) täna jooksen aga ilmselt ei-tea-kus-suunas.

Tallinna maratoni treeningkava osa 1

Täpselt 3 kuud on jäänud Tallinna maratonini ja nagu lubatud koostas Margus Pirksaar treeningkava, kus ta küll arvestas minu taustaga, kuid tegi piisavalt universaalse, et kes iganes täna mõtleb Tallinna maratonil osaleda, saab seda jälgides jooksma tulla.

Margus Pirksaare kommentaar:

1) Eelnevalt olid jooksnud ~3 kuud ning mul on teada Kertu viimane koormustesti taust. Augusti alguses oleks vaja teha uus koormustest;
2) Eelkõige on Kertul võita baasi ladumisest ehk rahulikest pikkadest jooksudest, et tekiks nö vastupidavus;
3) Kiiruslik pool ei ole eesmärk omaette;
4) Alustame treeninguid jällegi põhimõttega, et keha harjuks süstemaatilise harjutamisega. Esimesed 4 nädalat siis teeme 4x, edasi jookseme juba 5x nädalas;
5) Kui pulss laes, kasutame 1 min jooksu ja 2 min kiire kõnd;
6) Võistlusi planeerin sisse kui treeninguid. Nende juures ei ole oluline tulemus, vaid saavutatud treeningu eesmärk. Seepärast ka mingit eelnevat valmistumist nedeks ei toimu (Pühajärve jooks, Narva Energiajooks, Lauritsapäeva jooks jt);
7) Trenni tegemine peab olema lõbus, mitte eesmärk omaette - ma pean! :) Niisiis lõbutse!

Esimene trenn kaksikõega

Päris tõeline maratoni treeningkava jõuab siia blogisse üles järgmise nädala alguseks ja nii jooksen hetkel soovituse järgi üle päeva 40 minutit, rahulikult. Eile suutsin kaksikõe kaasa meelitada ja kuigi ta arvas, et üle 15 minuti ta ühtejärge joosta ei suuda, jooksis viimaks ikka 45 minutit ja ilma jonnita. Tegelikult on tema erinevalt minust ikka väga sportlik kogu aeg olnud. Kooliajal käis lausa erinevates trennides, samal ajal kui mina pidevalt arstitõend näpus kehalise kasvatuse tundidest vabastust lunisin. Kõige hullem osa oli enne veerandi lõppu, kui kuidagimoodi tuli hinded kirja saada. Enamasti sain siiski hinde "4" kätte ilusate silmade ja perekondliku sportlikkuse eest. Hoolimata sellest, et kaksik on tänaseni suurepärane võrkpallur ja üleüldse sportlikku ametit pidav kaitseväelane, kardab ta joostes mulle alla jääda. Ta lihtsalt ei usu, et suudab tunde järjest joosta. Mis seal salata, ma ju ka varem ei uskunud. Hea, et uskuma hakkasin ja järgi julgesin proovida.

Ühesõnaga sai siis eile täpselt nii rahulikult joostud, et mõni sääst sai süüa ka. Kata ära ei väsinud ja teda pani lausa imestama, et nii kaua joosta suutis. Kui laiskus temast võimu ei saa, siis Tallinna maratoni läbib temagi kindlasti. Oluline teema aga, mida teiega jagama pean, on õigete jooksujalanõude leidmine. Selle tarvis tegin läbi jalauuringu ja tulemused üheskoos videomaterjaliga avaldan peagi.

Uus väljakutse olemas!

Taastusin Stockholmi maratonist õige kiiresti ja valutult, kuigi päev pärast maratoni tuli ette hetki, mil trepist alla saamine või voodist püsti tõusmine tundusid ilmvõimatud. Siiski sai kasutusele võetud erivaid abivahendeid, näiteks kahjuti voodil istudes tuli end nihutada võimalikult ukse äärde ja siis sai ukseligi abil end üles tõmmatud. Hea, et käed on tugevad.

Aga mis ma vanast asjast! Aeg lendab ja mina püüan sellega kaasa lennata. Kui Stockholmi jooksma läksin, küsisid nii mõnedki, et miks just sinna ja miks mitte ei tahaks ma Tallinnas maratoni joosta. Nüüd on mul hea meel teatada, et just Tallinas ma oma järgmise maratoni jooksengi! Loodetavasti üheskoos Sinuga, sest uskuge, kui mina suudan, suudad Sina ammugi! Stockholmiks treenisin täpselt 3 kuud ja seda pakaselisest talvest ning libedatest teedest hoolimata. Nüüd on tingimused hoopiski lihtsamad ja ma väidan, et igaüks teist, kes vähegi on spordiga tegelenud ning kel tervis korras, suudab end kolme kuuga maratoni vormi viia. Et sel korral kõik õigesti teha, on nii minu kui teie kõigi treeneriks maailma parim treener Margus Pirksaar, kes töötab välja täpselt sellise treeningkava, mis sobib kõigile ja mis meid kõiki maratonile viib. Ainus tingimus on, et tervis peab korras olema ja mingisugune kokkupuude spordiga peab ka olema olnud (oled läbinud Sügisjooksu, käid nädalas paar korda jooksmas jne). Omalt poolt saan lubada, et maratoni läbimine pole mingi kannatuste rada, vaid väga emotsionaalne eneseületus. Eriti, kui teeme seda kõik koos! Lisaks, naised, kes te ikka veel pole ideaalvormis, uskuge, maratoniks valmistumine kindlustab selle, kuigi see ei tohiks olla peaeesmärk, aga siiski oluline :) Muuhulgas on lubanud minu muidu sportlik kuid laisk kaksikõdegi, et osaleb Tallinna maratonil. Temale tahaks muidugi ära teha.

Ma kutsun teid kõiki osa saama sellest imeliselt kogemusest, mida kogesin Stockholmis. Söanda uskuda oma võimetesse!