Treeningplaan paigas

Esimesed trennid on seljatatud. Raskemad, kui karta oskasin. Mitme kuune trennist hoidumine, taastumine operatsioonist on teinud oma töö või siis õigemini jätnud töö tegemata. Terasspordi peatreener Anu Ruutu võttis oma kohuseks koostada treeningkava, mida järgnevad kuud järgin ja mis omakorda on eelduseks Kilimanjaro vallutamisel.

Kui esialgne kava sisaldas endas suuresti treeningut jõusaalis, siis kokkuleppeliselt sai see kiiresti muudetud. Treeneri ja iseenda vastu aus olles, siis minust peegli ees hantlitega vehkijat ei saa. Olgu kava või mitte, kuid taoline treening sobiks vaid juhul, kui treener on alati kõrval, et sundida ja kontrollida pidevalt. Vastasel juhul käiksin kohal ja jutustaksin, või leiaksin muud meelepärast, et aeg mööda saata.
Niisiis, praegune kava on lihtne ja loogiline. 3-4 trenni nädalas, mille hulgas on:
1 x lihastreening nagu Bodypump (asendab jõusaali treeningu ideaalselt)
1 x vastupidavustreening nagu jooks, suusatamine, ringtreening või kiirkõnd
1 x venitustreening nagu Bodybalance või jooga

Treeningpäevik on kohustuslik!

Alustuseks tegime siiski Anuga ühe jõusaalitreeningu ka läbi, et veenduda veel kord, et see pole mu meelistreening. Pärast veel jooga ka peale. Ilmselgelt pingutasin esimese korra kohta täiega üle ja nii on juba kolmandat päeva lihased valusad viisil, mida ei mäleta ma ammu. Samas on see veenev märk, et olen tuhast taas tõusmas, kuigi pikk tee on veel minna.

Järgmine korralik trenn (kui seda nii saab nimetada) ootab ees kohe pärast jõule 26.detsembril, mil toimub taas järjekordne Pekist Priiks. 45 km ühtejutti vahelduva jooksu ja kiirkõnniga. See saab olema väljakutse!

Aasta 2014 väljakutse – vallutada Kilimanjaro!

See on tõsi! Olen alustanud liikumist ühe tõelise unistuse täitumise teel – Kilimanjaro tipu vallutamine!
Eestist alguse saanud rahvusvaheline naiste organisatsioon Ladies Trekking tegi ettepaneku järgmise aasta rahvusvahelisel naistepäeval Aafrika katus vallutada. Ma ei kahelnud hetkegi  ja võtsin selle põneva väljakutse vastu.

Mis ees ootab?
Kilimanjaro kõrgeim punkt asub 5895m kõrgusel, kuid selle vallutamine ei tähenda siiski alpinismi, vaid matkamist. Sellest hoolimata pean siinjuures tunnistama, et olen viimase kolme aasta halvimas vormis. Kuigi kaalunumber on aegade väikseim, tean, et lihasprotsent on väike ja võhma pole mul samuti. Terasspordi treenerid on juba välja töötamas treeningkava, mis aitaks mul alles jäänud pisut vähem kui kolme kuuga saada organism toonusesse.

Iga sammuga sel teel hoian kursis Sind, hea lugeja blogi vahendusel.
Back on track!

Kertu

Ps! Kui Sul on olnud mõttes Kilimanjaro vallutamine või tekkis soov nüüd, siis veel on meie reisigrupis vabu kohti!

Operatsioon seljatatud

Ma lubasin, et ühel päeval, kui kõik probleemne on möödanik, annan endast taas märku. Nüüd saan öelda, et see hetk on käes ja tervisehäda, mis sundis mind Lidingöloppetile minemise plaani ära jätma, on jäänud seljataha.

Valetaks, kui ütleksin, et paar kuud spordist eemal olemist on kuidagimoodi hästi mõjunud. Vastupidi. Mu keha ja vaim on suuremas stressis, kui kunagi varem. Pinge, mis olukorraga kaasnes, on jäänud õlule kanda. Lootust annab teadmine, et nüüd võin taas trenni teha, kuigi esialgu rahulikult, aitaks seegi  tasapisi rajale tagasi. Tasa ja targu. Abiks ja toetuseks siinjuures tervislik toit ja Borjomi.

Mis saab edasi?
Mul on üks eriti põnev plaan eelolevat talve silmas pidades. Alguse saab see üsna pea. 

 

Palju päikest!

Kertu

"Kertu suudab" katkestab

Head sõbrad, toetajad, jälgijad,

ma tahaksin väga 28. septembril seista stardis ning anda endast parim, et naeratus näol finišijoon ületada, kuid olen sunnitud esimest korda nende aastate jooksul katkestama treeningud ning ära jätma suurvõistluse. See pole valik, vaid vajadus. Ma võtan endale vabaduse diagnoosi mitte täpsustada, kuid ütlen, et olen seisundis, mis vajab kiiret sekkumist operatsiooni näol. Taastumisele kulub paraku kogu võistluseelne periood, mille ajal on  treening välistatud. Täna, siin ja praegu on minu valik tervis, millele pühendan kogu oma tähelepanu.

Ma usun, et iga kogemus siin elus tuleb meile midagi õpetama ja ma annan endast parima, et õppeprotsess edukalt läbida. Hoian Teid kursis toimuvaga ja luban, et ühel päeval teen ma Lidingöloppeti ära.


Olge terved!
Kertu

Toidumürgitusest ja muust

Ma ei ole siiani kava järgi treenima hakanud, vaid endiselt jooksnud siis kui tahan ja nii palju kui tahan. Peagi see pull lõpeb, aga seniajani olen nautinud vaba graafikut. Mis seal salata, kohatist laiskust ka. See-eest liikunud olen ma palju. Alar Siku juhtimisel läbisin paaripäevase matka Lõuna-Eestis, küll paadiga, küll jalgsi. Eile aga tegin poolepäevase ringkäigu Piirissaarel. Liikumist on jagunud pea igasse päeva.

Väike kurguvalu, nohu on mind viimasel ajal kimbutanud. Tavaline konditsioneeri ohver ja mitte, et ma ise seda oma autos kasutaks, aga iga kord kui satun kellegi teise autos sõitma, saan laksu kätte. Raadiotöötajad teavad hästi, kuivõrd efektiivne tervisetapja konditsioneer on. Siiski sain tatisest ninast ja valutavast kurgustki  mõne päevaga jagu, kuniks eile tekkis kindel soov haarata kusagilt tee äärest otse taluniku käest maasikaid. Ikka ehtne ja Eestimaine, mõtlesin. Ilusad ja magusad pealekauba. Maalapsena ma sel hetkel isegi ei mõelnud, et aedmarja pesu võiks olla hädavajalik, kui need otse talumehe käest ostetud - puhas kraam ju. Lasin hea maitsta ja kuigi mitte liiga palju, siis nagu hiljem selgus ikkagi piisavalt.
Umbes kolm tundi oli möödunud, kui magama heitsin ja sekund hiljem hirmsat iiveldust tundsin. Ikka nii, et pikali olla ei kannatanud ja oksendama olin sunnitud jooksma. Sealt maalt käis kõik nii kähku, et järje pidamine kadus, sümptomiteks: iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, kuumahood, nõrkus. Ausõna mõtlesin sel hetkel, et nüüd on lõpp lähedal. Helistasin suures hädas õele, kes just praegu läbimas parameediku koolitust ja sain vastuse, et kohe tuleb kutsuda kiirabi. Aga ma ikka ei kutsunud, sest mulle tundus, et peaks veel vähe ootama. Enesetunne oli nii kehva, et käisin toas ringi kui pöörane, et leida paremat kohta, paremat enesetunnet. Viimaks läksin jääkülma vee alla. Ma ei tea, miks ja kuidas, aga see mõjus. Vahepeal oli juba ka paremaid hetki, kuid siis jälle justkui tagasi vanasse musta auku. Viimaks sain rohtu, mis pidavat kiirelt mõjuma ja kindlalt aitama. Tundus, et olen pääsenud. Ühel hetkel julgesin juba taas voodisse minna, uinusin sekundiga.
Täna, päev hiljem pole olemine veel kiita, kuid talutav asjaolusid arvestades.Õppetund seegi.

Jaanipüha möödugu hästi!

Rakvere ööjooks tehtud!

Rakverre jõudsime aegsasti, et oleks aega kohapealse nautimiseks ning korraldusega kurssi viimiseks. Ometi oli mul korralik ärevus sees juba poolest päevast. Sellele aitasid kaasa esiteks tibukollasesse riietunud Icepeak`i poisid, kes lubasid mulle taldu näidata ja muidugi kolleegid, kes üksteise järel raadiomajas uurisid, et mis aega ma jooksen. Mõtlesin, et olen nüüd ju mitu nädalat trenni teinud ja kümne kilomeetri läbimine ei peaks raske olema, aga aja jooksmiseks tundus veel vara olema. Ometi olin selleks korraks eriti profi jänese ära rääkinud. Tõtt öelda ma paljuski temale lootsingi.

Start läks ja ilma ettevalmistuseta rajale tulnud Sigrid ja Fredi jäid meist kohe maha. Jooksjate mass oli suur ja kuidagi ei saanud liikuma. Ikka siia ja sinnapoole, et päris kõndima ei peaks. Esimene tõus seljataga ja mulle tundus, et päeval joodud kohvi oli saatanast, sest vedelikupuudus andis juba tunda. Esimesed kilomeetripostid olid seljataha jäänud, tempo püsis hea. Melu rajal ja raja ääres oli ilmselgelt üks ägedamaid, mis kodumaa võistluste juures kogetud - bändid, tantsutüdrukud, rahvatantsijad iga kilomeetriposti juures. Tundus, et kogu Rakvere rahvas on kokku tulnud, et suurest spordipäevast osa saada - kes jooksma, kes raja äärde jooksjatele kaasa elama.

Pool maad seljataga, pisut sain juua, kuid ometi hakkas tempo langema. Nüüdsest oli mu jänesel Tiidul eriti oluline roll. Ta pidi mind motiveerima andma endast parima, samal ajal kui mina enam ei tahtnud endast midagi anda. Vaimselt ennekõike tundus ees ootav mõni kilomeeter mõrvarlik. Mulle tundus sel hetkel, et kõik mu läbitud maratonid on illusioon, sest ainuüksi 10 km on raske.

Paar kilomeetrit jäänud ja ma olin kindel, et kui Tiitu poleks kõrval, oleksin ammu viilinud. Ilmselt kõndinud või vähemasti tempot palju aeglasemaks võtnud ja keskendunud kõigele muule peale jooksmise. Aga ei, jooksin  kõikide üles seatud duššide alt läbi, samal ajal lastes endale sisendada, et ma jõuan veel ja meetrid jalge all möödusid. Finišh oli lähedal ja lõpuspurt tõestas, et jõudu olnuks veel. Aga see polnud enam oluline, esimene selle hooaja võistlus oli tehtud.

Aeg: 00:58.41
Enesetunne pärast jooksu: super, kusjuures mitte ükski lihas ei anna endast märku
Järeldus: treenimiseks olen piisavalt heas vormis, võistlusvorm pole kiita

Homme Rakvere ööjooksule

Olen viimased nädalad treeninud 4 kuni 5 korda nädalas, kestusega poolest tunnist kuni pooleteise tunnini. Olenemata ilmast. Isegi siis olin väljas, kui vihmasadu oli nii tugev, et sekunditega läbimärjaks sain, lisaks rahe vastu nägu peksmas.
Jooksutrenn on toimunud ikka oma lemmikpaigas Pirital ja mitte metsas, kus peaksid toimuma. Kohe, kui mul on treeningkava ees ja sund treenida metsas, teen seda. Treeningkava on hetkel koostamisel ja peagi saan seda teiega siin jagada.

Täna ma aga kogun end, et homme olla Rakveres ööjooksu stardis. Plaani on võetud kõigest 10 kilomeetrine distants, kuid hetkel tundub see jõukohane. Homset silmas pidades, tegin eile viimase trenni ja täna puhkan. Väike laadimine on samuti plaanis. Lisaks toon Fitshopist mõned magneesiumid, et krampe vältida.

Lidingöloppetist rääkides, siis nüüd on küll viimane aeg kampa lüüa, kel vahepeal on sama mõte tekkinud ja tahaks samuti professionaali käe all üheskoos minuga maailma suurimaks ning pikemaks krossijooksuks treenida. Jooksupartner on kokku pannud vastava paketi kõigile soovijatele, loe lähemalt siit.

Seniks aga, kohtumiseni homsel ööjooksu rajal!

Trenn Contraga

Täna varahommikul sõitsin kaugele Võrumaale, täpsemalt Varstusse, et kohtuda seal lipujooksja Contraga. Mees on lubanud nädalaga vanale Võru maakonnale ringi peale teha, joostes kokku 334 km, Võrumaa värske lipp käes. Teine päev ja tänane distants nägi ette 70 km läbimist. Ilm oli päikesepaisteline ja juba 8 paiku oli piisavalt soe, et lühikeses dressis joosta. Lubasin tunni jagu kaasa joosta, et raadiosse reportaažid kindlustada. See aeg läks küll nii kiiresti, et jäi vähe kripeldama - oleksin pidanud rohkem aega jooksmiseks võtma. Nii  mõnigi kaasa jooksja oli plaani võtnud joosta kogu tänase distantsi. 7 km kanti jäi minu läbitud teekond, kuid tagasi tuli ka joosta ja nii sai kokku päris arvestatav trenn. Vedelikupuudus oli suur, kuid asjaolusid arvestades läks tagasiteegi kiiresti. Aga mis mina, Contra on ikka täiega äge mees! 13 maratoni seljataga, 1 ultramaraton 100 km ja nüüd nädalaga 334 km. Hoian talle pöialt ja nagu ikka, näeme järgmistel radadel. Teil aga, kes te Tartumaa-Võrumaa kandis elate või liigute, soovitan sobival hetkel Contrale seltsi minna. Ta luuletab, laulab ja jutustab teiega kogu jooksudistantsi, et vaev meeldegi ei tuleks ning kilomeetrid jalge all aina läheksid. Eile näiteks jooksid kaks noormeest oma elu esimese maratoni ja mis sest, et mitteametliku.

Contra jooksuga saab end kurssi viia siit:
http://konnulacontra.wordpress.com/

Uus väljakutse: läbin maailma suurima krossijooksu Lidingöloppeti

Andke mulle andeks viivitus. Kuid uskugem, et olen nüüd motiveeritum kui kunagi varem tegemaks algust. Jah, ma teen seda jälle! Võtan suure eesmärgi, et samm-sammult õnnestumise teel astuda. Ma usun, et kõik sõltub minust endast ja ma tahan taas võita iseend. Ma tahan jõuda finišisse medal kaelas ja naeratus näos.

Olen uueks eesmärgiks valinud 28. septembril Stockholmis toimuva maailma suurima krossijooksu Lidingöloppeti. Ühelt poolt on see turvaline valik, sest tegemist on mu lemmikala - jooksmisega, kuid teisalt pole minu tugevuseks kõrgel pulsil pikalt jooksmine. Samuti pole vahelduv maastik siiani lemmik olnud, aga õppida armastama midagi uut, on samuti väljakutseks. Distantsiks saab olema 30 km.

Minu suurimaks abiliseks, nõustajaks saab juba varasemate jooksutreeningute juurest tuttav Margus Pirksaar. Tema treeningplaanid saavad olema aluseks mu päevakava korraldusel. Nii palju kui saan, püüan jõuda ka tema trennidesse, et kinnistada tehnikat ja saada pidevalt osa Marguse innustusvõimest.

Hea uudis on, et ma ei tee täna oma esimesi samme, et Lidingöloppetil õnnestuda, vaid olen aktiivselt jooksurajal nüüdseks olnud nädalaid. Aitäh Heditile, kellega senised kilomeetrid on läbitud. Koos jooksmine tähendab, et trenn toimub olenemata ilmast ja tujust, sest teine on minuga arvestanud. Lisaks mööduvad kilomeetrid palju toredamalt, kui üksi treenides - kogu päev saab lahti harutatud üheskoos.

Hooaeg on avatud, et 28. septembril õnnestuda. Tähelepanu, valmis olla, läks!

Uue väljakutse eel

Head sõbrad, kaasaelajad ja treeningkaaslased,

Tartu maratonist on järel tore mälestus ning pisut ka kripeldab, mis loodetavasti järgmine aasta tagasi starti meelitab. Käsi, mida maratonil vigastasin, on peaaegu paranenud ning annab vaid vahel pisut tunda.

Aeg, mis maratonist on möödunud, on olnud mõistagi tegus, kuid trenni olen 2-3 korda nädalas ikka jõudnud. Vahepeal, kui jäi paarinädalane paus sisse, muutusin teistmoodi inimeseks. Kõik käis närvidele ja maailm ise oli vaid tumedates toonides. Kohe ei saanud aru, mis minuga toimub ja olin juba mõistmas inimesi, kes antidepresandid haaravad, aga siis ma õnneks adusin - trenni pole ammu teinud! Parandasin viga sel samal päeval ja tuju paranes kohe.
Parim uudis on aga ehk see, et sellelgi hooajal olin täiesti terve. Mäletan perioodi, mil kogu mu perekond oli nädalaid viiruse tõttu voodisse aheldatud, kuid mina pääsesin. Eks sellel ole osa ka talisuplusel, mida vahel ikka harrastanud olen.

Kui pärast suusatamist ootasin juba, et saaks jooksurajale, siis nüüd ei jõudnud ära oodata, millal saaks rulluisuhooaja avada. Täna see juhtus. Tee oli kuiv ja killustik koristatud. Ei seganud seegi, et ühel rulluisul oli kinnitus kuhugi kadunud. Soov uisutada oli nii suur, et püüdsin mitte välja teha väikesest ebamugavusest.

Paljud on küsinud, mis järgmiseks. Idee on olemas, treener samuti. Mis see täpselt on, ma veel avaldada ei saa, kuid peagi luban uuest väljakutsest kirjutada. Täna saan vaid öelda, et tegemist on jooksmisega.

Tartu maraton TEHTUD!

Maratoni eel tegin kõike seda, mida suurvõistluse eel teha ei tohiks ning jätsin tegemata selle, mis oleks pidanud võistlemisele eelnema. Alustades korralikust magamisest, lõpetades vedeliku tarbimisega. Ennekõike juhtus see tiheda graafiku tõttu, aga mis tehtud, see tehtud ja mis tegemata, see järgmine kord teisiti.

Maratoni hommikul mõtlesin vaid sellele, et sõidaks kiirelt ära ja saaks tagasi magama. Ärevus oli minimaalne. Juua kaasa otsustasin, et ei võta ning pistsin taskusse vaid paar geeli. Kohale jõudes ei läinud kaua, kui olime stardijoonel - Kont, Kata ja mina. Kõige viimased reas. Kõlas hümn ja sõit algas, tunne oli hea, kuigi olemine väsinud. Püüdsin Katat endal kõrval hoida, Kont virvendas samuti läheduses. Sõitmine oli mõistagi raskendatud tulenevalt suurest suusatajate massist. Palju oli teineteise suuskadele sõitmist, kukkumisi. Ilm ja rada aga ideaalsed. Siis, kui veerand tundi oli möödas, sai päriselt liikuma. Kata kadus silmist, Kont oli veel läheduses. Esimesed 10 km tehtud mõistsin, et olen ikka väga väsinud, janu oli meeletu ja hirm tekkis ka, et mis edasi saab, kui juba alguses on olemine kehv. Esimeses toitlustuspunktis jõin kui kaevul ja sõin ka - eriti leiba soolaga ja soolakurki. Väsimus taandus ja ma võtsin hoogu, et lõpuks sõitma hakata. Suusk libises hästi ning pidaminegi oli ideaalne - suur aitäh Raunole, kes mind taaskord määrimisega aitas.

Inimesed rajal olid super toetavad ja nõuga aitavad. Kõigi teiste seas kohtasin ma seal samas ka meest, kes 3 aastat tagasi mu esimese jooksumaratoni eel Stockholmis ütles kuldsed sõnad: "Esimene maraton on alati parim, jookse sa neid palju tahad, kuid ikka jääb esimene parimaks." Nüüd ma juba tean, et see on tõsi. Küsisin temalt, kui kogenud jooksjalt, et kas suusamaratoniga on samamoodi, kuid sellele ta vastust ei teadnud - oli isegi esimest korda suusamaratonil.

Teises toitlustuspunktis võtsin alustuseks mustikasuppi ja mõtlesin, et on ikka äge - 25 aastat tagasi mu isa sellel samal rajal suusatamas jõi seda sama legendaarset jooki. Emotsioonid olid ülevad, kilomeetrid jalge all aina möödusid. Arvestuseks kasutasin taktikat, kus lugesin vaid kümnendeid ning olulised olid kilomeetripostid, mis tähistasid minu oma kogemusi. Näiteks 42, mis on jooksumaratoni distants ja ma teadsin, et kui olen suutnud selle joostes korduvalt läbida, läbin ka suuskadel. 30-ndani jõudes oli tekkinud taas meeletu janu ja nii kulus toitlustuspunktis aega, et end laadida. Lisaks sõin suure koguse soolakurki. Murdepunkt oli toimunud ja peas keerlesid mõtted: "Ma ei viitsi enam, kuigi jõuan", "miks ma seda üldse teen?", jne. Järgmise järsu laskumisega kadusid need ebavajalikud mõtted ja küsimused ning sõit jätkus senises rütmis. Toitlustuspunktidest haarasin vaid soolakurki, magusat enam süüa ega juua ei suutnud. Viimased kümmekond kilomeetrit ja emotsioonid olid ülevad. Otsustasin, et lõppu jääb spurt, sest jõudu oli ning tunne oli endiselt väga hea. Aga kõik ei läinud kui plaanitud. 8 kilomeetrit enne lõppu, järsemal laskumisel olin sunnitud rida vahetama, et vältida eessõitjale otsa sõitmist ning ma kukkusin nii, et oma käele peale. Nii valus, aga nii vähe oli jäänud ja ma püüdsin edasi suusatada, kuniks mõistsin, et sellele käele ma enam toetada ei saa. Kartsin, et luu läks, aga alla ma ju anda ei saanud. Tuli ühe käega edasi sõita ja see oli raske ennekõike vaimselt, sest ma ju teadsin, et on piisavalt jõudu, et teha korralik spurt, kuid nüüd sõitsin vähemalt poole aeglasemalt, läbi valu. Ma olin enda peale pahane.

Viimased kilomeetripostid ei tulnud ega tulnud lähemale, valu käes ei taandunud - nii võtsin kinda käest, et külmaga valu leevendada. Mulle tundus, et see aitas. Mõtlesin ka, et kui teaksin kindlasti, et võin lõpuni joosta, oleksin seda teinud. Aga siis jõudis finišh lähemale, rahvas elas kaasa ja ma olin seda teinud - tõestanud taaskord, et kõik on enda kätes ja kui usud, siis suudad. Võtsin end kokku kiireks intervjuuks Reporterile, medal kaela ning lahkusin. Jah, ma olen pettunud, et ei saanud sõita lõpuni nii nagu plaanisin, kuid olen õnnelik, et pidasin oma lubadust ning õppisin 60 päevaga suusatamist armastama ja läbisin Tartu maratoni. Hea uudis on ka, et õhtul kiirabis selgus, et luu jäi terveks. Tegemist on randme venituse ning sidekoe vigastusega, mistõttu pean mõned nädalad kinni seotud käega olema ning spordist hoiduma, kuid pärast paranemist jätkub sport mu elu osana ning luban, et suusarajalgi olen nii kaua, kui lund on.

Ahjaa, Kont lõpetas paarkümmend minutit enne mind. Kuid mu õel kadus motivatsioon kohe alguses, suusad ei pidanud hästi ja kuna katkestada ka ei lubatud, siis sõitis ta Tartu maratoni läbi viimaste seas. Aga see polegi oluline, respect kõigile ligi 8000 inimesele, kes eile ajalugu tegid ning millegi nii suurega hakkama said.
Aitäh Rimmile, kes mulle selle hullumeelse mõtte pähe pani. Aitäh Jaak Maele, kes mind treenis. Aitäh kõigile toetajatele varustuse eest. Aitäh Tartu maratoni korraldajatele. Aitäh sõpradele ja Sulle, hea lugeja.

Minu tulemus:
Aeg kokku - 6:41:02
Koht - 5641 (koht naiste arvestuses: 600)

Ajad erinevates punktides:
1:20:43 - MATU
2:30:44 - ANDE
3:28:45 - KUUTSE
4:13:46 - PEEBU
4:57:15 - PALU
5:40:15 - HELLENURME
6:41:02.2 - FINISH

3 päeva maratonini: julgustükk tehtud ja vaim valmis

Võtan järgnevalt päevad vabalt. See tähendab, et täna seilan sõbrapäeva kruiisiga Stockholmi ja sealt otse maratonirajale, sest töö enne ja maraton pärast.

Seniks aga vaata, millega Rimmi-Mae õhutusel hakkama sain:

http://www.reporter.ee/2013/02/13/reporter-saadab-kertu-jukkumi-tartu-maratonile/

5 päeva maratonini

Ma parem ei hakka nädalavahetusse jäänud treeningust rääkima, sest seda peaaegu ei olnudki. Hea uudis on, et nüüd ma tean, mis tunne on suurte pakkudega sõita ja kuidas lund suuskadelt eemaldada, kui juhtub sulailm olema.

Aga eile ootas ees taas Jaak Mae suusakooli treening Pirital, mis oli pühendatud Tartu maratonile ja nägi ette teatesõitu ning jõuharjutusi. Ilm oli fantastiline, rada samamoodi. Alustasime soojendussõidust ja siis kohe teatesõit. Ikka kohe päris hasarti läksin, kuigi teadsin, et peaaegu ainult naistest koosnev võistkond ei saa teiste mehiste võistkondadega konkureerida. Tegelikult polnudki see üldse oluline. Trennis oli teiste seas ka Rasmus Kagge, kes alustas suusatreeningutega oktoobris ja nüüd on mu meeles ikka päris suusasportlane kohe. Mõistagi on temagi pühapäeval stardis ning teostab ühe oma suurtest unistustest.
Treener Riho käest sain aga teada, et paaristõuked on mul muidu ilusad, aga lisaks kätele peab töösse rakendama ka kõhulihased. Arvake ära, kas täna on kõhulihased valusad? Muidugi ja mitte vähe. See tähendab, et tegin õigeid liigutusi.

Trenn lõppes jõuharjutustega lumel. Matid maha ja võimlema. Ikka raskemate killast harjutused ja Els-Britt kontrollis, et keegi ei viiliks. Isegi mina eriti ei saanud viilida.

Aga täna käisime Nõmmel - härrad Mae ja Rimm. Mida hullu need mehed minult täna nõudsid, avaldan peagi kohapeal valminud videoloos.

Jaak Mae suusakooli treening

Kaks päeva tagasi tundsin hetkeks, et minu raudne tervis hakkab alla vanduma. Aevastused, külmavärinad, tatistamine kuulusid kahtlase enesetunde juurde. Nii võtsin end kõigest vabaks ja läksin keset päeva koju magama. Süümepiinadeta magasin pool päeva maha ja õhtuks oli kahtlane tunne kadunud.

Nii polnud ühtki põhjust eile hommikusest ujumisest viilida. Lisaks talisuplusele ootas ees päevane treening Harkus. Nii hulle radasid ei mäletagi, kui need jäised käkerdised seal. Pidamist mul ka polnud ja nii püüdsin kuidagimoodi midagi suusatamise sarnast harrastades oma 9 kilomeetrise ringi täis saada.

Õhtul ootas ees Jaak Mae suusakooli treening, millele eelnes määrimiskoolitus. No olgu, sellest ma viilisin, sest kui sinna jõudsin, olid ajateenijad oma suuski järjekorras määrimas ja ma sain teha näo, et ma ise tõesti ei oska ja parem on, kui keegi asjalikum seda teeb. Muidugi nad aitasid mind. Ja siis ta tuli - suusakooli treener Riho Roosipõld. Mees, kellest suusaässad räägivad kui ühest parimast suusatreenerist üldse. Ja Els-Brett, kes vähe aeglasematega seal trennis tegeleb. Nende hulka kuulun ka mina.

Rahvast oli palju, üle paarikümne ja trenn iseenesest koosnes erinevatest harjutustest - keppideta ühe jalaga tõukamine, vahelduvtõuge, mäest üles vahelduvtõuge. Pidevalt saime treenerilt tagasisidet, kes mida õigesti või vastavalt valesti tegi. Iga väike detail aitab nüüd suusatehnikast üldisemalt vähe paremini aru saada. Ainus, millest on kahju, et ma sinna trenni juba varem, palju varem ei jõudnud. Aga nädal on ju veel maratonini jäänud ja imesid sünnib.

Teadlased määrasid mu kehakaalu- ja spordigeeni

Külastasin täna Tartu Ülikooli professorit Sulev Kõksi. Üks neist meestest, kelle käsi on mängus kahe unikaalse testi koostamisel - kehakaalu ohjeldamise geneetiline test ning sportlike võimete geneetiline test. Esimene aitab määrata kehakaalu, kehamassiindeksi, rasvade omastamise ning rasvade lõhustamisega seotud geenid ning nende mõju dieedi või treeningu tõhususele. Sporditesti eesmärgiks on aga individuaalsete sportlike eelduste analüüs, et näiteks määrata sobiv spordiala.

Lühidalt, mida enda kohta kahe testi tulemuste põhjal teada sain:

- Tõenäosus rasvuda on väike, kuid kui see juhtub, kaasneb ülekaaluga minu puhul mitmekordne erinevate haiguste risk. Muuhulgas diabeet.

- Treening mõjutab kehakaalu kiiresti, kuid samas on mõõdukas trenn minu puhul pidevalt vajalik. 

- Pigem vähem kordi nädalas ja pikemad trennid on soovituslik, et põletada rasva.

- Sobib tasakaalustatud dieet.

- Ja nii uskumatu, kui see ka pole, siis selgus seegi, et eeldused on mul tegelemiseks vastupidavusaladega samasugused kui jõualadega. Mis tähendab muuhulgas sedagi, et lõpuspurt pärast pikemat pingutust on minu trumbiks. Järgnev tabel illustreerib alasid täpsemalt:

Triatlon ja jooks on tehtud. Nüüd suusatamine, kuid ma ei muretse, sest nii palju on veel tegemata. Eriti meeldib mulle sumo ja motosport seal ridades :)

Kel testide kohta rohkem huvi, siis tänasest hommikuprogrammist on materjal üle kuulatav aadressil: 

http://www.skyplus.fm/?cmd=kuulauuesti

Eetriajad kell 8.20 ja 9.04.

Samuti on võimalik test endale koju tellida kirjutades: ele@sportsgene.ee

Trenni tegin täna ka. Kaks ringi Harkus, mis tegi kokku 17 km sealsel libedal rajal. Kont isehakanud määrijana mökerdas mu suusad enne rajale asumist pidamismäärdega kokku, kuid sai palju. No ikka väga palju ja nii ei saanud ma päris mitu kilomeetrit muud teha, kui koperdada ja takerduda.

Teisel ringil ühines minuga Kadi, kellest kujunes motiveeriv tempomeister, siis suusk juba vähe libises. Lõpus, traditsiooniks saanud kukkumine. Ikka korralikult nagu tavaliselt. Trenniajaks kokku kujunes pisut üle pooleteise tunni. 

Võistlusnumber aastast 1986

Ilmataat mängis taas siga ja nii ei saanudki nädala sees hästi suusatada. Nädala lõpu poole hakkas  kripeldama ja siis läksin jooksma, et vähegi liikumises olla. Isegi venitamises püüdsin eeskujulik olla. Ja siis, Tartu linnas tankimist lõpetades ma kukkusin libedal jääl pooleldi oma auto alla. Nii tobedalt, et hoolimata valust naersin ikka päris kõvasti. Sellest kukkumistest on üks külg sinine ja päris valus.

Laupäeval käisime suusatamas Tartu maratoni rajal. Lootsin, et seal on rajad paremad kui mujal, kuigi sulast siiski üsna räsitud. Hilise stardiaja tõttu võtsin ette 10 km. Olin alles mõne kilomeetri sõitnud, kui jäisel laskumisel rada kadus, hoog suurenes ja mina tasakaalu hoida ei suutnud. Kaks võimalust oli, kas kukkuda kohe või maanduda ojja. Ma kukkusin kohe, maandusin tagumikule, mis on nüüd ka sinine. Õnneks on kehal veel jäänud teist värvi kohti.

Tänaseks oli kokkulepe õega, et lähme Kuremaale sõitma, aga ta vedas mind alt. Seda seetõttu, et tal on pärast meie 30 km läbimist psühholoogiline tõrge suusatamise vastu. Mulle tundub, et kui nii edasi läheb, siis maratonil teen talle ikka täiega ära. Oma sportlasest õe võitmine ei saa minusuguse matkaja jaoks olla eesmärk, aga kui see juhtub, olen endaga ikka väga rahul.

Ühesõnaga läksin suusatama üksi ja enne veel, kui rajale sain asuda kohtasin seal samas oma sõbrannasid kooliajast. Vähemalt üks neist on 10 aastat Londonis elanud, teistki pole aastaid kohanud ja nüüd nemad seal - üks suusatamas, teine kelgutamas. Põrmugi pole muutunud, isegi kortse pole! Trenn oli teisejärguliseks muutunud ja jutustamisele kulus pikalt, kuid ma ei vahetaks seda millegi vastu. Jõuab ju suusatada veel ka - kahe nädala pärast Otepäält Elvasse näiteks. Pärast emotsionaalset hingetäidet sain siiski viis kilomeetrit tempokat sõitu oma kontole.

Ahjaa, täna vanemaid külastades leidsime isa võistlusnumbri aastast 1986. Isegi mustikasupist oli jälg veel peal. Saaks veel aja ka teada, teaks kui kiiresti peaks sõitma, et isale ära teha.

Tagasi Tartu maratoni rajal

Laupäevasest 30 km läbimisest polnud jälgegi. Ometi ei viitsinud eile rajale minna, kuid lubasin, et esmaspäev tuleb trennipäev. Alustuseks külastasin suusaspetsialisti, kes mu suuskadele hävitava hinnangu andis ning järgneva tunni määrides veetis. Lugemine läks sassi, aga neid kihte läks sinna väga palju. Karestus lisaks, et tulemus säiliks. Spetsialistina õpetas ta mulle, kuidas aru saada, millal tuleb määrida ning kuidas üldse oma suuski hooldada.

Seejärel ootas ees taas Tartu maratoni rada, mis täna tõsi küll enam nii heas korras polnud. Massid olid üle käinud, oksi ning okkaid täis. Samas, suusad libisesid täna ideaalselt. Tunne oli samuti hea ning plaani võtsin 15 km. Üks kukkumine takistuse tõttu. Esimest korda sõitsin teistest mööda ja ma ei salga, et see on päris motiveeriv tunne. Et ma polegi enam maailma kõige kobam suusataja.
Aeg: 1h ja 40 minutit

Pärast trenni käisin kontrolli mõttes verd andmas. Selgus, et hemoglobiini ning punaste vereliblede näitajad pole kõige paremad ja kuigi need on väga olulised vastupidavusalasid harrastades, on mul nendega kogu aeg probleeme olnud. Ahjaa, põletikunäitaja oli ka vähe kõrge, aga sellega juba tegelen. Kolm nädalat on maratonini ning tervisele pööran seetõttu veelgi rohkem tähelepanu.

30 km Tartu maratoni rajal TEHTUD!

Kolm nädalat tagasi panin suusad esimest korda jalga ja sama palju aega on jäänud Tartu maratonini. Teadsin, et kord enne maratoni tuleb vähemalt pool distantsist läbida ja aeg selleks oli küps. Mu kaksikõde, kes on nüüdseks samuti maratonile registreerunud ja kavatseb igal juhul selle ära teha, samuti kaasas. Sõitsime Elvasse arvestusega, et läbime 30 km valges. Sinna jõudes ja toredat uisuplatsi silmates mõtlesin küll, et pigem uisutaks, aga ei, start läks. Tõenäoliselt üks ilusamatest metsadest, ideaalses korras suusarajad ja naeratavad näod - kõik tundus liiga ilus, et olla tõsi. Ainus, mis tegelikult õnne varjutas, olid mu suusad. Tervitaks seda suusameistrit, kes hingehinna eest mu suuski määris ja käki kokku keeras. Aga ma ei lasknud end heidutada, pealegi olid Kata suusad veel hullemas korras.

Umbes 8-ndal kilomeetril toimus pöördepunkt ja ma väsisin nii, et motivatsioon langes märgatavalt. Kata oli minust ka ette läinud. Ta üldse jubeldalt rapsis - sportlasena kardab  minusugusele kaotada. Umbes 10-ndast olin taastunud ja leidsin endas taas energiat. Rahmeldasin Katale, kes oli selleks hetkeks kaks korda kukkunud, järgi. Treener oli meil ka kaasas, kes pidevalt mõlemat juhendas. Ma sain mõned korrad isegi kiita.

Pool maast läbitud ja jõud minus kasvas pisut veelgi. Kata, va sportlane jäi maha. Tegelikult tema suusad olid ikka päris hullud ka. Nüüdseks olin mina paar korda kukkunud, omast lollusest ja õnneks suuremate vigastusteta. Lõpp oli lähedal, kui mulle lauge ja pikk sirge närvidele hakkas käima. Väikesed künkad, eriti laskumised on ikka palju ägedamad. Aga lõpp tuli kiiresti ja enesetunne pärast sõitu uskumatult hea. Oma osa oli kindlasti vedeliku tarbimisel - mida treener pedantlikult jälgis.

Aeg kokku: 3h ja 35 minutit (viimane pool 15 minutit kiirem esimesest!)
Võin öelda, et esimene väljakutse ehk "õppida suusatamist armastama" on saavutatud ja teist väljakutset ehk Tartu Maratoni päeva ma juba ootan. See ei saa olema lihtne, kuid see saab olema põrgulikult äge!

Tagasi. Tagasi ka suusarajal

Afganistan on jäänud seljataha. Ees ootab Tartu maraton ja 63 km. Ma ei saa oma seisuga kiidelda ja pean tunnistama, et aega on samuti liiga vähe. Aga see, et aega on vähe, on tavaline seis, pealegi minu puhul teadlik valik. Hea uudis on, et pea kahenädalasest magamatusest ning ööpäevi kestnud lendamisest hakkan vaikselt taastuma, seda tänu paika loksunud graafikule.

Suusagraafiku paika loksumine on aga enam aega võtnud. Kodumaale jõudes ootas mind ees hoopiski maratontreening spordiklubis, kus tundide jooksul sain osa Bodybalance`ist, Boxmix`ist ja jõusaali treeningust. Vahelduseks oli hea seegi. Kuid hing valutas suusatamise pärast. Nädala alguses jõudsin metsa - rahulikult, kuid sihikindlalt püüdsin meelde tuletada õpitut. Nii mõnigi väikelaps tuhises minust mööda ja siis hakkas küll piinlik. Rääkimata suusahulludes, kes lennuga üle panevad. Aga ma andsin endast parima ja lõpus Konti kohates ütles ta, et see, mida ma seal teen, on peaaegu suusatamise moodi. Motivatsiooniks seegi.

Eile läksin Harku metsa, et vähe stabiilsemat rada katsetada. Sel korral kohaliku sõbrannaga, et järjekordset eksimist vältida ning treeningule keskenduda. Komberdasin, mis ma komberdasin, kuid lõpuks tundus mulle endale ka, et hakkab looma. Kui paar kukkumist välja jätta, siis aeg oli hea - 10 km tunniga. Lõppude lõpuks usun ma, et maratonini jäänud 3 nädalat aitavad veel päästa, mis päästa on.

PS! Kodumaale jõudes leidsin eest kingituse - Hotsnow kindad pakaselise ilma tarvis või lihtsalt neile, kel käed eriti külmetavad, nagu mul. Aitäh Karu! :)

25 km rännak Afgaanis TEHTUD

Tänaseks oli planeeritud Dancon March ehk Taani üksuse traditsiooniline sõjaväelaste rännak Camp Bastionis. Viimane on sõjaväebaas, mis oma pindala ja inimeste arvu poolest on võrreldav Eesti keskmise linnaga.

Püüdsin küll vara magama minna, aga läks nagu alati. Kui viimaks telgis olin, magasin sügavalt, kuid mitte kaua. Täna langes öine temperatuur siin kõrbes miinuspoolele ja nii ärkasin värisedes kell 3 öösel juba. Poolunes ei viitsinud teist tekki otsima minna ja nii kannatasin viieni välja, mil äratus helises. Kiirelt riidesse, hommikusöök ja poole seitsmest olime juba stardis. Ilm minu jaoks karge, kuid lootsin veel kuulivestile, mis rännakul kohustuslik oli ning mis sooja juurde pidanuks andma. Start läks ja rännakule oli kogunenud pea 200 sõjaväelast. Mina lubasin, et kuna kaelas on 10 lisakilo kuulivesti näol, jalas suvalised saapad, võtan retke rahulikult. Nii lubasid mitmed teisedki eestlased.

Esimesed kilomeetrid läksid kiirelt ja valutult, kuigi tee oli täis teravat killustikku ja vahel vaid lõiguti ilusat asfalti. Umbes kümnendal kilomeetril toimus seltskonna lõhestumine - osad otsustasid edasi joosta, teised kõndida. Mina jäin endale kindlaks ja kõndisin. Sellest hoolimata hakkasid tallad peagi aina tundlikumaks muutuma. Teise ringi keskpaigas olin kindel, et tallad on villidega kaetud. Enam polnud kasu ka arstist, kes plaastritega kostitas. Kividel kõnd oli eriti valulik, aga põgeneda polnud enam kuhugi ja nagu tänaseks motoks kujunes: "Peab meeldima!".
Härra Kuus oli minuga lõpuni, sest üksi ma siin piirkonnas liikuda ei või - isegi mitte taolisel rännakul, sest relva mul pole. Lõpus ühines meiega veel üks sõjaväelastest, kes omad ringid lõpuni oli jooksnud ning tundis, et siiski väheks jäi.

Ligi 4 tundi täis, finišheerusime meiega. Maksimumajaks sel distantsil oli 6 tundi, seega oleks vabalt võinud veel jalgu lohistada. Medalid saime kaela ja diplomid kätte. Dušš ja kiire elu siin Camp Bastionis jätkus. Vaid tagasihoidlik lonkamine annab märku tänasest pingutusest.

Sport Afganistanis

Mõned päevad tagasi saabusin Afganistani, et aimu saada siinsete kohalike ja meie oma kaitseväelaste elust ja olust. Kõrbes mõistagi ma suusatada ei saa, kuid sõjaväebaasis on siiski suhteliselt head sportimisvõimalused. Siiani on pigem probleemiks olnud magamatus. Umbes kolm ööd sain keskmiselt 3 tundi magada, mõned tunnid poolunes siin ja seal ning ülejäänud aeg süvenemine kõigesse, mis ümber.
Eile sain kaasa jalgsipatrulliga - 5 km varustusega, mil kaalu kokku 10 kg. Pole just tõsine trenn, kuid väsimust silmas pidades maksimum lubatust. Eile öösel jäi magamiseks peaaegu 7 tundi, kuid ärkasin siiski pidevalt. Enamasti külma pärast, sest küttesüsteem telgis oli vahepeal alt vedanud ja tekk juhtus mul õhuke olema. Pealegi on ööd kõrbes külmad.

Kuna toit, mida britid baasisi valmistavad on enamasti suhteliselt ebatervislik, otsustasin täna, et pean päris trenni ka tegema. Alustuseks 15 minutit sõudeergomeetril sõjaväebaasi telgis ning seejärel tund jooksu mõõdukas tempos. Sporditelgis oli ka suhteliselt jahe, sest õhtuks on tuul märgatavalt tõusnud. Dušši allagi jõudsin siis, kui soe vesi oli juba otsas, aga pole hullu, sest siin vett raista ja kuuma dušši võtta ongi liig mis liig.

Täna püüan end paremini välja magada, mille eel olen teinud ettevalmistusi - muuhulgas laenanud tõenäoliselt maailma kõige soojema magamiskoti. Kui kõik hästi läheb, olen ülehomme sõjaväelastega 25 km rännakul Camp Bastionis, nõutud sõjaväelase varustus seljas. Ja järgmisel nädalal kodumaal suusatamas.

Eksimine tõi kaasa pika suusatrenni

Eilne hommik algas taas talisuplusega. Sel korral suutsin mõned sekundid vees püsida. Seegi omaette treening. Kui ühel päeval olen võimeline jääkülmas vees hulpima 3-4 minutit järjest ja ilma kiljumata, olen enda jaoks tipu saavutanud.

Paar tundi hiljem oli keha piisavalt soojenenud, et suusatrenn ette võtta. Ikka Pirital. Kont tuli ka kaasa, jalas umbes 30 aastat vanad suusad Visu "Made in Pärnu". Määrdemeister ütles, et mõnele meeldib Moskvitš,  teisele Lamborghini, aga mu meelest on tal maailma ägedamad retrosuusad, mis küll ilmselt libisevad näiteks minu omadega võrreldes hoopiski teisel tasemel. Sellest hoolimata oli Kont minust kiirem, tema on muidugi ka varem suusatanud ja üldsegi minust füüsiliselt tugevam.
Rajal kohtasin paljusid, kes jooksu- ja triatloniradadelt tuttavad. Aitäh Gaspar nende õpetussõnade eest ja muidugi innustuse eest. Kõik mööda tuhisemas on pidevalt tunne, et mida mina küll seal rajal veel pusin ja teistel ees töllerdan. Tänu Sinu sõnadele teen seda nüüd palju julgemalt. Kümme kilomeetrit läbitud, lubasin endale, et pikem trenn tuleb pühapäeval. Seda hoolimata sellest, et vahele pidi jääma firma jõulupidu. Aga kui pidutseda jõuab, tuleb trenni ka jõuda.

Suusaässad julgesid tänaseks soovitada Harku radasid - lauged ja heas korras. Ainus ellujäänud eilne pidutseja oli taas Kont, kes oli trennis kui viis kopikat. Väsinud ja räsitud, aga tuli. Kohale jõudes oli tunne, et võiks ikka kohe 15 km ette võtta. Rada sattus olema nii ja naa - kohati polnud mingisugust rada, vahepeal oli väga hea. See tähendas, et sai kordinatsiooni harjutada. Mingisugused uued elemendid on mu sõitu ootamatult lisandunud - kurvis libisemine, pidurdamine, vahelduv paaristõuge isegi. Spetsialistid igal juhul kiitsid mu arengut. Vahepeal on endalgi tunne, et oskan suusatada. Isegi tõusud ja laskumised läksid libedamalt. No olgu, neid suusahüppemägesid Nõmmel ma siiski vältisin. Õnnega pole mõtet mängida, aga siiski respect, kes neid alistavad. Ma tahaks sama julge olla.

Aga siis see juhtuski, ma eksisin teelt. Teadsin, et palju pole lõpuni jäänud, kuid ei saanud ega saanud ühelt 2,5 km ringilt maha. Ainus hea asi on, et avastasin veel paar eksinut ehk siis ma polnud ainus pimedas metsas kakerdaja. Lõpuks kutsusin abi ja leidsin tee üles. 20 km tehtud, Kont rampväsinuna vastas ootamas, aga meel oli hea ja mulle tundub, et esimest korda hakkas mulle suusatamine ikka päriselt meeldima.

Trenn Jaak Maega ehk sopasuusatamine Pirital

Ilmataat on vahepeal tõeline siga olnud ja nii jäin minagi uskuma, et suusatada enam kusagil ei saa ja kui saab, on see jube keeruline ehk siis mulle mitte jõukohane. Nii alustasin varahommikut hoopiski ujumisega. Tund rahulikus tempos tundus piisav.

Päeva teises pooles selgus, et Jaak Mae on Tallinnas ja tuleb trenni minna. Mina ikka veel kahtlesin, kas ikka saab ja kui saab, siis millistel tingimustel. Aga keda veel usaldada, kui mitte Maed ennast. Kohale jõudes määris mees ise mu suusad kliistriga kokku ja trenn algas. Rada jäine ja sopane, ometi läbitav. Kõige rohkem kartsin laskumisi, kuid kliister aitas pidamisele kaasa ja nii suutsin tasakaalu hoida. Üksikud teele ette kerkinud käbid ja muu selline tekitas samuti kohati raskusi, aga sel korral oli õnn minu poolel. Rajal tuli harjutada ennekõike libisemist, milles olen küll treeneri sõnul parem, kui päris esimeses trennis, kuid arenemisruumi on mõistagi veel. Samal ajal vuhises meist mööda kümneid suusatajaid, kelle kiirus oli selline, et võiksid vabalt minust lihtsalt üle sõita. Seda kõik hoolimata keerulistest oludest. Samas on mu hea meel, et ka keerulistes tingimustes saab suusatamist proovida, sest me ei tea ju, milline saab olema ilm 17. veebruaril.

Kaks ringi tehtud, tegin ühe ringi veel iseseisvalt. Finišis selgus, et pisut rohkem kui 10 km sain täna oma kontole. Siinkohal tuletas Jaak meelde, et see on kuuendik Tartu maratonist. Lisab pisut julgust küll ja nii olen rajal hommegi ja ehk ülehommegi, sest juba järgmisel nädalal ootab ees reis Afganistani, kus suusatada ilmselgelt ei saa ja tuleb leppida jooksutrennidega.