Kui tervislik on maratoni jooksmine?

Aitäh lugejale küsimust tõstatamast! Arvasin isegi pikka aega, et maratoni jooksmine ei saa ometigi tervisele head teha, sest laveeritakse ju 42,195 kilomeetri läbimisel inimvõimete piiril. Olen käinud vähemalt kahel konverentsil, kus oli välja kuulutatud teemaks "Kui tervislik on maraton?" ja tõttöelda, ei saanud ma mitte kummagi raames põletavale küsimusele vastust.
Mina pole spetsialist ja saan toetuda vaid iseenda kogemusele. Mäletatavasti võrdlesin aegu tagasi maratonieelset ja- järgset keha koostist, vere näitajaid ning üldist enesetunnet, mis erinesid drastiliselt - seda kinnitas ka mu lemmikspordiarst dr Muza. Kunagi varem pole ma olnud nii heas vormis - füüsiliselt ja vaimselt, kui maratoni järgselt. Minu jaoks oli see piisav tõestus, mis sunnib valitud teed jätkama. Tõsi, maratoni läbimine pole meelakkumine. Samas, kõik sõltub lähtepunktidest, eesmärkidest ja inimesest ning muidugi tingimustest. Võtkem näiteks uuring, mille eesmärk oli uurida, kes järgnevatest meestest on tervislikum - kas see, kes jookseb läbi Tallinna kesklinna tööle, sõidab rattaga või autoga? Tulemustest selgus, et tervislikum on tööle sõita autoga, sest kuigi puudub tervisesportlikkus, on tulenevalt õhusaastest tervislikum suuri magistraaltänavaid läbida autoga, et välistada CO2 ja muu jama sisse hingamine. Seetõttu on ka oluline valida, kus tervisesporti harrastada.
Maratoni tervislikkusega seotud küsimusele vastamiseks võtsin aga ühendust ühe Eesti tunnustatuima südamearsti Margus Viigimaaga. Ma küsisin otse, kui tervislik on joosta maratoni? Ja vastus oli, kui maratonile eelneb vajalik kuude-pikkune treening, jooks läbitakse tempoga, mis on kooskõlas jooksja vormiga, siis on tegemist tervisespordiga. Täpselt nii nagu mina seda teen - ma ei käi jooksmas aega, vaid käin läbimas maratoni tempoga, mille valin vastavalt enesetundele. Oluline on vaid seegi, et ma käin seda distantsi jooksma, mitte kõndima ning finišeerun naeratades. Mis muu see on, kui mitte tervisesport? Miks aga üleüldse joosta maratoni, miks ei võiks lihtsalt trenni teha ilma võistlemata? Sest eesmärgistatud treening on alati efektiivsem ning samuti  on lihtsam hoida end motiveeritud. Suurte eesmärkide poole liikumine tagab kindlama sammu.

Ahjaa, eile käsime Heditiga tunni-ajasel jooksul Pirital. Nii ilusate ilmade puhul pole ühtki vabandust, et trenn tegemata jätta. Iga päev vähemalt 30 minutit liikumist!

Tagasi nullis. Ehk toitumise ABC

Head sõbrad, nüüdsest on minu blogi sissekanded jälgitavad ka naisteportaali Buduaar.ee vahendusel. Buduaarikatele, tere tulemast! Lühidalt - olen otsustanud läbida 2 maratoni 2 päevaga - 29. septembril Berliinis toimuva rulluisu- ja 30. septembril samas aset leidva jooksumaratoni. Minu eesmärk on ärgitada inimesi tegelema tervisespordiga, sest oma kogemuse põhjal saan väita, et kunagi pole hilja alustada, kuid võita on palju. Sel teekonnal on mul abiks üksnes omaala spetsialistid, keda usaldades olen juba täitnud kolm suurt eesmärki: Pühajärve pooltriatloni, Stockholmi ja Tallinna jooksumaratoni läbimine. Ma usun, et kõik on võimalik ja kui suudan mina, suudad Sina ka - kui vaid söandad proovida! Eelnevate postitustega saate kurssi viia seal samas: kertujukkum.blogspot.com.
Aga nüüd tänasest seisust. Juhuu, lõputöö on mul kirjutatud ja ära saadetudki. Päriselt hõiskan siis, kui hinne käes, kuid igal juhul olen naasmas oma igapäeva ellu. Tõsi unevõlg on siiani meeletu ja mitte ainult lõputöö kirjutamise tõttu, vaid sai vahepeal raadio Sky Plus sünnipäeva tähistatud. Jah, kõike mida ma teen, teen kirglikult - see kehtib ka pidutsemise kohta. Või lõputöö kirjutamise. Või minu pärast elamise kohta. Kalendrisse vaadates on selge, et nii väga palju pole enam maratonideni enam jäänudki. Ma ikka veel ootan kava, mille järgi treenima hakata, kuid seniks olen jooksnud pea üle päeva + pikad jalutuskäigud koeraga.
Tänase sissekande pühendan aga hoopiski toitumisele, sest kuigi mulle tundus, et selles kõigest on nii palju juba juttu olnud, tundub nüüd, et ikka on vähe. Endiselt leidub eeskujusid, kes lauslollusega välja tulevad - kes soovitab pärast 18.00 mitte süüa, kes aga rohkem tatart süüa või paastuma hakata jne. Aga olgu, mul on tervislik kogemus seljataga, eelmisest aastast, mil kaotasin rasva arvelt mitmeid kilosid, kusjuures lihasprotsent suurenes. Suuresti seda tänu toitumisspetsialist Margus Silbaumi koostatud kavale ja minu enda järjepidevusele. Nüüd võtan selle taas käsile, et jagad infot, mille järele tundub, et on nõudlust ning pealegi võiks isegi mõne kilo maha saada - et maratoni läbimine kergem oleks, enesetunne ka. Pluss mulle lihtsalt meeldis olemine maratonivormis.
Süsteem on lihtne. Pärast meditsiinilist kehakoostise mõõtmist panime paika eesmärgid lähtudest tervislikkusest. Seejärel andis Margus ette programmi, mille järgi võim süüa-juua kõike, kui vaid kogustest kinni peal. Kogused kindlustavad selle, et keha saab õiges koguses süsivesikuid, valku ja rasvu. Kuldreegel sealjuures kõlab: "Söön täpselt iga kolme tunni järel, viis korda päevas". Vähemoluline pole seegi, et toit peab sisaldama piisavas koguses kiudaineid ja vitamiine. Seevastu alkoholi tarbimist väldin, sest lisaks sellele, et see annab "tühje kaloreid", aeglustab ka rasvade põlemist ning vähendab töövõimet. Sport ja aktiivne liikumine on iga päeva osa. Muutus ei alga homme, vaid täna, siin ja praegu.

Kõige kiirema aja sport!

Mul on jäänud viimased päevad ülikooli lõputöö esitamiseni. See tähendab tundide pikkust raamatukogus istumist, lugemist, arutamist. Lisaks toob endaga kaasa mitte just palju uneaega ning võimalust muudele olulistele asjadele pühendumiseks. Iseenesest ma naudin kiireid aegu, ei mingit ajaraiskamist ega niisamam passimist - jooks ühelt aktsioonilt teisele, kuid iga asjaga kaasnevad omad riskid. Seega on veelgi olulisem, et mingisugunegi aeg pühenduks magamisele, toit oleks veelgi paremini valitud ning igapäevased pinged maandatud. Eranditult alati pean sellise perioodi üle elamiseks maandavat trenni tegema. Mitte mingisugust tapvat või arendavat, vaid lihtsalt maandavat liikumist, mis kustutaks kasvõi tunniks kõik mõtted peast, aitaks kehal restardi teha ning kindlustaks vajamineva endorfiinide koguse. Siinjuures aitäh Heditile, kes minuga pea igapäevaselt need psühholoogilised treeningud ette on võtnud! Järgmisel teisipäeval on töö esitamise tähtaeg, pärast mida loodan, et olen üles laadinud uue treeningkava, kus kirjas nii rulluisutrennid (Jaanus Ritson) kui jooksutrennid (Margus Pirksaar) ning algab pühendunud treening Berliini maratonile. Siinkohal on mul super head uudised! Nii mõnigi märkas, et kui minu projekt algas, oli ammuilmas Berliini maratonile registreerimine lõppenud (jooksmisele). Olin valmis riskima ja lendama kohale ning nutma stardis nii kaua, kui võistlusnumbri oleksin saanud, kuid teate ju küll - lõpuks läheb kõik hästi ja kui kõik pole veel hästi, pole ka lõpp saabunud. Jälle oli selleks Renna, kes aitas mul Berliini korraldajatelt "jah" sõna saada ja nüüd on võistlusnumber samahästi kui rinnal.

Milleks kaitsmed? Kuidas neid valida?