Täna, 26 aastat tagasi ärkasin ma Maarjamõisa kirurgia osakonna palatis narkoosist. Mõni päev enne seda oli naabripoiss mänguhoos mind lükanud nii õnnetult, et parem küünarluu purunes kildudeks.
Legendaarne doktor Kuum ja teine tohter, kelle nimi meelde ei tule, olid teistkordselt üritanud luud lappida ja killud omale kohale sundida.
Silmi avades avastasin eest oma perekonna. Mu õde rääkis Estonia katastroofist. Olin 9 ega saanud õnnetuse ulatusest päris täpselt aru. Alles järgmistel päevadel ilmunud Postimehi läbi lapates mõistsin tegelikkust. Mäletan, et surmakuulutustel näis lõppu mitte tulevat.
Samal päeval, 26 aastat hiljem, olen taas haiglas. Nõme kokkusattumus, kuigi juhuslik.
Doktor Marge Rahu, kes viimase aasta jooksul on püüdnud lahendust leida mu aneemia probleemile, kutsus tagasi vastuvõtule. Poole aasta eest veeni süstitud raud on kadunud mu verest kui tina tuhka.
Gastroskoopia ehk “mõõga neelamine” on aneemikute ravi eel üheks esmaseks uuringuks. Mind on nii palju uuritud, et arvati seegi ammu tehtud olevat. Nüüd selgus aga, et tegemata puha. Meelest see jäle protseduur aga juba minna ei saaks.
Vastuvõtuaeg tänaseks oli ammu paigas. Sättisin end hommikul kaua ja tekitasin ärevust aina juurde. Kas ma oksendan end täis? Kas peaksin mugavamad riided panema, et kanderaamil oleks mugavam väänelda? Kas hambad jäävad alles?
Kuus tundi enne protseduuri oli keelatud süüa ja juua. Ärkasin varahommikul, et üks tass kohvi endale lubada. Väike rõõm selles hommikus peab olema!
Olen haiglasse sattunud üldiselt vaid siis, kui seisund on eluohtlik. Aneemia seda küll pole, aga võib saada eluohtlikuks. Pealegi ma soovin joosta, sest kui ma joosta ei saa, hakkab vaim alt vedama. Selles olen ma küll kindel.
Haiglasse lonkides tundsin, et lähen vastu kui suurimale karistusele, mis inimkond on loonud. Põgeneda ei olnud enam kuhugi.
"Eemaldage palun valehambad," ütleb meeldiv meesarst sissejuhatuseks.
“Neid mul õnneks veel pole,” venitan oma vastust ja naeratan viimast korda. Medõde ulatab samal ajal papist anuma. See on oksendamiseks. Või ilastamiseks. Kes kuidas soovib.
Heidan nüüd pikali, vasakule küljele ja küsin viimase õlekõrrena: “Kas üldnarkoos ei ole võimalik?”.
“Ei, täna ei saa. Järjekorrad on pikad. Teeme kohaliku kurgutuimestuse,” lubab tohter ja pihustab tuimestit mulle otse kurku. See hakkab mõjuma koheselt.
“Sinu ülesanne on hingata, olla rahulik ja liikumatu. Rohkem ülesandeid sul pole,” õpetab arst plasthuulikut hammaste vahele surudes. Hoiatan teda, et okserefleks tekib mul kergesti.
Ta võtab jäleda jämeda vooliku ja asub seda mulle kurku, sealt edasi söögitorru toppima. Vahepeal palub, et neelataksin, et toru pääseks sügavamale sisikonda. Need sekundid on nii vastikud, et püüan mõelda, et see piinlev ohver seal pole mina. Võib-olla hakkan hulluks minema.
Doktor ja õde üritavad samal ajal rääkida lugusid oma lapsepõlvest. Saan aru, et see kõik on vaid selleks, et minu tähelepanu mujale juhtida. Nad on osavad, aga ebamugavustunne kurgus ja nüüd ka rõhuv tunne maos röövivad kogu tähelepanu.
Pisarad jooksevad vahetpidamata mööda põski. Pidev okserefleks on vallutanud kogu mu vappuva keha. Ma reaalselt mõtlen, kas haarata arsti käes olevast voolikust ja see oma sisikonnast välja tõmmata. Ma olen kindel, et ta ei kahtlusta taolisi mõtteid mu peas ega usuks seda minusugusest peaaegu meeldivast patsiendist.
Minu kannatus katkeb ja olen minestamise äärel, kui mao limaskestalt proovitükke võtma asutakse. Loen sekundeid, või on need minutid? Ajataju on lõplikult kadunud.
Siis näen silmanurgast ootamatult, et see maailmatu pikk voolik, mis on täies pikkuses mu sisse mahutatud, on väljumas. Sentimeetri järel sentimeeter. Iga viimne kui sekund on ebamugav, vastik ja lihtsalt rõve!
"Sellest jäledamat protseduuri vist ei ole?," uurin tohtrilt end põgenema sättides.
Ja ta vastab (tsenseerimata kujul - toim.): “Nagu öeldakse, nii sitta olukorda pole, et enam sitemaks minna ei saa”. Kõlab kui päevamõte!
Vastuseks, milline protseduur on veel õõvastavam, teatab doktor: “Jämesooleuuring. Sarnane toru, teisest otsast.”
Olen peaaegu tänulik, et niigi hästi läks. Valus kurk, uimane olek ja kriipiv tunne söögitorus on kestvad. Õnneks pääsen kodusele taastumisele.
Tervist sel pöörasel ajal, armas lugeja! Ja ehk ka nägemiseni spordirajal.
Kertu
PS! Uuringu tulemustest ja jätkuvast võitlusest aneemiaga, juba järgmises postituses.
