Raskuste kiuste: Kazbeki tipp 5047 tehtud!

Kui ma paar kuud tagasi Alar Sikule lubasin, et nüüd ma tõesti lähen ja teen Kazbeki tipu ära, siis ta enam ei uskunud mind. Neid sügiseid, mil sama veksli välja olen käinud, on olnud päris mitu. Ikka ja jälle on töised kohustused olulisemad olnud ja tipp on kaugeks jäänud.

Sel aastal ei jätnud ma jonni ja panin end käbedalt kirja, sest ei ole midagi olulisemat, kui aeg-ajalt end mugavustsoonist väljuma sundida. Kodinad pakkisin kokku tund enne lennuki väljumist, tõmbasin jalga tutikad matkasaapad ja läksin. Vaim oli valmis, sest Kazbeki tipp on koguni tuhat meetrit madalamal kui Kilimanjaro, kus mõni aasta tagasi käisin. Olin veendunud, et see Kazbek on üks tore jalutamine ja pealegi kasulik maratoniks valmistumise eel.

Kümme eri tausta ja kogemusega matkajat ning matkajuhid Alar Sikk ning kohalik mägede mees Leri Niguriani alustasid oma teekonda Kazbeki tipu poole reedel, 8. septembril. Esimeste tundidega oli selge, et tegemist ei ole muretu jalutuskäiguga alpiaasal, vaid juba esimene päev nägi ette ligi kilomeetrist tõusu. Mina liikusin muidugi teokiirusel. Kilimanjaro kogemusest: kõrgele jõuavad need, kes annavad aega aklimatiseerumiseks. «Mägi on laiskadele,» nagu Alar armastab öelda.  Higi tilkus ja kott tundus ebaõiglaselt raske. Kiviklibu vahel tatsamisest määrdusid peagi mu uued matkasaapad. Hea, et lokid veel peas püsisid. Hirmu tekitasid pidevalt teele jäävad kadunud ja surma saanud mägimatkajate mälestusmärgid. «Poolakad peamiselt,» rääkis Alar. Ka päev varem oli üks poolakas oma elu mäele jätnud – tervisehädad, teadsid teised rääkida. Liustiku praod neelavad matkajaid, kes siis ehk kunagi aastakümnete pärast välja sulavad.

Esimesesse laagrisse jõudes oli teada, et öö veedame me telkides. Alar teab ka minu külmakartlikkust ja nii kirjutas ta ette ööbimise selliselt: kolm inimest telgis, mina matkajuhtide vahel. Sest need kaks on ahjud ise. «Ei midagi isiklikku, mäel tähendab see ellujäämist,» on Alar varem rääkinud. Suure juhiga matkal vaidlemine tähendab viivitamatut tagasi saatmist. Ma ei söandanud proovidagi mitte.

Hommikul paistes silmadega ärgates sai laager kokku pakitud ning ees ootas ligi neljatunnine matk põhilaagrisse Metos. Majas ööbimine sakste kombel, kujutasin ma ette. Lootsin, et pakutakse arbuusi ning hommikuks saab korralikku masinakohvi ka. Aga lootus on lollide lohutus.

Kenade joonistustega kivihoone keset liustlikku paistis kaugelt ilusam, aga vähemasti ootas meid tänu tutvustele ees maja parim tuba – puidust narivooditega. WCd klassikalises mõttes seal polnudki. Oli ühest otsas lagunema hakanud puuputka, mille seinast otse mööda kaljuseina nirises see, mis sadade mägironijate poolt sinna jäetud. Äärel seistes tuli vaadata, et kuhugi sisse ei astuks. Kõvemad tegijad said abi labidast, et suurem kraam eest lükata. Mina, esteet, eelistasin looduslikumat lähenemist ja see tähendas kividevahelist miinivälja. «Rõve ja veel kord rõve,» mõtles esteet iga kord, kui tekkis vajadus. Aga inimene harjub, kui muud üle ei jää.

Pesemisega olid seal Metos võimalused sellised, et võimalust polnud. Kes väga soovis, sai nirisevast voolikust sulaveega end veidi loputada. Hägune, vahel päris liivane vesi. Ja sedagi sai ainult siis, kui vett oli – külmema ilmaga jäätusid torud kinni ja tuli soojemaid temperatuure oodata. Joogiks oli seesama vesi – kel seedimine kannatas, sest üldiselt me steriilsuses ärahellitatud inimlapsed vaevlesime kõhulahtisuse käes. Üks suurem kamp sai lausa ühise kõhuhäda kaela ning neil tuli tipuvallutus peast pühkida ja otsemaid tagasi Kazbeki külla pöörduda.

Kõige keerulisem seal Metos ei olnud aga tingimustega harjumine, vaid kannatuse proovilepanek. Kas mäehaigus tabab nüüd või hiljem? Kas ilm lubab viimaks tipu ette võtta? Millal uni saabub? Kõrgustes on unega paljudel probleeme. Suure kambaga ühises toas magamine ei aita sellele kaasa: kes norskab, kes jookseb peldiku vahet. Kõrvatropid olid mul kaasas parimad, mis leidumas, aga unega oli halvasti sellest hoolimata. Ja lõpuks on ikka nii: kes ei maga, see tippu ei tee.

Kolmandal päeval ootas ees tõus ligi 3800 meetri peale. Aklimatiseerumise eesmärgil. Väikese kabeli juurde ja sellega sai paar tundi päevast taas veedetud. Alar õpetas mäetarkusi: milline on õige samm ning kuidas vältida libisemist. Ülejäänud päev möödus vedelemise tähe all – nagu mägedes mõistlik. Söögiks keetsime vaheldumisi kartuliputru, makarone ja tatart. Kohalik lihakonserv juurde, kel seedimine kannatas ning isu jagus.

Neljanda päeva hommikul oli esimene reaalne võimalus tippu teha. Läksin magama täisvarustuses: jope seljas ning müts peas, et plaani järgi kell 2 öösel liikuma asuda. Äratust ei tulnud, sest ilm polnud siiski soodne, otsustasid matkajuhid öösel taevasse vaadates. Vaim oli mul valmis, kuid mäel dikteerib liikumist ilmastik. Tuli aja surnuks löömise eesmärgil taas aklimatiseeruma ronida, järgmise künka otsa. Ja siis veel logeleda. Ja pannkooke kivide vahel küpsetada.

Viienda päeva eel ei maganud ma mitte minutitki. Aga jope oli jälle seljas ja müts peas, et ehk ikka on minek. Ärevus oli hinges ning samal ajal võttis väsimus võimust. Olin öid magamatuse all kannatanud. Vähkresin voodis tunde ja siis tundus juba, et kell on ilmselt nii palju, et tänagi ei asu me tipu poole teele. Ühel hetkel tundsin raskust hingamises ja kujutasin juba ette, kuidas kopsuturse mind nüüd tabab. Hirmsad mõtted kadusid hetkeks meelest, kui järsku sebimiseks läks. Selgus, et tänane ilm soosib tippu ronimist. Riidesse, kaasa kassid, kirka, vöö ja karabiin. Minek! Läbi pilkase pimeduse tipu poole – ees ootas plaani järgi 15 tundi kõndimist. Maha jäi meist vaid üks naisterahvas, keda mäehaigus tõsisemalt kimbutas. Paraku ei jäänud ta ainsaks.

Peagi otsustas üks noormeestest, et magamatuse tõttu pöördub ta teelt tagasi. Ja siis veel kaks matkalist, kelle taust ning kogemused andsid alust arvata, et just nemad jõuavad kõige kindlamalt tippu. Iga kord, kui keegi ümber pöördus ja loobus, tundus mulle õigem kaasa minna. Magamatus oli peamine põhjus, mis vaimu nõrgestas. Ja siis muidugi kopsuturse, mille peatses saabumises ma nüüd juba päris kindel olin. Lõpuks sain ma teel Alari kätte ja uurisin, millised on kopsuturse sümptomid. «Silmade ees hakkab virvendama,» ütles Everestil käinud mees ja ma kui ma nüüd silmad korraks sulgesin, olin veendunud raskes tervisehädas. Virvendas tõesti. Küsisin Priidult siis, kas ka temal on ka raske hingata ja ta vastas, et kuigi ta on astmaatik, siis raskusi pole. Doktor Jukkum oli iseendale pandud diagnoosis vankumatult kindel.

Varsti oli selge, et oleme jõudnud punkti, kust iseseisvalt tagasi pöörduda meil enam ei õnnestu ja see tähendab, et ühe inimese loobudes tuleb tagasi minna kogu kambal. Seda suuremaks kasvas pinge ja raskemaks muutus hingamine. Priit oli see, kes neil hetkedel suureks toeks oli ja õigeid sõnu oskas öelda. Korra lubas isegi, et kui ära väsin, võib ta mu süles tippu tassida. Nagu see oleks mingisugune Munamägi!

Kivine teekond sai läbi ja liustikulise tee alguses said kassid jalga. Esimest korda mõistsin kirka vajadust. Varvastel hakkas küll külm, kuigi riietus oli mul soe ja sel hommikul valitsenud ilmaolusid silmas pidades ehk liigagi. Värviline pealegi, sest matkajuht rääkis, et nii on kergem mind üles leida, kui ära kaon. «About 5 hours to go,» ütles Leri, vähendades päikesetõusuga kaasnenud motivatsiooni. Liustik tundus lõputu ja iga künka järel uus ning veelgi raskem tõus pinnale kerkimas. Liiga kaugele oli tuldud, et nüüd alla anda. Olime selleks hetkeks jagunenud kahte gruppi – kolm kiiremat Leriga ja teised kolm Alariga. Lõputu teekond tundus see olevat, kuniks jõudsime «sadulani». See kurikuulus sadul, mille eest Alar meid hoiatanud oli. Kohutavalt järsk ning kitsas mäeserval kulgev rada. Köiega teineteise küljes rippumine ei lisanud julgust. Eriti pärast seda, kui Leri sõnul kukutakse seal alla tihti. Viimases hädas ma enam kirkat ei usaldanud ja laskusin tasakaalu hoidmiseks käpuli. Alla ei vaadanud ja keskendusin igale sammule eraldi, et mitte rammestusel võimust lasta võtta. Siis käskis Leri mul viivitamatult püsti tõusta ja inimese kombel kõndida. Keeldusin. Kinnitasin Lerile, et ma olen kass – neljal jalal ja küüned jääs, sest olukord nõuab. Kõrgmäestikus pööravad inimesed tihti ära ja ma usun, et Leri kartis, et ka minu puhul on see nüüd juhtunud. Aga püsti ma siiski ei tõusnud enne, kui kivisema tipuservani jõudsime. Sealt tuli end üles vinnata. Tundus uskumatu, aga olimegi viimaks 5047 meetri peal Kazbeki tipus: väsinud ja õnnelikud. Mõnel silmad märjad – kellel rõõmust, kellel väsimusest. Vaade imelisele Kaukasusele sööbis mällu.

Peagi jõudis sinna teinegi meie grupp, kelle ootamisest kõrgustes saime me kolm kõik korraliku peavalu. Loodan, et see poolteist tundi ligi 5000m peal on mu hemoglobiininäitu parandanud mitmendiku võrra. Siis läks põrguvalu vähemasti asja ette.

Just siis, kui hakkas tunduma, et viimaks oleme suure töö ära teinud ning korraliku peo juba välja teeninud, tuli tagasi Metosse pöörduda. See osa läks eufooriast vallutatuna meelest. Tundidepikkune turvalise jalgealuse otsimine ohtliku ning kohati läbi vajunud liustiku keskel. Leri, mees kes on tipus käinud 42 korda, ütles ühel hetkel, et ei tea, kust turvaline teekond kulgeb. Olin liiga väsinud, et sel hetkel mõistev olla ja sunnitud usaldama pimesi. Rajad, mis hommikul kandsid, olid nüüdseks sulanud ja osaliselt kandmisvõimetud. Meto kivihoone ei tulnud ega tulnud lähemale. Jonn ei aidanud kaasa, aga kõige kiuste püsisin tempoka Priidu jalus, kuniks peldikuta «kodu» paistma hakkas ning tegi meele rõõmsamaks kui kunagi varem.

Aitäh, matkajuhid Alar ja Leri. Eriti suur tänu veel kord Priidule, kes tipuööl toeks oli ning muidugi kogu matkagrupile. Kui nüüd 5000 tehtud sai ja 6000 ka, siis mõtlen, et 7000 oleks ilus jätk. Ehk juhtub see Ladina-Ameerikas. Võib-olla juba järgmisel aastal.

Seniajani keskendun jooksule ning stardin täpselt kahe kuu pärast Havanna maratonil. Ehk on mäevallutus parandanud ka verepilti. Sellele saan kinnituse paari päeva jooksul.

Õnn on pingutuse tagajärg.

Õnnelikkust!

Kertu