Klubimaraton on ka maraton?

Alustan sealt, kus viimati pooleli jäin. Sain oma sünnipäevaks terveks nagu lubasin. Immuunsuse teemal on tehtud uuringuid ja leitud, et olles positiivsete emotsioonide vallas, on immuunsus kordades tugevam, kui negatiivseid mõtteid viljeledes. Niisiis sel korral ma lihtsalt mõtlesin end terveks.

Pealegi ootas mind ees elu pikim sünnipäev, mis algas Eesti aja järgi ja lõppes Missouri aja järgi - see tähendab kaheksat lisatundi, mis kui maast leitud! Niisiis tähistasin oma 27ndat sünnipäeva 27ndal kuupäeval - siin nimetavad nad seda colden birthday, omamoodi kummalisel moel. Ma otsustasin, et kuna ükski mu parimatest sõbradest pole minuga siin, siis niisama seltskonda seltskonna pärast ma ei vaja ja ma tähistan oma sünnipäeva iseseisvalt võttes ette klubimaratoni, sest üks kord on ka see kord. Alustasin ladina-ameeriklaste klubist. Kohe, kui jõudsin sisse, küsis üks sealt: "Comosta, Chicita?". Vastasin: "Moi biene!". Tegin paar tantsu ka ja lahkusin, kuigi muusika ja rahva poolest oli tunne kui kodus. Järgmine klubi oli kohalike hinnangul teistest fäänsim niinimetatud VIP-klubi. Astusin sisse ja võimalik, et olin suhteliselt ainus naisterahvas, kes ei kandnud kleiti ja tikk-kontsi. Jõudsin osta joogi, kui juba oli kutt kõrval küsimusega: "Are you married?" ja kohe ka järgmine: "Do you have a boyfriend?". Kuigi small-talk edenes, olin juba peagi teel klassikalisesse elava muusikaga varustatud klubisse, mis iseenesest meeldis. Juba oli aga rutt, et minna osa saama mustade peost. Siin linnas pidutseb rahvas värvide järgi jaotatuna, sestap ei suutnud ma ka ühtki valget endaga kaasa meelitada. Mustade kultuur on hoopis midagi muud - kõneviis, riietumisstiil, pidutsemistava jne. Klubisse jõudes avastasin, et olen tõepoolest ainus valgenahaline mustade räpipeol. Kuuldavasti esines sel õhtul kuulus räpiduo, kelle nime ma kahjuks fikseerida ei suutnud. Peagi olid mõned mustad mehed ümber mul nagu mesilased ümber meepoti. Hetkeks ei saanud arugi, kas olla meelitatud või on see hoopiski ohumärk. Siis meenus, et ma peaksin ju ikkagi eksootika seal klubis olema, kuigi ma pole ka just eriti luik. Jutud olid pikad, aga aru sain vähe, sest mustade keel ja ennekõike släng on kõrgem pilotaaž. Nii noogutasin rohkem, kui rääkisin. Korra kohtasin ka kommentaari: "What the white is doing here?" Naeratasin ja sammusin enesekindlalt edasi justkui oleksin seal, kuhu kuulun. Peagi sai ring peale tehtud ja liibuvad mustjad kehad hakkasid vähe väsitama. Väljudes jutustasin veel pikalt ühe toreda politseinikuga, kes valgustas mind värvide erinevusest ja teistestki tagamaadest.
Edasi läksin klubisse, mis mulle tundus pigem kolledžiealiste seas populaarsena olevana. Mitte, et ma end vanana tunneksin, aga nemad seal olid ikka väga noored. Mõned vanurid noort liha ka taga ajamas. Ahjaa, paar klubi olid veel, kust läbi astusin, kuid mis eraldi välja toomist ei vääri.

Niisiis maratoni võib lugeda korda läinuks ja kokkuvõte oleks järgmine:
Tempo: õigesti valitud, seina ette ei tulnud
Aeg: 5 tundi ja 27 minutit
Pulss: normis
Põletatud kalorid: said kohapeal tasa tehtud

Elu pikim sünnipaev jätkus järgmisel päeval, mil otsustasin, et söön kogu päeva vaid torte ja kooke. Alustasin apple pie-ga, kreeka pähkli muffin, siis pecan pie ja siis korraks vandusin alla, sest süda läikis ikka juba korralikult. Sõin vähe soolast vahele, et sünnipäevakook üle elada. Kohalikega tähistasin oma sünnipäeva Cheescake Factoris, kus jälle libastusin ja sõin ühe salati ka enne juustukooki ära. Viimane oli aga parim ilmselt, mida saanud olen. Nüüd on kookidega mõneks ajaks ühel pool ja loodan, et üleüldse kirjutan nüüdsest taas spordist rohkem kui söömisest ja muust.

Miks meile haigusi on vaja?

Minu Thanksgiving möödus suuresti voodis põdedes. Palavik, valutavad lihased, kurguvalu ja nohu ehk tavapärane niinimetatud gripp. Õhtul võtsin end kokku ja osalesin ikka ka pühasöömaajal, et osa saada kalkunist ja teistest traditsioonilistest pühatoitudest (pildil). Siiski olin peagi tagasi voodis. Öösel toimus musta reede eelne shoppinguöö, mis tähendab, et tuhanded ja tuhanded inimesed rändavad kaubanduskeskusest kaubanduskeskusesse, et osa saada suurtest allahindlustest. Osad poed avati näiteks kell 4 hommikul ja esimesed 300, said kõikidelt müüdavatelt kaupadelt 25% hinnas alla. Tõesti tahtsin väga sellest osa saada, sest tegemist on aasta suurima shoppinguööga, kuid mu tervis ei lubanud.

Täna, mustal reedel olen samamoodi püsinud suure osa ajast voodis. Lugenud raamatut, vaadanud ära paar head filmi ja maganud korralikult. Tundub, et pisut hakkab ikka juba ka paremaks minema. Õhtul on suurem pidu ja vähemalt õhtusöögist olen lubanud osa võtta, sest kohal on tuntud teletegija, kellega väike plaan haudumas. Seejärel luban, et lähen taas voodisse, sest pühapäeval on mu sünnipäev ja siis olen terve kui purikas!

Dr. Muza ütles mulle kunagi, et kui haigus murrab, siis järelikult on aeg puhkuseks. Iga haigust tuleks võtta selliselt ja mitte ülemäära muretseda, mis kõik tegemata jääb. Üks ravitseja seevastu tavatses alati, kui haigeks jäi, küsida: "Mida sina, haigus, mulle õpetama tulid?". Vastus polnud oluline. Ma usun, et igal asjal siin maapeal on oma põhjus - olgu haigus kui raske tahes. Mingil põhjusel on seda meile vaja. Üks mu hea tuttav sai mõni aeg tagasi kohutava diagnoosi - vähkkasvaja. Ta muutis alates sellest hetkest ennekõike oma mõtlemist ja elustiili. Uskuge või mitte, tänase päeva seisuga on vähk taandunud. Usun, et palju on kinni mõtlemises ja elustiilis.
Ja nüüd kõik terved trenni, sest vaid nii kindlustad endale tugevama immuunsuse :)

Kuidas ma alguses kõik õigesti tegin ja siis jälle valesti

Vähem kui nädal tagasi ärkasin hommikul üles ja ei tundnud end absoluutselt hästi. Ennekõike väsimus, kuid ka kurk ja tatine nina andsid endast märku. Niisiis otsustasin mina, et üks kordki reageerin sellele tundele õigesti ja ma mitte ei lähe ja tee oma argiseid tegevusi, kuni haigus päris murrab, vaid otsemaid voodisse, kuni enesetunne on parem. Läks nii, et magasin kogu päev, alles õhtul hilja ärkasin ja veetsin paar tundi ärkvel, kuni taas voodisse maandusin.

Järgmisel hommikul ärgates oli tunne palju parem ja ma alustasin kõiksuguste toredate laupäevaste tegevustega. Õhtul oli küll tunda väikest rammestust, kuid sel korral ma ignoreerisin seda ja võtsin veel korralikest kohalikest pidustustest ka osa. Sealt maalt tundus, et olen terve, kuid trenni ma loomulikult veel ei läinud. Kuldreegel ütleb, et vähemalt 3 päeva peaks olema vahet trennil ja terveks saamisel.

Niisiis alles eile võtsin ette jooksu. Otsustasin 30 minutit ja siseoludes, sest väljas näitas kraadiklaas 6 kraadi, pluss vihm. Kuidagi jube raske oli, kuid panin selle pausi arvele ja jooksin ette võetud 30 minutit ära. Treener Margus poleks eluilmas lubanud juba jooksma minna, vaid esimene trenn oleks kindlasti kõndimine olnud. Kannatamatus on selle nimi ja rumalus ka. Igal juhul ärkasin ma täna öösel kümneid kordi üleni higisena ja mitte kõige parema enesetundega. Täna on Thanksgiving - suur Ameerika püha, mida traditsiooniliselt tähistatakse pereringis kalkunit süües. Aga pole ju halba heata? Ilmselt söön poole vähem maitsvat pühatoitu, kui tervena oleks.

Talv saabus üleöö

Alles ma käisin siin ringi vaid T-särgi väel, kuid ööga muutus kõik. Ärgates varahommikul näitas kraadiklaas umbes 0 kraadi Celsiuse järgi. Kui ma 10ne paiku end jooksurajale sättisin, oli temperatuur tõusnud juba 10-ne kraadi peale ja mis peamine, päike siras taevas. Ma ei pakkinud just kõige soojemaid trenniriideid kaasa, kuid olen panustanud siinsele suurele valikule ja kõik, mida vaja, ostan kohapealt. Nii lootsin eile poodlema minnes leida ka ujumisriided, et vahelduseks spordiklubis ujuda ja kujutage ette, ma ei leidnud neid. Ütlevad, et hooaeg on läbi, kuid olen siinkandis ju varemgi elanud ja näiteks jänesekasuka kesksuvel soetanud. Ühesõnaga ma ei leidnud ujumisriideid ja ujuma veel ei saanud.

Täna aga, kui olin mõnisada meetrit kodust eemale saanud, silmasin kitse silla all - no ma ei liialda, kui ütlen, et vahemaa oli ehk 5-6 meetrit. Hetkeks mõtlesin, kas pööran ümber ja lähen haaran kaamera või naudin vaadet, kuid juba oli tema otsustanud ümber pöörata ja padrikusse tagasi joosta. Kõiksuguseid parte ja kalkuneid on siis ka ilm täis, härra Turovskile siin meeldiks.
Ühesõnaga jooksin täna taas üle tunni ja mulle isegi tundub, et peaks vahele pikemaid distantse võtma, et lihased liiga ära ei harjuks ja endalgi igavaks ei läheks. Panustan nädalavahetusele.

Paljud on mulle kirjutanud ja küsinud, kas on veel plaanis maratone joosta ja ma loodan, et vastus on ammendav, kui ütlen "muidugi on". Tõsi, peagi alustan ma uue projektiga, mil puudub seos jooksmisega, kuid nagu ma olen öelnud, jooksmine on mu tõeline kirg ja see jääb mu elustiili juurde, sest muud moodi ma enam ei oska.

Pesukaru ja muud loomad

Käisin eilegi jooksmas nagu nagu tavaks on saanud. Esimese hooga tundus, et ilm on külmemaks läinud ja tuulelgi on oma osa, kuid välja jõudes mõistsin, et jätkub sügisene soojalaine. Kraadiklaas näitas jätkuvalt 26 kraadi. Viskasin jaki seljast ja jooksin suvistes riietes. Ma ei oska kilomeetrites öelda, kuid pisut üle tunni sai ikka kokku, siinsetel mägistel teedel. Kõikide nende jooksutrennide jooksul olen muuseas näinud ehk paari jooksjat ja paari ratturit vaid möödumas. Seevastu tean, et spordiklubid on vähemasti osa rahva jaoks populaarsed kohad.

Kui eile avastasin jooksurajalt ilmselt loomulikku surma surnud mullamuti, siis täna oli kord hiire ja pesukaru käes. Viimane ilmselt polnud oma lõppu leidnud loomulikku teed pidi, kuid nägi siiski kena välja. Nagu sellest poleks veel piisanud, silmasin ka kitsi - neid on siin meeletult teede peal ja ääres. Sedapuhku nägin elusaid kitsi. Minu teada hukkunud kitsed veetakse kohe kuhugi ära, eriti kiirelt käib see siis, kui kits on oma lõpu leidnud autoga kokku põrgates. Ühesõnaga avastasin end kui loomaaiast jooksmas, seda põnevam see mu meelest oli. Üleüldse on joostes võimalik lahedaid uusi kohti leida, kuhu muidu ma ilmselt ei satuks.

Tänane distants oli juba jupike pikem kui eilne ja kokku sai ajas 1 h ja 10 minutit. Ilm seevastu juba vähe jahedam, kuid jooksmiseks ideaalne. Hea uudis on see, et põlv pole enam tunda andnud ja kui kõik plaanipäraselt läheb, olen homme spordiklubis aega veetmas. Eks ole näha, mis seal ära teha annab, kuid üks on kindel, mingite trenazööride peale ma vehkima ei lähe.

PS pilt peaks andma väikesega aimduse mägisusest siin kandis

Jooksen iga päev

Mitmed on mulle vastukajana kirjutanud, et pole see asi siin Ameerikas nii hull midagi ja nemad hoopiski paremas vormis kui Eestis olles. Lepime kokku, et on suur vahe, kas elad siin iseseisvalt, eestlaste kommuunis või traditsioonilises ameerika peres. Viimase puhul on viisakas osa saada nende kodustest traditsioonidest ja tavadest, mis tihti pole maailma tervislikumad. Tihti tuleb ette hilisõhtuseid sööminguid ja üleüldse on meie peres siin tavaks pea üle päeva väljas süüa. Siis ei tea ju üldse, millest söök tehtud ja kui palju kaloreid see sisaldab. Aga aitab söögist, püüan ikkagi spordile keskenduda - ka siin pool maakera.

Üleeile käisin küll jooksmas, kuid ehk vaid 20 minutit, kuni põlv taas tunda andis. Ma ei tea, millest see sõltub, et üks päev võin joosta tunde ja ei midagi ning teisel päeval jälle ei saa poolt tundigi joosta. Ei midagi hullu, tegin koju tagasi kiirkõndi ja mõtlesin, et ju pole siis see päev.

Eile aga, mil siras taevas päike ja kraadiklaas näitas 25 soojakraadi, võtsin ette pikema jooksu - tunne oli, et vajan seda. Jooksin sedapuhku maantee ääres ja see on siin mail turvaline. Väga mägine ala ja kuigi ma ei oska siia kraade lisada, oli nii mõnigi mägi raskem võtta, kui Pirita metsas. Avastasin kõiksuguseid lahedaid kohti kodukandi lähistelt, millest ilmselt kohalikel ameeriklastelgi aimu pole. Nad lihtsalt liiguvad vaid autoga. Muuhulgas leidsin suuremat sorti veekogu asetsemast vähe eemal majast. Tagasi koju jõudsin üleni higisena ja tundus siiski, et energiat veel oleks.

Hetkel on küll eesmärk teha mingisugustki sporti iga päev, sest igapäevane energiakulu on minimaalne. Hetkelgi plaan jooksma minna, kuid mõni teine päev võtan kindlasti ette ka ujumise ning külastan kohalikku spordiklubi.

Esimene treening jänkidemaal seljataga

Lubasin oma tegemistega siit poolt ookeani teid kursis hoida ja ennekõike kirjutada Ameeriklaste treening- ja söömiskultuurist. Tõsi, viimasest võin hetkel rohkemgi rääkida. Kui eile hilisõhtul sai sünnipäevalauas veel torti söödud - eriti kreemine karamellitort, siis hommikuks valmistasime pannkooke šokolaaditükkidega, peale lisasime maailma magusaimat siirupit ja vähe banaani ka. Ma pole kunagi suutnud heale toidule "ei" öelda, küsimus on aga jätkuvalt mõõdukuses ja tasakaalus toidu ning treeningu vahel. Nemad siin eriti ei armasta sporti, kui rääkida keskmisest inimesest ja üleüldse on igasugune liikumine vaevaline. Siin isegi pole olemas teid, mis viiksid jalakäija kaubanduskeskusesse või raamatukogusse, kõik sõidavad kohale. Vaid kohaliks townshipis (linnaosas) on rajad majade lähistel ja seal ka täna jooksin. Lahe on see, et siin on tõeliselt mägine ala ja korralik võhmatrenn on alati kindlustatud. Kuna ajavahe annab tõsiselt tunda, siis täna hommikul olin juba kell 6 ärkvel ja kell 7 hommikul jooksurajal. Ma ei näinud ühtki hinge väljas, üks põhjus on ehk selles, et täna on siin Veterian`s Day ja seega püha. Jooksin pool tundi + venitus ja mõned kõhulihaste harjutused. Nähtavasti peaksin siinse toidukultuuri juures veelgi rohkem trenni tegema. Plaanin seda ennekõike väljas teha, kuid väga inetute ilmade puhul on meil majas väike jõusaal ka olemas, üheskoos jooksulindiga. Peaasi, et trenn vahele ei jää, sest ma ju lubasin jõuda kodumaale tagasi samas kaalus, mis lahkusin :) I can do it!

Aga mis siin salata, meie, väikesed eestlased oleme liikumas ameeriklastega samas suunad. Ei väsi meelde tuletamast, et kui neil siin on ligi 50% elanikest ülekaalulised, siis meil on see number juba 33%. Haigete inimeste osakaal samamoodi meeletult tõusnud nii neil siin kui meil. Ma loodan, et suurem osa teist, kes selle sissekande on läbi lugenud, võtavad täna ette trenni. Ma ise luban täna veel shoppinguga liikumist lisada ja õhtupoolikult tervislikku kraami süüa, sest ka see osa on neil siin rikkalik. Tervitustega!

Aeg, mis lennanud linnutiivul

Pea kaks kuud on möödas Tallinna maratonist ja mulle tundub, et ühelt poolt on selle ajaga palju muutunud, teisalt kõik nii turvaliselt sama. Tõsi, jooksuradade asemel veedan suurema osa oma ajast raamatukogus otsides materjale lõputöö tarvis. Hommikul lähen ja õhtul tulen. Vahel, kui erialane kirjandus üle viskab, loen muid põnevaid raamatuid ja kui saaks, siis loekski vaid neid viimaseid. Lugemine on muuseas mu teine kirg spordi kõrval, mida võiksin teha nädalaid-kuid jutti. Kuid sporti pole ma ka jätnud, ega vist enam saakski.

Pärast väikest pausi, mis ennekõike oli tingitud põlvepõletikust ja mis tänaseks on peaaegu lõplikult paranenud, olen käinud nii jooksmas, ujumas kui ka jõusaalis. Vahepealse trennipausiga kaasnes mul aga tõeline unetus ja panen selle täielikult vähese füüsilise koormuse arvele. Nii pea, kui päeval on trenn tehtud, magan ennastunustavalt hommikuni. Ka psühholoogid muuseas soovitavad enne unerohtude haaramist koormata end päeva jooksul füüsilise tegevusega ja hea uni peaks olema tagatud. Lisaks, vaim ei saa virgaks enne, kui keha pole vaimuga tasakaalus. Ma usun üleüldse kõiksugustesse tasakaalu seadustesse. Hetkel tundub tagasi vaadates, et ikka tubli 4 korda nädalas olen trenni teinud ka pärast maratoni.

Niisiis, kui eile oli taas ujumistrenn, siis täna jooksime 45 minutit Pirital. Vahelduseks ma naudin seda, et mul pole kava, mida piinliku täpsusega täita, vaid pigem teen kõike enesetunde järgi - ka pulsikellast olen sel põhjusel loobunud.
Homme võtan üle pika aja ette joogatrenni ja juba nädala pärast olen teisel pool ookeani, et vähe kirgastuda ja silmaringi laiendada. Sport aga jätkub ka seal ja luban, et siis hoian teid ka tihedamalt kursis oma sportlike tegemistega ning lisaks veel ameeriklaste trennikultuuriga (söömiskultuuri kõrval!).