Golfi tulemus nüüd käes! Uus kuu tõi aga kaheksakordse meistrist treeneri!

Igast teemast järjekorras. Enne veel, kui haigus mu võttis, sain kuu kokku võtta viimases golfi trennis. Pean tunnistama, et see ala jääb kripeldama. Kohe päriselt.

Viie trenni jooksul, täpsemalt 7 tundi golfi - sai selgeks tehtud põhitõed, milleks on grip ehk golfikepist õige kinnihoidmise asend. Sest kui see on selge, on mängus suur eelis ja golfikepp saab õigesti liikuma. Algasendi õppimine võtab kõvasti aega, ehk ka seetõttu sellele palju pühendasime. Et sõrmed oleksid õigesti risti, õige nurga all, et jalad oleksid täpselt nii, kuidas Torel ütleb. Täpsemalt on tema sõnastus nii: "Peab olema asend, kus jalad on õlgade laiuselt ning põlvest kõverdatud ja algasendis on ülimalt oluline, et ülakeha on ette kummardatud asendis nii, et käed saavad vabalt rippuda.

Minu nõrgaks küljeks oli ja jäi kindlasti chippamine ja puttamine. Millalgi, kui aeg on õige harjutan sel teemal edasi. Igal juhul kuupikkune treeningtsükkel lõppes ühe arvestatava mänguga. Jõelähtme Stone Course`i väljakul ja 6 rada. Esimesed kaks läksid sisseelamiseks, aga kolmandast saime päriselt mängu käima ning raja tulemuseks oli PAR ehk 3 lööki, mis on sellel rajal ettenähtud löökide arv. Järgmised rajad kulgesid suhteliselt hästi ja eriti tulid välja pikad löögid rauakeppidega.
Treener Torel arvas, et kui treeningutega jätkata ja mängimistega, on järgmiseks golfi hooajaks väga head eeldused olemas. No ta tegelikult ütles isegi, et olen sportlikult hästi ettevalmistatud ja õige treeninguga jõuan golfis väga kaugele. Äkki tahtis lihtsalt meelitada.

Aga siis, siis jäin ma nii haigeks, kui haige pole ma olnud aastaid. Esimesed kaks päeva arvasin, et lollitan viiruse minema. Tarbisin ikka oma lemmikut Carmolist, juurde elurõvedat Bittnerit ning jõin
ohjeldamatult ingveri-sidruni teed, kuid kolmapäevaks olin pikali voodis ja ei mingi vägi mind sealt välja ei aidanud. Tegelikult olin tõbine veel nädalgi jutti. Aga ilmselt tuli seegi mulle midagi ütlema. Näiteks, et nädalavahetused võta puhkuseks!
Aga nüüd on käes juba oktoober. Ja mõistagi toob see ka uue ala. Uue treeneri ja üldse on kõik uus. Ma ei saa muud hetkel veel öelda, kui et see treener lõpetas tippspordi aastal 2009. Siiski võistleb ta paar korda aastas Eesti meistrivõistlustel ja on ikka endiselt medalil. Üldiselt on ta kaheksakordne Eesti meister! Õhtul ootab temaga ees trenn ja siis annan teada, kes ta on, mis alal ta mind treenib. Seniks, püüa aimata?

Golfi galerii eest suur tänu Edmond Mäll
Võimaluse eest, Jõelähtme Golf
Ning treenimise eest Sulle, Torel Neider!

Golf on käkitegu

Hullumeelselt kiire nädalavahetus oli. Iga tegevus ise linnas ja magamiseks mul üldse aega ei jäänudki. Nii oli päris raske sundida end trenni veel ka, kuid Torel on nii tore, et kui lubatud, siis tuleb minna. Pealegi hakkab golfihooaeg läbi saama ja nii tuleb võtta, mis võtta veel annab.

Järjekordses trennis harjutasime chippamist ehk golfi lähimängu. Sain teada, et chippamisel on oluline algasendis saada raskus vasaku jala poole umbes 60% ulatuses, selleks et golfikepp tabaks palli õige koha peal ja kepilaba liiguks palli alt läbi. Mitte iial pole chippinud, väsimus oli võtmas mind, kuid päriselt hästi tuli välja. Kusjuures mul pole väga eeldusi antud taoliste tehniliste alade mängimiseks, kuid golfis tundub, et mulle on siiski midagi sünniga kaasas. Või olen liigselt enesekindel hetkel vaid. Või on Torel ikkagi nii hea treener, et ka kõige lootusetumates leiab ta meistrigeeni üles. Igal juhul hoolimata kõigest, trenn õnnestus ja innustus aina kasvas.

Sina aga, kes golfis veel eratunde pole võtnud ning chippamine ka selge pole, siis loe, mida Torel selle kohta kirjutab! "Chippamine on üks põhiosasid golfis, kuna lähimänguga on võimalik golfitulemust kõvasti parandada. Samuti on chipi tehnika üks osa golfi täislöögist ja seda just tabamishetkel. Chippamine õpetab lihtsaid tõdesid, kuidas pall üldse kokkupuutel golfikepi labaga lendu läheb. Samamoodi, kui lisada rohkem hoogu saab kõrgema lennutrajektoori ning vähem hoogu, lööb palli madalalt. Väga oluline on käte ja õlgade vahelise kolmnurga töö. Ainult randmetega chippamine on ebatäpne ning ei taga head tulemust. Tähtis on hoida pea paigal kui hoovõttu teha ja läbi löögi peab tundma, et keharaskus kandub vasakule. Seejärel hoia lõppasendit, kuni pall maandub. Selleks, et õppida õigesti suunda võtma, tuleks harjutada nii et paned teise golfikepi maha ja see suund peaks näitama natuke sihtmärgist (lipust) vasakule. Kogu golfi harjutuskava peaks sisaldama ca 60% lähimängu harjutamist."

Lihtne ju! Golf ongi lihtne ala, kui alustuseks mõned eratunnid profilt võtta. Hilisem ümberõpe on juba keerulisem.

Jooksuvõistlus golfi juba ei sega

Kui nii nõutud treeneriga kui seda Torel on, juba trenn on kokku lepitud, siis ei loe ei seljataha jäänud veinikad ega ka rammestunud lihased. Kasvõi otse jooksult, rampväsinuna, kuid golfi tuleb minna. Õnneks oli lihas soe ja täna ma kuidagi kohe ootasin golfitrenni. Ennekõike, sest mõtlesin, et mida küll tänaseks on ta valmis mõeldnud ja kuhu see kõik mind viib.

Tund aega oli sel korral ette nähtud ja aeg läks käima kohe.
Põhifookuses oli golfi ABC ehk hoie ja algasend. Seejärel tegelesime hoovõtu paika saamisega. Tähtis on golfis tunda end algasendis nii, et oleks hea tasakaal, samas peab olema keha raskuskese pisut allpool kui seda normaalselt püsti seistes. See omakorda tekitab efekti, kus käed saavad rippuda vabalt, mis tagab kätele õige liikumise. Väga veider asend, et mitte öelda väljakannatamatu. Vahel mulle tundub, et Torel laaseb mul neid asendeid võtta nalja pärast ja siis ise teeb veel pilti, et hiljem kodus naerda või midagi.

Aga ta jätkas: "Hoovõtus peab saama ülakeha ja alakeha pööratud paremale sellisena, et pea jääks paigale ning keha ettekallutatud asend väga ei muutuks ja on ülimalt oluline hoovõtus saada vasak käsi sirgeks ning golfikepp peab vasaku käe suhtes olema ca 90 kraadise nurga all suunaga taeva poole." Väga lihtne ju! Golf ongi lihtne. Tuled kohale ja püüad pallile pihta saada, enamuse ajast saad iseenesest. Ja hasart aina kasvab!

Seejärel tegime tööd hea tabamuse saamiseks, ning selleks peab golfikepp liikuma palli alt läbi, nii et tabaks ka maapinda. Kui õigesti muru pealt lüüa, siis peab peale palli ja golfikepi vahelist kontakti maapinnalt ära lendama ka väike murumätas. Seejärel võtsime kasutusse erinevaid golfikeppe - Sandwedge, raud 9 ja puu 5. Puu 5’ga ehk avalöögikepiga lõime tii pealt (väike tikk, mis palli alla pannakse, et tabamust oleks kergem saada). Puu kepiga lüües on oluline, et pall asuks algasendis natuke rohkem vasaku jala pool, kuna palli tuleb nüüd tabada õhust, mitte enam maapinnalt. Pikimad löögid puuga kandusid üle 100 m. Hea algus tehtud, et golfirajal avalöögiga hätta ei jääks.

Kui ma kuulsin õigesti, siis korra ütles Torel, et olen sündinud talent. Et kui mõni edukas golfiklubi tahaks ettepanekuid teha, siis olen avatud pakkumistele.

10 kilomeetrit laastab, kui kõik valesti teha

Palun kergemat karistust!
Ma tegin taas kõik valesti. 1. Ei tarbinud piisavalt vedelikku 2. Õhtu enne võistlust jõin paar, või kolm,klaasi veini (mistõttu magasin halvasti). 3. Ei söönud hommikul midagi, tegelikult ei joonud ka.

Kuid lubadus sai võitu ja nii ma Tallinna jooksu starti asusin. Kusjuures enne avastasin maratonirajalt ühe toreda tuttava ja teades, mis tunne tal seal on, viimased kilomeetrid käsil, võtsin kõrvale. Niisama, et toeks olla, sest kui aus olla, siis minu suurvõistlustel on abi ja tuge olnud palju enam, kui oodata osanuks. Pealegi, tean, kui tähtis kasvõi mõni hea sõnagi neil hetkedel on. Samas, see paar-kolm kilomeetrit, päris korralikus tempos (mu tuttav on ikkagi sportlane), võttis mu läbi. Mõtlesin taas, et kas ikka peaks 10 kilomeetri starti sammuma. No tõesti, 10 kilomeetrit ju kõigest! Enam ei saanud loobuda ka.

Paarkümmend minutit tagasi soetatud kaerahelbeküpsis suus ikka veel ringi käimas, kurk janust kipitamas, asusin starti. Kohtusin veel enne Venno Loosaarega ja mõtlesin, et las ta siis jookseb minust mööda täna. Ja kõik need teised tuhanded, võib-olla isagi kümned tuhanded. Keegi peab olema viimane, keegi peab olema nii tugev, et olla viimane ja ma võin ju siis olla. Mitte tugev, aga viimane.

Palav hakkas kohe. Riietus oli päris vale, kuigi ma olin vähemalt ilus. Mul olid uued Luhta spordipüksid - need olid ka motivaatoriks tulla, sest milleks uued püksid, kui neid kanda ei saa. Kileka viskasin seljast ja jooksin ikka väga napis. Janust siiski ei pääsenud ja nii ootasin joogipunkti eriti pikisilmselt. Teate, et väsimus on vähemalt kahekordne, kui vedelikku ei tarbi piisavalt?

Jõudsin joogipunkti Russalka juures. Jõin kui kaevul. Kõike ja palju. Siis nägin Kerti, täpsemalt Rademari-Kerti, kes on hull sportlane ega mõistnud, kuidas saab ta minuga ühes tempos olla. Tema rääkis, et oli maratoni ära jooksnud ja nüüd mõtles trenni mõttes 10 veel otsa teha. Uskusin, sest see kõlas ta moodi külla. Aga siis selgus, et tegelikult on hoopiski suurema kambaga koos tulnud kümmet jooksma. Nii äge idee! Kamp koos ja joostakse aeglaseima tempos, toetades sel viisil grupi nõrgeimat. Tegelikult toetas Kert mind ka. Pigevalt takka hõigates, kui ma enam motivatsiooni ei leidnud, samas sugedes veinitamise eest.

Venitasin, mis ma venitasin, kuid jõudsin finišhisse. Ilmselt läbi aegade kõige halvem 10 kilomeetri aeg üldse. Mõtlesin, et äkki hakkan lihtsalt vanaks jääma? Aga samas, mu klassiõde Jõgeva päevilt Kaisa Kukk jooksis eile seal samas, ainult et maratonis rekordi, seega ei saa vanuses see seista. Ilmselt lihtsalt põhjuses, et jooksutrenni pole ma teinud ja kord nädalas sörk ei lähe arvesse.

Aeg: 1 h ja 13 minutit. Hea trenn, teiste toredatega koos. Ja karistada pole mind vaja, juba sain kätte!

Kõik on uus septembrikuus!

Võib-olla oled kuulnud, et viimasel ajal pühendan töö tegemisele enamgi aega ja mõni on ehk ka arvanud, et spordiaasta jääb nüüd sootuks katki, aga ei, sellel ei lase ma juhtuda. Sest esiteks on lubadus lubadus ja teiseks, ka TV3 avalike suhete juhina tuleb sporti edasi teha, sest vaid tugev füüsis annab eeldused heaks vaimutööks.

Vihjeid septembrikuu alale leidus varemgi - tõepoolest, selleks on golf! Mu hea sõbranna Riina tegi eeltööd selles osas minuga juba mõnda aega ja nii ma selle alani jõudsingi. Sissejuhatuse sain Muhu Göörlilt, kuigi seal ise kätt veel valgeks ei saanud ja jälgisin mängu eemalt.
Aga nüüd siis. Täna oli see päev. Jõelähtme golfiväljak ootas, ühes Torel Neider`iga, kes kuuks ajaks ka mu treeneriks on saanud. Golfimaailmas tuntakse teda kui omaala spetsialisti, seega olen tõepoolest parimates kätes, et kuuajaga golfiga tuttavaks saada.

Alustatud sai algasendi võtmisest ning gripi ehk käte hoidmise harjutusest. Parajalt tehniline tundus see ala juba päris alguses, sest selgub, et õiged asendid nii käte kui ka kehahoiakus on golfis aluseks, sest see tagab golfikepi õige liigutuse ning õige algasend hoiab hästi tasakaalus. Kuna golfiswing on kiire roteeruv liigutus ümber oma telje ehk selgroo, lisas Torel. Golfis kasutab inimene praktiliselt kõiki oma keha lihaseid liigutuse tegemiseks ning maksimaalse pöörde tegemiseks tuleb asendid eelkõige paika saada. Kuigi pean tunnistama, et valu tundsin vaid labakätes ja nii jäi mulje, et vaid need saavad trenni.

Kui algasend ja hoiak olid enamvähem paigas, siis tegelesime golfiswingi õigesti liikuma saamisega. Et võimalikult palju hoogu tekitada golfikepi liikumisse, siis peab tehniliselt õigel ajal õigeid asju tegema. Öeldakse, et golfiswingis peab paigas olema ca 20 000 pisiasja ning kui alguses saada tööle kasvõi 5, siis ollakse juba õigel teel. Golfis on ülimalt oluline pöörata lõpuni läbi ja seda nii alakehast kui ülakehast. Samas peab golfis olema meeletult kannatust (mul on sellega alati probleeme olnud, olenemata alast), sest õiged golfilöögid tulevad, siis kui tehnika paika loksub ning keha on piisavalt lõtv. Ma hetkel veel isegi ei unistanud millegi paika saamisest, pigem püüdsin aru saada, milles golfi võlu üleüldse seisneb? Tean veel paari tuttavat lisaks Riinale, kes on sellega algust teinud ja ma võiksin vabalt neid lausa golfisõltlasteks nimetada.

Kui pikad löögid hakkasid täna juba välja tulema, siis oli aeg õppida puttamise algtõdesid. Puttamine on tegevus, mis toimub griinil ja griin on selline vastav väljak. Selles on oluline tunnetus. Tehnilise koha pealt võib ju olla lihtne arvata, et löön aga palli auku, kuid kuivõrd griinid on suured ja korralike kallakutega peavad puttamises paigas olema kaks põhiasja - suund ja tugevus. Viimasega oli täna halvasti, jõudu tundus mul liigselt olevat ja pidevalt toseerisin sellega ka üle. Järgmine trenn toimub pärast Tallinna jooksuvõistlust, seega on lootust, et jõudu on vähem ning ehk õiget tunnetust enamgi. Igal juhul golfiga on algus tehud!

Nagu parim lauamäng pimedal sügisõhtul - aga kuus korda põnevam!

Lisaks kasside päästmisele ja tervisespordile tuleb vahepeal ajule ka tegevust anda - EscapeRoom väljakutsed on selleks suurepärane vahend! Proovisime täna Eliisi, Kertu, Kreeta ja Olegiga eelviimase taseme väljakutse ära.
Mis te arvate, kui alla poolte tiimidest suudab “Taken” väljakutse lahendada, kas meie tiim sai hakkama?
Ausalt - saime end tõeliselt proovile panda.

Aega on 60 minutit. Sekundid hakkavad tiksuma ukse avanemisel…
20 minutit põnevust, uurimist, katsetamist, mõtlemist, arutamist - ja järsku märkad, et ootamatult on juba möödunud 20 minutit! Vaid 40 minutit alles!

Kiirustad, rahustad üksteist, arutad olukorda, mõtled järgi, uurid veel, katsetad. Katsetad uuesti, mõtled, arutad teistega, jagad ülesandeid, kuulad sõna - täiuslik meeskonnatöö harjutamine!

Kuigi me 5 oleme väga erinevad inimesed, suutsime kõigi paremad küljed suurepäraselt tööle panna, üksteist palju paremini tundma õppida, nuputada ja nautida! Siiski, kust see kood leida? Või kuidas avada järjekordne tabalukk? Issand, kuidas see hirmutav heli ja pimedus segavad!

Ja alles on jäänud vaid 14minutit!
Ülesanded saavad sekunditega jagatud! Näpud ja ajud töötavad! Küsid ühelt nõu, jagad ise tähtsat infot teisele…
Veel viimased sekundid tiksuvad!
15 sekundit oli veel jäänud...

ja hakkama saime!

Suurepärane tiim - nendega läheks luurele küll!
Ja lähemegi - järgmisel nädalal uuesti - proovima kõige raskemat väljakutset, mille vaid 7% tiimidest suudab lahendada.
Hoia meile pöialt!
Lõppkokkuvõtteks - soovitan kõigile minna!
PS! kahjuks ei saa detailidest rääkida, sest nii saab iga tiim end ise proovile panna. Ja spikerdada ei tohi :)

Elerin Urbalu

10 päeva metsas ja 200 km: TEHTUD!

Viimasel ööl sõba ma silmale ei saanud ja usun, et see probleem vaevas paljusid. Esiteks oli Keibu laagripaik rahvast pungil ja teiseks, veel ööselgi saabus uusi matkajaid, kes tulid, et viimane päev kaasa teha. Jaanus Võrust tuli hõrgu suitsusingi ja erinevat moodi suitsuvorstidega ning ma vannun, et olime kui mesilased seal ümber – hoolimata hilisest tunnist ja ehk ka väsimusest. Kaubaks läks kõik.  

 Hommik koitis, siis ega väga vahet polnud, sest magada polnud saanud. Kuigi olin vahepealsel ajal salvrätikutest kõrvatropid meisterdanud ning püüdnud magada ühel ja teisel küljel, käed kõrvade peal. Start läks rannalt ja matkajuht Alar tegi esimese möönduse ning lubas sel päeval veepiiril matkata, kuigi ka RMK rada lookles lähistel. Distantsiks oli umbes 14 km ja ma otsustasin, et viimase päeva puhul jätan koti autosse, et aga rohkem koormust saada, kõnnin kogu raja paljajalu. Ahjaa, ranna osa bikiinides, et vähendada valikulist päevitust, mis päevadega saavutatud.

20 inimest kõndimas ühes suunas, ujumispeatustega. Imeline on Nõva rand. Ja muide, nii palju kaldale ujutud millimallikaid ei ole ma veel elus näinud. Esimesi asusin päästma, kuid siis sain aru, et kõiki ei suudaks vette abistada. Loodusteadlane Lota ütles, et las nad jääda, keegi saab kõhu täis ja nii on loodus tasakaalus.

Rajale pöördusime alles poolelt maalt. Tee viis läbi järjekordse rikkaliku mustikametsa. Korilased ei suutnud end tagasi hoida, kuid tuli ikka ka suhu marju korjata, sest kes teab, kas sel aastal õnnestub veel metsa saada. Jäime taas Leaga omavahele, jutustasime nii, et rada aegajalt kadus. Võõrast saavad matkarajal tihti uued ja head sõbrad, sest müra pole – on vaid inimesed ise. Allikajärv, mida rahvakeeli kutsutakse ka Tantsujärveks, paistis ja kohal me olimegi! Naljatledes sain võitja tiitli, sest jõudsin sinna alustajatest esimesena. Medalit ootan siiani, kuigi ka tiitel kõlas vägevalt. Kes soovis, sai veel rabajärves end kasta ja mõni läks veel seenilegi. Teised tähistasid pühapäeva, matka lõppu ja lihtsalt head seltskonda.  Alar, Heleeen, Häli ja mina käisime kümme päeva ja kokku 200 km Aegviidult Perakülla välja. Iseend kutsusime hellitavalt Alar ja tema inglid, kuid mees nimetas matka lõpuks tiitli ümber: väänikud! Alar ja lihtsalt väänikud.

Ongi kõik selleks korraks. Lõkke ääres räägitud jutud jäävad lõkkeäärde, ütleb iidne matkatarkus. Kel soovi neist osa saada, tuleb omad jäljed rajale jätta. Eestimaa metsarajad on seda väärt, sest kui millegi poolest oleme eriti rikkad, siis see on just mets. Mingem metsa ja saagem rikkusest osa!

Aitäh kõigi nende hetkede ja postiivsete emotsioonide eest: Alar, Sven, Häli, Heleen, Külli, Tõnu, Meelis x2, Lea, Liisa-Lota, Priit, Aigar, Steve, Jaanus, Jarek, Kairi, Kadri, Helina, Kristjan, Nelli, Nora, Kalev, Tineke, Kadi, Rainer, Sirje, Andre, Jaan, Kristel, Katrin, Margit, Tanel!

Üheksas päev. Fekaali-Jareki juhtumised

Ma pean alustama Jareki üleelamistest. Eile, kui ta poolel teel Vihterpalu poole sõitmas oli, astus bensukas ta juurde ülikonnas härrasmehelikult käituv purjus mees. Palus küüti ja Jarek tegelikult eriti ei tahtnud teda peale võtta, kuid mees ikka palus ja heasüdamlik Jarek leebus. Sõit tehtud, mees läinud, tundus kõrvaliste Jarekile kuidagi märjavõitu. Selgus, et vanahärra kusi ta istme lihtsalt täis. Sellega tema kannatused veel ei lõppenud, sest eile, kui ta Vihterpalus me laagris telgi püsti pani, tundis küll halba haisu, kuid hiljem see vähenes  ja tähelepanu enam ei väärinud. Hommikul Kairi aga kurtis, et ikka kuidagi halvalõhnaline oli olemine ning madratsit välja tõstest läks olukord täitsa hulluks. Selgus, et Jarek oli telgi püstitanud otse fekaali peale, selle veel lamades laiaks ka litsunud. Kellegi looma fekaal. Issand kui rõve, mul on endal ka halb kirjutada, aga no see juhtus ja nii sai Jarek uue nime: Fekaali-Jarek.

Enne laagrist liikuma saamist õnnistas ilm meid veel korraliku vihmasajuga. See ei heidutanud ja peagi asusime teele, et õhtuks enam-vähem Lepaaugus olla. Rada oli ette teada, et on täna imeline, mööda mereäärt ja imelist suvituspiirkonda. Ainult 16 km oli planeeritud. Kes soovis, püsis rajal, kes mitte, sai liikuda mööda merejoont, otse paekaldal. Grupp püsis enamvähem koos, kaugemale jäid vaid Tanel ja Margit. Viimane tervislikel põhjustel, sest jalad villide poolt võetud ja nii sai temagi uue nime: Lonkur-Margit.
Teel sai maiustada tikritega, magesõstardega, mustikatega. Mererannast võis korjata merekarpe ja loodusteadlane Lota õpetas neid tundma ka. Teiste seas said täna selgeks: vesiking, punntigu, tõruvähk, südakarp, liiva-uurikkarp, söödav rannakarp, balti lamekarp. Lisaks päästsime ära ühe millimallika ehk meriristi. Ja nagu tavaliseltki, astusin täna ogaliku jalga. Ei midagi hullu, kuid korraks oli valus ikka. Parmud olid mõnes kohas täna kurjad ja eriti Lea vastu, sealt sai temagi nime: Parmu-Lea.

Laagrisse jõudes kiskus ilm taas vihmale. See on ehk ka ainus, mida matka korraldajale ette saame heita –

tänast ilma. Meie läksime Lea ja Häliga vihma kiuste kohe ujuma ja minek õigustas end igati. Ning just siis, kui pool laagrit olid telkides unelemas ja teine poolgi grupist plaanimas sama teha, astus laagrisse sisse sõidul käinud Fekaali-Jarek ja lihtsalt Kairi ning tõid meile kotitäie jäätist. Korralik jäätisepidu läks lahti. Mõned täna lahkusid, kuid loota on, et öösel ja hommikulgi tuleb mõni veel juurde, sest homme on ju ikkagi matka viimane päev ning ühtlasi lõpupidu. Isegi Jaan Sööt on lubanud tulla ning privaatkontserdi anda. Eks uuel nädalal ole näha, kuid ma ei kujuta enam ette elu teisiti, sest Sveni ju pole, kes söögi pidevalt valmis teeks ning igati aitaks; Alarit, kes jagaks juhtnööre, kuhu võib ja peab minema ning Häli, kes kõigile kõike laenab ja kingib ning tegelikult teisi ka, kellel tekkinud omad olulised rollid siin matkal. Aga üks on kindel, kui Alar tõstis toosti tänase terviseks, et jälle oleme sammukese surmale lähemal, siis Heleen teab seda iidset matkatarkust, et matkal veedetud päevad kalkuleerib vanajumal maha.

Kaheksas päev. 26 kilomeetrit Vihterpaluni

Õhtune naeruteraapia sai alguse ikka jälle Heleeni algatusel. Lõpuks ei saanud keegi aru, miks naerame, kuid naerame. Mina pikalt ei jännanud, sest uni on oluline ja seda ka metsas. Öösel togisin ema umbes neli korda, kui ta norsata julges. Lõpuks tundus, et togimine oli juba käe sees ja tegin seda automaatselt, loendamata. Hommik koitis seal imelises Padise laagris ja kohe oli selge, et täna tuleb päikesepaisteline päev. Jälle. Hommikusööki ma ei söönud, sest õhtusöök veel oli mulksumas sees. Me ei ole tegelikult siia sportima tulnud, vaid sööma ja nautima, ausõna.
Ekspeditsioonijuht hoiatas, et asjade kokku panekuks on aeg limiteeritud ja maa on tänaseks planeeritud pikk. Kella 11 ajal asusime lendleva sammuga teele, Padise mõisa juurest haarasime kaasa seenespetsialist-teadlase Margiti veel ka. Tõi kaasa oma supermaitsvaid muffineid ja taassaabunud Tõnu ostis soovijaile veel kohvi ka.

Suur grupp peaaegu koos, kuid omad jutupaarid tekkisid siiski kohe. Mina jäin Leaga ja jutud olid nii põnevad, et tegime väikese pausi sisse alles siis, kui ema oli vaja otsida. Rainer hoiatas, et vanaemal tuleb silm peal hoida, et ta ära ei eksiks. Pikem paus tuli aga sisse siis, kui jõudsime Harju-Ristile. Järjekordne poekülastus tegi meid rõõmsaks, nagu lapsemeelseid ikka. Ostsime seda ja teist ning ootasime järgmisi saabujaid. Kohalik Ahti tuli meid ka tervitama ja juttu vestma, sest tema on plaaninud varsti endale tütarlapse hankiga. Pakkusime Häli välja, kuid kaubaks ei läinud.

Pool teed seljataga, jõudsime veel kirikusse ka. Kes julges, see sisenes. Lea leidis samast sugulase viimse
paiga lausa, meie Häliga käisime aga kiriku vetsus. Edasi viis tee põldude vahelt, osalt metsatee. Üldiselt aga, kui eile oli spaarada, üleeile ravirada, siis täna oli selline tavaline pokurada.Üheskoos ja enesekindlalt sammusime märke lugedes, kuid siis ühtäkki need kadusid. Suur juht ju õpetas, et märke tuleb lugeda ja seal me seisime, märgid otsas. Keegi luges siis kaarti ja keegi oskas lausa gpsi käivitada, sest midagi oli kindlapeale vussis. Ja siis keegi hõikas õigelt suunalt ja selgus, et Alar, rajameister, ise ka eksib sel lõigul vahel ning märgid on lihtsalt valed saanud. Pole hullu, saime õigele suunale tagasi, sest laager asumas reede puhul Vihterpalu jõe ääres. Nüüd olid jalad villis paljudel ja mõned tegid ka jalanõude vahetusi omavahel ning otse tee ääres. Mina vahetasin saapad plätade vastu ja sobival pinnasel käisime Häliga lihtsalt paljajalu. Lõpp läks väsitavaks ja eriti ei viitsinud enam mässata. Just siis tuligi me laagripaik ja sai koheselt jõkke ronida. Vesi nii madal, et tuli hästi valida, kus saab pikali visata nii, et enamvähem vees. Pärast seda jõudis kohale ka Katrin oma überarmsa koera Cherryga ning Jarek pruudiga. Ja Margiti abikaasa veel ka. Äkki veel keegi, kes meelde ei tule - igal juhul on kamp juba paarikümne ringis. Pealegi ärgem unustagem, et Margitiga koos tulevad alati ka fantastilised toidud, seega täna öösel me ei maga, vaid sööme. Jälle.

Seitsmes päev. Käisime välismaal

Ärkamine Paekaldas tegi eriti rõõmsaks. Mingi teatud positiivne rutiin on lausa tekkinud. Ärkad ja oled kohe rõõmus, sest pole põhjust kurvastamiseks.

Hommikusöögiks tegime juustuleiba ja kes tahtis, käis Rummu karjääris ujumas ka. Siis küpsetas Heleen Lote pannkooke, nagu ikka. Seejärel saime selgeks magusa laisklemise, sest ees oli kõigest kuus kilomeetrit matka ning järgmine laager planeeritud Padise linnamäel. Enne kui minema saime, retsis Kata mu jalgu ja lõikas puruks kõik tekkinud villid, viinaga sai üle valatud ka. Ja matkaga ühines legendaarne metsiku looduse eest võitleja-Kristjan koos naise ja 2-aastase Noraga. Viimane on hetkel noorim matkaja meie kambas.
Retk läks Rummu äärest. Imeline paik, päris kohe nagu välismaa ja kui tahaks jonnida, siis juhiks tähelepanu vaid prügiprobleemile, aga ma usun, et need kaabakad, kes selle taga on, on oma karistuse juba saanud, sest karma ei unusta. Rainer pidas ka hästi vastu, sest onu Alar lubas, et täna saame mäkke ronida. Enne leidsime aga põldmarja paradiisi, korjasime kuniks 1938ndast pärit katelok ääreni täis (õhtuste pannkookide tarvis). Muide, just aastal 1938 avati ka Murru vangla kivitööstusena, selline kokkusattumus siis täna. Seejärel ronisime mäkke, esialpinisti juhtimisel - Rummu aherainemäkke. Kõik õhkasid, justkui esimest korda välismaa. Pärast seda oli ideaalne hüpata külma Rummu karjääri, et värskendada end vähe, sest ilmataadiga on Alar ikka korraliku kokkuleppe sõlminud.

Enne laagrit jäi teele veel ka Risti ühes kahe poe ja kohvikuga. See oli esimene kord selle matka raames, mil Alar meid kohvikusse viis. Sinna võinuks me jäädagi, sest enam ei ole me harjunud, et tellida saab kõike, mida hing ihkab. Lõõmav päike ja fantastiline kohalik kirjandus tegid olemise veelgi ideaalsemaks. Heleen korraldas omaalgatuslikult veel nätsupeogi ja kõik said uued tatood ka. Alar protesteeris, sest talle ei meeldi tola mängida. Kui vaid Oru hotelli oma oleks leidunud, siis mõtlenuks. Meie teised mäkerdasime end siiski piltidega kokku.

Lõpuks, kui reaalsustaju juba kaduma hakkas, tuli teekond laagrisse ette võtta, läbi rikkaliku mustikametsa ja tegelikult ei saanud me enne rahu, kui ka mustikamoosi tarvis vajalik kogus kokku oli korjatud. Heleeni , Lota ja Priiduga veidi siis eksisime, kuid lõhna peale leidsime õige tee looduskaunisse laagrisse. Sealt edasi jätkus töö sektsioonides, et järjekordne õhtusöök valmis saada ning siis tuleb vist jälle tähistada – tänast päeva ja Lea tütre sünnipäeva ka. Nii palju põhjuseid rõõmustamiseks. Ahjaa, kullide tegevust jälgime ka, sest nemad on siin samas oma poegadega pesitsemas.