Berliini rulluisumaraton kõigest hoolimata TEHTUD!

Hommikul ärgates olin väsinum, kui eile õhtul magama minnes. Vahele jäänud öö rammestus oli kontides ja lihastes. Ei päästnud ka hommikusöök, sest midagi korralikku valikus polnud ja nii tuli lisaks süüa kaasa võetut. Õnneks sain homseks hommikuks kokkuleppe, et nad keedavad mulle mu kaasa võetud tatart.

Võistluspaika läksime üheskoos Jaanusega joostes, teised rulluiskudel. Kohale jõudes läks kohe jubedaks sebimiseks - 8000 inimest ikkagi sahkerdamas. Kuhu kott jätta, kus on start ja kus saab sooja teha? Mul polnud vähimatki närvi ja läksin vaid vooluga kaasa. Täpselt selline tunne oli, et saaks juba tehtud - siis saab jooksma. Viis gruppi oli stardis ja mõistagi olin mina viimases. Iga grupi stardiaegade vahele jäeti mõned minutit, mis tähendas veelgi ootamist. Just siis, kui päike välja tuli, kõlas stardipauk meie grupile. Esimene kümmekond minutit erilist liikumist polnud ja pigem tammusin kohapeal, seejärel sai juba vähe liikuda ka. Teadsin, et keskenduda tuleb vaid ees olevale, et varakult märgata teekumerusi, kaaskakerdajaid ja teisi takistusi teel. Ei mingit suhtlust, ega publikusse süvenemist. Ja siis see juhtus - umbes 15ndal kilomeetril - nägin esimesi vigastatuid, keda kanderaamiga minema viidi. Läks veel vähe ja juba järgmised ja järgmised ja järgmised. Mõnes kohas oli kiirabil lausa mitu kanderaami valmis ja ma ei salga, et see hirmutas mind ikka päris tõsiselt, sest kuigi ma teadsin, et kukkumisi on, poleks ma iial arvanud, et neid nii palju ette tuleb.
Kõigest hoolimata tempo püsis ja jõudu oli mul palju. Peamiselt keskendusin, et ühelegi rulluisutajale liiga lähedale ei satuks, et kukkumisriski vähendada. Umbes poole maa peal sain kõige hirmsama vaatepildi osaliseks - keset teed elustati meest. Hetkega suleti meile tee ja ootasime oma 7-8 minutit enne, kui jätkata lubati. Hirm nahavahel oli veelgi suurenenud ja mulle tundus, et kõigi tempo langes märgatavalt. Sellest hoolimata oli kukkujaid jätkuvalt kõikjal ja kanderaame samuti.

Oli jäänud viimased 10 kilomeetrit, kui imeilus ilm pöördus ja vihma sadama hakkas. Värskendusena oli see hea, kuid asfalt muutus hetkega libedaks kui kiilasjää. Aeglustasin tempot ja mõtlesin, et loodan vaid tervena finišhis olla. Mõned tõusud ja langused olid ikka ka, kuid peamiselt just kurvides püüdsin veelgi ettevaatlikum olla. Sellest hoolimata oli minulegi ette nähtud kukkumine! Pealtvaataja jooksis valel hetkel teele ja mina ei suutnud sellega kurvi võttes arvestada. Õnneks maandusin külili ja kuigi jalg sai vähe viga, tundub, et midagi hullu pole. Tõusin püsti rahva aplodeerimise saatel ja jätkasin sõitu nagu poleks midagi olnud. Viimased kilomeetrid püüdsin veel mööduda paljudest sain ja tehtud see sõit oligi. Ma olen tõepoolest tänulik täna vaid selle eest, et finišheerusin tervelt. Peaaegu.
Aeg: 2.11.14
Tean, et mitmed meie ülejäänud kambast, kaasaarvatud mu hea treener Jaanus, kukkusid täna samuti - mõistagi on nende vigastused tulenevalt tempost tõsisemad. Õnneks on jooks turvalisem ja ma ootan homset starti!  Kell 9 hommikul see juhtub, seega lähen kohe magama, et anda oma kehale võimalus puhata palju võimalik.

Kuidas asfaldimusta maha pestakse? Homme start

Pakkisin asjad ja sättisin voodisse, et pisutki enne lennukile astumist magada. Tund ja vähe peale sain kontole. Berliinis maandudes toimus tõeline haigutamisvõistlus. Vaikselt tutvusin ka Eestimaiste rulluisugurudega, kes kõik siia suurlinna kokku tulnud, et oma võimed proovile panna. Muuhulgas sain teada, kuidas asfaldimusta pärast kukkumist "maha pestakse" - mehhaaniliselt tugeva harjaga hõõrutakse lihtsalt maha, et nahaalune jäädavalt mustjaks ei jääks. Mõistagi uurisin ma ka kukkumiste kohta, mida ikka ette tuleb, kui ligi 8000 rulluisutajat rada jagama peavad - igaühel oli oma lugu rääkida, kellel käeluumurd, kellest lihtsalt üle sõidetud. Taolise info kogumine pole  hirmupoliitika rakendus, vaid asjadega kurssi viimine, et olla valmis peaaegu kõigeks.

Kuna motelli meid ei lastud, pidime tunde parajaks tegema. Kõigepealt sõime väidetavalt Berliini parimat kebabi, seejärel jäätist ja kes mida. Expole jõudsime ka, et stardimaterjalid kätte saada. Marssisime läbi meeletult suured angaarid, mis täis kõiksuguseid pakkumisi ja sealhulgas kaubamärke, millest aimugi pole. Mõne tunni möödudes, mil jalad juba tuld välja lõid, seadsime sammud motelli. Stardipaigale eriti lähedal asuv väga okei motell, mis tundub justkui sportlastele loodud. Seltskonnad said ka tubadesse jaotatud ja nagu mägedes pole mehi ja naisi, on vaid alpinistid, on siin samamoodi kõik maratoonarid. Enamus meil siin on rulluisutajad, kuid tean ka mitmeid Berliini tulnud jooksjaid - kuuldavasti on lisaks paar minusugust hullu, kes topeltmaratoni teevad, kuid kohanud ma neid pole.
Ühesõnaga magama pole ma siiani saanud, kuid õhtusöögi väljas jätsin küll sellel eesmärgil vahele, et vähe kauem magada. Uni on hetkel kõige olulisem, sest söödud on palju ja infot kogunes ka piisavalt. Ega ma veel täpselt ei adu, mis homme võistlusrajal toimuma saab, kuid ma usun, et kõik läheb hästi. 42,195 km ootab ees rulluiskudel.

2 päeva maratonideni

Mu päeva täitis söömine. Või nimetagem seda laadimiseks. Igal juhul tänu väga varasele ärkamisele sain palju laadida ja loodan, et lisagrammid liigrasked takistusterajal kanda pole. Isegi mu head kolleegid varustasid mind kõiksuguste magustoitudega, et süsivesikutest ometi puudust ei tuleks. Kahju, et uneaega laenuks võtta ei saa. Kui täna ärkasin kell 6, siis homme pean juba 3.30 ärkama, et õigel ajal lennukis olla. Kas tasub üldse magama minna? Olen proovinud nii- ja naapidi, kuid parem tundub pigem natukenegi magada, kui üldse mitte. Berliinis maandudes loodan võistlusmaterjalid kiirelt kätte saada ja ülejäänud päeva maha magada. Seetõttu pakin kaasa nii kõrvatropid, kui ninatropid juhuks, kui peaksin norskajatega ühte tuppa sattuma. Kuigi Tallinn-Monte Carlo elektriautode maratonil kogetu näitas, et lõpuks pole vahet - kui väsimus on võimust võtmas, suudan mistahes tingimustes ennastunustavalt magada.
Berliinis ees ootavaga on muidugi veel see tore lugu ka, et ega ma ei teagi, kellega ma ühes toas olen. Igal juhul on neid mitmeid ja kes täpselt, selgub alles homme kohale jõudes. Omamoodi seiklus seegi, kuid eesmärk on meil kõigil üks - läbida maraton, minul neid lausa kaks korraga.

Kindel on, et 39. Berliini maratonil stardib 40 000 jooksjat-rulluisutajat! 1000 muusikut on ühtekokku ergutamas maratoonareid iga poole km tagant.

Ajakava näeb ette:

• Laupäev

Rulluisumaratoni start 15.30 (Eesti aja järgi 16.30)
ilm: stardi ajal ligi 20 soojakraadi, päikesepaiste
Minu võistlusnumber: X1802

• Pühapäev

Jooksumaraton start 9.00 (Eesti aja järgi 10.00)
ilm: stardi ajal ligi 13 soojakraadi, hiljem 18 kraadi, päikesepaiste
Minu võistlusnumber: F4048

3 päeva maratonideni

Istusin täna kolmandat tundi loengus, kui keskendumisvõime õppejõu jutule kadus ja leidsin end ühtäkki meenutamas oma elu esimest jooksumaratoni Stockholmis. Silme ette joonistusid kõik need ootusärevad näod stardis, rajal kohatud värvikad inimesed ning Renna ja Liis, kes mulle tempomeistriks ja asendumatuks toetuseks olid. Nende hetkede meenutamine tekitas veelgi suurema soovi olla juba seal stardis, juba taaskogeda neid meeleolukaid momente. Tunnen, et vaimselt olen maratonideks valmis.

Eile tegin üle pika aja nö sissejuhatava trenni - 40 minutit jooksu. Kuigi rajal olla oli super, andis hiljem valupunkt ikka tunda ja tänase treeningu osas pidasin taas nõu, kas ikka ja kui palju. Tund ja 20 minutit oli kava järgi ette nähtud ja kui koolis mu viimane loeng kell 9 õhtul lõppes, mõtlesin küll, et tahan vaid kuuma vanni ja teki alla. Aga õnneks oli mu lojaalne jooksupartner Kont stardivalmis ja mulle juba tundus, et igasuguste viilimismõtetega vean teda alt. Vihma ja külma trotsides sai kava täidetud, pluss kõik maailmaasjad selgeks arutatud nagu meil tavaks on.

Toitumine on punktuaalne olnud ja lisaks olen suutnud siiani kõik need ulmelised kogused ära süüa. Analoogse süsivesikute-laadimiskava on Margus Silbaum teinud ka mitmetele tippsportlastele ja ma usun, et kuigi ma olen kõigest tervisesportlane aitab see minulgi Berliinis ette võetuga paremini toime tulla. Lisaks baasreeglitele püüan iga päev võimalikult erinevaid kodumaiseid puuvilju-marju-juurvilju menüüsse lisada. Näiteks hommikuse pudru juures söön mustsõstraid, mustikaid ja metsmaasikaid; hiljem kindlasti koduõunu, porgandeid, kurke-tomateid. Kõik, mis endal varutud ja külmkambrisse pistetud või siis vastavalt vanaema juurest korjatud, kaasa saadud. Joogiks on mõistagi mineraalvesi - liiter päevas, et mineraalainete varud täidetud saaksid ning homme hüppan Fitshopist läbi, et haarata magneesiumi, sest kuigi viimased uuringud näitavad, et selle manustamisel pole krampide vastast toimet, olen alati väikse kuuri läbi teinud ja kunagi pole mul ka krampe ette tulnud.

5 päeva maratonideni

Sisetunne, öeldakse, et ei peta kunagi. Minu sisetunne on hea hoolimata viimati teele tekkinud takistustest. Teadlikult ei täpsustanud ma tekkinud tüsistust, kuid see polegi oluline, sest juba on parem - nii tunne, kui arsti hinnang. See pole hullus, pärast juhtunut rajale naasmine, vastupidi see hoiab mu pinnal, sest eos alla andmine on kaotatud lahing. Ma tänan kõiki neid mentoreid ja toetajaid, kes on mulle selle teadmise kujundamisel abiks olnud. Reedel käisin 400 noorele mehele tervislikust eluviisist rääkimas, teiste seas oli kohal ka mu hea sõber Ain-Alar Juhanson, kes meenutas oma tee algust. Olgugi, et tema puhul räägime tippspordist, ei andnud ta alla isegi siis, kui kaks aastat tema elust oli kadunud joomise tõttu, mitte keegi ei uskunud enam tema võimetesse ja jäänud oli vaid eneseusk. Mees võitis mõned ajad hiljem Ironmani! Või Contra - poheemlaslik luuletaja, lootusetult spordikauge, absoluutselt võimetu - hakkas jooksma ja nüüd aina jookseb ja jookseb. Arvel on 10 maratoni ja eelmisel aastal läbis mees juba ka ultramaratoni 100 km. Sellised inimesed ongi mulle eeskujuks, toeks ja abiks.
Ma tean, et lõpuks läheb kõik hästi ja kui kõik pole veel hästi, pole järelikult ka lõpp saabunud.

Maratonid kahe nädala pärast, olukord kriitiline

Nagu kirjutasin juba varem, ei tea me kunagi, millal põrutus või mõni teine tüsistus välja võib lüüa. Pärast kahte päeva valude käes piinlemist pöördusin täna arsti juurde. Magnetuuring, neuroloogi külastus ja kiire ortopeedi ülevaatus. Täpsustamata rohkem, selgus, et maratonid on suur risk. Mis nüüd siis saab? Parimad spetsialistid, kelle kogemustele ja teadmistele ma tuginen, hoiavad pilgu peal igal mu sammul, et ette plaan õnnestuks täismahus. Tõsi, see challenge on hoopis teine, kui esialgu plaani võtsin aga alati ei lähegi kõik nii, kuis plaanitud või loodetud.

Täna püüan ma teha rulluisutrenni, et vormi säilitada ja homne seisund on eelduseks järgmise päeva plaanidele. Üks päev korraga. Vähem oluline pole ka positiivne mõtlemine, mis õnneks pole mul kuhugi kadunud. Vahel peab olema teel raskusi, et anda võimalus arenguks.

Milleks mulle sport? Mis on tervisesport?

Sain palju soovitusi, mida põrutuse korral teha ja kuhu pöörduda. Üks legendaarne autosportlane soovitas tingimata kiropraktiku Siim Altosaare juurest alustada ja keda veel uskuda, kui mitte autosportlast. Sain kohe ka aja ja kuigi ma ei teadnud, mis mind ees ootab, oli üllatus positiivne. Enam kui tunni jooksul ta väänas mind, ragistas luid, masseeris valulikke punkte, varustas alaselja teibiga ja rääkis sinna juurde paljust põnevast ja vajalikust. Muuhulgas avastas ta tõsisema probleemi kaela kanguses ning õlgades, mille tõttu olen õhtuks juba varunud jääkotte ning venituskummi - hakkan nüüd õhtuti tunni-pooleteise jooksul vaheldumisi külmakottide kompressiga spetsiaaliseid harjutusi tegema. Ujumine on väga soovituslik, seega olen plaani võtnud Rocc al Mare MyFitnessi - seal on bassein olemas. Lisaks on väga soovituslik infrapunasaun, mille vähemalt nädalavahetuseks püüan leida. See kõik on vajalik selleks, et autoavarii tagajärjel tekkinud põrutusest kiiresti taastuda. Tüsistus, mis pole minu enda põhjustatud.

Kiropraktik on aga põhimõtteliselt see, kes inimkehasid "remondib" ja rääkis Siim mulle valitsevast pildist, mis langeb kokku ka tunnustatud südamearsti Margus Viigimaa omaga (kel huvi, siis kirjutasin sellest eelnevalt). Ehk siis, kui tippsport kõrvale jätta, siis meil on palju neid, kes ei tee oma tervise nimel midagi ja meil on palju teises äärmuses - need, kes talupojatarkust rakendades iga hinna eest naabrimehest parimad püüavad olla.  Oluline pole mitte tervis, vaid võistlus iseenda ja teistega ja seeläbi oma keha kõige ehedam lõhkumine. Vigastus ei pruugi tunda anda täna, sest inimorganism on vintske - kurvem pilt on tõenäoliselt aastate pärast. Lihtsamalt öeldes: TERVISESPORT tähendab, et sporditakse eesmärgiga parandada või hoida oma tervist. See on aksioom. Mina isiklikult olen selle eesmärgiks võtnud. Teate miks? Sest ma tean, mis tunne on kaotada tervis. Vähe sellest, ma olen aastaid koos elanud kahe haige lapsega (üks liitpuudega, teine ratastoolis) ja sellest ajast saati ma lubasin endale, et teen kõik selleks, et pidada lugu ja hoida oma tervist. Toonuses vorm on selle eelduseks. Punkt.

Mina pole spetsialist, kuid kogu mu info, kogemused ja teadmised pärinevad Eestimaa parimatelt.  Niisiis huvi ja vajaduse korral soovitan ma neid tegijaid:

- südamearst Margus Viigimaa (südame ja veresoonkonnaga seotu)
- kiropraktik Siim Altosaar (liigeste-luude-lihaste tervislik vorm ja säilitamine)
- psühholoog Andres Sild (psüühilised küsimused, nt ületreenitus)
- treener Margus Pirksaar (tervislikud treeningkoormused, treeningkavad)
- spordiarst Muza Lepik (koormustestid, üldise tervisliku seisundi hindamine)

Avariijärgne tüsistus võimutseb

Ärkasin vara, et õigeks ajaks Vabaduse väljakule jõuda. Eilsest maratonist polnud jälgegi- ei lihasvalu, ei ville. Pärast nelja-tunnist eetrit ootas ees 10 km start. Olime Kadiga üsna ees grupis ja esiti oli küll tunne, et kui stardipauk kõlab, jooksevad suuremad ja tugevamad meist üle. Stardipauk kõlas, tempo valisime optimaalse, Kata püüdis aegajalt seda tõsta, hoidsin teda teadlikult tagasi. Ilmselt esimest korda võistluste ajaloos rääkisin ma vaid nii palju, kui vaja oli ehk siis andsin õele teada, mis ees ootab, milline kilomeeter raskeks läheb ja kus tasub eriti ettevaatlik olla. Ilmselt see kõik tänu eetrile, seal rääkisin end lihtsalt tühjaks. Esimesed kilomeetrid seljataga haarasime vähe juua ja kohe edasi. Kadi oli lihtsalt kõrval püsimisega mulle meeletult suureks toeks. Tempo püsis, kuni 7ndast kilomeetrist õe jaoks raskeks läks. Motiveerisin teda eeloleva kõige põnevama kilomeetriga läbi vanalinna. Seejärel tõstsin vähe tempot, et viimasest tõusust üles saada. Olin õele lubanud, et me finišheerume täna koos. Finišhikoridoris me peagi olimegi ja lõpuspurdi tegime käsikäes.

Aeg: 1:00:07 (see peaks olema ametlikult mu parim 10 km aeg)

Enesetunne: super

Kata teatas aga peagi, et tahab oksendada. Ma ei keelanud, õnneks mõtles ta ümber ja tunnistas, et see oli tema jaoks ametlikult läbi aegade raskeim jooks. Mul vastupidi, pole ammu nii lihtsat jooksu olnud. Aga möödus veel vähe aega ja mu selg muutus kahtlaselt kangeks, kohati valusaks. Eriti hull kummardades ja mida tunnid edasi, seda hullem. Ihuarstiga kontakteerudes selgus, et see on eilse põrutuse tagajärg. Ravi pole, on vaid leevendus ja lootus, et see ei sega kolme nädala pärast toimuvaid Berliini võistlusi. Trenn on hetkel välistatud, vaid mõõdukas ujumine lubatud. Lisaks lõõgastav massaaž ja põletikku vähendava toimega valuvaigistid. Mis seal salata, ma olen ikka päris kurb, kuid õnnetuste, vigastuste ega muu jama eest pole me keegi kaitstud. Seda juhtub meie ümber ja meiega ka. Olenemata kõigest, õnnestus eile-täna toimunud Berliini peaproov hästi. Peaasi, et vigastusest kiiresti välja tuleksin.

Rulluisumaratonilt autoavariisse

Ma ei salga, et täna hommikul läbi vihmasaju Jüri poole sõites tundsin kahjurõõmu oma ülearenenud vastutustunde üle. Ikkagi esimene rulluisuvõistlus, kohe maratonidistants, kõige hullem ilm, mis olla saab ja kõigele lisaks oli nina mul tatine. Aga ma läksin, sest raske treeningul, kerge lahingus. Kolm aastat tagasi, spotliku eluviisi alguses sundis mind Ain-Alar Juhanson treeninglaagris esimest korda hoolimata tormisest vihmasajust 100 kilomeetrit Otepää teedel läbima. Protesteerisin palju jõudsin, palusin ja püüdsin kompromissi leida, kuid ei aidanud miski. Sõitsin libedusest hoolimata läbi vihma ja tormi, nutsin kui väike laps, kuid ma sain sellega hakkama! Sõnad, millega Aini kostitasin kõige raskematel momentidel on õnneks unustuse varju vajunud. Tunnistas temagi, et mõtles mitu korda mu piinade lõpetamisele, aga õnneks ei teinud ta seda. Triatlonil  ma juba teadsin, et hoolimata 34-kraadisest leitsakust, saan ma sellega hakkama ja ma sain.

Tõsi, tänane ilm polnud nii hull, aga vihmast tingitult libe ikka ning pealegi tuuline. Ega ma ikka täpselt ei teadnud ka, et mitu ringi, millised on kurvid ja kuidas täpselt võistlus peaks kulgema. Stardipauk kõlas ja ma teadsin vaid, et rajal on lisaks minule suuresti Eesti tipp - alla 20ne naise. Paar minusugust ehk vaid oli veel, üks ma tean, et katkestas ja teised kadusid peagi mul vaateväljast, kui neist ette sain. Tempo püsis, treener Jaanus Ritson sõitis ikka päris mitu korda minust mööda ja toetas hea sõnaga. Üleüldse oli hoolimata kasisest pealtvaatajaskonnast melu meeletu. Enam, kui pool oli tehtud, kui taas vihmasajuga õnnistati ja sel hetkel mõjus see värskendavalt. Viimased kolm ringi jäänud ja kuigi tundsin, et jõudu veel on, oli labajala osa pahkluuni väsinud, talla alla tekkinud villid. Teadsin, et sellest kõigest tingituna pean veelgi ettevaatlikum olema, et mitte kukkuda. Sain päris mõnda aega sõita ühe toreda kaasvõistlejaga koos, kuni temast vähe maha jäin. Enam polnud kahtlust, et peagi on finišh. Emotsioonid olid ülevad ja oligi võistlus minu jaoks lõppenud.
Aeg: 02 h 19 min
Enesetunne: super

Et mitte külmetada, sõitsin kohe linna, kiirintervjuu eetrisse ja võtsin suuna kodu poole. Ei läinud kaua, kui trammipeatuse ees peatudes põrutas tagant sisse BMW. Pikka juttu kokku võttes, ootamatu bussiraja ohver. Pauk oli piisavalt kõva, et turvapadjad lahti lüüa ja autod katki, kuid inimestega enam-vähem korras. Temal kõrvad lukus ja mul valu kaelas. Umbes tund läks enne, kui toimunu vormistatud sai ja minema pääsesin. Vähe vist ikka külmetasin ka ja peavalu lisaks, kuid ma olen kindel, et homseks on kõik taas korras ja ma stardin 10 km distantsil naeratus näol. Kindluse mõttes pidasin nõu ka arsti ja teiste spetsialistidega. Igal juhul homme kella 8st hommikul olen juba Vabaduse väljakult üheskoos Panneli ja Arusooga otse-eetris. Seega, meeleolu otse kohapeal toimuvast jõuab raadio Sky Plus vahendusel ka nendeni, kes kohale tulla ei saa. Teistele, rajal näeme!

Elu esimene rulluisumaraton

Eile oli see päev, kui pidi toimuma viimane trenn enne võistlusi ja ma lihtsalt ei jõudnud joosta! Läksin küll ilusti kohale Stamina jooksule ja plaanisin ette antud tunni ära joosta, aga ei jõudnud. Mulle meeldib mõelda, et see on Kondi süü, sest tema oli tempomeistriks. Niisiis kirja läks pool tundi jooksmist ja ma ei salga, et vahepeal lohisesin jooksukaaslasele lihtsalt järgi. Suurematest mägedest ta lükkas mind üles. Aga ärgem unustagem kuldreeglit: kui sa tõepoolest trenni minna ei taha, siis mine 5-minutiks ja kui tunned pärast seda, et tõesti ei taha jätkata, jäta pooleli. Kui aga oled juba rajal ja ei jõua enam, sobib Kevade tarkus - kui tervet ei jõua, tee pool! Meil kõigil tuleb ette päevi, mil motiveerimine ei aita, energia on defitsiidis ja neidki, mil lihtsalt ei taha ja kõik. See on okei, hullem, kui end sunnid ja saad kaasa negatiivse emotsiooni, mis järgmistesse trennidesse tulekut  ei toeta.

Homse rulluisumaratoniga seoses on tänane toitumisgraafik tihe. Lisaks ette antud kavale, joon iga toidukorra juurde ka suure klaasi viinamarjamahla pooleks mineraalvee ja Maltoga. Lisaks ootab õhtul ees sünnipäevapidu, kus tean, et võin süüa pakutavat sushit palju tahan. Alkohol on endiselt välistatud, kuigi suured sportlased on rääkinud, et vahel aitab see mõõdukas koguses nö võistluseelsele välja lülitamisele kaasa ning ka uni on parem. Minul isiklikult pärsib alkohol und, isegi kui olen joonud vaid klaasi veini, seega taaskord - inimesed on erinevad.
Rulluisumaratoni start Jüris on homme kell 12.02 - see on minu elu esimene rulluisuvõistlus, kuid oluline on, et 42 km mööduks meeliülendavalt. Elu esimese jooksumaratoni eel ütles üks legendaarne maratoonar, et esimene saab olema ägedam, kui ükski järgmisest. Tahan uskuda, et rulluisumaratoniga on sama lugu.

Pühapäeval toimub aga Eestimaa suurim jooksuüritus - SEB Tallinna maraton. Oleme seal ka raadiotiimiga kohal ning kogu programm jõuab otse-eetrisse Vabaduse väljakult alates kella 8-st. Seega olen maratoni stardile lähedal ja ma tunnistan, et ikka päris kohe kripeldab, et sel aastal ma rajal pole ning vaid 10 km läbida saan. Küll aga on mul hea meel, et teistkordselt saan võistelda koos oma kaksikõega. Kes veel mäletab, siis temaga koos oleksime pidanud eelmisel aastal maratonirajal olema, kuniks vana vigastus ta plaani rikkus. Aasta on möödas ja ta on taas rajale lubatud, 10 km läbima. Minu jaoks saab see põnev võistlus olema, sest Kadi on elu aeg minust umbes 12 korda sportlikum olnud. Kuid siiski tegin mäletatavasti talle poolmaratonis ära ja ujumises olen teda ka võitnud, kuid peaaegu kõiges muus on ta minust alati ringiga ees olnud, seega ootab pühapäeval ees põnev võistlus.

4 nädalat Berliini maratonideni ja toitumine suurvõistluse eel

Ma ei salga, et ärevus poeb aeg-ajalt hinge, kui eelolevate maratonide peale mõtlen. Öeldakse, et enam kui pool sportlikest õnnestumisest sõltub vaimsest valmisolekust ja usust iseendasse. Ülejäänud on treenituses kinni. Piinliku täpsusega on näpuga järge ajanud ja kõik uue kava treeningud ära teinud. Ka magamisgraafik on ideaalselt paika loksunud. Ainus, mis veel vajas kiiret täpsustamist, oli toitumine. Margus Silbaum aitab mind selles osas jätkuvalt ja tema pani ka paika järgnevad nädalad, mille järgi kaks nädalat on süsivesikud langevas ning seejärel tõusvas koguses. Tõsi, kõikumised pole liigsuured nagu tippsportlaste puhul kasutatakse. Point on siis see, et paari nädala jooksul peaks keha ära kasutama kõik süsivesikute depoos oleva ning seejärel süsivesikuid suuremas koguses manustades peaks depoo kiiremini ning suuremas mahus taas täituma. Olen end usaldanud spetsialisti kätesse ja järgin ta ettekirjutusi samasuguse piinlikkusega kui treeningkava.
Ahjaa, hetkedeks, kui ma tõepoolest ei saa kaalutud-pakitud toitu süüa, haarasin FitShopist batoone, mis sisaldavad õiges koguses toitaineid ning mida on kergem endaga kaasas kanda. Oluline on jätkvalt see, et söömine toimuks täpselt kolme tunni järel. Ka magneesium on valmis pandud, sest kuigi viimasel ajal olen kuulnud, et krambid on nõrga lihase tagajärg, kasutan magneesiumi nii nagu siiani - olgu see profülaktika või minu pärast platseebo, õiges koguses see halba ei tee.

Tänan neid, kes kohvi teemal sõna võtsid ja infot minuga jagasid. Leidsin tänu toitumisspetsialistile sobivaima alternatiivi: jubedad, et mitte öelda uskumatult rõveda maitsega vene tinktuurid, aga toimivad. Ja muidugi on see väga kasulik kraam ka. Ma ei tea, kaua suudan endale seda sisse ajada, kuid loodan, et ehk hakkab üks hetk maitsema. Ehk suudan endale sisendada, et see kõik on nii maitsev, sest miski pole ju iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selliseks.