Taliharja Vanakuri on ränkraske võistlus või teekond, mille distants on 101 km ja arvestada tuleb, et mitte kunagi pole see tegelikult sadakond, vaid tunduvalt enam. Muidugi on päris pöörastele ka 126-kilomeetrine distants ja algajatele viiskümmend kilomeetrit. Seekordne võistlus oli plaanitud Hiiumaal - tõenäoliselt ühel Eestimaa ilusaimal matkateel. Etteruttavalt - võibolla pole see teekond teab mis kena vesisel talvel. Liiatigi, päris kohe põrguteeks võib see kujuneda.
Igal juhul, kui Hiiumaa matkatee, siis austatud matkajuht Alar Sikk, kes on ühtlasi matkatee rajaja, tuleb asjasse pühendada. Nii ma räägin talle, et oleks kena, kui ta sel teekonnal tuge pakuks ja kui Sikk midagi lubab, siis nii on. Tom, teine suurvõistluste isiklik päästeingel, ühineb päästemeeskonnaga ja taliharjaliste heaolu tagamine saab neile meestele riikliku tähtsusega ülesandeks.
Hommik on ärevust täis, kui ärkame Ristna loodusmajas. Öötunnil on saabunud ka Madli, kes teistkordselt Taliharjat teeb ja sel korral tingimata lõpuni. Vorm on paljulubav. Aga olulisest enne: heidame viimase heldinud pilgu oma laitmatule pediküürile ja roosadele varvastele: mõneks ajaks on sellega nüüd kõik.
Sirle avaldab, et paneb igal juhul ka puhtad aluspüksid jalga, sest kui midagi väga halba juhtub, on parem, kui ekspertidel poleks viimasel paberil midagi inetut loetleda. Mina värvin samal ajal silmi, sest kui midagi juhub, on hea lahkuda viimase peal lihviga. Sirle jutt mõjutab siiski ka mind ja otsustan mugavate spordipükste asemel pitsaluspüksid jalga tõmmata. Igaks juhuks ja on eksperdil kena vaadata ka.
Eelmise aasta õudustest ja kohutavast energiadefitsiidist olen ma õppinud. Sel korral on teele kaasa valmistatud: kiluvõileivad, soolase kala ampsud, erineval viisil valmistatud muna ja kohupiimakook, lisaks kõiksuguseid kasulikke batoone, kuivatatud puuvilju, seemneid. Mitte midagi ei saa viltu minna.
Stardi Kõpu tuletorni juurest annab rajameister Sikk isiklikult ja manitseb kõiki ettevaatlikkusele.
Kohe esimesel kilomeetril ootab ees järsk laskumine - porine, õnneks mitte jäine, kuid mõned panevad küljed siiski maha. Sellest hoolimata - iga algus on ilus ja see paistab kõigi nende ligi kolme saja hullu nägudest. Miks nad seda teevad, ei oska ma aimata, kuid kaalun doktoritööd sel teemal.
Esimesed kümned kilomeetrid pehmel rohelisel samblal on ennastunustavalt kenad ja nii ei lase esimene vihmasadu, mis juba kohal, häirida. Tempo on hea ja me räägime elust, tööst ja armastusest - nagu neil retkedel ikka. Näib, et jutt ei saa kunagi otsa, aga ka kõige optimistlikuma prognoosi järgi ei tule ajast meil puudust. Otsustasime just nimelt matkata, sest see on kõige keerulisem. Jooks-matk oleks leebeim jalgsi variant, aga me pole leebuse otsingutel Taliharjal.
Kõrvaline abi sel võistlusel pole lubatud, kui joostakse võidu. Aga meie kulgeme rahulikult, seega saame endale väikeseid toidu-joogipeatusi lubada. Et me ise ei peaks lauda katma ja teevalamisega vaeva nägema, on meil Alar ning Tom. Tom on samuti varunud mulle pealambi, mille taolist pole ma varem puutudagi saanud, vihmakeebi, pahillad ja muud välismaist kraami.
Matk päevavalgel on loogiline ja ma ütleks, et isegi adekvaatne. Aga nii pea, kui pimedus võtab maad, läheb jamaks. "Kertukatega" pole pimeduses arvestatud. Üleüldse pole arvestatud, et mingid inimesed lähevad öösel matkama. Iga tunniga on õige tee leidmine omamoodi väljakutse. Lisaks on lummevaipade vahele tekkinud vesised paigad, millede ületamiseks tuleb pidevalt mätaste vahet turnida ja loota, et kusagilt sisse ei kuku. See oleks küll halb.
Romantiline Leemeti metsaonn on kesklaagriks ja siin pakutakse traditsioonilist mulgiputru. Ühtlasi on see viimane kord, kui näeme inimesi - siin lõpetavad retke Pehmo raja matkajad. Hetk lõkke ääres võiks kesta ja kesta, aga aeg sunnib takka. See hetk, kui teised jäävad seljataha, et minna sauna ja pehmesse voodisse põõnama, on raske taluda. Vihma sajab, mul on järsku hirmus külm hakanud ja meie matkatee viib läbi öö.
Aga siis järsku annab vihm järgi ja taevas siravad kõige kirkamad tähed. See oleks nagu tellitud hetk ja ma mõtlen, et küll on tore selle osaline olla. Ilu ei kesta kaua ja peagi on vihm taas kohal. Mul on põrgukülm ja tõemeeli, ma poleks osanud midagi paremini korraldada - olen söönud hästi ja tihedalt, joonud piisavalt, võib-olla isegi ülejoonud. Lisakiht riideid ei paranda olukorda palju, sest jalad on mitte lihtsalt niisked, vaid vettinud. Päästetiim ootab teenurgal, et anda võimalus saabaste vahetuseks ja mina, naiivitar, usun, et nüüd on kõik hästi. Aga see, mis ees ootab, on mitte kerge vihmamärg maastik, vaid maailmatu suur bassein - ilma lõpu ning ääreta. Esialgu püüame mättalt mättale hüpates kuivi jalgu säästa, aga see on lootusetu. Meil mõlemal Sirlega on matkajalatsid, mis vettivad nagu svamm. Järgmises madalamas kohas, mis on lausa soine, on selge, et vajume sääreni sisse.
Korraldaja on arvestanud talveilmaga, aga alati ei lähe nii ja ma olen kindel, et ta ise pole siin jalutuskäigul käinud. Samal ajal on kohatu viriseda - me oleme teravate elamuste otsingul ja loodusjõudude vastu ei saa. Ma mõtlen, et Taliharja Vanakuri on justkui raskeim ettevalmistus elu keerulisemateks hetkedeks. On naiivne uskuda, et seda iial tarvis ei lähe, kui tuhande kilomeetri kaugusel toimub sõda. Selge on, et raskustes jäävad ellu tugevaimad - vaimselt ja füüsiliselt. Aga muidugi, õnne peab ka olema. Täna siin pole õnnega just priisatud.
Madlil mõte liigub ja ta otsustab kõikvõimalikud kilekotid välja koukida. Mäkaiveri teibiga tõmbab ülemise serva tihedalt ümber sääre. Kardan, et oksterisule need kotid vastu ei pea, aga platseebo toime on tõestatud ja vahel aitab ka naiivne usk veidi end säästa. Umbes neli minutit hiljem on jalg raske tõsta - kott ümber vett täis ja saabas samamoodi. Süsteem on alt vedanud ja paremat lahendust pole. Moe pärast püüan endiselt mätaste vahel hüppeid sooritada. Tomi vägev lamp näitamas teed veteväljale. Aiman halba.
Sirlel on halvasti. Tegelikult pikalt juba. Põletikune vill talla all, mis kui lahtine talla murd - kirjeldab ta ise. Sirle on jooksnud palju maratone, turninud mägedes, kannatanud Haanja100 jooksul. Need õpetavad kannatusega toime tulema ning sihikindlust mitte kaotama. Madlil annab samal ajal põlv tunda. Minul on kõik liigagi hästi. Kui üldse, siis süda valutab vähe. Ikka seepärast, et uljalt antud lubadus on kannatama toonud.
Järsku oleme veteväljast raiesmikul. See tähendab, et märke pole või on need pimedas raskesti märgatavad. Mõnest langenud palgist tuleb üle ronida ja ma soovin, et võiksin pikemalt jalgu palgil kõigutada. Aga täna võib vaid unistada. Tiirutame taas soise maastiku vahet ja otsime mitte enam kuivi paike - neid pole, aga taolisi, kus sääreni sisse ei vajuks.
Aeg venib kui tatt. Mulle tundub, et oleme ringiratast kõmpinud ja teatan sellest teistelegi, aga keegi ei pane mind tähele. Orienteerumisel pole mul sõnaõigust. Siis oleme taas palgiületusel, kui Madli avastab, et just sellest palgist me juba ronisime üle. Vagural häälel tuletan meelde, et kahtlustasin ringiratast käimist. See jääb minu ainsaks kirkaks hetkeks ses öös. Oleme kõndinud kilomeetreid tühja - Tom jagab pärast pilti me saatjatest. See on koomiline. Mida aeg edasi, seda traagilisem. Teine hetk sel matkal, mil kahetsus poeb mu hinge ja hakkab natuke hirmus. Ennast säästvalt ei küsi ma endalt, kui palju enam tuleb meil kõndida.
Kell on kolm öösel, kui jõuame Hermistu soosse. Ma tahaksin nutma puhkeda, kui viimased kuivad sokid jalas mättalt otse jäisesse vette vajun. Enam pole midagi kaotada, võita ammugi mitte - sammun otse läbi vee ja varsti olen põlvedeni märg. Iga sekundiga tunnen varbaid aina vähem. Mõistan, et külmatunne, mis on püsinud naha vahel tunde, ei kao kuhugi ja asi võib kriitiliseks minna. Sirlel pole ka kiita. Külm ehk teeb headki, aga jalg on nii halb, et mina seda näha ei taha.
"Kümme suudavad haiged ja ülekaalulisedki kõndida, treenitud kakskümmend iga ilmaga, mõned kopikad lisaks ja ongi tehtud," luban Sirlele, aga teda juba ära ei peta. Ta teab täpselt, et kolmkümmend on veel minna ja eksikilomeetrid pole turjalt kadunud. Tugeva vaimuga inimene ei julge ka katkestada. See on asjatu valu, kui teekond siis viimaks lõpetamata jääb.
Matkame ühiselt edasi ja näib nagu kõik oleks hirmus hästi. Ongi hästi, kui ees poleks Loopsoosse. Otsin meeleheitlikult kuivemaid mättaid, Sirle kannul ja Madli kaugemal - temal on seniajani veekindlad saapad jalas. Kaua ei tule oodata, kui maandun taas jalgupidi porisesse lompi. Mul on nii külm, et tahaksin karjuda. Sirle kannul, ei pääse jahutusest temagi.
Järgmiseks saavutan oma nullpunkti mina. Nüüd pole see enam külmatunne, vaid ma vapun külmast. Diagnoos: alajahtumine. Jalad lirtsuvad lombist lompi, vihm on aina halastamatum ja tegelikult võib see kakskümmend kopikatega olla ka sportlikule helesinine unistus. Sügavalt vesist pinnast on lõppkokkuvõttes enam, kui lihtsalt vesiseid. Päästemeeskond taas voodist välja aetud ja kohale kihutatud. Istun autosse, et praeahjus soojendatud tossud jalga tõmmata ja lootus tärkab uus. Lürbin põletavat teed palju jaksan ja hüppan autost välja.
Saan aru, et minu ainus võimalus on teha tempot, et hing sees hoida. Sirle pole kindel, kas suudab tempos püsida. Kahtlev on ka Madli. Minul pole GPSi, sest ma olen lootusetu. "Me lähme koos," ütlen kõigi eest otsustades ja püüan end tagasi hoida.
Ahjukuivad tossud püsivad soojad kuni viimase medalipunktini. Võiksin vandud vesise kogemuse pärast, aga see, mis ees ootab, on võrratu Hiiumaa häbiplekk ja röövib me viimse energia! Loomade korjused, kabjad, tuvastamata kondid kõikjal rohelisel samblal laiali. Kaabakakari, kes vastutav! Me ei leia ega leia sest õõvastavast paigast pääseteed. Aina tiirutame korjuste ümber, kes väärika jahimehe poolt peaks ammu maha maetud olema.
Viimaks pääsenud, otse kenal metsateel ja mis me näeme - sügavad kraavid mõlemal pool teed ja mitu risti ees. Mitte kuhugi pole põgeneda! Külmast apaatsena otsustan lihtsalt läbi vee murda. Murdjatiitlist võin vaid und näha - juba esimesesse kraavi vajun külili sisse. Minu kehal pole kuiva laiku. Võib-olla veel juustes on mõni, aga kehal mitte. See kõik on hale, aga parandamatu optimism minus veenab, et lõpp, mis otse linna - Kärdlasse viib - on viimaks lohutusteekond. See pole optimism, vaid rumal naiivsus.
Vanahärra, kes pöördepunktil ergutamas ees hõikab: "Hull jõeületus nüüd!" Ma olen liiga väsinud mingiteks tobedateks mängudeks, tunnistan isekeskis ja olen kindel, et kõik jõed, järved ja sood on tänaseks ületatud ning ees ootab veel mitte rohkem, kui viis kilomeetrit ja kodutee. Järku hüppab mees punti, et juhtida meid jõe äärde. See pole nali, halb uni ka mitte. Jõgi, kus usuti jää peal olema, voolab omasoodu.
Järsku teatab Sirle, et jääme praamist maha. Mitte ükski prognoos ei näidanud, et läbime teekonda enam, kui 24 tundi. Ometi on nüüdseks 26 ja pool tundi täis ning 108 kilomeetrit jalgades, kui viimaks Kärdlasse jõuame. "Kanged naised," ütleb peakorraldaja Silver Eensaar. Võib vabalt väita, et kõige kauem sel põrguteekonnal püsinud, on Taliharja Vanakuri võitjad. Niisiis, kinnitamata andmetel: vigastuse kiuste finišeerunud Sirle - esikoht! Napilt-napilt, teisele kohale platseerus Madli! Palju õnne, võitjatele ja teistelegi õnneotsijatele.
Aga nüüd. Kõige suuremad tänusõnad päästemeeskonnale - Alarile ja Tomile. Ka kakskümmend minutit kuiva soki tunnet kahekümne kuue tunni sees võib olla määrava tähtsusega põrguteel. Aitäh, Silver, et Sa pööraseid üritusi jätkuvalt korraldad ja kui lubad, siis mul on üks palve: soovitavalt homme, mil ilmaolud pole veel muutunud, tee see sada ja üks isegi läbi. Sulle on see mõistagi kerge treening vaid, aga ma luban - unustamatud tunnikesed. Aitäh, maailma toredatele vabatahtlikele!
Viimaseks - miks ikkagi murda oma lubadust ja astuda mugavustsoonist välja otse põrgusse? Õnn on pingutuse tagajärg. Mida raskem teekond, seda suurem õnnetunne. Ja see hetk, kui pea puudutab pehmet kodust patja, olen päriselt tänulik selle eest, mis mul olemas on. Pealegi, iga korraga läheb aina lihtsamaks, kuigi tingimused võivad erineda ja teekond kujuneda tunduvalt pikemaks. Pediküür on endiselt laitmatu, lihased kergelt kanged, kuid ei midagi märkimisväärset. Sel korral Taliharja Vanakuri järel ei anna ma rumalaid lubadusi nagu, et ma ei tee seda enam kunagi. Vastupidi - raskus õpetab ja edasi, tähtede poole!
Tervist!
Kertu
PS! Eelmise aasta kirjeldus kirjas siin:
http://kertujukkum.blogspot.com/2022/01/taliharja-vanakuri-ehk-101-km-matka.html
