MARATON TEHTUD!!!

Aeg: 4.42 ja finišheerudes naeratus ikka näol!
Veel eile õhtul sai end laetud söödiku kombel. Jana ema sundis mind sööma umbes kolmekordse portsu pastat. Vahele sõin jäätist banaaniga ja siis taas pastat. Ema käis potsikutega järel ja pääsu lihtsalt polnud. Magamisega ei läinud nii hästi, sest und ei tulnud ja kui tuli, läks väljas lärmakaks, mis segas kõik. Südaöö paiku kannatus katkes ja siis otsisin oma kõrvatropid välja. Mingi hetk sai viimaks ikka magada ka, kuid juba 5 paiku hommikul oli uni läinud ja nagu tellitult, uinusin taas alles siis, kui juba ärkamisaeg käes oli. Nii pea, kui vaseliiniprotseduurid, söögi-joogi ja muud vajalikud toimetused tehtud, hakkasime minema. Sellest ajast läks kõik nii kiiresti mööda, et juba olimegi Rennaga stardikoridoris üheskoos teise 20 000 inimesega, kel sama eesmärk. Üks staažikas eesti soost maratoonor jõudis selgeks teha, et just esimene maraton on kõige parem – parem kui esimene abielugi. Emotsioonid olid ülevad, ilm jooksu soosiv ehk pilves ja 17 kraadi kanti. Inimesed sõbralikud ja toetavad, veelgi enam kui kohtasime mõnd eestlast – kui uhke oli üheskoos rajal olla! Kuuldavasti olid ühed hullumeelsed piirivalve tegelased öö seal samas staadioni lähistel telgis veetnud ja siis starti asunud. Iga hea sõna, patsutus andis rohkem, kui mistahes muu. Valitud tempo oli esialgu pigem kiire, kui aeglane, kuid tundus, et nii ootab ees ajaliselt lühem kannatus. Lisaks mõtlesin, et küll lõpus jõuab tiksuda. Esimesed kilomeetrid möödusid jõulise kaasaelamise saatel ja tunne oli kui kangelasel. Muidugi jutustasime Rennaga kui latatarad, aina lennukamad ideed tulevikuks kerkisid üles. Raskeim tõus ehk silla ületus läks kardetust kergeminigi, jõudu oli veel palju. 16 kilomeetrit seljataga ja meiega ühines teinegi eesti tüdruk Liis, kel seljataga 7 maratoni. Otsustas ta, et sel korral teeb kaasa osa maratonist ja trenni eest. Mida veel tahta – kaks kanget eesti naist teineteisel pool ja nad on otsustanud minuga üheskoos finišheeruda ning mis peamine, olla toetavad kõikvõimalikul viisil, kui peaks raskeks minema. Ja raskeks läks. Üsna pea olime läbinud maagilise 20 kilomeetri piiri ja raske oli tõdeda, et pool on alles veel ees. Tempo püsis ja 25 kilomeetril tõusis veelgi. Siis läks raskemaks ja 30-ndast mõtlesin, et kas tõesti pean veel 12 kilomeetrit suutma joosta. Just joosta, sest kõndimine ei tulnud kõne allagi, olin ju jooksumaratonile tulnud. Ja siis hakkasime järsku märkama neid lombakaid, kohati lausa küürus vanainimesi, kes suutsid samas tempos meiega püsida. Kohe läks endagi jalg kergemaks, sest isegi nemad ju suudavad!
Püüdsin ka rahva kaasaelava meluga kaasa minna ja unustada, et valutab juba kõikjalt, pistab ka ning pole kindel, kauaks jagub energiat. Renna ja Liis olid siinjuures suuremaks abiks, kui ette võib kujutada. Vahepeal sai tehtud kõne meie kõige fantastilisemale treenerile Margus Pirksaarele, et ülevad emotsioonid edasi anda – otse rajalt. Margus soovitas kõkutada vähem ja siiski emotsioonid ülevad hoida. Iga rajal hüütud sõnad „Estonia“ või „Go Eesti“ andis energiat veel vähemalt mõnesaja meetri läbimiseks, naeratus oli jätkuvalt näol. 7 kilomeetrit jäänud ja jõud oli otsakorral. Sees oli juba kaks geeli ja üks power ampull. Igas teeninduspunktis püüdsin juua ja juba kuulasin rohkem, kui rääkisin. Lugesime alles jäänud kilomeetreid üheskoos, selgasid tuli aina enam ette. Kõndijaid oli rohkem, kui jooksjaid. Teadsime, et peagi on Jana raja ääres, et jäädvustada pilt enne finišhit. Veel paar kilomeetrit enne lõppu püüdsime kinni ühe väsinud eesti poisi ja kuigi mina enam ei suutnud ergutada, tegid Renna ja Liis oma tööd suurepäraselt. Vabalt võiksid nad mõlemad pidada maratoni-jänese või vastavalt ergutaja ametit. Rahvamassid läksid aina tihedamaks ja oma riigi nime sai kuuldud aina tihedamalt. Käed olid pidevalt püsti, kui võitjatel. Ja siis kui oli tunne, et nüüd juba peaks kõndima, oli Jana ootamas ees. Manasime naeratused näole nagu lubatud. Lõpuni oli jäänud veel 800 meetrit ja ees ootas finišh Olümpia staadionil, mis kaasa elavat rahvast pungil. Lõpuspurt ja enam ma ei teadnud, kas naerda või nutta – vist tegin kõike koos. Hetkega oli unustuse varju kadunud need rasked momendid, valu ja pisarad. Raskusi kroonib võit ja meil olid medalid selle tõestuseks käes. Eesmärk oli täidetud ja enamgi veel – lõpuaeg üle ootuste hea. Kaks suurepärast sõpra olin juurde võitnud, kellega läbi käidud nii tulest kui veest sõna otseses mõttes ja ületanud olin end taaskord. Pingutuse tõsidust mõistsin alles siis, kui arvestatavast trepist tuli alla kõmpida. Õnn, et käed on tugevad, sest neile toetudes sain hakkama. Jalad on küll villis, kuid valu kadus kiirelt. Ka mõned hõõrumisjäljed on kehal, kuid see on täpe saavutuse kõrval.
Minu harrastussportlase tee ei lõpe siin, vastupidi. Siit algab see tee ja juba peagi üllatan teid taas, sest kuigi olen elu parimas vormis – on veel tee minna ideaalse vormini. Ma tänan südamest kõiki, kes rajal ja raja ääres toeks olid, kõiki sõnumite-mailide saatjaid, suurepärast treenerit ja toitumisspetsialisti, kõiki toetajaid, kelleta poleks need kilomeetrid nii nauditavad olnud. Tänan sõpru ja tuttavaid, kes aitasid, kui raskeks läks. Hetkel olen diivanil pikali ja jalad ülespoole, kuid juba paari tunni pärast tähistan võitu üheskoos Renna, Liisi ja Janaga. Homme kirjutan teile taas!

1 päev martonini: magamata öö

Olen ilusti svenssonite maale jõudnud ja hoolimata minu püüdlustest, olen siiski magamata. Laevale minnakse ju ikka pidutsema ja nagu tellitult, sattusin lähestikku ilmselt kõige hullemate läbustajatega. Ähvardsin neid juba õhtul, et kui mina magada ei saa, hakkab keegi kerepeale saama. Ehk ilmselt alles ühe paiku öösel hakkasin uinuma ja ei läinud kaua, kui keegi koputas uksele ja hüüdis mu nime. Hakkasin kannatust kaotama, kuid unesegasena püüdsin veel mitte välja teha. Mõni tund hiljem läks taas suuremat sorti läbuks justkui teises laeva tiivas sedapuhku. Kokkuvõtvalt magasin lünklikult ja kokku loetud tunnid. Hommikul käidi lärmi pärast vabandamaski, mis on hea märk kõigest hoolimata.

Sellest ajast saati aga, kui sadamasse jõudsin, olen olnud kui rattal. Kõigepealt kohe sõbranna juurde, et asjad maha visata. Seejärel maratoni toimumispaika, et võistlusmaterjalid kätte saada ja sellega läks õnneks kiirelt. Siis otsisime Renna üles, et viimased asjad üle rääkida. Mida rohkem temaga rääkisin, seda suurem oli soov, et SEE päev oleks käes. Kujutan juba ette, kuidas jooksu ajaga saavad kõik maailma asjad arutatud ja peas pöörlevad segased mõtted selgeks mõeldud. Raja ääres on päris mitu inimest ka kaasa elamas ja vajadusel jooke ulatamas, pilte tegemas ja muud vajalikku korda saatmas. Seniks aga püüan süüa ja magada nii palju, kui võimalik. Niisiis olgugi, et olen väsinud, olen õnnelik ja homme naudin iga rajal veedetud hetke üheskoos Renna ja teiste 20 000 inimesega! Ja mis peamine, finišeerun ma naeratades!

2 päeva maratonini ja hullumaja

Ma tõemeeli püüdsin asju korraldada nii, et maratonile sõidu eel saaks keskenduda vaid olulisele. Ikka läks nii, et täna, ärasõidu päeval, ärkasin väga vara, et tööl ära käia, siis koristada, siis asjad pakkida, toidud valmis teha, siis viimased vajalikud asjad osta ja veel mitmed viimase hetke tegemised, mis üles kerkisid. Napilt jõudsin laevale ja tunne on, et kõik oluline on kaasas. Ilmselt isegi rohkem, kui vaja, kuid pigem olgu kaasas rohkem kui vähem. Toitumise ja kaaluga on hetkeseis selline, et raudselt olen paar kilo selle meeletu süsivesikute söömisega juurde võtnud, kuid selle eest olin juba hoiatatud ja kaalutõus vahetult enne maratoni on lausa soovituslik.
Suurim küsimus, mis hetkel on üles kerkinud, on riietuse osas. Siin laeva peal olen kohanud päris mitut, kellega üheskoos rajale asume ja kuuldavasti ootab meid ees mitte kõige ilusam ilm. Kuigi soojakraade peaks 18 kraadi ümber olema, siis vihma tuleb vist ka korralikult. Nii nad siin räägivad. Ma ise olen pigem paratamatustega kaasa mineja ega oska väga midagi karta. Ehk on isegi vihm hea, sest jahutab, kui kuumaks peaks minema.

Kuulsin veel ka, et pärast maratoni soovitatakse õlut juua. Kahju küll, kuid õlu on viimane jook, mida endale sisse ajan. Ehk ongi vara veel maratoni lõpetamisest rääkida, kuid üks on kindel, maratoni lõpetades tuleb pidu! Mu sõbranna Jana on selle eest juba hoolitsenud ja nagu Ott Kiivikaski ütles, see maraton on kõigest soojendus. Õige üritus peab toimuma pärast maratoni. Kardan nüüd muidugi ära sõnada, aga midagi peab ju olema, mis motiveeriks lõpetama. Homme saan juba kirjutada, kuidas laevasõidu üle elasin ja millised esimesed muljed jooksu raja ääres seistes tekkisid. Vahetud emotsioonid ka raadio Sky Plus eetris enne kella 9 hommikul.

3 päeva maratonini: toitumine ja kaotatud pulsikell

Minuga ikka juhtub igasuguseid võimalikke ja võimatuid asju. Loetud päevad maratonini ja mina kaotasin oma pulsikella! Mitte, et mul väga kahju oleks - kell oli juba vana ja töötas kohati vigaselt, aga no kiirelt uut leida polegi ju nii kerge. Siinkohal suur aitäh www.pulsikell.com poistele, kes hädas appi tulid ja kiirelt asenduse leidsid. Kel vajadus, siis neil on lai valik nii Polari, Suunto kui ka Garmini kellasid. Üldiselt ma veebilehti ostude sooritamiseks ei usalda, kuid seda kontreetset julgen teistelegi soovitada. Maratonil pulssi ma muidugi ei jälgi, sest seal keskendun vaid enesetundele. Samas, kellaaega pean jälgima, et tempo ühtlane hoida.

Toitumisest lubasin ka rääkida. Hea sõber toitumisspetsialist tuli siin appi. Tema sõnul on oluline tarbida palju süsivesikuid ning võimalikult vähe rasva, sest viimane takistab süsivesikute imendumise. Valku pole mõtet eraldi süüa, sest sellest enam kasu pole. Margus koostas ka nimekirja süsivesikuid sisaldavatest toitudest, mida iga 3 tunni tagant tarbin ja neid nii palju, kui sisse ajada suudan. Siin tuleb appi ka kuldjuur, mis organismi ette valmistab ja isu tõstab. Taolist režiimi järgin kuni maratonini välja. Minu kolme päeva menüü koosneb järgnevatest süsivesikutest (kahanevas järjekorras):
Malto, mesi, hommikuhelbed, kaerahelbed, riisivahvlid, pikateraline riis, täistera pasta, rosinad ja teised kuivatatud puuviljad, tatar, näkileivad, rukkileib. Lisaks söön iga toidukorra ajal puuvilja ja joon mahla, millele on lisatud Maltot.
Täna näiteks sõin hommikusöögiks kaerahelbepudru mee ja banaaniga, teise toidukorra ajal tatart, riisivahvleid ja pisut kuivatatud puuvilju. No ja kui päris aus olla, siis jäätist ja kommi olen ka söönud, aga nüüd pidavat see kõik lubatud olema. Seda ei juhtu just tihti, et treener ja toitumisspetsialist lubavad kommi süüa!

4 päeva maratonini: oluliste asjade list

Suur tänu kahele Margusele ja Ott Kiivikale, kes aitasid kokku panna listi kõigest vajalikust, mis maratoni eel ja ajal vajan. Alustame toidulisanditest:
- Malto ehk aeglaselt imenduv süsivesik. Eriti vajalik võistluspäeval ja paar päeva enne võistluspäeva. Juua tuleks üheskoos mahlaga ja nii palju, kui suudan.
- BCAA ehk aminohapped, mis aitavad vältida lihaskahjustusi. Oluline on manustada neid enne võistlust ja ka pärast.
- Magneesiumi ampullid, mis aitavad välitida krampide tekkimist. Tarvitan kolm päeva enne maratoni ja ka maratoni päeval.
- Extreme Speed shot ehk päästerõngas, mis annab jõudu, kui jõuvarud on juba otsa saamas. Kasutan vajadusel viimastel kilomeetritel.
- apteegist haarasin ka vanahea kuldjuure, et isu tõsta ja immuunsust toetada.

Muu vajaliku osas teise Marguse list:
Võistlusvorm, võistlusjalatsid, võistlussokk, kilejakk (enne jooksu), soojendussärk (enne jooksu), vahetussärk, vahetuspüksid, fliis, vahetussokid, väike rätik, joogipudel. Lisaks veel: plaastrid, käärid (küünte lõikamiseks, kui just maniküüri, pediküüri vahetult enne kodus ei tee, kuid see on oluline!), vaseliin (kõikide hõõrduvate osade kokku mäkerdamiseks), snäkid, spordikreem, viinamarjamahl + mineraalvesi (ideaalne segu päev varem joomiseks).

Täna käisin veel viimast korda enne maratoni ka Kristi Singi käest läbi ja kuigi
enam pole nii valus, siis päris sinikateta veel ei pääse. Iga kord kui ta juures käin, luban, et hakkan end hoolikamalt venitama.
Homme teen aga oma viimase trenni enne maratoni ehk siis jooksen madala pulsiga 2 km. Ülejäänud nädal on pühendatud täisväärtuslikule puhkamisele üheskoos energiavarusid laadiva toitumisega. Toitumisest kirjutan pikemalt juba homme!

5 päeva maratonini

Nädalavahetus möödus süües ja juues sõna otseses mõttes! Ema ja vanaema imelistele toitudele ei suuda ma iial vastu panna! Kaminatule paistel küpsetatud lõhe, hapuoblikasupp ja muud lemmikroad. Magasin ka palju paremini, kuigi ärkamine on jätkuvalt varajane. Ja peamine, olin kogu nädalavahetuse ümbritsetud oma imelistest õdede lastest, kes mõjuvad alati teraapiana. Muuhulgas sai batuut taas üles pandud ja ilma liialdamata hüppasime iga päeva mitu tundi väikeste puhkustega. Kui väikesed tegelased ära väsisid ja pikali viskasid, pidin mina edasi hüppama, sest neile meeldib kiikumisefekt.
Tegin ka ühe väikese jooksutrenni koeraga metsas, et teda mitte kõrvale jätta ja ise õlitatult end hoida. Pärast seda, kui Fred Jüssi raamatu läbi lugesin, ei kuula ma joostes enam kunagi muusikat, vaid naudin metsa olemust. Kui saaks, jooksekski vaid metsas ja mere ääres. Aga mis ma heietan, täna pidasin Margusega olulise vestluse maha, et mind maratoniks ka praktilise küljega ette valmistada. Kas teate, milleks vaseliin vajalik on? Aga käärid? Homme pikem ülevaade olulisest ja selleks ajaks loodan, et minul on kraam juba ka kokku krahmatud.

Tänase päeva parima osa moodustas aga Rennaga kohtumine. Tema on see fantastilise tahtejõuga naine, kes ise hulga jooksuvõistlusi korraldanud ja teisalt maratone jooksnud. NY-i oma oli tema esimene, nüüdne Stockholmi maraton aga järjekorras kuues. Kõiki neid toredaid kogemusi minuga jagades tekkis jube soov juba olla rajal üheskoos enam kui 20 000 inimesega ja võita end. Veelgi enam olen Rennale juba ette tänulik abi eest kohapeal, sest tema juba teab, kust saab numbri, kus asub pakihoid ja kus start. Kõige suuremat toetust saan temalt aga ilmselt rajal, sest ta on lubanud sellel jooksul olla mulle jäneseks. Ma ootan seda päeva!

Maratoni varustus ja 8 päeva tähtsündmuseni

Vahepeal olen elanud päris hästi! Päike on väljas ja naerunägusid palju enam :)
Kolmapäeval oleksin kava järgi pidanud jooksma 3 tundi, kuid jõuvarud olid miinimumini viidud ja nii mängis Margus kava ümber ja soovitas hoopiski lõõgastav ujumine ette võtta. Nii tegingi ja läksin üle pika aja Nõmme ujulasse, et pooltund ujuda. Väga palju toredaid vanakesi oli sulistamas. Muuhulgas olin sunnitud pealt kuulama umbes 80-aastaste härrade juttu teemal, et proual on kogu aeg naised külas ja rahus üldse olla ei saa. Saunas rääkis üks proua jälle sellest, et tänapäeva saunad pole üldse enam need, mis vanasti ja kõige hullem, mida tehakse, on leiliviskamine. Nii passisime kuumas saunas ilma leilita. Riietevahetusruumis olid seevastu umbes 8-aastased tüdrukud ees ootamas ja teemaks oli, kellel on kallimad riided. Sinnamaani oli jutt talutav, kuni ühele neiule viidates teatati, et tema riided on küll kõik kaltsukast, sest need on nii koledad. Päris hirmus oli kuulata. Aga trenn sai tehtud ja söögiisu oli enam-vähem. Õhtul kinos sõin igal juhul pool karpi pop corni ka.

Eile oleks pidanud 3-tunnine jooks ees ootama ja käisin isegi rajal, kuid joosta ei suutnud. Lihtsalt jõudu polnud, pistis kohutavalt ja vaim vandus alla. Pool tundi ja olin laip. Motivatsioon nullis. Tundsin, et see pole lihtsalt õige päev.

Täna hommikul ärgates teadsin kohe, et õige päev on käes ja kuigi treeningkava tuleb järgida piinliku täpsusega, tundsin, et pean jooksma saama. Kohe hommikul sõitsin Pirita metsa, jooksin 3 tundi ja enesetunne on super. Jõudu oli, motivatsiooni tuli. Muuhulgas sain viimaks jooksma minna oma maratonivarustuses ja selle eest suur tänu Adidasele.

Kriisist väljatulemine ja 10 päeva maratonini

Kui paljud inimesed suudaksid pärast lähedase surma maratonile minna? Kui paljud suudaksid minna maratonile pärast rasket lahkuminekut? Kui paljud pärast sõbra kaotust?
Need on lihtsalt näited, kuid ühe taolise sündmuse kõrval ma seisangi. Kolm päeva möödus söömata, joomata ja loomulikult unetult. Mingil hetkel tundus, et ainus, mis jäänud on, on mõistus. Pööre toimus alles eile hommikul, mil tegin reportaaži elujooksjatega ehk inimestega, kes ei treeni, vaid lihtsalt jooksevad - see on vaimne eluviis. Eestvedaja on esimene inimene Eestis, kes jooksis ümber Eesti ja muuhulgas läbinud ka 15 maratoni. Enamus teistestki liikmetest on läbinud maratone. Sain sellelt grupilt sellist indu ja motivatsiooni, et kõik muu jäi varju. Mis peamine, nad sundisid mind sööma! Eestvedaja, kel psühholoogia ja filosoofia taust pani end kuulama, kaasa mõtlema ja analüüsima - seda kõike muidugi jooksmise kõrvalt. Ja mis isegi oluliseim, need inimesed panid mind naeratama. Ühel hetkel teen kindlasti kaasa ka elujooksjate laagri. Soovitan soojalt nendega kasvõi üks jooks kaasa teha. Infot leiab:
www.elujooks.net

Hommik polnud ainus pöördepunk. Õhtul kohtusin inimesega, keda võin nimetada hingearstiks. Asjas sees olles ei näe me tegelikku olukorda, me ei näe lahendusi. Keegi, kes oskab hinnata kõrvalt, luua tegelik pilt silme ette ja tuua maa peale. See on justkui ulataks keegi käe, et päästa põlevalt laevalt. Eilsest alates on oluline vaid maraton ja kõik muu jätan hetkel kõrvale.

Õhtul käisin veel ka Marguse trennis. Ühtäkki hakkasin märkama naerusuid ja see oli vabastav tunne.

Roheliste rattaretk ja kriis enne maratoni

Alustan algusest. Jõudsime Saaremaale ajal, mil juba kallas kui oavarrest. Püüdsime positiivsust säilitada uskudes ikka veel, et ilm läheb ilusaks. Ei läinud, läks aina hullemaks. Seda enam, et esimese päeva distants tuli läbida enamasti kruusateel, mis selleks hetkeks oli juba plögatee. Minu rattal polnud porilaudu ka, nii püüdsin suu kinni hoida, et mitte väga palju plöga suhu ei lendaks. Üldiselt olin aga pealaest jalataldadeni poriga kaetud. Kohutavalt külm oli ka, sest riided olid ammuilma ligumärjad. Päev läbi otsisin võimalusi koju saamiseks, sest olin väsinud olemast märg ja porine. Paljud muuseas lõpetasidki retke poole pealt, paljud jäid haigeks ja viidi bussiga sadamasse. Mina ei leidnud võimalust koju pääsemiseks ja viimaks saime koha külalistemajja. Telgis magamine poleks kõne allagi tulnud, sest ajaks, mil selle üles saime, uppus kõik. Teadsin, et kui kohe sooja ei saa, olen hommikuks päris haige. Ilmselt pääsesingi vaid tänu tubasele ööbimisele.

Teine sõidupäev algas imeliselt, sest päike paistis ja seltskond oli tore. Jõudsime sõita mõned kümned kilomeetrid ja olime juba üsna laagripaiga lähedale, kui minuga juhtus midagi, mille võin kokku võtta sõnadega: "elukrahh". Füüsiliselt olen küll terve, kuid vaimselt ravin end veel pikalt. Iroonia, kas pole? Maratonini on jäänud 12 päeva ja mina käin läbi põhja. Usun aga, et iga raskus teeb tugevamaks ja täna teen kõik selleks, et 28.mai olla rajal naeratavana ning finisheeruda võidukalt. Ma ju suudan seda!
Lõpetan Marguse sõnadega, mis aitavad ka: "Maine teekond ongi ettevalmistus, et saada õndsaks. Ja, et õndsust näha on vahel vaja kogeda ka raskusi. Pilvede peal paistab alati päike ja taevas on lähemal."

Ühistreeningu ülevad meeleolud

Päev ja kaks pärast 23 km läbimist andsid reielihased ikka päris tunda ja nii sai eile hommikul laserteraapia läbi tehtud, mis peaks leevendama nii lihasvalu, kui ka ravima kõikvõimalikke vigastusi, põletikke ja lihaspingeid. Pärast protseduuri oli küll veel tunda, et olen mõni aeg tagasi korraliku jooksu teinud, kuid trepist oli juba palju valutum üles ja alla käia. Kel huvi, siis rohkem informatsiooni saab:
www.laserteraapia.ee

Eile oli taas ühistreeningu päev ja nii sain esimest korda Hiiu staadioni ääres jooksutrenni teha. Taas Kerliga koos tegime 40 minutit sörkjooksu ja siis juba Margus Pirksaare ja ühe teise mehe, kes keha järgi ka jooksa, juhendamisel jooksutehnika trenn. Ikka need põlvetõsted, sääretõsted, sulghüpped, labajala harjutused ja palju muud. See trenn on ikka selline, et enamikke harjutusi täies mahus teha ei jõuagi. Viilida ei õnnestunud sel korral peaaegu üldse, sest treenereid oli kaks ja kui ühe silmad olid mujal, sattusid teise omad ikka minu peale. Kerli vedasin sel korral ühistrenni esimest korda ja kuigi ta esialgu kõhkles, oli hiljem vaimustuses ja kavatseb nüüdsest käiagi ühistrennides. Trenni aeg kokku: 2 h ja 10 minutit ning enesetunne palju parem kui enne trenni.
Muuhulgas sain teada, et nüüdsest on põhirõhk puhkamisel ja mingisugust tõsist trenni enne maratoni ma ei teegi. Lisaks, olen juba pöördunud Adidase poole, et saada õiges suuruses jalatsid, sest praegustega maratoni üle ei ela. Nimelt peavad need olema vähemalt pool numbrit suuremad, et üles paistetavatel jalgadel oleks ruumi hingata.

Kel aga mahti ja soovib trenni teha proffide käte all + toredas seltskonnas, siis ühistreeningu kohta leiab infot:
http://www.jooksupartner.ee/index.php?id=nike-jooksupartneri-treeninginfo

23 km TEHTUD

Veel paar päeva enne Tartu jooksumaratoni polnud ma kindel, kas ikka osalen. Viimane trenn neljapäeval tuli poole pealt katkestada, sest ribide alla lõi jube valu ja üle ei läinud enne, kui autosse istusin. Mulle tundus, et sama jama, mis nädal enne triatloni ja mille tõttu toona lausa kiirabis lõpetasin. Ja kuna toona aitas mind hädast välja kuldsete kätega Kristi, siis ka sel korral helistasin kohe talle, et massaaži aeg saada. Aja sain alles selleks nädalaks ja nii tuli jooksma minna tubli riski võttes, kuid jänesed ju shampust ei joo. Võistlusele eelnes korralik pastapidu kolm päeva järjest, mis küll pigem tundus viimaks tahtliku pastamürgitusena.

Enne veel, kui sain jooksma minna, tuli korralik võitlus maha pidada. Ühesõnaga olin otsustanud, et ei registreeri end jooksule enne, kui olen päris kindel, et tervis seda ikka lubab. Niisiis päev enne võtsin maailma segaseima ülesehitusega Tartu Maratoni kodulehe lahti ja selgus, et registreerimine on lõppenud ja kohapeal üleüldse registreerimist ei toimu. Helistasin siis vastaval numbril ja uurisin, kas on siiski mõni võimalus jooksule pääsemiseks. Ja siis hakkas pihta! Mulle käratati, et kuidas mina võisin üldse arvata, et päev enne saab internetis veel registeeruda? Kes ma selline olen, et tahan telefoni teel erandit? Jne. Viimaks kuuldavasti kibestunud korraldajaproua vähe leebus ja teatas, et tehku ma ülekanne ära ja saatku mail oma infoga ja ta vastab edastades võistlusnumbri. Ei, vastust ma ei saanudki. Mulle tundub veider, et avaldan soovi minna teiste rõõmsate ja toredate inimestega sporti nautima ja tahan selle eest ka 40 eurot välja käia, kuid vastuseks saan sõimu. Aga pole hullu, neelasin selle alla ja starti ma igal juhul asusin.

Alustasin omas rahulikus tempos - pulss 150 ja peaaegu, et samas tempos, mis kiiremad kepikõndijad. Enesetunne oli super ja valu ribide vahel ei tundnud. Minust möödus nii mõnigi umbes kolm korda vanem jooksja, kes ilmselt just selleks puhuks oma kortsus särgi ja vanaaegsed püksid välja otsinud ja jooksma tulnud. Respect!
Üsna alguses sattusin ka rajal ühele joonele lõbusate noormeestega, kel see jooks juba mitmes kord ees, kuid mille vahepeal mingisugust jooksutrenni ei tehtagi. Niisiis joostakse oma lõbuks ja alati seltskonnas. Kuna tempo sobis ja päris kepikõndijate punti ka ei tahtnud seguneda, jäimegi poistega ühele joonele. Rääkisime maast ja ilmast ja muutkui liuglesime mööda teid, kilomeetripostid möödumas. Tempo ikka see sama kindel ja selle eest eriline tänu sellele poisile, kes orkestris mänginud. Otepää inimesed on aga tõemeeli kõige paremad ergutajad Eestimaa pinnal! Tädid väljas pottide ja pannidega kilistamas, mehed patsu püüdmas ning hõikamas igale möödujale ja muidugi lapsed, kes kui aastasündmusele kaasa elamas.
See annab alati palju juurde. Lisaks püüdsin lõõmava päikese tõttu juua palju sain ja igas punktis, pluss väikesed snäkid kohapeal. Eriti hästi läks kaubaks hapukurk!

Poolel jooksuteel ühe poisi põlved vedasid teda alt ja ta otsustas lõpuni kõndida. Teise rääkisin nõusse, et tuleb ikka joosta, sest jooksma on tuldud. Omad kasud olid mul sees tegelikult, sest tõepoolest on kergem ühes rütmis kellegagi koos joosta. Nagu Ain-Alar on öelnud, taolisi võistlusi tuleb võtta kui matkamist - naudid ilma ja seltskondja ning muuseas saab ka eesmärk täidetud. Alles eelviimasel kilomeetril tundsin väsimust, kuid lõpp oli nii lähedal, et polnud aega väsimusele keskenduda. Lõpus tegin ikka spurdi ka, et vähemasti oma jooksuseltskonna esimeseks saada.
Aeg: 2h ja 53 minutit. Keskmine pulss: 159. Enesetunne lõpus: fantastiline.

Finishis venitades olime aga kahjuks ka tunnistajaks olukorras, kus inimene tegi oma lõpuspurdi ja kukkus mõned meetrid enne lõpujoont kokku. Kaasjooksjad vedasid ta üle joone ja seejärel hakkas jaht arstiabile, mida läheduses vähemasti sel hetkel ei leidunud. Noormees oli kontaktivõimetu ja ajas vahtu suust välja. Inimesed ümber vaidlesid, kas tuleks teda püsti hoida või pikali panna. Teate mis on õige vastus? Meditsiiniinimene ütles, et igal juhul tuleb ta maha panna, jalad üles ning kontakti püüda saada. Kui ei saa, siis kaelalt pulssi katsuda ja kui elutunnused puuduvad, alustada elustamist. Nii halvasti sellel noormehel õnneks ei läinud ja mõne aja pärast sai ta arstide hoole alla. Nii hullu tooniga nüüd küll lõpetada ei tahaks, kuid teistpidi, kui paljud meist ikka esmaabi kursusel õpitut rakendada oskavad? Ometi peaks kõik.

Jalad Emajões ja vanaema ravivõtted

Eelmine nädal oli tööalaselt nii kiire, et kui trenniga ka ühele poole sain, ei jäänud aega muuks. Nädala lõpp kulmineerus tudengipäevadega Tartus ja õnn, et trenn oli hommikul juba tehtud, sest õhtul polnud ma enam suuteline midagi tegema. Ja kui võikest külmetusevimma tundsin sees juba laupäeva õhtuks, siis pühapäev läks päris käest. Olin just reportaaži paadirallilt tegema, kui äkkiideena hüppasin isegi üht ettejuhtuvasse paati. Iseenesest oli tore, kuni hetkeni, mil ühelt poolt jubedalt pritsima hakati, rahvas suures bussi-mõõtu paadis vastassuunas tormas, paat kreeni läks ja meie seal sees jalad vees seisime. No esialgu ma veel ei muretsenud, kui aga jalad ikka päris lirtsuma hakkasid ning põlvist saati märg olin ning seda juba pool tunnikest jutti, läks olemine vähe nutusemaks. Viimaks hüppasin paadist välja, et vältida suplust, mis tõenäoliselt kogu seltskonda ees ootas. Uuh, milline pääsemine oli lõpuks autosse pääseda ja vanaema poole sõitma hakata. Helistasin talle poolelt teelt ja rääkisin külmetamisloo ka ära. Nii pea, kui tuppa sisse astusin, käitus ta minuga kui viimse hädalisega. Kõigepealt jalad kuuma vanni, juba oli ka tekk mul peal, kangem kraam pitsis, tee tassis ja muidugi söögipoolis. Nii võiks kogu aeg külmetada! Mul on tõemeeli maailma parim vanaema! Ilmselt tänu talle pääsesin hullemast ja vaid õige pisut vajasin järgmisel päeval turgutamist.

Täna käisin juba jooksmas ja enesetunne kui tervel. Ainus, mis hullemat meelehärmi teeb, on õitsvad sarapuud. Just nende vastu olen eriti allergiline, mis tähendab, et ärkan rohtu võttes, magama lähen rohtu võttes ja vahepeal võtan ka rohtu, et üldse olla saaks. Samal ajal on rohud eriti uniseks muutvad, ehk siis suurema osa vabast ajast ma magan. Muuseas, Eestis hakati viimaks jälle õietolmu mõõtma ja tulemused leiab:
http://mail.klab.ee/seire/airviro/marja.html