18 tundi orienteerumist, päev koertega ja 5 nädalat kahe maratonini

Reede varahommikust saati sõitsin kaasa Klaperjahil. 18 tundi orienteerumist Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti pinnal võib nii väsitav olla, et rammestus on kontides siiani. Poole ürituse pealt Tallinnasse tagasi jõudes ootas ees muidugi Lady Gaga kontsert. Pühapäeva veetsin hommikust õhtuni koertenäitusel koeri hinnates ja päeva juhtides. Kõige selle juures olen peaaegu kõik kavasse kirjutatud trennid ära teinud. Ma ei salga, et vahepeal olen ikka tüütult väsinud olnud ja kohvist pole samuti suutnud loobuda - kuigi vaid tass päevas, tean, et head see mulle ei tee. Elektriautode maratonil käies rääkis üks itaallanna mulle imevahendist - aloe baasil valmistatud looduslikust energiajoogist. Kahjuks olen kontakti ära kaotanud ja tean vaid, et toodet saab Ameerikast tellida. Vahel usun, et kui mõne taolise "loodusliku imevahendiga" kohvi asendan, suudan mustast tõrvast loobuda. Platseeboefekt toimiks ilmselt ka minu puhul, sest mõttel on meeletu jõud.

Eelmise nädala lõpus sattusin ka Jooksupartneri seminari, kus teemaks oli: "Mida teen 2 nädalat enne võistlusi". Tegelikult on mul see juba kuuldud teema, kuid meeldetuletus ei tee kunagi paha. Muuseas, paljud on küsinud, et kuidas saada endale jooksukava, kust saada infot ühistrennide või seminaride kohta, siis aadress on selline:
www.jooksupartner.ee
Igaüks võib ühineda, igaüks võib küsida infot või lihtsalt ühistreeningusse kohale minna.

Ka seminare korraldavad need samad Jooksupartneri mehed, kes sedapuhku keskendusid ennekõike eeloleva maratoni läbijatele. Aga põhimõte kehtib ka nende kohta, kes lähevad näiteks poolmaratoni jooksma.
- Oluline on, et pikem ja intensiivsem trenn tuleb ära teha 9-10 päeva enne võistlust. Ehk siis kaks nädalat enne suurvõistlust pole võimalik midagi suurt enam korda saata, kõik peaks olema juba tehtud - küll aga on võimalik kõik ära rikkuda - ületreeninguga näiteks.
- Maratonil midagi uut ei katsetata (kehtib jalanõude, rõivaste ja isegi toidu kohta), kõik peab olema eelnevalt läbi proovitud, harjutatud.
- Esimene maraton on elu parim maraton, seda tuleb nautida ja seega unusta seal rajal aeg, unusta möödujad - naudi hetke, sest see on see, mida meenutad ülejäänud elu.

Minu maratonideni on jäänud aga kõigest 5 nädalat ja kõik pole veel kaugeltki tehtud. Maratonide peaproov toimub järgmisel nädalavahetusel, mil laupäeval läbin rulluisumaratoni ja järgneval päeval 10 km Tallinna sügisjooksul. Kava on mul käes ja täidan seda 100%. Pluss täiendan üheskoos toitumisspetsialistiga võistluste eelset toitumist. Hetkel kehtib põhimõte: nii palju kui võimalik, toitun omaaia saadustest - kurgid, tomatid, salatid, porgandid, õunad.

Kõige selle juures kiired ajad jätkuvad. Järgmisel nädalal alustan õpinguid magistrantuuris ja tööalaseltki on uusi väljakutseid lisandumas. Niisiis vaba aega juurde ei tule, pigem vastupidi. Üks on aga kindel, sport aitab püsida pinnal nii füüsiliselt kui vaimselt.

Rulluisu kukkumistehnikast ja uuest kavast

Eile käisin esimest korda Jaanus Ritsoni rulluisutehnika trennis. Rocc al Mares platsi peal see aset leidis. Esiti ei saanud ma üldse aru, milleks üht või teist harjutust vaja on ja mida see mulle näiteks maratoniks valmistudes annab. Seejärel ei saanud ma üldse aru, kuidas üht või teist harjutust teha. Näiteks üles mäkke O-kujulisi liigutusi tehes ja silindrite ümber sõitmist. Õigemini sain aru, kuidas seda tehakse ja eriti, kui treener ette näitas, tundus kõik imelihtne, kuid ise järgi teha ei osanud. Ka järskpööramised ei tulnud mul välja, sest jalgade asend, kallak polnud õige. Ja nii edasi.
Seevastu tundsin pidevat huvi kukkumistehnika vastu. Kuidas ikka on õige, kui ootamatus tuleb teele ja pidurdamises pole kõige parem? Õige vastus on loomulikult: maanduda tuleb haljasalale, hea on ka, kui saab üle õla kukerpalli visata. Rullimine on samuti hea - nii vigastad ühe koha asemel mitut, kuid mitte nii rängalt, kui võiks üht kohta vigastada. Tunnis ette tulnud reaalne olukord näitas aga, et mõtlemiseks aega pole ja kukkumine laheneb just nii, nagu juhtub.
Peamine, mis aga selgeks sain oli: olgugi, et oskan rulluisutada, ei oska ma seda õigesti. Vähemasti mitte pööramist, pidurdamist, möödumist. Nüüdsest pean uusi kogutud teoreetilisi teadmisi praktikasse lülitama. Püüan ka rohkem tehnilises trennis kohal käia, et uusi oskusi kriitilistele silmadele demonsteerida.

Täna sain kätte ka uue treeningkava ja jagan seda rõõmuga teiega. Põhiline on, et kava on varieeruv, sõltuv ilmast. Nii pea, kui üks rulluisutrenn ilma tõttu ära jääb, tuleb kavas muudatusi teha. Pirksaar on mul nüüd kiirvalimise all ja temal on ka voli muudatusi teha.
Muus osas kirjutas ta mulle aga nii:
Taust kogu lool - matk oli hea aeroobse baasi arendamiseks. Selle arvelt talud paremini intensiivseid pingutusi. Kõige suurem risk hetkel kava juures on mitte intensiivsusega endale liiga teha ehk kiireid trenne tuleb teha, aga kooskõlas ikkagi pikkade ja taastavatega.
Silm hoia peal venitamisel!
Peale Tallinna Maratoni vaatame seisud uuesti üle ja vajadusel korrigeerime.

Niisiis järgmised võistlused on mul juba kavas:
8. september 42 km Rae rullimaraton
9. september 10 km Tallinna sügisjooksul

Öine trenn ja trapetsilihase vigastus

Aeg lendab linnutiivul ja on vaid kuu jäänud kahe järjestikuse maratonini Berliinis. Homme alustan taas treeneri poolt koostatud kava järgi ja see saab olema päris tihe, kuid eesmärgini viiv.

Pikk püha möödus mul maakodus ja oli siiski sportik töistele päevadele vaatamata. Enamasti jooksin koeraga ja keskmiselt tempokamalt, kuid ka pikk jalutuskäik sai tehtud. Rulluisutamist ilmad ei lubanud, kuigi varustus on mul alati kaasas, olgu ma millises Eestimaa otsas tahes. Jooksuriided samuti standardvarustuses.

Eile õhtuspoolikul otsustasin aga batuudil hüpata. Tegin kõiksuguseid ilu- ja valuvõtteid nii, et keel oli vestil. Üks hetk tundsin mõõdukat valu õlas ja mõtlesin, et ehk läks vähe paigast. Seda enam, et massööri juures pole häbiväärselt kaua käinud. Hüppasin, kuniks võhma oli ja alles maha astudes sain aru, et õlg on ikka päris valus. Vanaemal lasin vähe mudida ja uskusin, et sellega asi piirdubki, aga ei, magama minnes ei leidnud asendit, sest kõikjalt oli valus. Ööselgi ärkasin korduvalt, et paremat asendit leida. Trapetsivigastusi, lihaspõletikke on mul ennegi ette tulnud ja ilmselt see külma lihasega trikitamise tagajärg oli. Jooksmist see ei sega, kuid kindlas suunas liigutamist ikka.
Hiljem leidsin vanaema poolt Venemaalt toodud kreemi 911 ja lasin seda peale määrida - läks kohe palju paremaks. Hilisõhtul linna jõudes otsustasin rulluisutamagi veel minna. 13 kraadi näitas kraadiklaas ja ma kahetsesin, et mütsi pähe ei pannud. Ja kindaid kätte. Samas, selle võrra liigutasin end rohkem, et soe sees püsiks.

Näitlik toitumiskava treeningperioodil

Taastusin Narva jooksust üllatavalt kiiresti. Oma osa oli kindlasti võistlusjärgsel ujumisel ning üleüldisel lõõgastumisel. Eile tegin juba korralikuma trenni ka peale. Alustuseks Stamina jooks ja kuna kaaslaseks oli sõber Kont, kujunes tempo päris kiireks. Tegime kaks ringi ehk umbes 45 minutit jooksu.

Õhtul hiljem lubasin aga teise sõbra esimest korda rulluisutama viia. Minu jaoks oli mõnus lõõgastav tempo, kokku ehk umbes tund sõitu. Tundub, et tänagi tuleb rullima minna, sest just sellega olen häbiväärselt vähe tegelenud.

Nüüd aga toitumisest, millest ammu lubasin kirjutada ja ühe näidise ette tuua. Eriti tänase graafiku puhul on kaks olulisemat treeningu kõrval: taastav uni ning vitamiinirikas toit. See on eelduseks sportliku vormi saavutamisel ning immuunsüsteemi tugevdamisel. Niisiis, toidukordi on päevas 5 ja täpselt kolme-tunnise vahega.

Hommikusöök: kaerahelbepuder kookoshelveste, marjade ja meega + rasvata kodujuust. Kõige olulisem toidukord, mis kunagi vahele jääda ei tohi. Süsivesikuid palju, valgul ja eriti rasval on väiksem tähtsus.
Vahepala: näkileivad sulatatud juustu ja tomatiga + banaan, õun või muu puuvili
Lõuna: nö tavaline lõuna. Näiteks riis kanaga, mille juures pool taldrikust moodustab salat.
Vahepala: kodujuust + puuvili + pähklid
Õhtusöök: kõiksugused salatid on super, lisatud kindlasti seemneid, pähkleid. Ehk valgul ja rasval on oluline roll, süsivesikuid minimaalselt.

Valge jahu, vorstilised ja suhkur on välistatud. Muidugi ka suhkrujoogid ja alkohol. Samal ajal on vesi väga oluline - püüan päeva jooksul 2 liitrit ära juua, enamasti Värska või Borjomi.

Toitumine on treeningute juures sama oluline kui trenn ise. Vormi saavutamisel öeldakse, et 70% sõltub toitumisest ning 30% trennist.

Poolmaraton Narvas TEHTUD!

Nagu sellest oleks veel vähe, et oma treeningkavast maas olen, kukkusin üleeile jalgapidi auku. Käis raks ja jalg läks valepidi. Andis muidugi tänaseni tunda ja kuigi sain soovituse side ümber panna, ma seda ikka ei teinud. Pole eriti ravimite-plaastrite inimene.  Lisaks jalavigastusele külmetasin end mingi päev kusagil. Kurk oli valus ja nina tatine tänagi ärgates. Mõtlesin, et kui enesetunne muidu on okei, siis ega ma mingi nannipunn ei ole ja jooksma tuleb ikka minna. Ilmselt tänu kõigele muule toimuvale polnud korralikku jooksueelset ärevustki.
Pärast korralikku portsu tatraputru ja pakki viinamarjamahla olin valmis kohale sõitma. Narva on jätkuvalt üks mu lemmikjooksupaikasid. Tõsi, rada oli eelmise aastaga võrreldes muutunud ja ilusat kindluse-jõeäärset ala peaaegu, et polnudki, kuid muus osas oli rada vaheldusrikkamgi.

Start läks ja mul energiat jagus. Paljud tormasid mööda, lasin nad südamerahuga. Oluline oli, et enesetunne oleks hea ning naeratus püsiks. Pealegi olen ma rahvasportlane. Ma ei suuda omaette vaikselt joosta, mulle meeldib kaasa elada ja toetada, seda enam, et mind on palju toetatud ja jätkuvalt toetatakse. Tagasihoidlik naeratus kaasvõitlejalt, lehvitus võõralt või heatahtlik hüüd pealtvaatajalt annavad jõudu veel vähemalt kilomeetri läbimiseks. Jooks peabki olema pidu, meeliülendav ning positiivseid emotsioone pakkuv.

Umbes 3ndal kilomeetril tabasin ühe tütarlapse jalutamas ja soovitasin tal tingimata seda mitte teha, et jooksusamm sassi ei läheks. Tüdruk, kelle nimeks ostus Sveta, ühines minuga ja algas tõeline loeng teemal, kuidas läbida poolmaraton, kui võhm on väljas juba alguses. Rääkisin hingamise taastamisest, vajadusest keskenduda mitte alles jäänud kilomeetritele, vaid nautida jooksu. Selgus, et Sveta on ennegi poolmaratone jooksnud ja üsna hea ajaga, kuid nüüd polnud võistluse eel trenni teinud. Võhm kaob teatavasti sama kiiresti, kui tuleb - seega võib poolmaraton päris katsumus ikka olla, kui trenni pole teinud. Igal juhul püsisime Svetaga koos kuni 15nda kilomeetrini ja siis ta jõud rauges ja ma tundsin, et jõuan enam, kui senine tempo oli. Nii läksin eest ja panin mitmetest mööda, kes ennist minust olid mööda saanud. Jõudu oli, enesetunne püsis väga hea. Viimased kaks kilomeetrit jooksin üheskoos teise tüdrukuga. Siis oli kõrvalrajal jooksmas juba ka 7 km läbijate mass. Meil jäänud viimane tõus ning viimane 100 m finišhini. Rahvas elas kaasa ja tehtud see oligi. Palju rõõmsaid võistlejaid ees ootamas. Aitäh, kes tulid, aitäh korraldajatele hea töö eest! Nüüd olen võistlusradadel tihedamini, sest neid emotsioone ei kohta kusagil mujal, kui vaid finišhis. Ja nii palju rõõmsaid nägusid, positiivseid inimesi ei näe mujal. See tekitab heas mõttes sõltuvust.
Pärast jooksu sõitsin kohe Narva-Jõesuu spaasse lõõgastuma, sest kuigi ma puhata ei oska, piisab
aeg-ajalt lihtsalt keskkonna vahetusest, et restart vaimule ja kehale teha.
KOKKUVÕTE:
Aeg kokku: 2.21.56
Esimene 10 km : 1 h 16 min
Teine osa, 11 km : 1 h 4 min
Keskmine pulss : laes!

Hullumeelne suvi ja poolmaraton Narvas

Ma vabandan Sinu ees, mu blogi lugeja! Nii mõnelegi võis tunduda, et olen tennised nurka visanud ja suurtest lubadustest kõrvale hiilimas. Aga ei, see pole tõsi. Tõsi on see, et suvi on haaranud mind tõelise karusselli peale, millelt maha ilmselt ka suve lõppedes ei saa. Veelgi enam on see kõik tõestuseks, et olgu päevaseid tegemisi palju tahes, trenni jõuab ikka, kui vaid tahta. Niisiis olen töö ja kõigi teiste tegemiste kõrvalt järjepidevalt ka trenni teinud. Suur eesmärk virvendab ju ees ja enam polegi palju jäänud.
Tagasi vaadates, siis peamine muutus Marguse koostatud plaanis oli see, et ma sattusin metsa. RMK kutsus läbima mind vast avatud 370 km matkateed ja kuigi lubasin kohal olla vaid neli päeva, armusin matkamisse ja ennekõike matkaseltskonda viisil, et see mind ikka ja jälle tagasi meelitas. Kaks nädalat sai vahelduva eduga matkateel oldud ja nii kujunes keskmiseks päevaseks distantsiks 30-40 km, mida läbisime kas vastavalt jalgsi või jalgrattaga. Treeneri sõnul oli see hea muutus, sest mitmekülgsus annab treeningutesse palju juurde.
Süda ikka natuke valutab, et jooksu-ja rulluisutreeningud unarusse on jäänud, aga kahe alles jäänud kuuga on veel palju võimalik korda saata. Kogemus on seda näidanud. Uus kava tuleb järgmisel nädalal, kuid enne veel ootab ees poolmaraton Narvas. Laupäeval algusega kell 11 olen stardis ja ma luban, et võtan seda kui treeningut, sest võistluseks pole ma veel valmis.