Pühapäeva hommikul maakodus ärgates olin Tomi ja Kristi ootamisest ärevil. Viimati jooksime Kristiga Gruusia mägede vahel Tetnuldi poolmaratoni ja et sellest juba mõni aeg möödas, kutsusin temagi maratonile kaasa. Kristi jooksukaaslane Moonika tuli ka ja muidugi David, kelle ammu juba kirja panin. Tom oli meie kõigi vaimseks toetajaks ja autojuhiks, mis ei ole vähemoluline.
Arvestasin, kuivõrd teised on kõik kolm ja veidi peale maratoniajaga jooksjad, siis minul tuleb
tahapoole hoida. Start läks Kõnnust ja kuigi ma kuulsin inimesi lubamas, et naudivad ennekõike loodust ja ilma, siis stardipaugu kostudes nägin vaid päkkasid. Neil kitsastel ja libedatel metsaradadel tempot hoida ja teistestki mööduda, oli omamoodi katsumus.
Alles nüüd taipasin, et joogipunkte on rajal vaid iga ca 10 kilomeetri järel. Ma ei olnud sellega arvestanud ja ootasin juba punkti, kus Tom lubas ees ootamas olla. Temalt sain pudeli kätte ja otsustasin see käes joosta, sest päike lõõmas ja päris mõnusalt palav oli juba. Läbitud alles 5-6 kilomeetrit, kui mu vana häda - põlv hakkas tunda andma. Iga sammuga aina valusamalt. Nüüd mõistsin, et pikka pidu minuga ei ole, sest valitud distantsiks on siiski 42 kilomeetrit ja läbi valu seda juba ei läbi. Kalkuleerisin enda peas üht pidi ja teist pidi ja mõistsin, et võistlust katkestades pole väljavaated ka teab mis head. No okei, Tom tuleb küll vastu, aga siis veedan järgmised tunnid autos igatsevalt aknast välja vaadates ja kibedalt end haletsedes teisi oodates. Selle asemel, et nautida sügisest loodust ja imelist päikesepaistet. Viimase õlekõrrena helistasin Davidile, kes pakkus, et võib otsa ringi keerata ja mulle toeks tulla, aga seda ma ei lubanud. Siis soovitas ta jooks+matk kombinatsiooni, et põlvele puhkust anda. Samal ajal võttis sappa Sass, kes mind vaevlemas nähes põrutas kohe, et finišhisse tuleb ikka jõuda.
Kilomeetrid jalge all läksid. 17 kilomeetrit läbitud ja jooksuaeg kaks tundi - mulle tundus, et seis on päris hea ja motivatsiooni tuleb aina juurde, kuigi põlv andis ikka endiselt tunda. Riburadapidi leidsime teisigi vigaseid ja väsinuid. Tüüp otse Kanadast viibis oma esimesel reisil
Eestisse, tõmbas jalga shortsid, pistis taskusse väikse pudeli joogiga ja tuli jooksma oma esimest maratoni. Suure mehe kohta suur tegu, aga läbi oli temagi. Siis veel üks motosportlane, kes end viimatistel võistlustel täitsa ära lõhkus ja nüüd mootorratta maha müünuna, jooksmist proovima tuli - kohe ikka maratoni. Kamp aina suurenes ja lõbusamakski läks. Rikkalikes toidu- ja joogipunktides me mitte ei haaranud midagi kiirelt, vaid istusime ja nautisime. Otse Jussi järve kaldal grilliti vorstikesigi, lisaks banaan, rosinad, kommid, leib jne. No ei ole ma sellist teenindupunkti veel kusagil mujal maailma maratonidel kohanud. Vägev! Kõhud täis, põrutasime edasi, sest kusagil seal üsna lõpus pidavat ootama mu lemmikhärra oma vanakaga. Sellest rääkisin kõigile, et innustada ja mulle tundus - toimis.
Umbes 30nda kilomeetri paiku oli selge, et Kanada kutti ma ümber ei veena ja jooksma ei sunni - läbi kui läti raha. Ka Sass, kellel samuti põlv nüüd juba tunda andis, jäi seljataha. Motosportlasel aga jõudu jagus ja tema võtsin sappa. Jutustades maast ja ilmast läks aeg. Kuniks me vanakaga härra juurde jõudsime. Seal läks lahti selline pidu, mida jooksuvõistlustel varem pole nähtud. Kes kohal, see mäletab. Olgu öeldud, et isegi võistluse korraldaja oli kohal. Emotsionaalne laeng ja kogutud energia viis meid lõpuni välja ja olgugi, et sel korral ma ei jooksnud, vaid matkasin-jooksin, siis oli see mu elu üks ägedamaid võistlusi.Esiteks tänu fantastilisele loodusele, teiseks toredale seltskonnale ja mis peamine, maraton sai tehtud nii, et tundagi pole. Põlv veidi vaid, kuid sellesse on sisse kirjutatud tegemata jäänud harjutused, mida füsioterapeut Priit Ailt ette kirjutas. Pardon! Nüüd teen järgi ja jooksen, kui vähegi aega on. Varsti põrutan aga Eestimaalt minema ja mida peale hakkab, ei tea isegi.
Maastikumaratoni ajaks kujunes 05:32. Samal ajal, kui pingutanud kaaslased jooksid kõik nelja ja poole tunni auku.
Aitäh veel kord kõigile kaasteelistele ja samuti võistluse korraldajatele. Maastikumaraton on kahtlusteta Eesti ilusaima rajaga jooks, kuid tuleb tunnistada, et ka üks raskemaid jookse. Järgmise aastani, ma loodan.
