CHICAGO MARATON TEHTUD!

7 aasta eest, pärast New Yorgi maratoni istun Chicagos Milleniumi pargis ja ütlen oma sõbrale: “Ühel päeval olen tagasi ja jooksen siin maratoni.” Oma soovidega tuleb ettevaatlik olla. Või pigem - mis soovitud, see tuleb ära teha.

Jõuan Ameerikasse mõni päev enne maratoni, et ajavahega pisut harjuda ja kohalike eestlastega kohtuda. Kohtumisõhtult leitud rahvuskaaslastest saavad suurimad toetajad teekonnal.

Expole läheme juba reede hommikul, et pikki järjekordi vältida. Umbes 10 000 inimest on sama mõelnud, aga Ameerikamaal ollakse valmis kõigeks ning korraldus on ideaalilähedane. Rahvast on palju, eestlasi jagub siiski igale maratonile. Kait, kellega Londonis tutvusime, on tulnud Chicagosse järgi oma major marathoni medalile. Tema on kümnes eestlane, kes on osalenud kõigil maailma suurimatel maratonidel: New York, Boston, Chicago, Berliin, London ja Tokyo. Aga Kait pole mingi lonkija, tema jookseb nii umbes ajaga 2:50. Ja ta on vanuses, milles keskmine Eesti mees lusika nurka viskab. Kait pole keskmine mees. 

Ta on palunud isiklikud jootjaid tänava äärde ja see

saab olema riikliku tähtsusega ülesanne. Sõidame läbi täpsed punktid, paneme paika kes, kus ja millise pudeliga seisab. Rajal on muidu 19 joogipunkti (!), aga Kait seal pakutavat jama ei tarbi. Linna läbi sõites peab ta loenguid teemadel: “toitumine maratoni eel ja ajal”; “õiged valikud varustuses”; “apteegitilli kasulikkus”. Mina olen tulnud maratonile kohver raamatuid täis - kaasas pole mingeid jooke, geele ega tosse ka mitte. Aga ma kuulan tähelepanelikult. Olles muidugi veendunud, et ma ei muutu kunagi. 

Kohalik armas inimene Maria on samal ajal mu heaolumiilits. “Sa pead rohkem jooma,” manitseb ta pidevalt ja tõstab veetopsi nina alla. Vee joomine on üks maailma kõige mõttetumatest tegevustest. Punkt üks: sellel puudub maitse! Punkt kaks: mul pole aega kogu aeg pellereid taga otsida. Aga ma püüan parem inimene olla ja tean, et maratoni eel on vedeliku tarbimine ülioluline. 

Õhtul ostan uued tossud. Need on ilusad. Maria soovitab mingeid kohalikke energiadropse ja ma ei pea paljuks need endaga võtta. Ma pole jooksja, vaid nautleja, sisendan endale endiselt.

Olen rahul, et teinud taas kõik nii valesti kui võimalik, sest maratoni ei tohiks võtta liiga tõsiselt. See on lihtsalt üks jooks. 

Ärkame 4:45, et maratonisoeng pähe saada. Siin ei saa juhuseid lubada. Teen end nii ilusaks, kui varahommik lubab. Tatrapuder söödud, sõidame ärkava linna suunas. Chicago linn suletakse liiklusele täielikult alates kella kuuest hommikul. Keegi ei virise ega vingu, vaid võtab trummid ning viled ja sätib end raja äärde. Küll oleks tore, kui Eestimaa jõuaks kord selleni, et tädikesed saavad päev varem apteegikülastuse korraldada ja kalamajalased Viru keskusesse autosõidu asemel jalutada ning mitte keegi ei jonniks, kui rahvusvahelist kaadrit toov spordivõistlus on meil kodus. Ühel heal päeval Eestimaal.

Kraadiklaas näitab 6 kraadi ja minu start kõlab kell 8. Veidi on aega ja oleme eestlastega kokku leppinud kohtumispaiga kenas soojas Hiltoni hotellis. Evelin ja Paavo, kellega Londonis jooksime, on ka sel korral stardis. Evelinil on Ukraina lipp rinnas. “Kui mul väga raskeks läheb, mõtlen Ukrainale,” viitab ta. Ilus mõte sellesse päeva.

“Me peame minema,” manitseb Maria, kui kell on 7 läbi. Ta peab silmas mind ja kogu toetustiim saadab mu stardikoridorri ära. Ameerika maratonid on täpselt minusugustele - ettevalmistuseta nautlejatele. Igal nurgal seisab keegi, kes lahkesti infot jagab ja abistab. Vale sammu korral saad sellest kohe teada.

Helikopterid lendavad üle pea, politseiautod igal nurgal. Chicago oma tulistamistega on jätkuvalt üks riigi ohtlikemaist linnadest. Pealegi pole Bostoni õudused kellelgi ununenud.

Stardis seista on hirmus külm. Lõdisen silmnähtavalt, kuigi pusa on veel peal ja laenatud tutimüts peas. Otsustan need alles hetk enne stardipauku ära võtta. “May I help you?,” küsib kena poiss kõrvalt, aga ma olen iseseisev naine. 

Start läheb. Pagana külm on, tibutagi ei tahagi kaduda. Vaated suurlinna pilvelõhkujatele on lummavad. See on vägev tunne joosta tänavatel, kus igapäevaelus on palju saginat ja enamus jääb seetõttu tähelepanuta. Ja liiklus on suletud sinu pärast. See tähendab olla tähtis.

Enesetunne on hea ja selle hoidmiseks otsustan juua igas punktis. Gatorate on üks kahtlane vedelik jäledamate jookide TOP-ist, aga täna ei pea ma paljuks lisariskile võimalust anda. Ehk on meeled muutlikud, naistele andestatav, aga mulle maitseb see jäledus täna. Süüa saab vaid paaris punktis - banaani. Aga inimesed raja ääres pakuvad mida iganes. Lisaks, ei meenu mulle ükski maraton, kus pakutakse vaseliini, külmaravi ja muud taolist igal sammul.

Juhuslikult soetatud energiadropsid lähevad hästi ja otsustan, et võtan ühe iga poole tunni järel. Tunnen end juba nagu Kait - kõik peensusteni läbi mõeldud ja arvutatud. Kohapeal ja juhuse tahtel, aga siiski. Kait muidugi ei tarbiks iial tundmatuid tropse ja pealegi uuriks ta alustuseks, palju need üldse energiat annavad. Seejärel arvutaks ta välja täpse vajaduse ja tarbiks vastavalt. Aga mina pole Kait. Samas tahaksin tema vanuses näha välja sama hea. 

Vool kannab nagu elumerelaintel - kui usaldad end neile, kannavad need endaga kaasa. Rahvas juubeldab. Muusikat on vähem, kui näiteks New Yorgis, aga melu jagub.

Jooksjaid on umbes 42 000, eestlasi jagub kõikjale. Rõõmustan, kui Katrinit silman. “Sul on hea minek?,” küsib ta. “Läks sind kohates just paremaks,” vastan talle ega tihka pikemalt segada. Jooks on tõsine asi. Tempo püsib ja tunne on hea. Poolel teel kohatud Eesti tüdrukud Ille, Liivika, Rita ja Helbe juubeldavad suure Eesti lipu kõrval. See hetk teeb meele härdaks. Siin kaugel ameerikas hoiab eestlane ühte ja toetab rahvuskaaslast kui väljasuremisohus liiki. 

Energiatase hakkab langema kohe pärast poolmaratoni ja see ei üllata mind. Treeningud kulgesid juhusliku kava järgi ha rohkem sattusin ratast sõitma või matkale, kui jooksutrenni. Pealegi on Ironmanist möödas alles kaks kuud ja lihas pole seda unustanud. Riskin nüüd veel - võttes vastu geeli, mis pakkumisel. Olen viimased kolm aastat peaaegu terve, üks geel ei saa tappa.

22 miililt peaksin Maria leidma. Üks sild silla järel ja ma olen üsna kindel, et see punkt on juba möödas. Küllap ei jõudnud ta mind ära oodata, kui Kait lennates möödus - tema oli siiski meie prioriteediga jooksja. Aga siis silman kaugelt suurt Eesti lippu ja pisarad jooksevad mööda põski. Maria jätab oma koti kus see ja teine, palub suvalisel vanamehel lippu hoida ja jookseb kaasa. Muidugi pole see lubatud, aga teha kõike nii kui peab, tähendab elada põrgulikult igavalt.

“Siit otse, siis paremale ja kohe pöördel olen sul taas vastas,” lubab ta ja see kõlab nagu mõni sada meetrit oleks minna. Aga ei, jooksu kõige vastikum lõik - pikk sirge on jalge all. Pöördepunkti ei tule ega tule. Joogipunktist haaran vaid vett ja loodan parimat. Alla ma ei anna. Mitte iial! Võimalik, et ma ei jookse enam kunagi neil tänavatel siin ja neist hetkedest tuleb võtta viimane.

Viimaks pöördel, rahvas juubeldab maruselt ja Eesti lipp ei lase end kaua oodata. Maria haarab lipu ja jookseb jälle kaasa. Me teame mõlemad, et see on üks ohtlik jooks, aga kes ei riski, see maratoni ei jookse. 

Viimane sirge. Naine mu selja taga oksendab häälekalt, ent jookseb edasi. Ma ei suuda üle õla vaadata - olen kindel, et vaatepilt ajaks südame pahaks ka mul. Loodan samas, et ta hoiab pikivahet, igaks juhuks teen tempot. Ületan finišijoone ameerikaliku naeratusega näol.

Uued tossud, moodsad energiadropsid ja jäle spordijook aitasid rekordajale kaasa. Aeg: 4:14:03. See tähendab, et parandasin varasemat rekordit 53 sekundiga. See on juba sportlase tase - ajada järge sekundite lõikes. Kui nii edasi läheb, tulevad isiklikud jootjad, omad söögid ja igikestvad tossud. 

Mis siis nüüd järgmiseks, küsite? Võib-olla õnnistab tulevik kena talvega ja saab toredaid suusasõite planeerida. Muttiku rääkis elavalt Vasaloppetist ja see kõlas kenalt küll. Aga võib-olla kerkib mõni eksootiline jooksumaraton silme ette. Koju sussi sahistama ma igastahes ei jää, sest südamelihas vajab treenimist, meel ja keha liikumist. Dr Margus Viigimaa kinnitas mulle, et maraton piisava ettevalmistuse ning jõukohase tempoga on südamele kasulik ja minu ainus eesmärk on olla terve.

Lõpusõnad pühendan kohalikele eestlastele, kes ei pidanud paljuks ärgata kell 3 varahommikul, et pika päeva raja ääres seista ja võib-olla ainult korra hõigata: “juhuuu”. Seda väärtuslikum oli see sekund. Teie toetus kandis ja julgustas. Eestlane olla on uhke ja hea - Chicagos veel eriti. Lubage loota, et olete ka järgmisel maratonil kohal. Teie valite sihtkoha ja ma tulen. Boston ja Tokyo on kindlasti mu listis, et major marathoni medal välja teenida.

Nägemiseni siis. Mõnel maratonil, Haanja halastamatutel tõusudel või pagan teab, kus.

Olge terved!

Kertu

AINULT NELI SINIKAT EHK HAANJA 100 RATTAMARATONIST

Pärast Ironmani olen ma täisväärtuslik triatleet. See tähendab, et muuhulgas kuulun igasugustesse virtuaalsetesse gruppidesse, kus ostetakse, müüakse ning arutatakse. Nädala lõpus tõstatas üks triatleet küsimuse: "Kas keegi Haanja 100 üritusele on minemas?". Lõpuks ometi sain ma kaasa säutsuda ja kirjutasin: "Soovitan väga!". Teine triatleet teadis aga kohe, jutt pole Haanja 100 jooksuüritusest, mida olen teinud, vaid rattamaratonist. Rattasport pole mulle, see on kindel. 

Nii muuseas otsustasin siiski peakorraldajale helistada. "Kui raske see võistlus on?" uurisin pikema sissejuhatuseta Ivar Tupp'ilt. "No ikka väga raske: rängad tõusud ja järsud laskumised, mida polegi võimalik rattaga sõita. Palju pori, kände, jändrikke, 1700 tõusumeetrit," loetleb tema. Ega ma mõelnudki osaleda. Samas lugesin ürituse tutvustusest, et see on kena võimalus Võrumaa kauni loodusega tutvust teha ja see oleks ometi mulle! Kui raske see ikka olla saab? Ja rattasõitu soovitatakse vigastele ning ülekaalulistelegi. 

 

"Ivar, ma tulen," teatasin talle, ise juba kahetsedes. Viimased nädalad on olnud niisamagi pöörased. Sain üleöö lapsevanemaks: kolmene, kuuene ja teismeline. Kihutan kahe linna vahet ega suuda kõike ära korraldada, kustutan vaid tulekahjusid. Nii ma mõtlen, et ehk aitab see päev kenas looduses kõik need kogunenud pinged maandada ja elurõõmu tagasi tuua. Ironmaniks treenides, mil tegin trenni iga päev, polnud mul mitte ühtki halva tuju päeva. Sport teeb rõõmsaks! Sport looduses päästab hullusest! Vähem oluline ei ole, et on ikkagi spordinädal. 

 

Varahommikul Võrru jõudes ja tippsportlased eest leides, hakkab natuke piinlik. Toon-toonis liibuvad riided, viimseni lihvitud rattad, mis on nii ilusad nagu oleksid otse salongist ja muidugi, päikeseprillid. Neil pole praktilist väärtust, päikeseprillidega näevad inimesed lihtsalt paremad välja. Omad unustasin koju, nagu ka joogipudeli ja rattapüksid. Ratas on mul vana ront - vähe sõitnud, aga kaua seisnud. Seljas spordiriided, mis kiiruga leidsin. Massi ma ei sulandu, see on selge. 

 

Stardijoonele jalutan alles väga viimasel hetkel ega mõista, et midagi oleks nagu valesti. Siis märkan, pagan kummid tühjad! Mis nali see on? Ilmselt on üldse katki ja see on märk! Tänane sõit jääb ära, jõuan loota, kui meditsiinitöötajatelt tehnilist abi küsin. Abi pole ja Eesti Pagari-poiss tõttab appi. "Kuidas sa neid küll ei kontrollinud?" küsib mees. "Hea, et ma üldse kohale jõudsin," vastan talle ja ta leiab pumba. Stardipauk kõlab - kõik need ilusad liibuvates ratturi riietes poisid, ca 300 tükki, ning mõned tüdrukud, kes on veel ilusamad, mööduvad minust kibekiirelt. Kindlasti on mõni loodusnautlejast matkasell nende seas, loodan endamisi. Korraldustiim on need kõige aeglasemad natšalnikuteks nimetanud. Viimaks saavad kummid õhku täis ja ma stardin kõige viimase natšalnikuna.

 

Esimene mõnikümmend meetrit on asfaltil - etteruttavalt selliseid lõiku rohkem pole ette nähtud. Rada viib tihedasse metsa, mis on täiesti majandamata - puu puus kinni ja nende vahelt tuleb läbi pugeda. Kus on RMK silmad? Võib-olla vale riietus, aga mul on hirmus palav, pulss ka laes. Üles ja alla, üles ja alla, ootamatult paremale, siis vasakule, pea käib ringi. Suu on pori või liiva või selle segu täis. Silmad pole ka pääsenud, prillid kulunuks ära. Õnneks saan mõned ratturid kätte ja see lohutab mu meelt, vähemalt pole üksi sel raskuste teekonnal.  

 

Ühed lätlased viitavad, et mu porilaud on viltu ja käib kuhugi pihta. Ma ei üllatu. Samal ajal on paarike tõukeratastega sadat kilomeetrit sõitmas. Kuulge, kui inimesed tulevad tõuksidega sõitma, ei saa see midagi keerulist olla. Esimene suurem tõus ja ma ei saa üles! Ratas koliseb, midagi peksab kiledalt vastu ja ongi kõik, ma peatun. Tasakaal vaevu püsib. Ratas käekõrval üles vantsida on veelgi raskem, sest mu ratas pole mingi kerge riist. Õnneks on teistel ka raske. 

Läti poisid pakuvad, et parandavad mu ratta porilaua ära. Neil on isegi tööriistad ühes. Nikerdavad, mis nad nikerdavad, aga asja ei saa. Üks hea inimese silmadega Madis pakub siis, et võtab mu porilaua enda kotti. Mu poolest võiks ta selle endale võtta ja hiljem ratta ka. "Aga pudel? Kas kaotasid ära?," küsib lõunanaaber. "Unustasin maha," tunnistan talle ausalt ja hea poiss ulatab oma joogipudeli: "Mul on neid kaks, jooma pead palju!". See pudel on ilus, välismaa oma, mingi uhke Läti jook ka veel sees. Veab mul ikka, kuigi vedelikupuudus on mul juba ammu ja energiadefitsiit ei lase ka kaua oodata. 

 

Esimene toidupunkt on Kütiorus. See tähendab umbes tuhat meetrit laskumist ja sama palju tõusu. Üles ma sõita ei jõua või see polegi võimalik ning alla ma ammugi ei sõida! Lihtsalt ei julge, alalhoidlik olen ja pealegi on mul kahe nädala pärast maraton Chicagos - kipsis poleks seda hea joosta! Kogemus räägib, üks kord olen kaelalahasega maratoni jooksnud. See oli hale. 

 

Vantsin libedast järsakust alla, libisen ühes rattaga ja loodan, et vähemalt 1500 tõusumeetrit on siinsega tehtud. Toidupunkti jõudes söön nii palju, kui jaksan ning joon nagu kaevul. "Järgmine lõik on raja kõige raskem osa," ütleb üks poistest. "Mis see siiani siis oli, kena kulgemine looduskaunis Võrus, või?". Alles 22 km on tehtud ja ma mõistan, et see võistlus pole mulle. Esiteks ei sõida ma ratast peaaegu üldse ja sellist off road sõitu ei tee ma kunagi. Mulle meeldib lamedal metsateel vaikselt päikeseloojangusse sõita, loomadega kohtumisi oodates, mitte hambad ristis läbimatutest kohtadest kus see ja teine läbi põrutada. See pole ju teab mis adekvaatne? 

 

Mehed lähevad ees ja luban nad kinni püüda. See järgmine lõik - ma olen Võrumaal palju matkanud, jooksnud, suusatanud, aga sellist kadalippu ei teadnud ma, et terves Eestiski leidub. Võib-olla on Ivar kände, puid, pori ja muidugi metsa kokku tassinud. Temast võiks seda arvata küll. Samal ajal mõtlen, et kas see Ivar-poiss on nagu ise ka need teistele tehtud rajad läbi sõitnud? Kui ma peaksin kunagi spordivõistluse korraldama, siis see saab olema selline, mida mitte keegi iial ei läbi. Ivari kutsun ma kindlasti.

 

Järsku olen mingis tunnelis, vesi voolamas läbi. Klaustrofoobia, jalad märjad, aga äkki olen eksinud - nii hull see mees ju poleks, et raja siit läbi viib? Varsti olen tunnelist väljas ja tee viib otse üles - siin on mõeldud ratas käes joosta. Ma jõuan vaevu oma ratast käe kõrval tassida. Libisen porisel teel tagasi, nutt on kurgus. See võistlus pole ikka minu jaoks. Raske nädala lõpuks olen end täielikku põhja uputanud. Otse porri. 

Mis siis juhtub, kui ma katkestan? Mitte midagi. See oleks küll esimene kord elus, aga mis seal ikka. Aga kuidas ma seda täpselt teen - õigemini, kus? Kas ma jään samasse seisma, kuigi jõuaksin ju edasi mugavamasse punkti sõita või istun kraavi maha ja nutan? Issand, kas nad üldse tulevad järgi? Paar poissi, kes on katkestanud, on tagasi vantsinud. Kuulge, mina ei liiguta mitte sammugi, kui katkestan. Samal ajal olen juba paar kilomeetrit edasi liikunud ja ühe vanahärra kinni püüdnud. 

 

"Tead, kui sellele võistlusele tuled, oled nagu nõela otsas ja enam teisiti ei saa," ütleb ta mulle. Mees on käinud kõigil kaheksateistkümnel korral Haanja 100 rattavõistlust sõitmas. "Ei, mina selle nõela otsa ei jää, see on kindel," veenan võõrast ja mõtlen, et kui olen see ainus kord siin, siis peaks ikka püüdma lõpuni teha. Kasvõi selleks, et näha, kas kogu teekond - 100 kilomeetrit järjest on ränkraske. 

 

Ühe porise kraavi ületusel püüan ma päris rattur olla ja hooga sellest üle sõita. Jalad värisevad, keha tõmbub krampi ja ma libisen, libisen veel, kuni koos rattaga sillalt alla sajan ja jalgupidi mutta vajun. Samal ajal hüüab üks sportlane selja tagant: "Tule eest!". Ma tuleksingi, kui ma poleks jalgupidi mudas kinni. Mulle ei valmista probleeme olla mudakäkk, aga märjad jalad pikal sõidul pole meeldiv taluda. Ja mul pole aimugi, kui kaua ma seda sadat siin ikkagi sõidan. Või mis sõidan, rohkem rooman, rattakolu vaevaks kaelas. 

 

Järgmist toidupunkti ootan ma pikisilmi, sest nälg on nägemist võtmas. "Lõpuks ometi," hüüab proua sest punktist. Ma mõtlen, kas poleks kenam öelda: "Tublid olete! Te suudate! Vankumatud sportlashinged". Või muud motiveerivat hetkel, mil olen äsja end nõusse saanud sel rängal teel jätkama. Aga need pannil auravad makaronid vorstikestega, mida ma mitte iial ei sööks, maitsevad täna jumalikud. Ma valan nii palju ketšupit peale, et piinlik hakkab ja söön nagu ma poleks mitte kunagi süüa saanud. 

 

Samal ajal pajatab uus poiss, et pole eluski sporti teinud, aga koroonajastu alul hakkas rattaga sõitma ja

nüüd muud ei tee, kui sõidab ratast. Haanja 100 on ta korra varem proovinud, aga jõudis vaid kolmekümne kilomeetrini. "Kuule, täna teed küll lõpuni - mõtle, kui palju oled juba kannatanud," innustan habetunud poissi. 

 

Järgmised lõigud pole grammigi lihtsamad ja kuigi kõrval võib olla kena kruusatee, siis Ivar on võistlustee vedanud täpselt padrikusse, mööda kände ja kivisid, nii palju järsakuid, kui seal Võrumaal on - kõik need on sees! Ma juba püüan mõnest ka alla sõita, aga käed valutavad meeleheitlikust pidurdamisest ja lõpp läheb alati ühtmoodi: jalad värisevad, käed värisevad ja ma libisen kus see ja teine. Ikka veel palun ma, et end katki ei kukuks, kuigi sinikaid tean ma, et olen teeninud sel teel mitmeid. 

 

Viimane ots algab mu lemmikosaga - need on need tõusud, mil aasta eest Haanja 100 jooksin. Need hetked ei lähe mul surmatunnil ka meelest! Eriti see pillimine seal taga otsas, jalgupidi poris. Ometi olen tagasi, jalgupidi poris. Sõidan omaette ja mõtlen, et sellest hirmsast jooksust pajatan ma kord oma lastelastele. Võib-olla räägin rattasõidust ka, kui selle ära teen. Unistades läheb aeg kiiremini, kui muidu ja ma ei pane tähelegi, et olen eksinud teelt. Ma pean siinjuures ütlema, et võistlusrada on suurepäraselt märgistatud ja ilmselt ei eksi sellel mitte keegi teine. Aga mulle massi sulandumine polegi meeldinud. 

 

Õnneks on mul taskus seade ja nüüd saan ma teada, kui paljud mu teekonda jälgivad ja kes teevad seda tähelepanelikult. Sõnumeid ma maratonil ei loe, aga Jarek, kolleeg Tartu Ülikoolist, helistab, et eksimisest teavitada. Tema ise on sportlane ja ilmselt juba ammu soojas kodus sussi sahistamas, sporditeadurina tegelike sportlaste teekonda jälgimas. Sest mis raskus on läbida see sada rattaga lennates? Püüa sa aga sõita 12 tundi järjest! Selleks on vaja erakordset vastupidamist, meeletut vaimutugevust. Need tegelased väärivad tunnustamist, pole kahtlustki. 

 

Varsti on veel üks abiline kohal. Ivari vend, kes lubab, et sõidab mul ees, et õige teeni viia. On see alles uhke hetk - nagu võistlusliider, auto ees. Vilkurid võinuks muidugi ka olla. Etteruttavalt, korra eksin ma veel ära, aga tähelepanekud ei lase mind silmist ja juba varsti olen tagasi õigel rakursil. Juba on selge, et minu distants kujuneb pikemaks, kui 100 kilomeetrit. Seda uhkem tunne!

 

Siis viimaks on üks poiss mul selja taga ja räägib, kuidas ta sel hooajal on vaid sada sõitnud, vigastuse pärast. "Ma olen seda juttu täna juba kuulnud," ütlen talle, kui avastan, et see on see sama Madis, kes hommikul mu porilaua enda kotti võttis. Päev on nii pikk olnud, et tutvud sama inimesega juba teist korda, jutt ka see sama. Ta on täitsa läbi omadega ja ma teen veidi tempot, päike on loojumas pealegi ja pimedas sõitu ei kujuta ma ette. 

 

Varsti tuhiseb uus poiss minuni. "Kas sul süüa on? Juua on?," uurib ta hoolitsevalt. Tal on vägev ratas, paksude kummidega ja see viliseb lahedalt. Minu oma samal ajal ragiseb, koliseb, aga hea, et päris ära lagunend veel pole. Lahkusest olen muidugi lummatud. Siis on auto ootamatult teel ees ja sealt astuvad välja mu sõbrad Alar ja Tom. "Kuule, eksisid teelt," ütleb Tom. "Mida soovid? Lambi toome igal juhul," ütleb Alar. Mul läheb meel rõõmsaks. Need poisid sundisid pisarad pühkima, kui Haanjas sadat jooksin. Igal ringil olid ees ja aitasid mind kohaoluga lõpuni. Täna nagu polegi nututuju ja mida lähemale jõuab finiš, seda rõõmsam on meel. 

 

Teen tempot ja järgmisel nurgal on sõbrad vastas, värske apelsinimahla ja hea-paremaga. See hetk võiks kesta igavesti! Ja ma olen isegi valmis veel mingeid hullusi tegema, kui nad lubavad, et tulevad. Aga ei, mitte rattasõitu. See pole minu jaoks. Nüüd juba pealamp otsa ees võtan viimaseid tõuse. Ma loodan ikka veel, et tagasi Võrru jõudes

saab ehk mõõta veidi kergliiklusteed, et oleks midagigi head sest teekonnast meenutada, aga lootus on asjata. Isegi siis, kui kena tee on kõrval looklemas, jookseb võistlejate rada läbi padriku. Ivar on juba selle eest hoolt kandnud.

Eelviimasel kilomeetripostil seisab: "Nüüd võid nutta!", aga mul pole vähimatki kavatsust. Imelikult kombel on energiat ülegi, aga ei, selliseid tõuse ja laskumisi ma rohkem ei soovi. Haanja 100 suusamaraton oleks ehk kena küll. Seda muidugi juhul, kui oma lemmiktreeneri, Rehemaa, appi saan ja suusatama õpin. 

 

Rahvas juubeldab, kui finišisse jõuan. Sõbrad ka ootel. Täitsa kena hetk. "Oot, Ivar, aga mu medal?," küsin lootusrikkalt. "Medali saad, kui 10 korda on sõidetud! Sul siis üheksa korda veel," ütleb ta vähimatki kaastunnet ilmutamata. Ma ei suuda uskuda, et olen sõitnud Eestimaa raskeima rattavõistluse läbi ja medali saan vaid siis, kui seda veel üheksa korda teen! 

Kas ma soovitan Sul Haanja 100 võistlusele minna? Ei, muidugi mitte. See on ainult hulludele. Aga kui sa oled piisavalt hull, siis palun mine ja ma luban, et sa ei kahetse. 

 

Kes järgmise aastani oodata ei tihka, neil võimalus osaleda Haanja 100 ultrajooksul. Juba 22.10 ja uskuge mind, need tõusud seal saavad armsaks. Ja kui tervet ei jõua, võid pool ka teha. Või näiteks maratoni, mis on Mesikäpa jooksu nime all. Aga medali saad vaid siis, kui 100 jooksed ja seda piisavalt kiiresti. Ära maga võimalust maha ja pane end kirja kohe: 

https://trailrun.ee/juhendid/haanja-ultra100/

Kui vajad veel veenmist, siis Haanja 100 jooksust kirjutan siin: 

http://kertujukkum.blogspot.com/2021/10/haanja-100-ultrajooks-higi-verd-ja.html

 

Kertu IRONWOMAN Jukkum, kui lubate!

PROLOOG. 11 aastat ja 364 päeva tagasi algas mu tervisesportlase teekond, kui Ain-Alar Juhanson ja Ago Arro mu TriStar111 patrooniks kutsusid ning mina, lootusetult spordikauge, võistluse läbi tegin (1 km ujumist, 100 km ratast  ja 10 km jooksu Otepääl). Ma jäin tervisespordi juurde, kuid lubasin, et mitte ühtki triatloni enam. 

Aasta eest Tallinna Ironmani jälgides käis aga mingi klikk ära ja ma mõtlesin ümber. See on just see võistlus, mis on tarvis teha! Iga kord, kui keegi küsis, kas täispikk või poolik, vastasin bravuurikalt: täispikk muidugi, sest et poolik on ju mõmmitriatlon - selle teeb ära igaüks, kes natukenegi end liigutab. Aga täispikk - ma pole kindel, millised eeldused peavad olema ja seda suurem väljakutse. 

 

Aega treenida oli kaks kuud. Enne oli tarvis rännata Kesk-Ameerikas, siis magistritöö ära kirjutada ning kool lõpetada. Treeningute algust segas pikalt seljavigastus, mille trepist alla kukkudes sain. Kesk-Ameerikas, maailma ohtlikumates riikides sain omapäi hakkama, aga kodumaal kukkusin vigaseks. Kurjakuulutav algus, ent ma ei andnud alla, sest mu värske treener-füsiterapeut Priit Ailt uskus minusse. Ja tema, kui selle ala spetsialist lubas mind kahekuulise ettevalmistusega Ironmanile, sest ilma baasita oleks see enese lõhkumine. Soovituslik treeningperiood täispika Ironmani eel on 6-12 kuud. Kõik, mis Priit mulle ette kirjutas, sealhulgas treeninglaager Käärikul, tegin läbi. See, mis keelas, jätsin ära. Muuhulgas ja väga raske südamega Expedition Estonia võistluse. Stardipositsioon oli jooksu osas hea, ratast polnud ma aastaid sõitnud ja ujumisega kõige keerulisem, sest krooli ei oska ja looduslikus kohas ma põhimõtteliselt ei uju. Laipade pärast, keda ma arvasin lapsena põhja jäävat ja sellega endale eluaegse foobia tekitasin. Aga ma mõtlen, et kunagi pole hilja oma kehalist kirjaoskust parandada ja foobiatest üle saada. Hea uudis on, et viimane kuu ujun looduslikes paikades ning nädal enne Iromani panen pea vette ning ujun krooli. 

 

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

 

Päev enne Ironmani tuleb puhata, aga mul ei tule molutamine välja.

Pealegi tuli ratas pärast kukkumist korda teha, lisaks rutiinne hooldus. Ära vahetati peagu kõik, mida ära vahetada andis. Kaasa igaks juhuks varukumm. "Siis ei lähe seda tarvis," ütles hoolduse poiss Ago. Mitte, et ma kummi vahetamise selgeks oleksin teinud. Järgmiseks tuli Ironmani soeng lasta teha, sest kiire võib olla, aga ilus tuleb olla! Lisaks on sel oluline praktiline väärtus, et juuksed hirmsalt sassi ei läheks.

 

Expole jõuan lõunast, et number kätte saada. Mu tähelepanu köidab aga kõik see Ironmani kraam ja ma ei pea paljuks igasugust temaatilist kraami kokku osta. Särk, millele on kantud startijate nimed, sealhulgas minu oma, tuleb soetada. Ironmani pusa ja müts ning viimaks pean heaks plaaniks uus võistlusvorm osta. Olemasolev on varrukateta ja kardan, et hakkab hõõruma. Ega triatleet raha ei loe, sest ta on juba tuhandete eest vajalikku kokku soetanud. Võistluskombel on kirjas: "Ironman" ja olgu see heaks endeks! Samal ajal müts, millel seisab Ironman finisher, panen pähe alles jooksu eel ja selleks ajaks peaks olema mu saatus selge.  

 

Lõpuks tuleb meelde, mille pärast ma tulin ja lähen numbrit lunastama. Tüdrukud kohapeal on eriti armsad ja lubavad, et toetavad teekonnal, kuidas oskavad. Peakorraldaja Ain-Alar Juhanson on ka kohal. "Kas ma teen selle Ironmani ära?," küsin Ainilt ja temale omase stoilise rahuga ütleb ta: "Muidugi teed." Täpselt samamoodi sisendas ta mulle usku 12 aastat tagasi. Ta kinnitab, et isegi haige käega saan täispikal triatlonil hakkama. 

 

Käsi on haige loetud päevad tagasi toimunud õnnetu rattaga kukkumise järel endiselt valus ja mu treener Priit soovitab minna proovida, kas laseb ujuda. Kui mitte, aitab teipimisega. Harku järves pole ma veel ujunud, sest et see räpane vesi kohe ei kutsu. Pealegi olen alles esimest korda looduslikus kohas pea vette pannud ja ei taha head tunnet ära rikkuda. Aga nüüd pole valikut ja püüan ujuda Harkus. Milline kena kollane vesi paistab läbi vee! Käsi annab tunda, aga valu on talutav. Loodan head ega riski enamaga. Kaunis triatlonitüdruk seletab veel, millise poi juurest järgmise juurde ujuda tuleb ja mulle tundub: pilt selge. 

 

Viimaks olin nunnupallidele lubanud, et nemadki saavad oma Ironmani kogemuse ning joosta Ironkids distantsil. Küsin mitu korda üle, kas see pole mitte ainult minu soov, aga mõlemad veenavad mind: joosta neile meeldib. Võistlussärgid seljas stardijoonel seistes hakkab Reliisa nutma, et tema üksi küll ei jookse. 5-aastastega pole saatja lubatud. Küll ma keelitan, palun, aga ei. Viimaks saan nõusse tingimusel, et jooksen raja ääres ja ta näeb mind kogu aeg. 650 meetrit pole palju, kui samal ajal ei peaks Hanna-Britat tassima, sest tema juba keeldub jooksmast. Finišisse jõudes Reliisa ikka nutab, sest ta ei näinud meid vahepeal. Medal ja kingitus muudavad meelsust pisut. Hanna-Brita jooksul tuleb kaasa joosta. Ta on tubli jooksja, umbes nii 100 meetrit, aga siis peatub ja teatab resoluutselt: tema edasi ei jookse! Ka kõige väiksemad titad mööduvad ajal, mil Britat keelitan, aga ta on kaitseväelaste laps ja kui ta on midagi otsustanud, siis nii on. Haaran ta taas sülle ja jookseme lõpuni - see tähendab, et mina jooksen. Loetud tunnid enne Ironmani pole just parim samme koguda ja haige käega lapsi tassida, aga oma nunnupallide nimel teen ma mida iganes. 

 

"Alles 6 minutit enne check-in lõppu oled sa siia jõudnud," teatab kohtunik, kui enne kaheksat õhtul oma rattaga Harku äärde jõuan. "Pahasti jah," tunnistan pattu ja loodan kergemat karistust. Karistustega tuleb sel võistlusel arvestada, need on kavva sisse kirjutatud. Kukub prügi maha ja sa ei märka - karistus; ratas vale pidi - karistus; keegi saadab - karistus. Disklahvgi on kerge tulema. 

 

Esimesed kotid annan samuti juba õhtul ära. Neid olen valmis pakkinud kolm ja ma pole kindel, kas õiged asjad on õigetes kottides, aga olulisema kontrollib kohtunik üle. Vähemalt minul, sest ta on juba aru saanud kui lootusetu triatleet ma olen. Veel kaks kotti, mis numbriga kaasas, jäid pakkimata, sest eesmärk ununes ja aega oli vähe. Kihutan koju, et viimased asjad üle vaadata, aga juba on uneaeg. Ärevus kasvab, püüan hilisõhtul oma pasta ära süüa ja südaööks magama saada. Und ei tule. Vähkren ja pöörlen, palav on, tunne on halb. Viimaks, kui 4.30 kell heliseb, olen higine, endiselt ärevil ja pole kindel, kas vahepeal üldse magasin või olin kusagil poolunes seisundis. 

 

Sätin nii kiiresti, kui suudan ja viimasel hetkel söön veidi tatraputru, mis on parim võistluseelne toit. Püüan viimasele triatleetide bussile jõuda, aga vaatan siis, et see jõuab veidi liiga hilja starti ja sel korral tahan ma kõik õigesti teha. Takso Kalamajast Harkusse maksab hommikul 35 eurot, aga triatleet on rikas ja tellin ära. "Auto pole saadaval," laekub teade peagi. Keegi pakkus mind vist üle. Maja ees on Citybee ja see on päeva parim otsus. Lõvi baari ees on kamp eilset pidu lõpetamas, Telliskivi kant on rahvast täis ja nemadki vaaruvad oma urgudesse. Ma ei salga, et oleksin parem nende asemel, kui sõidaksin väriseva hingega tundmatusse. Aga pidu röövib palju head enesetunnet järgmiselt päevalt, kuigi ma ei tea, mis tunne on ärgata pärast Ironmani ja kas see ikka on parem. Nõme võrdlus üldsegi.

 

Teel Harkusse selgub, et linn on juba kinni ja lähim, kuhu sõita saan, on Haabersti ring. Natuke jalutamist ei tee ehk halba, aga teekond starti on muidugi pikem, kui olin arvanud. Õnneks leian teelt vana tuttava Maria, kes eelmisel aastal Ironmani tegi ja nüüd vabatahtlikuna abistab ning Tartu maratoonarid Jane ning Janise, kellega ei tea mitu maratoni eri maailma paigus on joostud. Tervisesportlastest on saanud omaette kommuun, sõpruskond, kellega ühel või teisel võistlustel kohtume ja need on alati rõõmsad kohtumised. Meeleolud on ülevad ja lõkerdan naerda nagu ühel kenal koosviibimisel kunagi. Kurdan, et ainult kohvi jäi joomata ja ilma selleta päev ei alga, aga siis üks tore poiss lausub: "Kui soovid, mu termoses on hea Kolumbia kohv." Oi, see maitseb hea. Ja päev on viimaks alanud. Starti jõudes küsin Marialt, et kus siis rattad on ja ta viitab teisele poole järve serva: "Kas sa siis ei mäleta, kuhu eile viisid?" Ei, ma ei mäleta, kõike sai jooksujalu tehtud. "Nüüd on sul kiire, kui tahad veel ratta juurde jõuda," avaldab tema ja mulle tundub, et peaks ühe joogipudeli rattale ikka panema ja keegi ütles, et rattakummid tuleb ka üle vaadata. 

 

Ruttan jooksujalu, endal pole veel kalipsogi seljas. Eilne kohtunik on taas platsis ja teeb mulle kiirelt karistuste koolituse. "Sinine - see tähendab viis minutit istumist, kollane - üks minut; punane disklahv," ja lubab märguandeks vilistada, et ma ikka aru saaksin - see karistus on mõeldud mulle. Mul käed juba värisevad ja küsin, et kas ma pean rattakummid ise kontrollima või selleks võin paluda abi ja kohtunik lubab tehniku poole pöörduda. "Palju vaja on?," küsib tehnik ja ma ütlen talle nii nagu ma alati ütlen: "Teie ise peate teadma, ma ei jaga teemat ega hakka ka." Hea poiss teeb, mis vaja ja viimaks saan ratta õiget pidi õigesse kohta asetada. Vähem, kui pool tundi on jäänud stardini ja intervjuu tuleb ka veel ära anda. Aeg liigub kiiremini, kui muidu. 

 

Sisendan endale, et tuleb mis tuleb, ma seisan sellele vastu. Kui ma ei suuda limiiti ujuda või ratast sõita, siis on selge, et kahe kuuga Ironmaniks ikkagi ei treenita, mul on natuke täbar tunne, aga elu läheb edasi. 

Start kõlab. Tunne on hea, ma vist suudan, jõuan veel mõelda, kui teiste järel vette sööstan. Esimese minutiga tõmban vee kurku ja keegi nügib mind paremalt. Püüan korra veel, aga nüüdseks olen liiga palju kahtlase kvaliteediga vett neelanud ja otsustan konna edasi ujuda. Muidugi lähevad kõik  mööda ja mõni püüab minust lausa üle ujuda. Pagana raske on. Püüan selili, vaade on ilus, aga orintiiri hoidmine on liiga raske, sest poisid on palju ja endiselt on tunne, et olen töötava pesumasina trumlis. Varsti olen paarikümmend minutit konna ujunud ja füüsiliselt on raske. Alles esimene tund ja mul on juba raske?! Vihastan. Iseenda peale. Et ma selline nannipunn olen ja ujuda ei oska! "Okei, sa kas hakkad ujuma või Ironmani sinust ei saa," ütlen endale karmis sisekõnes ja pistan pea vette. Paar korda tõmban endiselt vett kurku, aga see kibe tunne ei heiduta mind enam. Ma ujun! Ma ujun krooli! Looduslikus järves, milles nähtavus on null. Ma ei ole küll kiire, aga libisemise tunne on hea. Ja ma ei pärigi oma klassikalisi küsimusi: "Mitu meetrit on sügavus? Kas laipu olete näinud?". 

 

Kolmanda poi juures hakkab lootus tekkima, sest ma tean, et numbrilisi poisid on kokku 7 ja näib, et olen juba poolele teele jõudmas. Vahepeal märgutab poiss paadil, et olen vales suunas ujumas, aga mulle näib, et lähen otseteed. "Teed liiga suure ringi," hõikab ta veel kord ja lisab: "Kertu, sul läheb väga hästi!". Ma tahaks juba nutta aga pea on vees. Viienda poini jõudes on tunne, et kohe on ujutud, aga tegelikult on hirmus vangerdamine ümber ühe ja siis veel teise poi. Jälle lähen ringiga ja juba teine tore poiss püüab pidevalt mind õigele teele suunata. Kuigi triatleet kilomeetreid ei loe, siis limiit hüüab tulles. 

2 tundi ujutud ja olen tagasi kaldal. Ujumine tehtud! Ma ei julge juubeldada, sest rattasõidus pole suurt edasiminekut olnud. Rohkem kukkumisi, kui edukaid pikki sõite. Pealegi, et sõita Ironmani limiiti, tuleb sõita keskmine vähemalt 22,5 km/t. See pole matkatempo. 

 

Haaran kiirelt ühe ampsu batooni, sest toitumine on vedeliku tarbimise juures kõige olulisem ja start läks. Esimene tõus Keila teele on kõige nõmedam üldse ja ma juba tunnen, et ei suuda sõita. Mõne kilomeetriga paraneb enesetunne ja hoog on hea. Vihma sajab, kuid see morjenda mind, kuni sadu tugevneb nii, et jalad lirtsuma hakkavad ning meetritki kaugemale ei näe. Siis läheb ebameeldivaks. Vihma tõttu pole just palju kaasaelajaid, aga need üksikud motiveerivad tublisti! 

 

Pärast vihma tõuseb tuul ja ikka nii, et mul on kohati tunne, et see pühib mu teelt minema. Püüan igas punktis süüa - nii õpetas Priit. Ootamatult avastan, et sel korral pakutav geel on täitsa talutav - nagu nõukogudeaegne moos tuubis, ainult, et mõõdukalt magus. Batoonid seevastu pole mu maitsele, sama on spordijoogiga. Esimesed tunnid geeli ja vee peal on tunne hea ning energiat jagub. Endalegi üllatusena suudan hoida tempot. Ainult tuulekoridoris langeb see tublisti. Nopin kaasvõistlejaid - itaallannad, hindud ja kohapeal tuvastamata rahvuse kandjad. Paaril õnnestub joogipunktis minust mööduda, sest neis ma peatun - kukkumise kartuses, aga ma ei jäta seda nii ja püüan nad varsti taas kinni. "Welcome to Estonia," hõikan igaühele ja imestan, et energiatase püsib ka veel teisele ringile minnes. Naeratus on samuti näol.

See on hirmus hea tunne, et liiklust pole ja kõik need teed on meie päralt. Samal ajal tunnen end teel üksikuna - rattasõit ongi hirmus igav omapäi, aga kilomeeter kilomeetri kaupa eesmärgile lähemale. Õnneks on kohtunikud pidevalt ümber tiirutamas ja see viib mõtted üksinduselt eemale. Nemad mind tähelepanuta juba ei jäta ja käsi neil on valmis haarama mõnd värvilist kaarti. Üle saja kilomeetri pole ma ratast kunagi varem sõitnud ja ootan hetke, mil istumine läheb nii valusaks, et nutma ajab, aga seda ei tulegi. Igavuse peletamiseks proovin sarvi - need kinnitati mu rattale vahetult enne võistlust, et ma rohkem nagu triatleet välja näeksin ja sarvedega sõit tuleb välja küll, aga tuul segab tasakaalu hoidmist tublisti ja liigseid riske ma täna ei võta.

 

Teekond Allika külast Laagrisse vaadetega põldudele on mu lemmik osa. See on maapiirkond otse linnas ja loob koduse meeleolu. Nüüd ma juba tean, et olen kohe-kohe jõudmas Laagrisse ja siis on vaid viimane ots linna. Viimasest joogipunktist ei võta ma enam midagi, sest soolase vajadus on nii suur, et ootan jooksu toidupunkti. Viimane sirge on mu kodutee mööda armsat Kalamaja. Linn on minu ja isegi bussid peavad mu järel ootama. Ma pole mitte kunagi end nii tähtsana tundnud. Sõit kokku tunni kiirem, kui arvestasin ja natuke olen juba uhke. 

 

Vahetusalas hüppan kiirelt rattalt maha, vahetan rattakingad tossude vastu. Haaran nokamütsi, mille äsja soetasin ja mil kirjas: "Ironman finisher". Nüüd ma juba usun, et vean kindlalt lõpuni välja. "Jooks on ju sinu ala," hõikab lõbus poiss tee äärest ja tal on õigus, aga maratonijooks pärast ujumist ja ratast on hoopis teine teema.

 

Esimene ring läheb siiski hästi ja tempo püsib hea. Geeli ma aga süüa ei suuda ja haaran vaid viilu soolakurki, mis vaevu kurgust alla libiseb. Halb märk, saan isegi aru. Rahvas juubeldab ja armas ratturist paarike püüab mu igal nurgal kinni, et toetavaid sõnu jagada. Issand, kuidas üks sõna võib mõjuda, kui oled jooksmas maratoni! Viimaks ütleb mees: "Olgu, me läheme nüüd koju veini jooma ja Su Instagrami edasi jälgima!". Eriline tänu teile!

 

Tagasi Lennusadamas, ma koperdan - otse kummimatiservale ja maandun käpuli asfaltile. Kui seniajani ei valutanud ükski koht mu kehal, siis lõhkised põlved kipitavad nüüd kibedast valust. Suutsin haige käega ujuda 3,8 km, rattasõidu kukkumiseta ära teha ja ma kukun jooksus! Haletsusväärne ja ainult mina suudan!

 

Hannes Hermaküla nägemine rõõmustab mind õnneks alati, sest ta on selline armas rõõmupoiss. Hannes on juba kolmandal tiirul ja ta hõikab: "Sa oled hull naine!". Kinnitan, et tal võib õigus olla. Järgmisel tiirul Hannest taas kohates ütlen, et Hannes on isegi hull ja ta nõustub. Hull mees teeb oma elu parima Ironmani. 

 

Kolmandale ringile minnes olen omadega läbi. Süüa ei suuda, juua ei suuda, kõht on korrast ära ja ma pean korduvalt WC-peatuse tegema. Teate, kui keeruline on triatlonikombet seljast võtta ja higisele kehale tagasi tõmmata? Keegi hõikab nüüd raja äärest, et Kalev Kruus on lähedal ja ma mõtlen, et äkki saan poisi kätte. Mänguilu peab olema ja püüan tempot hoida. "Mul ei ole iial nii raske olnud," ütleb Kalev ja ma panen temast mööda. Mul on ka hirmus raske, endiselt.

Mu toetustiim: ema, õde, nunnupallid ja sõbrad tee ääres on suureks abiks. Esimest korda olen kellegi raja äärde kutsunud, sest kuulsin, et Ironmanil on nii tavaks. Mu ema arvates on Ironman liig, mis liig, kuigi ta ise on eluaegne kehakultuurlane, kehalise kasvatuse õpetaja. Täna loeb vaid see, et ta on kohal. Mu isa elab kaasa distantsilt ega usu siiani, et mina, väeti laps, seda kõike teen. 

 

Viimasel ringil, kui ma enam joosta ei suuda, otsustan kõndida. Olen alles 13 tundi teel olnud ja aega on kuni südaööni. Isegi roomates jõuaksin finišisse, kuid lõhkiste põlvedega roomata ma muidugi ei taha! Sõber Kristo on nüüd platsis ja tema on maailma parim müügimees. Ma tean, et ta ajab pada, kuid see mõjub: "Sa suudad palju enam, hea tempo ja see püsib! Oi, pagan, tahaks isegi joosta! Sa oled inspireeriv!". Ja nii on ta igal nurgal ees ja ma pean jooksma. Järgmiseks Ago Arro isiklikult. Tema on korraldustiimist ja "süüdi" selles, et ma üldse kunagi tervisesportlaseks hakkasin. "Sa näed, kus ma Sinu pärast olen," ütlen talle süüdistavalt ja Ago kiidab vaid takka ning ergutab kuidas aga oskab. Viimased kilomeetrid olen omapäi ja ma otsustan taas kõndida, aga see pagana Kristo on jälle nurgal: "Ma ei jäta sind enne, kui oled Lennusadama laval!". Nagu halb uni! No ma jooksen veel ja vaid viimase tõusu sillale kiirkõnnin.

Viimane sirge ja ma kuulen: "Kertu Jukkum, me ootame sind!". Mul on tunne, et ma olen kangelane. Jooksen, ikka vist päris kiiresti ja otse punasele vaibale. Sandra Raju hõikab: "You are the Ironman!". Kui ma arvasin, et Ironmani finišis on inimesed nii läbi, et kukuvad pikali, siis ei, ma tõstan võitja käed taeva poole ja naeratan nii laialt, kui Ameerikas õpetati. Mul pole tunnetki, et see hetk võiks pisarad tuua, aga siis tormab mu kaksikõde lavale: "Sa oled vinge naine!" ja ta nutab krokodillipisaraid. Mu silmad täituvad sekundiga pisaratega ja ma nutan nagu keegi ei näeks. Kata on sportlane, alati palju tugevam olnud ja mind nõrgukest maailma hädade eest kaitsnud. Ja nüüd siis mina seal Ironmani laval. Me nutame koos. 

Mu sõbrad, lillede, kingitustega, kätevärisedes järgi. Nad on terve päeva jälginud, oodanud. Sajad sõnumid, kirjad, kõned. Mu isa ütleb telefonis: "Minu respekt!". Ma usun, et isegi Mammi nägi ja ütles ilmselt: "Kuradi kihvt plika oled!". See hetk on täiuslik ja ma ütlen teile, et maailma kõige õnnelikumad inimesed on Ironmani finišis. 

 

Kokkuvõtteks. Ironman on palju lihtsam, kui ma arvasin. Distants ei tapa, tempo tapab, kuid sportlaseks hakata on niikuinii hilja. Kui rahulikult võtta, on võimalik täispikk triatlon läbida läbida naeratus näol. Energiadefitsiiti ei tohi lubada, vedelikupuudust tuleb vältida. Aga üldselt - Ironman on tehtav igaühele, kes veidi trenni teeb. Vaimutervis peab muidugi tugev olema ja see on treenitav. AGA MIKS ÜLDSE PEAKS SEDA TEGEMA? Käitumisteadlane Andero Uusberg ütleb, et mida suurem on väljakutse, seda suurem on hilisem õnnetunne. Unustage tillutriatlon ja minge täispikale! 

 

Lõpusõnad. Olen lõpmata tänulik treener-füsioterapeut Priit Ailtile, kes nii viimasel hetkel mu oma triatloniklubi Tripassioni kampa liitis, juhendas treeningutega ning uskus minusse ka siis, kui mu enda usk kaduma hakkas. Olen tänulik kõigile teile, kes te trennikaaslaseks olite, sest omapäi pelgasin ma rattasõitu Tallinna liikluses ja ujumist paigus, kus põhja ei näe. Olen tänulik oma vanematele, kes ka hilistel öötundidel mu trennidest peale korjasid ja toetasid kuidas oskasid. Oma imelistele sõpradele, kes kaasa elasid ja mu toa lilledega täitsid. Tänulik rajaäärsetele kaasaelajatele, korraldustiimile ja võõrastele, kes postkastid kirjadega täitnud. 

AEG: 14:17:31. Koht: 551. Ujumine: 2:00; ratas: 7:01; jooks: 5:07.

Registreenud 1060 sportlasest 681 tegid võistluse läbi ja said aja kirja.

Loodan, et see lugu siin on inspiratsiooniks, sest mina, kes ma pesugi välja väänata ei jõudnud, olin rohkem haige,

kui terve ning sportliku perekonna häbiplekiks pealegi, olen nüüdseks jooksnud 13 jooksumaratoni; 1 sajakilomeetrise ultramaratoni; sõitnud 2 Tartu suusamaratoni; teinud tipud Kazbek (5054 m), Kilimanjaro (5895 m), Aconcagua (6961 m); Taliharja Vanakuri 107 km; palverännanud 800 km ning Tallinna Ironmani. Aga kõige olulisem: olen oma elu parimas füüsilises ja vaimses vormis ning mul läheb juba kolmas aasta täiesti tervena! Mitte ühtki tõve, viirust ega isegi mitte koroonat. Ja veel, ma ei kavatsegi lõpetada valitud teekonda, sest see on andnud mulle parima võimaliku elukvaliteedi. 

Ironmani treeningutega paranes mu kehaline kirjaoskus veelgi. Ma oskan ujuda krooli ja ujun ka looduslikus vees, kus põhja ei näe. Sõidan maanteerattaga ja see isegi meeldib mulle. Uued oskused, hirmudest üleolek annab rohkem vabadust, julgust ja rõõmu elust. Kes pelgas, et lõhun end neil distantsidel, siis olen isegi üllatunud, kuid järgmisel ega ülejärgmiselgi päeval pole lihased valusadki. Ilmselt pingutasin liiga vähe.

 

MIS SIIS JÄRGMISEKS? Chicago maraton oktoobris kindlasti. See on mulle neljas maraton maailma suurimate hulka kuuluvatest ja püüda jääb veel kaks. Ülemiste Ööjooks juba tuleval nädalal ja see saab olema imeilus. Talisupluse hooaeg algab ja see saab olema mul juba kolmas. Suurtest sihtidest kõlab doktorikraad hästi ja muidugi Everest. Kas need õnnestuvad sõltub vaid sellest, kas ma need ette võtan või on elul minuga teised plaanid. Peaasi, et õnn on minuga ja aega jagub.

 

 

Õnn pole mind maha jätnud ehk Tallinn Open Triathlon

Ma olen hingelt maalaps ja suvel linnas ei püsi, isegi mitte armsas Kalamajas. Maal on aga kogu aeg tegemist, see tähendab palehigis töö rabamist. Rohimine, koristamine, niitmine, tassimine ja muidugi korilus, mis rohkem nagu preemia. Eile rassisime päev läbi, et tühjendada kuur puudest ja kõigest muust. Kui su ema on kollektsionäär, kellel kõike tarvis võib minna, siis läheb issanda päike enne looja, kui kõik saab minema viidud, laiali jagatud, viimaks ära põletatud. Rohkem kui viisteist kilomeetrit koristamist. Ma küll kordasin endale, et see kõik on hea trenn, aga igaüks saab aru, et kenam oleks jõusaali peegli ees pilte klõpsida.

Trennist vabastust polnud ette nähtud ja alles hilisõhtul jõudsin oma treeningkava järgsesse rattatrenni, mille lõpetasin vaevu südaööks.

Varahommikul ärgates oli tunne nagu oleksin linttraktori alla jäänud. Soovinuks, et Tallinna Triatloni päev poleks käes või see jäetaks ootamatult ära, aga midagi sellist ei juhtunud. Tallinn Open Triathlon on Ironmani peaproov ja see on rangelt soovituslik kõigile, kes täispikka triatloni teevad.

Vaevatuna starti jõudes kohtasin korraldustiimi Ergot, kes aitas olmeliste küsimustega. Ma tõesti ei mäleta enam, kuhu ratas, kuidas start ja mis tunne see kõik on. Ergo räägib, et kui pooltriatlon Ironman 70.3 on eestlaste seas populaarne, siis täispikk alles kogub populaarsus. Sel aastal on Ironman Tallinnal kirjas 1200 osavõtjat, kuid vaid 150 eestlast. Naisi on täispikal hinnanguliselt 10%. Ergo isegi on Raudmees ja julgustas mind tublisti. 

Ratas paigas, tuli Talis kohe kumme näppima. “Tagumist tuleb kindla peale pumbata, selles on heal juhul kolm,” teatab tema nagu ma teaks, mida see numbriline näitaja tähendab. Muidugi on viimasest pumpamisest juba mõnda aega möödas, aga üldiselt: millal leiutatakse kummid, mida ei pea pumpama ja kett, mida ei pea õlitama kogu aeg? “Ketti tuleks puhastada ka,” lisab Talis veel.  Nagu päriselt? Äkki saaks ma palun mingi rattatiimi enda heaks tööle? Ma väga palun. Aga Ironmani ajal pole see muidugi lubatud. Tehnik ei tohi sportlase ratast sõrmeotsaga ka puutuda! Disklahv hüüab kohe tulles! 

Vahepeal selgub, et sinivetikad vohavad Harku järves ja nagu sellest oleks veel vähe, siis kõrge veetemperatuuri tõttu ei tohi kalipsos ujuda. Ilma kalipsota on tunduvalt raskem, nagu te juba teate. Panen siis vähemalt mütsi pähe, see on tegelikult kohustuslik element, kuigi ujumismüts ei tee mitte kedagi kenamaks. Hannes Hermaküla satub samal ajal oma mütsi pähe tõmbama ja see ulatub tal vaevu kukalt katma. "Vahetame ära?," pakun talle ja minu oma saab ta kõrvuni venitada. Hannese kullakarva müts on tõesti veidi kitsavõitu, aga mul on keskmisest väiksem pea - mõõtis kübarameister kord. 

Stardijoonel hoian tahaplaanile. Mitte ei tahaks, et keegi minust üle ujub. Ja üldse ei meeldi mulle, kui hirmsalt pritsitakse. Vaikne kulgemine rabajärves on minu stiil. Harku järv võiks muidu olla kenake järv linna ääres, kui see imelikku valkjat tooni poleks ja samal ajal hirmus porine pealegi. Ma küsin viimast korda: "Mille pagana pärast peaksin ma oma pea sellesse sogasesse vette panema?". Vastust ootamata, olen otsustanud ujuda Ironmanil hinnanguliselt kakskümmend minutit aeglasemalt, nägu musta porri pistmata. Krooli ujun ma seal, kus on midagi vaadata. Punkt. 

Läks. Neljakaupa vette. Vihma sajab ja see on nõme, kuigi märjaks saab niikuinii, aga ikkagi. Proovin selili ujuda, vahepeal läheb metsa, aga vahele konna ja saan rajale tagasi. Paar aeglast on veel lähedal ja kuigi üldiselt olen tervisesportlasena enesekindel, siis ikka on hea meel, et leidub teisigi nautlejaid.

Vahepeal vilistab paadiga poiss, et anda teada vales suunas kulgemisest. “Stiilipunktid saad kindlasti,” viitab ta mu selili ujumisele. Lõpp on raske ja ma mõtlen: saaks juba ratast sõita! See on ikka nii, et ujudes unistad rattast, rattasõidul jooksust ja jooksu ajal diivanil lesimisest. Triatlon on hirmus raske ala, aga see vaheldusrikkus on jälle omamoodi tore. 

Ca 48 minutit ja 1,5 km ujutud. Ma ei julge selja taha vaadata - äkki olengi viimane. Rahvas juubeldab samal ajal nagu oleksin võitja. Hüppan ratta selga ja siis meenub, et unustasin snäkid/geelid ja muu. Minu treener Priit Ailt on korduvalt hoiatanud energiadefitsiidi eest ja siin ma olen: Ironmani peaproovis ilma söögita. Õnneks on päikeseprillid ühes, kuigi vihmas on nendega ebamugav sõita. Hüüru tõusule jõudes märkan, et võistluse võitja sõidab vastu. Arvasin, et ta on ammu lõpetanud. Väntan hoogsalt, kui märkan paari selga ja ma otsustan neist kõigist ette sõita, sest see on hea tunne, kui tead, et keegi tagalana selja taga. Tempo püsib hea, kuid energiadefitsiit ei lase end kaua oodata. Vedelikupuudus ka kerge, lürbin elekrolüüte täis jooki, mis Priidu kingitud pudelitesse villitud.

Vahepeal sõidab Tripassioni-Reelika mööda. Ta tegi treeninglaagris mitu korda sama. Etteruttavalt - see on ainus selg, mis minust rattasõidu ajal möödub. Paarist suudan mina veel mööduda. Lõpp on otse alla ja see on kena veeremine 40-kilomeetrise distantsi lõpetuseks. Vahetusalas vahetan jalanõud, joon veidi ja läks. Jooks on minu ala, kuigi ma pole selles kiire, siis kestan kaua. Pärast Haanja 100 on iga distants pigem lühike. Tempo on hea ja ma kogun naeratusi. Eestlased on ajaga paranenud ses osas ja paljud võtavad tervisesporti lustiga, aga arenguruumi veel on. Võib-olla oleks laialt naeratav eestlane liialt imelik ka.

Pöördel on Ain-Alar ees. “Sa vaata, kuhu ma olen jõudnud,” hõikan talle lõkerdades. Sellest on kaksteist aastat, mil Ain-Alar Juhanson mu TriStar111 võistluse patrooniks kutsus ja mu elu igaveseks muutus.

Tunne on hirmus hea ja ma teen tempot. Saan päris mitu selga kätte ja ca 55 minutit hiljem on kümme kilomeetrit joostud. Finišis ootab Raivo E. Tamm ees. Tema on Raudmees ja see tiitel on kui staatus. Ennist oli Raivo näitleja ja poliitik, aga nüüd on ta Raudmees-Raivo. See staatus näitab, et inimene on sihikindel, vaimselt vankumatu ja füüsiliselt võimekas.

Nüüdseks on tehtud kõik, mida pooleteist kuuga suutsin. Ja mul jääb vaid loota, et õnn ei jäta mind maha. Kohtumiseni 6.augustil Tallinnas, täispikal Ironmanil. Vahepeal teen tööd, näen vaeva ja ehk saab siis veidi ka puhata.

PS! Minu treener Priit Ailt kirjutab: “Minu kokkuvõte: kindlasti suur edasiminek võrreldes juuni kuuga! Ujumise ja ratta kiirus on tulnud ja on nüüd kindlasti selline, millega ei pea väga muretsema, kas ajalimiiti mahume. Lisaks üllatasid kiire jooksuga, mis näitab, et dist käigus võib Su enesetunne veel paremaks minna 🙂”.

Taliharja Vanakuri ehk 101 km matka talvises metsas? Titekas, mida suudab igaüks!

Viimase teema lõpetuseks - ma sain rauda verre, aga mitte legaalsel viisil, seega vaikin kui haud. Tuleviku osas on ootel järjekordsed uuringud ja näib, et lõputu anomaalia. Normaalne enesetunne, hea terviseseisund andis aga võimaluse elada ehk muuhulgas võtta vastu väljakutse, mille sarnast pole ma varem kogenud - Taliharja Vanakuri. Geniaalne ürituse pealkiri peab tähendama üksnes head. 

Pikemalt süvenemata - ma olen siiski 800 km palverännanud, mis see 101 siis ära pole! Pealegi annab liikumine hea võimaluse eksamisessist puhata ning vaimule täielik restart kindlustada. Panin end kirja ja kutsusin sõbrantsi kaasa. Lubasin, et tuleb lustlik päev keset Eestimaa looduse ilu. Ettevalmistust pole vaja. 

Madli võttis asja muidugi tõsiselt ja luges läbi ka võistlusjuhendi. Jagas murelikult, et kaasas peab olema termokile, magamiskott ja palju toitu, kui peaks hätta jääma. "Eesti metsas - hätta? Unusta ära, keegi ei jää hätta ja see on vaid matk!" lubasin talle. 

Hommikul maakodust startides silman saapaid, mida Kaitseväes töötav kaksikõde parasjagu jalga tõmbab. "Kuule, anna need mulle!" lunin õde ja tema, lahkuse kehastus, loovutab oma kenasti viksitud saapad mulle. Need sulavad mu kenade matkapükstega kenasti kokku ja ma olen veendunud, et olen teinud endast  oleneva, et tulemas oleks imeline päev. 

Taliharja Vanakuri üritus on aina populaarsemaks muutunud. Ala Põhikooli on kohale tulnud ligi 300 inimest. Enamus neist, et läbida 101 kilomeetrit kas rattaga, suuskadel või joostes/kõndides. Osa ootab ees Pehmo distants, mis on 55 km ning päris pööraseid Sõge Sõõr - 125 km. Kuna ma olen 100 km juba jooksnud, siis kõndida see sama tundub kenake väljakutse. 

Madli oli endiselt mures, et meil GPS seadet pole. Aga ma rahustan ta maha, et kus viga nähakse laita, küllap tullakse ja aidatakse. Poisid ongi abivalmid kuniks selgub, et selle kaubamärgi kell, mis mul on, ei kõlba kuhugi. Vaid üks mees taipab enam, kuid aega napib ja nii saan oma kella sisse vaid pool rajast. Pool on parem, kui mitte midagi ja ma ei muretse grammigi. 

Kohe stardis võtame sappa poisile, kellel on nii GPS, kaart telefonis, kui kompass. Rihard, eestipäraselt. Kaitseliitlane pealegi. Orienteerumisega seotud probleem saab lahendatud ja matk kenas meeleolus alguse. Kuniks, juba esimesel kilomeetril eksime teelt. Kohe ikka suuremas kambas. Seadmega või ilma - eksiteest ei pääse keegi. 

Rada ise pole kergete killast. Peamiselt on kaks varianti: kas väga libe või tuleb sumbata lumes. Kena kulgemist tuleb oodata pikisilmi, kuid see õigeid matkahunte juba ei morjenda. Võib-olla 14 tundi kena kõndi ootab ees ning usun, et kella 2-3 ajal öösel me juba saunatame. Nii lubasin ka Madlile. Põhjendamatu optimism ja tubli annus naiivsust hoiavad meele rõõmsa.

Üsna pea hakkab kõht tühjaks minema ja ma unistan Ala kooli memmede valmistatud mulgipudrust, mis teeninduspunktis ootamas. Päike on juba loojunud, kui me esimesse punkti jõuame ja avastan enda kurvastuseks, et seal pakutakse vaid juua. Kommid on otsas. Ega mul joogipoolist ka liiga palju kaasas ei ole ja saan nüüd isu täis juua. Söön pähkleid, mis kaasa võetud. 

Pimedus võtab kiirelt maad ja üsna pea hakkab päris külm. Õnneks on mul varuriideid kaasas ja panen kihi kohe juurde. Sooja jooki tahaks, aga vesi jäätub pudelis kiiresti. Kuigi vaid 4 miinuskraadi näitab kraadiklaas, aga aeg siin teel olles kulgeb aeglasemalt ning kilomeetrid näivad pikemad, kui muidu. Pimedas on õige raja leidmine muidugi keerulisem, aga meil on Rihard ja ma püüan teda veenda, et olgu, mis on, aga ta peab meiega jääma ja lõpuni välja. Rihard arvab, et see on pigem koorem kanda, kuid me ei lase end häirida. 

Pealamp on mul parim, mis võimalik. Isalt laenasin - neil on see koeraga jalutamise tarvis. Lisaks on mul kaasas vilkuvad tuled, mis kohustuslikud - panen alustuseks punase vilkuma. 

Kolmkümmend kilomeetrit tehtud ja mul on nii külm, et värisen. Talisuplejana pole ma seda tunnet ammu kogenud. Ilmselt on keha defitsiidis ja tundub, et ka joonud olen vähe. Luban endale, et kui poolel teel olevasse toidupunkti jõuame, söön palju jaksan ja vahetan sokid ära. Need on muidugi märjad - korrast, mil läbi lume kraavi vajusin. Üldiselt saan aga juba praegu kinnitada, et Eesti Kaitseväe saapad on parimad! 

Ca 45ndal kilomeetril Rutu raketibaasi valvuritornis on järjekordne kontrollpunkt ja selgub, et Rihard on kohalik poiss. Tema teab paiga kohta veidi ka pajatada. Öine raketibaasi külastus on omaette seiklus igal juhul. Tee läbi metsa viib edasi Rutu RMK lõkkepaika ja see on kui paradiis. Mulgipuder aurab ja see pole iial varem paremini maitsenud. Küpsetan leiba lõkkel kõrvale ja soojendan oma kohutavalt paistes käsi, mis rohkem nagu lehmanisad. Siis uurib üks tädi, kas soovin törtsu kangemat oma tee sisse ja täna ei ütle ma mitte millestki ära. Palun topelt, kui lõpuni aus olla. See hetk siin praksuva lõkke ääres võiks kesta igavesti või veidi kauem veel. 

Kui 56 kilomeetrit poleks veel minna. Valus tõehetk sunnib teekonda jätkama. Õnneks on peagi uus üllatus ees ootamas, kui Rihardi sõprade auto peatub. Selgub, et poisil oli äsja sünnipäev ja sõbrad tulid üllatama. Veidike elevust öös ei tee paha. 

Nüüd on juba nii pime, et peaaegu täiskuu sirab taevas ja valgustab teed. Otsustame pealambid välja lülitada ja kuuvalgel kõndida. See on erakordselt maagiline ja ma mõtlen, et miks ma muul ajal ei võta ette, et minna öisesse metsa maagiat kogema? Öö enne olla virmalisi kohatud ja lootust on tänagi.

Sillerdava lume saatel jalutades mõistan, et kilomeetreid tagasi tabanud külmatunne on tagasi ja nüüd juba talumatu. Totaalne energiadefitsiit ja söök ei lähe alla. Jooksin vaid sooja midagi, aga seda metsast ei saa. Teen tempot, kuigi ma tean, et kaugele ette ei saa ma minna - teadmised marsruudi osas on endiselt vaid Rihardil. Tema teab ka rääkida, et Taliharja Vanakuri 101 km distantsi kalorikulu on ligi 8000 kcal. Kõlab, kui imeline kaalualandusmeetod.

Ma luban nüüd, et kui järgmises joogipunktis ei suuda ma oma jõuvarusid taastada ja talumatu külmatunne püsib, siis lõpetan retke tänaseks. Ükski medal pole väärt tervisega riskimist. 

Karumatsi tugipunktis 57 kilomeetril ootav lõke on jälle mu lemmik ja poiss selles on lihtsalt võrratu! Istume lõkke äärde ja ta tassib meile ette - kuuma jooki, kommi igasugust. Mina siin oma suhkrust loobumisega seoses ei suuda ka mitte sel ränkraskel rajal liiga palju kommi süüa - iiveldama ajab. Nii ma panustan Rihardi kaasa võetud pannkookidele. Teeninduspunkti poiss räägib, et on mitmeid katkestajaid, kuid tegelikult on edasine lihtsam. Samuti kiidab ta meie reipust ja ma usun teda. Otsustan sooja lõkke ääres istudes, et minu olukord on paranenud ja jätkan igal juhul teekonda. 

Mis see järgmised 44 kilomeetrit siis ära ei ole? Aga ma panen selle must-valgelt kirja, et iial meelest ei läheks: 101 KM TALVISES METSAS POLE KERGE MATK, VAID VÄGA RASKE VÄLJAKUTSE! Nüüd on juba uneaeg ja ma pole iial varem päev otsa matkanud ning hetkegi magamata veel öö peale. Praeguseks on selge, et kell kaks öösel, mil pidime saunas juba olema, oleme alles poolel teel. 

Ja mul on põrgukülm! Teen tempot, ent teisi järgi oodates hakkab viimaks veel külmem. Järjekordsesse kontrollpunkti Tuhalaane Jumalaema Uinumise kiriku varemeisse jõudes ma vapun ja see pole pühadusest, vaid külmast. Loon endale illusiooni, et ses maagilises kohas võib soovida. Altari ees seistes soovin ma meile jõudu, ma soovin energiat ja et kannatusi oleks vähem. Kartes, et ise panustades midagi ei muutu, palun Madlilt abi ja ta mässib mind oma termokilesse. Sellesse samasse, mille vajalikkuses ma sügavalt kahtlesin. 

Pikad sirged metsateed annavad võimaluse kiiremat tempot teha ja teised jäävad veidi maha. Ma leian end ikka ja jälle unistamast. Enamasti oma kodusest voodist. Unistan nii, et unustan sootuks, kus kannatusterajal ma tegelikult olen. Varsti juhtub see, mille eest mind hoiatati: hallutsinatsioonid. Mõnd tumedamat kohta silmates näib, et see liigub ja ma tean kaljukindlalt, et tegemist on loomaga. Kohtan oma teel kitsi, mäkru ja isegi karu. Korduvalt muide. Jah, ma tean, et karud on talveunes, aga oma silm on kuningas.

Kell on 6 hommikul, kui jõuan halastamatute tõusude kiuste viimasesse Ennuksemäe tugipunkti. Seal ees ootav vabatahtlik on hea tuju maaletooja, kes räägib rohkem kui mina. Olen teda kohates rõõmus, kuni ta hakkab mingist maa alla ronimisest rääkima ja ma olen kindel, et tegemist on veidra rollimänguga, millest ma osa saada ei taha. Aga ta veenmiskunst on kõrgetasemeline ja siis, kui Madli ja Rihard järgi jõuavad, lähme me koos. Metsavendade punker, millest vägevamat pole ma näinud. Seal on soe ja hubane ning selgub, et nii mõnigi matkaja on kasutanud võimalust täna ning põõnanud seal hetke. 

Välja ronides teatavad Rihard ja Madli, et on oma tulemusega rahul ega jätka teekonnaga. Õudselt lihtne oleks olla solidaarne. Pealegi ma värisen endiselt, mille osas avaldab hea tuju maaletooja arvamust: "See on isegi hea, et värised. Kui enam ei värise ka, on sinuga kõik!". See mees ja kõik teised teeninduspunkti inimesed on umbes sama kaua platsil püsinud, kui meie matkanud. Mees, kes kell 6 hommikul rõõmu jagab ja nalja teeb, on medalit väärt. Sügav kummardus ka kõigi teiste tugipunkti inimeste ees. 

Küllap optimism nakkab ja pealegi see teadmine, et olen juba 82 kilomeetrit valu ning külma kannatanud ning nüüd katkestades oleks see kõik olnud asjata. Ma luban siin samas, metsavendade punkris, et mitte kunagi enam ei võta ma mitte ühtki ultrat ega sõgedate inimeste üritust ette, kuid täna püüan lõpuni minna. 

Üleväsinuna orienteerumisvõimetuna metsas on päriselt ohtlik. Ma palun alandlikult kahelt naiselt, kes lõkkeplatsil, kas võin nendega liituda. Nad ei tundu ülemäära rõõmsad, aga nõustuvad. Võib-olla pole neist jaksu vastu vaielda. 

Teadnuks ma, et Sakala kõrgustik ja Loodi põrgu ees ootavad, läinuks ma Madli ja Rihardiga ning juba oleks saunaski käidud. Aga ei, tõusu järel ootab libe laskumine. Laskumise järel järjekordne tõus. Mu tallaalused valutavad - juba ammu tegelikult. Kõnnin naiste ees ja ühel hetkel pole mul teist võimalust, kui lülitada sisse oma GPS seade ja mis ma näen: olengi rajal! Päris mitme pöördega saan täitsa ise hakkama. Mõnes kohas läheb valesti ka ja siis kõnnin tühja maad, kuni avastan, et naised on läinud teist teed. Lagedad põllud annavad õnneks võimaluse teisi silmast mitte lasta. 

Ja päike tõuseb. Ootasin seda hetke alates päikeseloojangust, aga olen liiga väsinud, et vaimustuda. 

Päikesega tõuseb ka tuul ja üldine külmatunne on endiselt alles. Ebamugavus sunnib kiiremini liikuma, kuni avastan end taas eksiteelt. Ka naised on eksinud. Koos on igal juhul parem eksida, kui omapäi. Jalutan nendeni ja me kõnnime kusagilt juhuslikult põllult üle ja viimaks leiame õige raja.

Ma tean, et minna on veel umbes kümme kilomeetrit. Maailma kõige pikemad kümme kilomeetrit, kui üks naistest pakub, et jäänud on veel vähemalt 15. Ma ei hakka vaidlema, aga tean, et ta eksib. Minu pähe ei mahu mitte üks lisakilomeeter. Lähen mööda kolgata teed, kus ilu enam ei märka ja lootused kõik on luhtumas. Talla all on mitu villi ja need annavad endast valusalt tunda. Kaitseväe saapad on maailma halvimad, arvan nüüd. 

Järjekordsed tõusud on halastamatud ja ma löön finišipaiga telefonisse, mis näitab: Holstre-Polli vabaajakeskuseni on veel mitu kilomeetrit. Jalad viiks edasi, aga vaim tõrgub. Jõuame suusaradadeni, kus laia naeratusega umbes 80-aastane suusataja peatub, et kiita. Tänan ja rõõmustan, kui ta ütleb, et vaid 3 tõusu ja 4 laskumist on veel minna. Hakkan lugema ja 16nda juures lõpetan tobedate tõusude, laskumiste loetlemise. Ja siis viimaks kõrgub finiš. Olen kõndinud kokku 109 kilomeetrit. Täiesti apaatne ja mul on ükspuha, et olen finišisse jõudnud. Kuidagi vaarun trepist üles ja mõtlen: millal pingutus rõõmuks muutub? 

Sel korral läheb aega. Magamine, joomine ning söömine enne ja siis olen vaikselt juba õnnelik. 

Täna ei anna ma ühtki uut lubadust ega pane end kuhugi kirja, aga kui kellelgi peaks huvi leiduma, siis maailmatasemel üritused nagu Taliharja Vanakuri, leiad: https://wilderness.ee/et/