Kaks aastat tervisesportlane ja kuidas sport mu päästis

Täpselt kaks aastat tagasi kirjutas mulle Ain-Alar Juhansoni kaasvõitleja Ago Arro ja küsis, kas oleksin nõus hakkama järgmiseks TriStar111 patrooniks, läbides võistluse ka ise. Pikemalt mõtlemata ja teadmata millega end tegelikult seon, kirjutasin jaatava-vastuse välkkiirelt. Plaan nägi ette juba uuest aastast võitlusesse asumist. Olgugi, et hoolimata oma sportlikust perekonnast olin mina ise seniajani olnud absoluutselt spordikauge. Nii mõnigi perekonnaliige, sõber ja kolleeg avaldasid umbusaldust küpsema hakanud plaani osas. Minu treeneriks saanud Ain-Alar aga uskus minusse esimesest hetkest ja mulle sellest piisas, et ette võetud teel enesekindlaid samme astuda. Takistusi tuli sel rajal ette siiski rohkem, kui karta oskasin. Muuhulgas lõppes kaks rattasõitu kiirabis ja käsigi sai lahasesse korra. Pidagem neid tööõnnetusteks, mida jäid meenutama väiksemad ja suuremad armid siin-seal.
7 kuud hiljem läbisin TriStar111 pooltriatloni ja nagu lubasin, naeratus näol. See päev ei unune kunagi. Ja samuti hoian alles kõik need kirjad, mis umbusklike poolt pärast läbitud üritust vabandustega mulle läkitati. Mu isa, kes ise üdini sportlik, oli ilmselt esimest korda päriselt uhke mu üle.

Aastal 2011 lubasin läbida elu esimese maratoni. Suurelt alanud projekt kukkus peagi läbi. Tagatipuks kimbutasid mind erinevad külmetushaigused, mis röövisid lootuse sootuks. Kuni pisut rohkem kui kaks kuud enne Stockholmi maratoni viis saatus mind kokku Margus Pirksaarega. Ausalt tunnistades, olin siis omadega päris nullis ega uskunud enam, et suudan kahe ja poole kuu pärast maratonivormis olla. Nii küsisin Marguselt otse, kas mul on üldse veel lootust? Marguse vastus kõlas enesekindlalt: "Teen kavasid vaid võitjatele ja näen sinus potensiaalset võitjat." Usaldasin end järjekordselt profi kätesse.
Kaks ja pool kuud hiljem jooksin elu esimese maratoni ajaga 4.42, naeratus näol. Järjekordne meelejäävaim päev, mis detailideni igavesti mul meeles.
Seal samas rajal sündis uus plaan üheskoos SEB Tallinna maratoni korraldava Rennaga- läbin kolm kuud hiljem Tallinna maratoni. 11. september tegin seda taas ja tundub, et jooksen maratone tulevikuski. New York-i oma pean unistuseks.

Mida olen võitnud kahe aastaga?
- unustamatud kolm päeva, mil tunnetasin inimvõimete piiri
- tõestuse "kõik on võimalik"
- elu tervislikuma ja sportlikuma vormi
- imetoredad ja postiivsed uued sõbrad ja tuttavad spordiradadelt
- teadlikkuse tervisliku toitumise ja tervisespordi osas
- usu iseendasse


Kõige selle valguses lubage mul tunnistada, et 2011 oli üks mu elu keerulisemaid ja pingelisemaid aastaid. Tagantjärgi usun, et sport päästis mu. Veelgi enam, raskused sillutasid tee tõelistele õnnestumistele. Imelist aasta lõppu ja veelgi sportlikumat uut aastat!

Pühade eel

Ilmselt jõudsin viimast korda siinsesse spordiklubisse. Alustasin joogatunnist, kus treeneriks taas minu jaoks uus nägu ja ka harjutused olid hoopiski teised, mida varem teinud. Omamoodi väike väljakutse ja mulle meeldivad väljakutsed.
Pärast joogat sain paarkümmend minutit kiirkõndi lindil teha, kui ees ootas Spinning. Mõtlesin seal trennis, et mul on tõepoolest välja kujunenud lemmikspordialad ja samuti need, mis võivad küll olla tõeliselt kasulikud, kuid pole minu cup of tea. Nimekiri kahe aasta jooksul välja kujunenutest oleks selline:

Vaieldamatud lemmikud:
- jooksmine
- Bodybalance
- Bodypump
- ujumine
- rulluisutamine

Meeldivad väga:
- jalgrattasõit
- Spinning
- jooga

Ei meeldi, kuid tahaks et meeldiks:
- Pilates
- suusatamine

Minu siinne eesmärk - jõuda kodumaale samas kaalus, mis tulin, on vist täidetud. Ma pole kaaluja, pigem teen kõike enesetunde järgi ja tunne on, et peaks enam-vähem sama olema. Kaalunumbrist veelgi olulisem on, et olen tervislik ja aktiivne olnud.
Pühade eel soovin teile kõigile ilusaid pühi ja luban, et enne veel, kui aastanumber ümber saab, kirjutan tagasivaate lõppenud aastale ja tehtule. Seda juba kodumaalt.

Maailma parim joogatreener

Tänaseks oli äratus seatud kella 8 peale, kuid juba kell 7 avasin silmad iseenesest. Tundub, et graafik on tõepoolest omale kohale tiksunud. Uued raskused pärast jõule, kui taas kodumaale lend, aga ma ei muretse veel homse pärast, sest tänane väärib kogu tähelepanu.

Sõin hommikusöögiks nagu ikka oma kaerahelbepudru kuivatatud puuviljadega samal ajal, kui pool perest läks McDonalds-isse hommikusööki haarama. Peagi aga ootas ees Spinning ja seal andsin endast 90%. Saal oli rahvast täis ja kuidagi sattus tore seltskond, mitte niivõrd lihtsalt jutukas, vaid ennekõike humoorikas. Üldiselt ei ühti mu huumorimeel ameeriklaste omaga, kuid siiski väikeste eranditega. Tund tehtud, seadsin sammud kohe joogasse, kus ootas ees kahtlemata parim joogatreener (pildil), keda ma kohanud. Ma ei oska seda paremini seletada, kui vaid öeldes: kõik oli nii õige. Ehk kõlab see kummaliselt, kuid isegi ta hääl oli jooga jaoks õige - formaalne, madal, kuid samas soe. Iga harjutus haaras palju enam, kui tavaliselt joogatrennides kus käinud. Mul on pidevalt raskusi keskendumisega, sest alati on vähemalt 8 mõtet peas ketramas, kui tänane trenn oli tõepoolest nii kaasahaarav, et leidsin end vaid selles hetkes ja ainult joogale keskendumas. Mõnel inimesel kohe on see aura ja mõni neist on leidnud oma õige tee ka veel sealjuures. Trenni lõppedes tänasin treenerit ja andsin teada, et just tema on parim joogatreener, keda kohanud.

Niisiis trenn enne ja siis lõbu, seega nüüd lähen lokke keerama, et peoks valmis olla.

Zumba, jooga ja suur pidu

See viimati külastatud nn vanainimeste trenn tegi lihased ikka päris haigeks. Ilmselt hakkan nõrgaks jääma. Nii tahtsin eile ujuma minna, trikoo kaenlas, kui selgus, et bassein on remonttööde tõttu suletud. Spordiklubi kavas polnud aga muud kui Pilates, Zumba ja mõned, mille nimi ei ütle midagi. Pilates pole mulle kunagi meelinud ja Zumba-t pole ma kunagi proovinud. Viimase kasuks ma sel korral igal juhul otsustasin. Trenni ukse taga oodates teatas seal samas istunud vanaproua, et just Zumba on maailma ägedaim trenn. Ütlesin, et olen aeglane sammude õppija ja üldiselt mulle aeroobika sarnased trennid ei meeldi, kuid ta kinnitas, et just Zumba on hoopiski midagi uut ja ägedat. Üks proua ja kujutage nüüd ette, vanahärra, ühinesid veel meiega. Treener oli tasemel ja ma avastasin üsna alguses, et just Zumba võiks olla see trenn, mida teeksin meeleldi veelgi ja ehk isegi tõsisemalt. Ennekõike paelub mind ladina muusika ja salsa rütm. Olen kogu aeg uskunud, et mu hing on pärit sealt kusagilt Ladina-Ameerikast. Zumba meeldis mulle isegi hoolimata sellest, et umbes pool trennikavast mõtlesin ise välja või õigemini püüdsin küll tabada treeneri kava, kuid välja tuli oma kava. Ringi vaadates mõistsin, et see oli ka teistega nii. Lugesin trenni korda läinuks ja läksin jooksin ka veel pool tunnikest.

Täna oli siis viimaks jooga käes aeg. Olen tõepoolest järginud viimane nädal rangelt oma unegraafikut ja see on aidanud mind palju. Enne südaööd magama ja 7 paiku ärkan. Nii jõuan hommikul kohe ka trennis ära käia ja päev tundub palju pikem, kui tegevusi mahutan sellesse rohkem. Jõudsin saali ja avastasin eest joogatreeneri - umbes 60ne aastane vanahärra, kelle lemmikväljend on kahtlemata: "it doesn`t matter". Ükskõik millise harjutuse juures lisas ta lõppu: "it doesn`t matter how far you go... it doesn`t matter..." Harjutused olid siiski üsna sarnased mujal kogetule ja trenn kulges toredalt, kuigi saal oli ülerahvastatud ja pidevalt enda kätt vastu seina lõin. Pärast joogat ma tõesti ei viitsinud joosta ja läksin hoopiski shoppama. Lõppude lõpuks pole ma seda siin peaaegu et mitte teinudki. Nüüd siis ikka kohe kirglikult ja nii jõudsin koju alles õhtul pimedas. Ka see on viis end aktiivsena hoida.

Laupäeval ootab ees suur majapidu. Külalisi tuleb 80 ümber, palju head süüa ja juua. Hommikul lähen aga esimese asjana trenni - spinning ja jooga on kavas, loodan mõlemast osa saada. Veksel on jälle välja käidud.

Vanemate inimeste trennis

Täna jälle hommikust joogat polnud ja õhtu on mul juba kinni. Igal juhul võtsin osa Advanced Fantastic Fit Ball treeningust. Kirjeldus lubas: kiirelt ja efektiivselt vormi ning ma olin põnevil. Sisse astudes selgus, kõik on umbes 50-ne ringis - siiski nii mehi kui naisi ja muidugi meeletu sotsialiseerumine, justkui oleks padjaklubisse sattunud. Pikalt ei saanud aru, kes siis ikkagi treener on ja millal trenn algab, sest algusaeg oli käes. Viimaks ta siis alustas, ikka pläkutades sajal muul teemal. Muuhulgas, kuidas keegi ta isa matustel taustamuusika oli ära vahetanud. Mõistan, et teemasid peab olema seinast seina, aga kas just treeningu ajal? Muusika kohapeal oli siiski tore - jõulumuusika. Muuhulgas nii "Merry Christmas" kui ka "Last Christmas" - kiiremad versioonid. Treening algas soojendusega, mis meenutas pensionäride aktiivsemat laadi võimlemist, kuid oli siiski efektiivne. Peagi võtsime kasutusele pingi, bosu (pildil) ja raskused. Tundus, et kava valmis kohapeal ja jutuvada keskel. Kõik lihasgrupid said siiski läbi tehtud ja nii mõnegi harjutusega sai end väsitatud. Natuke on sarnasust sel treeningul Bodypumpiga, kuigi viimane on efektiivsem ja intensiivsem ka. Ma ütleks kokkuvõtvalt, et selline aktiivsete vanemate inimeste lihastreening, mis võib väsitada ka noori, kui intensiivsemalt osa võtta. Kui ainult seda jutuvada oleks vähem ja matusejutte kuulaks ka mujal.

Läksin veel ka lindile jooksma. Avastasin muidu üsna tagasihoidlikust trenazööride ruumist umbes 30 televiisorit. Seintel suured, väiksemad iga trenazööri küljes kinnitatuna. Sai valida umbes 40ne kanali vahel ja jutt jooksis tekstina ekraanil. Jooksin pool tundi, kuni tundsin, et kõht on nii tühi, et rohkem enam ei suuda. Teate küll seda tunnet, kui organism justkui iseennast hävitama hakkab. Tänaseks oligi kõik, läksin koju sööma.

Trenn Ameerika spordiklubis

Ärkasin graafiku alusel varakult ja kuna kohe hommikusse joogasse ei jõudnud, otsustasin kodus tunni joosta nagu viimased päevad tavaks on saanud. See on küll see koht, kus soovitan minu tegude järgi mitte teha, sest iga päev sama trenni tehes väsib vaim kiirelt ja mingisugust füüsilist arengut ei saa oodata. Minu eesmärk hetkel on lihtsalt vormis püsida ning pealegi on elu pidevas muutumises, seega võin lubada endale ajutist rutiini.

Päeva peale oli selge, et võtan osa õhtusest joogatunnist kohalikus spordiklubis, kus aastaid tagasigi käinud olen. Sisse astudes mõistsin kohe, et midagi pole muutunud. Meie mõistes täiesti keskmise tasemega väike spordiklubi. MyFitness näeb kindlasti eeskujulikum välja. Peagi selgus, et olen graafikut valesti mõistnud ja joogatundi täna pole. Olin pettunud, sest vaim oli just selleks valmis pandud, aga päris niisama ei saanud ka ära jalutada. Niisiis otsustasin peagi algava spinningu kasuks, sest teine variant oleks olnud nn pallitreening, kus kasutatakse suurt palli, et sellega erinevaid harjutusi teha. Märkasin kohe, et sinna läksid eriti suured ja enamasti vanemaealised prouad ja mulle tundus, et see pole päris mulle, kuigi iseenesest on pallitreening efektiivne, kui muidugi harjutusi õigesti teha. Spinning oli just see mida vajasin! Mulle kohutavalt meeldib aeg ajalt oma maksimumpiiri tunnetada ja trenniga end tühjaks pigistatud sidruni seisundisse viia. Pealegi, mida efektiivsem treening seda rohkem endorfiine, eks? Eriti hea, kui eesotsas on motiveeriv treener. Käesoleva treener oli okei, aga ei midagi erilist. Liiga palju pläkutamist miljonil muul teemal ja tundus, et kohati ununes treening ise üldse. Aga see on juba ameerikalik - pidev sotsialiseerumine, kus iganes ja mida iganes korda saatmas ka pole.
Lõpuks meenus, et ega ma polegi ammu rühmatreeningutest osa saanud, sest üldiselt jooksen ikka väljas ja jooksmine ongi viimastel aegadel peamine treening olnud. Kuid rühmatreeningul on ka oma võlu - sinna minnes annad alati endast maksimumi, sest see on aeg iseendale, aeg, mis tuleb teistega koos efektiivselt ära kasutada. Homme hommikul püüan siiski ka joogasse jõuda, sest vaim on jätkuvalt valmis.

Muuseas, kes vajab unetuse teemal rohkem infot, siis hea sõber Neeme edastas mulle hea artikli märksõnaga "arvutikasutus röövib une":
http://news.harvard.edu/gazette/story/2006/02/when-the-blues-keep-you-awake/

Jooks kõrvaltoas ja melatoniin

Olen siin pikalt maadelnud ajavahega ja viimaks nõustusin haarama käe melatoniini järele. Ma olen jätkuvalt kõiksuguste unerohtude ja ka muude tablettide vastane, kuid vahel muudmoodi lihtsalt ei saa. Siiski eelistan alati looduslikku kraami. Kodus on mul unetuse ravimina vanaemalt saadud palderjan, kuid siin seda muidugi saada pole. Niisiis olen tänu melatoniinile graafikusse tagasi loksunud.

Lisaks, tänu kohatisele laiskusele ja vastumeelsusele väljas külmaga joosta, olen katsetanud jooksutrenni kohe pärast ärkamist. See on minu jaoks aeg, kui reeglina olen alles unelemas ja avades voodis vedeledes arvutit, et värskeid uudiseid lugeda. Rutiini muutes, olen aga viimased kolm hommikut ärganud, umbes kahe minutiga jooksuriided selga tõmmanud ja lindile end vedanud. Iga päev jooksnud tund. Hämmastavalt kiirelt on kadunud uni silmist, kuid siiski tundub, et meelsamini teeksin trenni õhtupoolikutel. Kuigi meenub mu elu esimene treeninglaager Otepääl, kus terve nädal jutti tuli ärgata kell 7 ja ilma pikema jututa jooksma minna ja nagu sellest oleks veel küll, tuli karastavasse tiiki ka hüpata. Esimesed hommikud tundus see kõik nii jõle ja vastumeelne, kuid nädala lõpus mõtlesin, et on küll kahju, et Tallinnas sellist võimalust pole (bassein ei lähe arvesse). Eriti siin Ameerikas olles tundub varahommikul tiiki hüppamine eksootika. Lugesin sarnase eksootika välja ka Justin Petrone raamatust, milles mees kirjeldab tiigis ujumist kui midagi erakordset. Aga pole ju imestada, siin riigis on see keelatud ja olgem ausad, keegi ei tuleks selle pealegi.

Olgu, ma olen mitu korda lubanud, et käin ära ka kohalikus spordiklubis ja ma loodan, et homme on see päev, sest aeg lendab ja palju pole enam jäänud lugusid siit maalt.

Miks on ameeriklased ikkagi nii paksud?

- Esiteks nad ei liigu üldse. Kõikjale sõidetakse autoga uksest ukseni, drive thru-d on populaarsed ja seega vajadus liikumiseks lihtsalt puudub. Julmemal juhul ei viitsi inimesed üldse kõndida ja nii on neil näiteks ka kaubanduskeskuses ringi liikumiseks elektroonilised ratastoolid. Laste olukord on samamoodi aastatega aina hullemaks läinud, sest arvutite ja televiisorite ette aheldatutena pole tavaks väljas käia, et turnida, joosta ja mängida.

- Toidukogused on suured. Näiteks on keskmise restorani keskmine praad on umbes kaks korda suurem kui Eestis. Sinna on lisatud ka tunduvalt rohkem kõiksuguseid kõrge rasvasisaldusega kastmeid, juuste. Magustoit on reeglina magusamast magusam. Ja üldiselt on rõhk õhtusöögil. Kõige selle juures on toidud minu isiklikul hinnangul väga maitsvad ja näiteks siinsed koogid maailma parimad.

- Joogiks on magustatud karastusjoogid. Kui minu jaoks on joogiks vesi, siis nende jaoks on soda - coca, sprite ja kümned teised karastusjoogid, mida meil saada pole. On need siis täis suhkrut või diet versiooni puhul keemiat.

- Lisaks kõigele on viimased uuringud näidanud, et tõeline kurjajuur on ka kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup, mis lisaks magustavale funktsioonile, pikendab ka toiduainete säilivusaega. Seda kasutatakse pea kõiges - karastusjoogid, jogurt, kondiitritooted, salatid, kastmed, isegi ketšup ja palju muud. Maisisiirupit on süüdistatud ka mitmete tervisehäirete põhjustamises.

- Lihasaadused on kasvatatud tubli koguse hormoonide peal. Sellise liha või loomasaaduste tarbimine mõjub taas kehakaalule.


Aga mina käisin täna taas jooksmas ja ühtekokku sai tund. Ikka väljas ja üheskoos sakslannast sõbrannaga, nii läks aeg eriti kiiresti. Põlv justkui andis korraks tunda, aga ei midagi hullu. Olen mõelnud, et ehk oleks kasu, kui mingisuguse spordisideme ümber seon? Sest tundub, et just külmema ilma puhul annab rohkem tunda. Või laenan oma perekond võrkpalluritelt põlvekaitsme, see hoiab ju ka soojas.

Liikluskultuur siin ja suur saladus

Jälle on nii, et kui meil on siin öötunnid, ei tule mul und ja samas, kui päike kõrgel, ei suuda silmi lahti hoida. Niisiis hoolimata eilsest tagasihoidlikust trennist, uinusin alles päras kella 3 öösel. Hommikul ärkasin 8 ja siis olin paar tundi veel poolunes voodis logelemas. Aknast välja vaadates mõistsin, et tänane päev on loodud trenni tegemiseks, et end vajalikul tasemel ära väsitada. Mingi 10 soojakraadi, päike siras ja mõnes varjulisemas kohas oli näha ka näpuotsaga lund, mis ilmselt öösel maha sadanud.

Nii ma siis teele asusin ja otsustasin, et ehk jooksen vahelduseks hoopis mõnd muud rada. Mõnda, mida küll ehk autoga sõidetud, kuid mitte joostud. Ma ei mäleta, kas olen varem kirjutanud, kuid siinne liikluskultuur on parim, mida iial kusagil kohanud olen. Jooksjad, ratturid on alati eelistatud staatuses ja ühegi tee ületust (isegi kui seal pole jalakäijate rada) ei tule oodata rohkem kui mõned sekundid. Ühesõnaga austus kõigi vastu, kes ümber ja see on imetlusväärne. Muuseas just liikluskultuuri puudumine Eestis on ainus põhjus, miks ma rattaga kodumaal sõita ei tihka. Isegi Haru teel sõites, kus üldiselt rattarada laiem kui mujal, olen kogenud surmahirmu. Ma ei tea, kust tulevad need roolikaabakad, keda kohates alati neil kaela kahekorra tahaks keerata ja autod-load käest võtta. Tunnistan esimest korda, et enne TriStar111 triatloni läbimist, istusin ratta selga alla kümne korra. Jah, mul on imeline ratas ja muu vajalik varustus, tahe sõita ka on, kuid mitte meie liikluskultuuris.
Aga täna siis olin juba mõnda maad jooksnud, kui otsustasin shoppingtänavale keerata, kus autoga olen risti-rästi küll sõitnud, kuid ei kunagi varem jooksnud. Plaanis oli mitte rohkem, kui 45 minutit joosta. Ja seal pikalt kurvilisel teel ma siis jooksin ja see lõpp ei tulnud ega tulnud lähemale. Üks hetk mõtlesin, et tegelikult ei ole ma ju kunagi täies pikkuses seda rada autoga ka sõitnud ja ehk viib see tee hoopiski mujale. Tagasi keeramine oleks tähendanud vähemalt 2 tunnist trenni ja nii tuli mul edasi joosta. Viimaks ma siis nägi ristteed ja mõistsin, kus olen. Üsna sel momendil tundsin üle pika aja, et põlv annab tunda. Ilmselt külmast, mõtlesin. Kannatasin vähe ja jooksin ikka edasi, kuni 50 minutit oli täis ja edasi ma kõndisin koju. Vahemaade hindamine pole kunagi mu tugevaim külg olnud. Sealtmaalt oli veel koju kõndida vähemalt 30 minutit, mida siiski tegin rõõmuga. Ma tunnistan ausalt, et koju jõudes hüppasin kohe kuuma dušši alla ja nii ununes venitamine sootuks. Õnneks võib venitada alati ka hiljem, kui kohe ei tule meelde :)

Taasalustades vahelduseks õigesti

Kõiksugused sünnipäevapidustused on ammu möödanik ja päevi on täitnud sedapuhku teised põnevad tegevused. Muuhulgas on seljataha jäänud ka kõiksugused koogid, ma luban. Läks aga päevi enne, kui julgesin taasalustada jooksmisega ja valisin sihilikult päeva, kui kraadiklaas näitas tubli +10 ja päike andis oma osa. Esimene trenn ikka kõndides nagu peab. See on alati äärmiselt frustreeriv minu jaoks. Mulle meeldib kas jalutada või joosta - mitte (kiir)kõndida ja pealegi jooksutrenni arvelt. Hoolimata sellest, et mõistan kõnni vajalikkust rajale tagasi ronimisel. Teinegi trenn möödus kõndides - nii umbes 45 minutit ühtejutti ja täna viimaks sain jooksma, igaks juhuks siseoludes ja lindil.
Kuivõrd vabastav oli taas joosta! See on tõepoolest minu üks väheseid, kuid kahtlemata parimaid sõltuvusi. Jooksin kokku 30 minutit ja venitasin korralikult. Järgnevate päevade kava on mul peas olemas, kuid üles veel ei kirjuta, et mitte ära sõnada. On seda ju ennegi juhtunud.

Toitumise poolelt kirjutan peagi pikemalt toiduainest, mis väidetavasti eurooplased Ameerikas elades paksuks teeb. Minu oma toidulaual pole suuri muutusi, kui välja arvata, et suhkrut püüan veelgi vähem tarbida (palju on seda siin peidetult toidus). Ja jahutoodetest eelistan gluteenivabasid tooteid, mis on tunduvalt kasulikumad ja samas kättesaadavamad kui näiteks Eestis.

Klubimaraton on ka maraton?

Alustan sealt, kus viimati pooleli jäin. Sain oma sünnipäevaks terveks nagu lubasin. Immuunsuse teemal on tehtud uuringuid ja leitud, et olles positiivsete emotsioonide vallas, on immuunsus kordades tugevam, kui negatiivseid mõtteid viljeledes. Niisiis sel korral ma lihtsalt mõtlesin end terveks.

Pealegi ootas mind ees elu pikim sünnipäev, mis algas Eesti aja järgi ja lõppes Missouri aja järgi - see tähendab kaheksat lisatundi, mis kui maast leitud! Niisiis tähistasin oma 27ndat sünnipäeva 27ndal kuupäeval - siin nimetavad nad seda colden birthday, omamoodi kummalisel moel. Ma otsustasin, et kuna ükski mu parimatest sõbradest pole minuga siin, siis niisama seltskonda seltskonna pärast ma ei vaja ja ma tähistan oma sünnipäeva iseseisvalt võttes ette klubimaratoni, sest üks kord on ka see kord. Alustasin ladina-ameeriklaste klubist. Kohe, kui jõudsin sisse, küsis üks sealt: "Comosta, Chicita?". Vastasin: "Moi biene!". Tegin paar tantsu ka ja lahkusin, kuigi muusika ja rahva poolest oli tunne kui kodus. Järgmine klubi oli kohalike hinnangul teistest fäänsim niinimetatud VIP-klubi. Astusin sisse ja võimalik, et olin suhteliselt ainus naisterahvas, kes ei kandnud kleiti ja tikk-kontsi. Jõudsin osta joogi, kui juba oli kutt kõrval küsimusega: "Are you married?" ja kohe ka järgmine: "Do you have a boyfriend?". Kuigi small-talk edenes, olin juba peagi teel klassikalisesse elava muusikaga varustatud klubisse, mis iseenesest meeldis. Juba oli aga rutt, et minna osa saama mustade peost. Siin linnas pidutseb rahvas värvide järgi jaotatuna, sestap ei suutnud ma ka ühtki valget endaga kaasa meelitada. Mustade kultuur on hoopis midagi muud - kõneviis, riietumisstiil, pidutsemistava jne. Klubisse jõudes avastasin, et olen tõepoolest ainus valgenahaline mustade räpipeol. Kuuldavasti esines sel õhtul kuulus räpiduo, kelle nime ma kahjuks fikseerida ei suutnud. Peagi olid mõned mustad mehed ümber mul nagu mesilased ümber meepoti. Hetkeks ei saanud arugi, kas olla meelitatud või on see hoopiski ohumärk. Siis meenus, et ma peaksin ju ikkagi eksootika seal klubis olema, kuigi ma pole ka just eriti luik. Jutud olid pikad, aga aru sain vähe, sest mustade keel ja ennekõike släng on kõrgem pilotaaž. Nii noogutasin rohkem, kui rääkisin. Korra kohtasin ka kommentaari: "What the white is doing here?" Naeratasin ja sammusin enesekindlalt edasi justkui oleksin seal, kuhu kuulun. Peagi sai ring peale tehtud ja liibuvad mustjad kehad hakkasid vähe väsitama. Väljudes jutustasin veel pikalt ühe toreda politseinikuga, kes valgustas mind värvide erinevusest ja teistestki tagamaadest.
Edasi läksin klubisse, mis mulle tundus pigem kolledžiealiste seas populaarsena olevana. Mitte, et ma end vanana tunneksin, aga nemad seal olid ikka väga noored. Mõned vanurid noort liha ka taga ajamas. Ahjaa, paar klubi olid veel, kust läbi astusin, kuid mis eraldi välja toomist ei vääri.

Niisiis maratoni võib lugeda korda läinuks ja kokkuvõte oleks järgmine:
Tempo: õigesti valitud, seina ette ei tulnud
Aeg: 5 tundi ja 27 minutit
Pulss: normis
Põletatud kalorid: said kohapeal tasa tehtud

Elu pikim sünnipaev jätkus järgmisel päeval, mil otsustasin, et söön kogu päeva vaid torte ja kooke. Alustasin apple pie-ga, kreeka pähkli muffin, siis pecan pie ja siis korraks vandusin alla, sest süda läikis ikka juba korralikult. Sõin vähe soolast vahele, et sünnipäevakook üle elada. Kohalikega tähistasin oma sünnipäeva Cheescake Factoris, kus jälle libastusin ja sõin ühe salati ka enne juustukooki ära. Viimane oli aga parim ilmselt, mida saanud olen. Nüüd on kookidega mõneks ajaks ühel pool ja loodan, et üleüldse kirjutan nüüdsest taas spordist rohkem kui söömisest ja muust.

Miks meile haigusi on vaja?

Minu Thanksgiving möödus suuresti voodis põdedes. Palavik, valutavad lihased, kurguvalu ja nohu ehk tavapärane niinimetatud gripp. Õhtul võtsin end kokku ja osalesin ikka ka pühasöömaajal, et osa saada kalkunist ja teistest traditsioonilistest pühatoitudest (pildil). Siiski olin peagi tagasi voodis. Öösel toimus musta reede eelne shoppinguöö, mis tähendab, et tuhanded ja tuhanded inimesed rändavad kaubanduskeskusest kaubanduskeskusesse, et osa saada suurtest allahindlustest. Osad poed avati näiteks kell 4 hommikul ja esimesed 300, said kõikidelt müüdavatelt kaupadelt 25% hinnas alla. Tõesti tahtsin väga sellest osa saada, sest tegemist on aasta suurima shoppinguööga, kuid mu tervis ei lubanud.

Täna, mustal reedel olen samamoodi püsinud suure osa ajast voodis. Lugenud raamatut, vaadanud ära paar head filmi ja maganud korralikult. Tundub, et pisut hakkab ikka juba ka paremaks minema. Õhtul on suurem pidu ja vähemalt õhtusöögist olen lubanud osa võtta, sest kohal on tuntud teletegija, kellega väike plaan haudumas. Seejärel luban, et lähen taas voodisse, sest pühapäeval on mu sünnipäev ja siis olen terve kui purikas!

Dr. Muza ütles mulle kunagi, et kui haigus murrab, siis järelikult on aeg puhkuseks. Iga haigust tuleks võtta selliselt ja mitte ülemäära muretseda, mis kõik tegemata jääb. Üks ravitseja seevastu tavatses alati, kui haigeks jäi, küsida: "Mida sina, haigus, mulle õpetama tulid?". Vastus polnud oluline. Ma usun, et igal asjal siin maapeal on oma põhjus - olgu haigus kui raske tahes. Mingil põhjusel on seda meile vaja. Üks mu hea tuttav sai mõni aeg tagasi kohutava diagnoosi - vähkkasvaja. Ta muutis alates sellest hetkest ennekõike oma mõtlemist ja elustiili. Uskuge või mitte, tänase päeva seisuga on vähk taandunud. Usun, et palju on kinni mõtlemises ja elustiilis.
Ja nüüd kõik terved trenni, sest vaid nii kindlustad endale tugevama immuunsuse :)

Kuidas ma alguses kõik õigesti tegin ja siis jälle valesti

Vähem kui nädal tagasi ärkasin hommikul üles ja ei tundnud end absoluutselt hästi. Ennekõike väsimus, kuid ka kurk ja tatine nina andsid endast märku. Niisiis otsustasin mina, et üks kordki reageerin sellele tundele õigesti ja ma mitte ei lähe ja tee oma argiseid tegevusi, kuni haigus päris murrab, vaid otsemaid voodisse, kuni enesetunne on parem. Läks nii, et magasin kogu päev, alles õhtul hilja ärkasin ja veetsin paar tundi ärkvel, kuni taas voodisse maandusin.

Järgmisel hommikul ärgates oli tunne palju parem ja ma alustasin kõiksuguste toredate laupäevaste tegevustega. Õhtul oli küll tunda väikest rammestust, kuid sel korral ma ignoreerisin seda ja võtsin veel korralikest kohalikest pidustustest ka osa. Sealt maalt tundus, et olen terve, kuid trenni ma loomulikult veel ei läinud. Kuldreegel ütleb, et vähemalt 3 päeva peaks olema vahet trennil ja terveks saamisel.

Niisiis alles eile võtsin ette jooksu. Otsustasin 30 minutit ja siseoludes, sest väljas näitas kraadiklaas 6 kraadi, pluss vihm. Kuidagi jube raske oli, kuid panin selle pausi arvele ja jooksin ette võetud 30 minutit ära. Treener Margus poleks eluilmas lubanud juba jooksma minna, vaid esimene trenn oleks kindlasti kõndimine olnud. Kannatamatus on selle nimi ja rumalus ka. Igal juhul ärkasin ma täna öösel kümneid kordi üleni higisena ja mitte kõige parema enesetundega. Täna on Thanksgiving - suur Ameerika püha, mida traditsiooniliselt tähistatakse pereringis kalkunit süües. Aga pole ju halba heata? Ilmselt söön poole vähem maitsvat pühatoitu, kui tervena oleks.

Talv saabus üleöö

Alles ma käisin siin ringi vaid T-särgi väel, kuid ööga muutus kõik. Ärgates varahommikul näitas kraadiklaas umbes 0 kraadi Celsiuse järgi. Kui ma 10ne paiku end jooksurajale sättisin, oli temperatuur tõusnud juba 10-ne kraadi peale ja mis peamine, päike siras taevas. Ma ei pakkinud just kõige soojemaid trenniriideid kaasa, kuid olen panustanud siinsele suurele valikule ja kõik, mida vaja, ostan kohapealt. Nii lootsin eile poodlema minnes leida ka ujumisriided, et vahelduseks spordiklubis ujuda ja kujutage ette, ma ei leidnud neid. Ütlevad, et hooaeg on läbi, kuid olen siinkandis ju varemgi elanud ja näiteks jänesekasuka kesksuvel soetanud. Ühesõnaga ma ei leidnud ujumisriideid ja ujuma veel ei saanud.

Täna aga, kui olin mõnisada meetrit kodust eemale saanud, silmasin kitse silla all - no ma ei liialda, kui ütlen, et vahemaa oli ehk 5-6 meetrit. Hetkeks mõtlesin, kas pööran ümber ja lähen haaran kaamera või naudin vaadet, kuid juba oli tema otsustanud ümber pöörata ja padrikusse tagasi joosta. Kõiksuguseid parte ja kalkuneid on siis ka ilm täis, härra Turovskile siin meeldiks.
Ühesõnaga jooksin täna taas üle tunni ja mulle isegi tundub, et peaks vahele pikemaid distantse võtma, et lihased liiga ära ei harjuks ja endalgi igavaks ei läheks. Panustan nädalavahetusele.

Paljud on mulle kirjutanud ja küsinud, kas on veel plaanis maratone joosta ja ma loodan, et vastus on ammendav, kui ütlen "muidugi on". Tõsi, peagi alustan ma uue projektiga, mil puudub seos jooksmisega, kuid nagu ma olen öelnud, jooksmine on mu tõeline kirg ja see jääb mu elustiili juurde, sest muud moodi ma enam ei oska.

Pesukaru ja muud loomad

Käisin eilegi jooksmas nagu nagu tavaks on saanud. Esimese hooga tundus, et ilm on külmemaks läinud ja tuulelgi on oma osa, kuid välja jõudes mõistsin, et jätkub sügisene soojalaine. Kraadiklaas näitas jätkuvalt 26 kraadi. Viskasin jaki seljast ja jooksin suvistes riietes. Ma ei oska kilomeetrites öelda, kuid pisut üle tunni sai ikka kokku, siinsetel mägistel teedel. Kõikide nende jooksutrennide jooksul olen muuseas näinud ehk paari jooksjat ja paari ratturit vaid möödumas. Seevastu tean, et spordiklubid on vähemasti osa rahva jaoks populaarsed kohad.

Kui eile avastasin jooksurajalt ilmselt loomulikku surma surnud mullamuti, siis täna oli kord hiire ja pesukaru käes. Viimane ilmselt polnud oma lõppu leidnud loomulikku teed pidi, kuid nägi siiski kena välja. Nagu sellest poleks veel piisanud, silmasin ka kitsi - neid on siin meeletult teede peal ja ääres. Sedapuhku nägin elusaid kitsi. Minu teada hukkunud kitsed veetakse kohe kuhugi ära, eriti kiirelt käib see siis, kui kits on oma lõpu leidnud autoga kokku põrgates. Ühesõnaga avastasin end kui loomaaiast jooksmas, seda põnevam see mu meelest oli. Üleüldse on joostes võimalik lahedaid uusi kohti leida, kuhu muidu ma ilmselt ei satuks.

Tänane distants oli juba jupike pikem kui eilne ja kokku sai ajas 1 h ja 10 minutit. Ilm seevastu juba vähe jahedam, kuid jooksmiseks ideaalne. Hea uudis on see, et põlv pole enam tunda andnud ja kui kõik plaanipäraselt läheb, olen homme spordiklubis aega veetmas. Eks ole näha, mis seal ära teha annab, kuid üks on kindel, mingite trenazööride peale ma vehkima ei lähe.

PS pilt peaks andma väikesega aimduse mägisusest siin kandis

Jooksen iga päev

Mitmed on mulle vastukajana kirjutanud, et pole see asi siin Ameerikas nii hull midagi ja nemad hoopiski paremas vormis kui Eestis olles. Lepime kokku, et on suur vahe, kas elad siin iseseisvalt, eestlaste kommuunis või traditsioonilises ameerika peres. Viimase puhul on viisakas osa saada nende kodustest traditsioonidest ja tavadest, mis tihti pole maailma tervislikumad. Tihti tuleb ette hilisõhtuseid sööminguid ja üleüldse on meie peres siin tavaks pea üle päeva väljas süüa. Siis ei tea ju üldse, millest söök tehtud ja kui palju kaloreid see sisaldab. Aga aitab söögist, püüan ikkagi spordile keskenduda - ka siin pool maakera.

Üleeile käisin küll jooksmas, kuid ehk vaid 20 minutit, kuni põlv taas tunda andis. Ma ei tea, millest see sõltub, et üks päev võin joosta tunde ja ei midagi ning teisel päeval jälle ei saa poolt tundigi joosta. Ei midagi hullu, tegin koju tagasi kiirkõndi ja mõtlesin, et ju pole siis see päev.

Eile aga, mil siras taevas päike ja kraadiklaas näitas 25 soojakraadi, võtsin ette pikema jooksu - tunne oli, et vajan seda. Jooksin sedapuhku maantee ääres ja see on siin mail turvaline. Väga mägine ala ja kuigi ma ei oska siia kraade lisada, oli nii mõnigi mägi raskem võtta, kui Pirita metsas. Avastasin kõiksuguseid lahedaid kohti kodukandi lähistelt, millest ilmselt kohalikel ameeriklastelgi aimu pole. Nad lihtsalt liiguvad vaid autoga. Muuhulgas leidsin suuremat sorti veekogu asetsemast vähe eemal majast. Tagasi koju jõudsin üleni higisena ja tundus siiski, et energiat veel oleks.

Hetkel on küll eesmärk teha mingisugustki sporti iga päev, sest igapäevane energiakulu on minimaalne. Hetkelgi plaan jooksma minna, kuid mõni teine päev võtan kindlasti ette ka ujumise ning külastan kohalikku spordiklubi.

Esimene treening jänkidemaal seljataga

Lubasin oma tegemistega siit poolt ookeani teid kursis hoida ja ennekõike kirjutada Ameeriklaste treening- ja söömiskultuurist. Tõsi, viimasest võin hetkel rohkemgi rääkida. Kui eile hilisõhtul sai sünnipäevalauas veel torti söödud - eriti kreemine karamellitort, siis hommikuks valmistasime pannkooke šokolaaditükkidega, peale lisasime maailma magusaimat siirupit ja vähe banaani ka. Ma pole kunagi suutnud heale toidule "ei" öelda, küsimus on aga jätkuvalt mõõdukuses ja tasakaalus toidu ning treeningu vahel. Nemad siin eriti ei armasta sporti, kui rääkida keskmisest inimesest ja üleüldse on igasugune liikumine vaevaline. Siin isegi pole olemas teid, mis viiksid jalakäija kaubanduskeskusesse või raamatukogusse, kõik sõidavad kohale. Vaid kohaliks townshipis (linnaosas) on rajad majade lähistel ja seal ka täna jooksin. Lahe on see, et siin on tõeliselt mägine ala ja korralik võhmatrenn on alati kindlustatud. Kuna ajavahe annab tõsiselt tunda, siis täna hommikul olin juba kell 6 ärkvel ja kell 7 hommikul jooksurajal. Ma ei näinud ühtki hinge väljas, üks põhjus on ehk selles, et täna on siin Veterian`s Day ja seega püha. Jooksin pool tundi + venitus ja mõned kõhulihaste harjutused. Nähtavasti peaksin siinse toidukultuuri juures veelgi rohkem trenni tegema. Plaanin seda ennekõike väljas teha, kuid väga inetute ilmade puhul on meil majas väike jõusaal ka olemas, üheskoos jooksulindiga. Peaasi, et trenn vahele ei jää, sest ma ju lubasin jõuda kodumaale tagasi samas kaalus, mis lahkusin :) I can do it!

Aga mis siin salata, meie, väikesed eestlased oleme liikumas ameeriklastega samas suunad. Ei väsi meelde tuletamast, et kui neil siin on ligi 50% elanikest ülekaalulised, siis meil on see number juba 33%. Haigete inimeste osakaal samamoodi meeletult tõusnud nii neil siin kui meil. Ma loodan, et suurem osa teist, kes selle sissekande on läbi lugenud, võtavad täna ette trenni. Ma ise luban täna veel shoppinguga liikumist lisada ja õhtupoolikult tervislikku kraami süüa, sest ka see osa on neil siin rikkalik. Tervitustega!

Aeg, mis lennanud linnutiivul

Pea kaks kuud on möödas Tallinna maratonist ja mulle tundub, et ühelt poolt on selle ajaga palju muutunud, teisalt kõik nii turvaliselt sama. Tõsi, jooksuradade asemel veedan suurema osa oma ajast raamatukogus otsides materjale lõputöö tarvis. Hommikul lähen ja õhtul tulen. Vahel, kui erialane kirjandus üle viskab, loen muid põnevaid raamatuid ja kui saaks, siis loekski vaid neid viimaseid. Lugemine on muuseas mu teine kirg spordi kõrval, mida võiksin teha nädalaid-kuid jutti. Kuid sporti pole ma ka jätnud, ega vist enam saakski.

Pärast väikest pausi, mis ennekõike oli tingitud põlvepõletikust ja mis tänaseks on peaaegu lõplikult paranenud, olen käinud nii jooksmas, ujumas kui ka jõusaalis. Vahepealse trennipausiga kaasnes mul aga tõeline unetus ja panen selle täielikult vähese füüsilise koormuse arvele. Nii pea, kui päeval on trenn tehtud, magan ennastunustavalt hommikuni. Ka psühholoogid muuseas soovitavad enne unerohtude haaramist koormata end päeva jooksul füüsilise tegevusega ja hea uni peaks olema tagatud. Lisaks, vaim ei saa virgaks enne, kui keha pole vaimuga tasakaalus. Ma usun üleüldse kõiksugustesse tasakaalu seadustesse. Hetkel tundub tagasi vaadates, et ikka tubli 4 korda nädalas olen trenni teinud ka pärast maratoni.

Niisiis, kui eile oli taas ujumistrenn, siis täna jooksime 45 minutit Pirital. Vahelduseks ma naudin seda, et mul pole kava, mida piinliku täpsusega täita, vaid pigem teen kõike enesetunde järgi - ka pulsikellast olen sel põhjusel loobunud.
Homme võtan üle pika aja ette joogatrenni ja juba nädala pärast olen teisel pool ookeani, et vähe kirgastuda ja silmaringi laiendada. Sport aga jätkub ka seal ja luban, et siis hoian teid ka tihedamalt kursis oma sportlike tegemistega ning lisaks veel ameeriklaste trennikultuuriga (söömiskultuuri kõrval!).

Minu erilised soovitused tasuta spordipäevaks

Paar mu tuttavat on seoses 8. oktoobriga küsinud erinevaid küsimusi. Näiteks, et kas ujuma saab ka tasuta? Või kas valida võib mistahes spordiklubi, kuhu sportima minna?

Kordame veel kord üle. Kokku 25 spordiklubi, kes on tänaseks aktiivse päevaga liitunud on kättesaadavad siit:
http://www.activeestonia.ee/koostoopartnerid/

Vali sealt välja enda jaoks sobivaim klubi, seejärel näiteks sobivaim rühmatreening - helista ja broneeri endale koht (v.a. MyFitness - seal toimub kõik elava järjekorra alusel). Ära broneerimisega hiljaks jää, sest treeningsaalid pole kummist! Kui soovid hoopiski jõusaali või basseini külastada, mine lihtsalt kohale ja naudi aktiivset päeva!

Nüüd aga treeningsoovitused minu poolt:

- Arigato Spordiklubi
10:00 - 11:30 KundaliniJooga (Sirle Pau). Trenn kehale ja vaimule üheskoos, alati äärmiselt tasakaalustav. Ühest päevast hakkan joogale rohkem aega pühendama.

- Arctic Sport Club
11. 30 BODYBALANCE (Kristel Tamm). Minu vaieldamatu üleüldine lemmik ja muuseas tean, et ka näiteks Ain-Alar Juhansoni lemmik. Treenib siselihased, mis üldjuhul inimestel nõrgad kipuvad olema.

- Audentes Fitness
12:15 - 13:30 BodyVive (Maris Benita). BodyVive on kavas esmakordselt ja selle tõttu tahan ka ise ära proovida, kuid iseloomustus on hea. Lisaks on oluline mainida, et treener Marise näol on tegemist ühe parima Eesti treeneriga - juba ainuüksi tema pärast tasub minna!

- Fittest
Kuna ma pole kunagi varem Fittest klubisse sattunud, siis laupäeval on hea võimalus sealt läbi astuda. Kavas nii Bodypump (10.30) kui minu lemmik Bodybalance (11.30).

- MyFitness VIRU
16:00 - 17:00 Boypump (Galina Holmar). Maailma parim viis saada endale ilus sportlik ja lihaseline keha. Minu kogemus on näidanud, et paari kuuga on võimalik oma keha kuju silmnähavalt Bodypump treeninguga muuta.

- MyFitness ROCCA
Neil on kõige suurem bassein - seal tuleb lihtsalt ujuma minna + lõõgastav saun sportliku päeva lõpuks. Mina isiklikult ei jäta kunagi ka mullivanni võimalust kasutamata.

- PlanetSport
Jälle üks klubi, kus ma kunagi käinud pole. Pealegi leidsin veel kavast treeningu nimega BodyAerobic 10:45-11:40 (Gea Simson), millest olen palju head kuulnud. Kavatsen ära proovida!

- Sparta Spordiselts
Soovitan kindlasti külastada Sparta jõusaali - ilmselt on tegemist Eesti suurimaga!

- Zelluloosi Spordiklubi
11.00 Zumba (Marek) tundub huvitav! Eriti meeldib mulle, et selle puhul pole vajalik eelnev kogemus.

- Scala Fitness Club
12.00 RINGTREENING (Matti Berg). Kuigi Matti lubab, et igaüks saab valida endale sobiva koormuse, olen mina kunagi selle trenni ära teinud täisvõimsusel. Soovitangi neile, kes tahavad korralikult trenni teha ja end rihmaks tõmmata.

- Spordiklubi Reval-Sport
13.00 BodyAttack (Anna). Kohustuslik kõigile jooksusõpradele! Lisaks julgen kindlalt soovitada Revali jõusaali osa.


Võtsin ette vaid Tallinnas asuvad klubid, kuid soovitused kehtivad ka teistes linnades asuvate klubide kohta. Mul endal on silme eest ammu kirju ma veel ei tea, millistesse trennidesse jõuan, kuid üks on kindel - sellest tuleb üks tõeline maraton-spordipäev! Võta Sinagi sõber kaasa ja ole laupäeval aktiivne!

Üle-Eestiline spordipäev 8. oktoobril

Kas on teist veel keegi, kes pole kursis 8. oktoobril toimuva Aktiivse Eesti päevaga? Kui ei, siis viimane aeg on oma märkmikusse selle päeva lahtrisse kirja panna: "teen sporti!"! Ühed aktivistid otsustasid võtta kätte lätlaste eeskujul korraldada sarnane üritus, mis seal riigis juba aastaid populaarsust kogunud. Ehk siis võimalikult paljud spordiklubid üle Eesti avavad oma uksed kõigile soovijaile tasuta. Seda ikka selleks, et olla kasvõi üks päev sportlik ja ehk saab sellest lausa uue elustiili algus. Mina ise olen otsustanud välja otsida kõik oma lemmiktrennid lemmikklubides ja läbi viia ühe tõelise spordipäeva sel päeval. Personaalse kava toon mõned ajad hiljem välja. Hetkel aga saate teiegi pilgu peale heita klubide nimekirjale ja endale sobivaim välja valida.

TALLINN:
- Arctic Sport Club
- Arigato Spordiklubi
- Audentes Fitness
- Fittest
- MyFitness - Rocca al Mare
- MyFitness – Viru
- PlanetSport
- Scala Fitness Club
- Sparta Spordiselts
- Zelluloosi Spordiklubi

TARTU:
- Arctic Sport Club
- MyFitness - Tartu Lõunakeskus
- PlanetSport - Eeden
- PlanetSport - Tamme
- Tervise- ja spordiklubi Arena
- TÜ Akadeemiline Spordiklubi Fitness-klubi

PÄRNU:
- Body Shape Club
- PlanetSport

NARVA:
- MyFitness – Narve Fama

VÕRU:
- Võru Spordikeskus

KUUSALU:
- Kuusalu Spordikeskus

KURESSAARE:
- PlanetSport

NÕO:
- Nõo Spordihoone

Rohkem informatsiooni leiad: activeestonia.ee

Taastumine ja edasiminek

Ma olin üllatunud, kui kiiresti taastusin sel korral maratonist. Samal päeval pärast maratoni oli ehk kõige valulikum, kuid juba järgmisel päeval panin kõrged kontsad alla ja mõtlesin endamisi, et see on piisavalt hea indikaator tõestamaks, kuivõrd palju kiirem oli taastumine sel korral. Paljuski aitas kindlasti kaasa kõndimine kohe pärast maratoni ja kõigil järgnevatel päevadelgi. Nüüdseks tundub kogu see oluline päev juba nii kauge olevat - jäänud on vaid meeletult head emotsioonid ja need jäävad alatiseks minuga.

Jooksmas olen käinud mõned korrad, kuni mind tabas väiksemat sorti põlvevalu. Nüüd olen uurinud ja selgus, et tegemist on põletikuga - üsna tavaline pärast suuremaid pingutusi nagu seda maraton on. Aitavad näiteks Voltaren või Fastum geel. Pluss muidugi puhkus põlvele. Ühed kogemused räägivad ka seda, et abi saab müstilisest hobustele mõeldud möksist. Priit Ailt aga näiteks ei usu sellesse, samas mul isa kasutab aastaid igasugu murede puhul just seda ja toimib. Ehk kehtib sellegi puhul reegel: tuleb leida endale sobivaim ja efektiivseim. Lisaks pidavat aitama väike Ibuprofen-i kuur, mis toimib põletikuvastaselt. Mina ise olen hetkel lootnud lihtsalt puhkusele ja esiti ravimeid ei tarvita. Lisaks põlvepõletikule on kallal ka väike külmetus. Kõik see kokku kannab minu jaoks lihtsat märki: on aeg puhata ja seda ma teengi.

Paljud teist on küsinud, mis edasi - kuhu nüüd? Mul on olemas päris mitu mõtet ja luban, et juba mõne kuu pärast alustan järjekordse projektiga täiskäigul. Hetkel aga on elu mind kandnud lainele, kus mõistan, et keskpunktis peavad teised asjad olema. Esiteks olen otsustanud pärast mitme aastast koolist eemalolekut oma lõputöö ära kirjutada. See tundub mulle hetkel veel palju keerulisem kui maratoni jooksmine. Kuid ma usun, et kui sihikindlus viis mind maratoni joostes finišhisse, viib sihikindlus mind ka lõputöö kaitsmisele. Teine põhjus, miks kohe praegu suurelt üht ägedat projekti ette võtta ei saa, on see, et olen enam kui kuu pärast teisele poole ookeani sõitmas. Ameerika ootab mind ees ja seal kavatsen ma kahe kuu vältel end laadida. Mis veelgi olulisem, sel korral püüan Ameerikas elades olla sportlik - ma püüan minna ja tulla samas kaalus! Teate, see pole polegi nii kerge. Siiani on kogemused vastupidised olnud, sest ahvatlusi on seal palju ja liikumisvõimalusi jube vähe. Niisiis olgu seegi väike projekt: "Ameerikas. Tulen ja lähen samas kaalus" :) Seniks aga olen tavaline tervisesportlane, kes jookseb, sest muud moodi ta enam olla ei saa.

Teise maratoonari kogemus

Mulle tundub, et sain maratonijärgselt rohkem kirju, kui kvartalis keskmiselt. Ma tänan kõiki poolehoidjaid, hea sõnaga meeles pidajaid ja muidugi neid, kes söandasid oma mugavast tsoonist välja tulla ja midagi hullumeelset ette võtta. Te motiveerite mind! Tunnen kohustust jätkata, pealegi ei oskaks ma enam muud moodi. Mis saab järgmiseks, sellest kirjutan kui aeg on käes. Hetkel aga avaldan siin ühe kirja, mis tegi südame eriti soojaks. Aitäh Gätlyle (kolme lapse ema!) jagamast oma maratonikogemust!

-------------------------------------------------------------------------------------

Kertu, Sina oled olnud mulle suureks eeskujuks jooksurajal. Tänu Sinule julgesin ette võtta maratoni, mida ma veel aasta tagasi ei oleks ealeski uskunud suutvat teha.
Lugedes Sinu blogi, olen sattunud tihti hämmeldusse kui sarnaselt me mõtleme.
Mõni sissekanne on nagu copi-paste minu elu seikadest

Olen leidnud endale spordiala, mis mulle jubedalt meeldib!

Tahtsin Sinuga jagada oma esimest maratoni kogemust(sama kirja saatsin ka oma kahele jooksusõbrale...st. ei mõelnud alguses seda Sinule postitada :))
------------------------------------------------------------------------

Aruküla. Äratus kell 6:30-ks. Magasin üllatavalt hästi ja enesetunne oli ärgates väga hea. Käigupealt olin eelmisel päeval otsustanud trenni tegemata jätta kuna Ülemiste keskuses 2h soppamist oli paras maratonieelnetrenn
Nädal enne maratoni olin eriti tublilt jälginud erinevate treenerite ja tervisesportlaste nõuandeid- süsivesikute laadimine, joomine, vitamiinid ja hästi läbimõeldud trenn.
Ise arvan...... ja nüüd tagantjärgi tean, et ettevalmistusest oli väga palju kasu.

Liina-Aivari kapist leidsin vaid täisterakaerahelbed ja tegin siis nendest pudru- teist korda elus Teravili on ikkagi teravili! Kerge kohv ja kaks singileiba...nagu ikka iga hommik, ei mingeid erandeid.

Kell 7:00 oleme terve maja juba üles ajanud, ka Liina ja Aivar on söögilauas. Kontrollin veelkord üle varustuse- energiakommid, MP3 mängija, GPS, pulsivöö, pulsikell, stardinumber, kiip, pakihoiukott koos vahetusriietega.
Igaks juhuks pistsin kaasa ka Porjomi kuigi olin seda nädal aega endale sunniviisiliselt sisse kallanud ja kahtlesin kas seda üldse kunagi enam joon.

Ilm tõotas tulla väga super.
Eelmisel õhtul tegime plaani kuidas täpselt Tallinna kesklinna linna sõita ja kus võiks mind maha panna. Oli ju kkagi autovabapäev.
Linna jõudes avastasime, et linn on haudvaikne, vaid üksikud autod sõitsid....

Niisiss, Rein pani mind vabaduse väljaku ristil maha ja läinud nad olidki-minu mees ja pisipoja Gerd.
Kõigepealt oli plaan üles leida pakihoid, et saaks teha eelsoojenduse ilma kotita, kott antud, jooksin teadmata suunas
Olin u. 10 minutit jooksnud kui minuga liitusid Monika ja teised Võrukad. Kokku jooksime 2km soojendust ja siis tagasi pakihodu, et anda pealmine jakk ka ära.

Väljuhääldist kostus koguaeg erinevat infot maratoni kohta, mis mind eriti hämmastas- maratoni stardis vaid 280 naist!!! Ma tundsin suurt uhkust enda üle, et olin üldse julgenud sellise ettevõtmise ette võtta. Mina olin üks neist julgetest naistest Super!

Ja kell oligi lähenemas üheksale. Pulss näitas 113. Otsisin stardikoridoris õige koha ülesse, enne veel tervitas mind ka Inge Võrust, kelle stardinumber oli minust tunduvalt eespool.
Äkki avastasin veel, et geps on sisse lülitamata, ootasin, ootasin aga geps ei leidnud sattelliiti ülesse. Juba kõlasid numbrid- "7,6,5,4,3,2,1" ja kogu rahvamass hakkas liikuma.
Ärev tunne oli sees- ikkagi maraton.
Kas ma teen selle ära?
Gätu!-ära mõtle sellele enne kui pool maad joostud!
Palju erinevaid mõtteid käis peast läbi...ahjaa geps ei tööta, mis ma teen?
Jooksen! Vahet ei ole, teen enesetunde järgi.

Iga kilomeetri läbides vaatasin kella, kell oli kilomeetri möödudes edasi läinud 5min.
Teine ja kolmas kilomeeter samas tempos, kas jooksen äkki liiga kiiresti, põletan ennast läbi?
Samas oli enesetunne nii hea, et jätkasin samas tempos. Peale kolmandat kilomeetrit lülitasin korraks gepsu välja ja siis sisse tagasi ja oligi korras!
Sain hakata tempot jälgima- mul oli õigus, olin tavalisest kiirema tempoga alustanud (5,5 min/km) aga kuna enesetunne lubas veel kiirendada siis jätkasin samas 5,5 tempos.

Enne starti olin enda jaoks välja mõelnud joogipunkti strateegia- peatun igas joogipunktis korraks seisma ja joon (isegi kui janu ei ole).
Joogipuntid olid iga kolme kilomeetri järel. 3 esimest joogipunkti ei olnud tõesti janu ja võtsin vaid lonksu aga edaspidi tundus, et joogipuntid on paigutatud just vastavalt minu vajadustele Peatusin!, jõin! ja edasi!
Ei tahtnud riskida ja loobusin SIS spordijookidest, mida punktides pakuti. Ainuke energia, mis mul endal kaasas oli, olid läbiproovitud kummikommid. Neid võtsin täpselt iga poole tunni järel. Kuigi lõpus oli see maitse mulle juba täiesti vastu, pistsin ikkagi suhu, et vältida täielikku kurnatust.

Esimesed 10 km oli läbitud ja mul oli väga hea enesetunne, korraks tundsin, et paremal jalal hakkab kiibi kohalt suruma. Ei teinud esialgu välja aga mida edasis eda rohkem. Järgmises joogipunktis kükitasin korraks maha ja nihutasin kiibi kohta. Tunne läks paremaks küll.
Peale kümmet kilomeetrit tuli tagasipööre linna, nüüd jooksime enamasti mere ääres ja see oli mõnus tagant tuul. Kõige meeldivam ei olnud aga mere lõhn-puhas fekaali hais Sel hetkel mõtlesin küll, et panen tempot juurde, et ainult kiiremini haisu seest ära saaks.
Ring hakkas täis saama ja juba pistis linn. Enesetunne veel hea aga ootasin hirmsasti, et saaks alustada teist ringi- ikkagi viimane ring
Vaatasin aega- alla kahe tunni natuke. Kiitsin ennast ikka koguaeg mõtetes- tubli oled! pane edasi! viimane ring! sa suudad!
Teist ringi alustades hakkasin mõtlema juba ka ajale, enesetunne oli hea ja tempo oli ikka veel 5,5-6 vahel. Äkki suudan lõpuni tempot hoida? Ei julgenud isegi mõttes välja öelda aga ideaalis sihtisin 4.10 aega.
Olin 22kilomeetril kui 4.0 tempomeister koos saatjatega minu kõrvale ilmusid. Olin pettunud Kuidas nii ruttu? Alles nad olid minust väga kaugel.
Ok, pole midagi parata, võtsin siis sappa. Suutsin napilt kilomeeter neil kaasas joosta kui tundsin, et tempo on ikkagi kiire minu jaoks ja läksin edasi omas tempos- 6-6,6min/km
Lähenema hakkas 30 kilomeetrit. See oli seni olnud ju minu piir, ootasin juba, et saaks see ületatud siis olen ennast ka nö ületanud.
Mulle jooksis vastu Monika,kes oli teel finisi poole. Lehvitasin talle juba kaugelt, et ka tema mind märkas. Ta soovis mulle jõudu ja läinud ta oligi

Ja hakkaski tagasitee, viimased 12 km.
Kui esimesel ringil lehvitasin ma kaamerameestele ja naeratasin tee ääres mussi tegevatele dj-dele siis teisel ringil oli mul ümbritsevatest inimestest suht suva. Mind häirisid pisiasjad- lõhnad, mürad jne. Isegi ergutajatele oleksin vihaselt karjunud kui oleksin vaid suutnud. Mu pilk oli klaasistunud ja silmad poolkinni. Nagu Kerttu tabavalt ütles:"ma lihtsalt jooksin nagu Forrest Gump oma filmis"
Nii panin ka mina, lihtsalt jooksin. Rääkisin mõttes koguaeg iseendaga- "Jookse, lihtsalt jookse! jalg jala ette"
Vahepeal suutsin piiluda ka pulsikella, mis näitas ikkagi tempot 6,5min/km. See andis natuke lisajõudu...ikkagi nii tubli! Ise kokkukukkumise äärel aga tempo ikkagi stabiilne. Olin enda üle uhke.
Alles 33km. Mis mõttes? Ei ole võimalik! Nüüd olin ma juba kilomeetri viitade peale ka vihane, edaspidi lubasin endale, et ei vaata enam sildilt kilomeetreid.
Esimesel ringil veel rõõmsalt sama teed joostes, käisid mõtted peast läbi, et mida ma teisel ringil samas kohas tunnen. Nüüd sain siis vastuse.
Samas oli hea meel, et olen ju teise ringi lõpus, mitte enam esimesel ringil.
Joogipunktid olid kui õnnistus. Viimastel kilomeetritel ma juba ootasin ja otsisin pilguga kaugel veel on joogipunkt. See oli märgiks, et näe jälle kolm kilomeetrit läbitud, oled tubli!
Punktis jäin ikkagi tublilt seisma, jõin ja kohe edasi. Kuigi lõpus oli juba raske kohapealt jooksusamme tegema hakata.

Olime jõudnud linna, kui esimesel ringil tundus vanalinn väga ilus ja huvitav siis nüüd ma nägin ainult ebameeldivaid munakive ja röökivaid inimesi.
Kuid nüüd ma juba teadsin, et lõpetan ja see andis jõudu veel teha viimane pingutus.

Samas mind kohutavalt häirisid möödajooksvad 21km võistlejad. Panid nagu seisvast postist mööda. Kuidagi nii frustreeriv oli see.
Oleks tahtnud öelda: "Mis sul viga, jooksed ju ainult 21km!"

Kuulsin juba suuremat kära ja melu, finish lähenes. Tuttavad telgid ja reklaamid. Olengi kohal! veel oli jõudu pilk selgeks teha ja selg sirgu lüüa.
Finisikoridori lõpus näitas kell 4:14. Ma olin väga õnnelik! Kurku tekkis klimp! Ma nutsin!
Tõstsin käed ja ületasin finisijoone.

Nutsin ja ma olin õnnelik. Kena tüdruk soovis mulle õnne ja pani mulle kaela uhke medali.
Eks ma oleksin ennast veel rohkem tühjaks nutnud kui oleks kellegi najal nutta aga paraku olin ma üksi ja hetkel ei näinud ka Monikat.
Võtsin joogipudeli ja jõin selle hetkega tühjaks. Võtsin ka teise ja keegi pakkus pihku ka snikersi, mis kulus toohetk marjaks ära.
Istusin munakivi teele maha ja puhkasin oma tublisid jalgu. Natuke puhanud, proovisin siis liikuda aga suhteliselt raskeks ostus kõndimine. Venitasin siis natuke aga ka see oli raskendatud.
Pakihoid tundus nüüd nii-nii pikka maana. Tee tuli ette võtta aga enne kui ma lõpuks sihtpunkti jõudsin, olin ma vahepeal kolm peatust teinud.Tagantjärele on imelik küll mõelda kuidas ma lihtsalt keset kõnniteed maha istusin või vabaduseväljaku platsil inimeste keskel kükitasin aga mis teha kui maratoonlane on väsinud

Kott käes, helistasin kohe Reinule. Hämming oli abikaasal suur kui kuulis, et juba lõpetanud sest SkyPlus ootas ikka veel Kertut finisisse

Proovisin veelkord venitada ja hakaksin kokkulepitud kohta kõndima.
Kõndimine nägi välja nagu s... oleks püksis. Kohutav !
Õhtuks tundisn ma ennast päris invaliidina.
Alles paar päeva hiljem jõudis mulle kohale millega ma olin hakkama saanud - läbinud oma elu esimese maratoni ajaga 4:15:16

Kokkuvõte:
- lõpuaeg 4:15:16
- koht üldkokkuvõttes 859
- naiste arvestuses 122
- koht oma vanusegrupis 77
- 10 km aeg 0:54
- 21 km aeg 1:59
- 30 km aeg 2:54

Tallinna maraton TEHTUD!

Ma kuidagi ei suutnud eile end sööma sundida, kuigi kokku sai ostetud kõiksugused lemmiktoidud. Õhtul tundus korraks, et tahaks oksendada, samas tuntavat ärevust polnud ja täpselt ei saanudki aru, millest süda läikis. Ehk tegi alateadvus oma töö. Magasin küll mitte kaua, kuid sügavalt.
Hommikul helises kell 7.00, kuid ärkasin alles 7.30. Peagi sõin oma tatrapudru ära, tegin vaseliinitoimetused ja olingi minekuvalmis. Väike soojendus kohapeal ning juba ootamine stardikoridoris. Ikka veel ei tundnud ma närvi, pigem oli tunne, et tahaks juba viimastel kilomeetritel olla. Enesetunne üldiselt hea. Start läks ja ma võtsin pisut kiirema tempo, kui esialgu plaanisin. Peagi nägin 4.15 guppi möödumas ja sain aru, et püsin enam-vähem samas tempos. Esimesed kilomeetrid läinud, tundsin end jätkuvalt hästi. Igas teeninduspunktis jõin vett või spordijooki, mõnes haarasin ka midagi süüa. Ühes näiteks otsustasin ära proovida Contra soovitusel banaani soolaga ja see oli küll vastik. Samas, järgmine kord püüdsin soola paljalt ja oli sama õudne. Teisalt päästis see mind läägest maitsest ja oli igati õigustatud. Jõudsin 10-nda kilomeetrini kui mõtlesin, et küll on lihtne joosta. Samas meenutasin, kui raske oli 10ne kilomeetri läbimine mulle paar aastat tagasi.
Olin vahepeal kiirust õige pisut vähendanud ja 3.15 grupp oli eest läinud. Mina olin aga väiksemates gruppides vahelduva eduga erinevate inimestega - küll ühe kelmika vanaprouaga, küll itaallasest jooksjaga ja veel mitmetega. Tuju püsis, energiat oli, kuni mind oli kinni püüdnud 4.30 grupp. Mõtlesin, et ehk ongi parem ühes kindlas tempos suurema rahvamassiga üheskoos püsida. Kaarli kiriku juures andis oma panuse motivatsiooni hoidmisesse sõber Kont. Jõudsime teise ringi algusesse, kui kõrvalt lidusid mööda Nigeerlastest võitjamehed. Mõtlesin, et polegi nii halb olla täpselt poole aeglasem maailma kiirematest.
Ei läinud aga kaua, kui mind hakkasid grupijooksus häirima siiberdajad, seejärel tundsin, et õhus lendlev higihais ajab mul südame pahaks. Püüdsin keskenduda seljataha jäänud kilomeetritele, kuid peagi läks ootamatult raskeks. Tundus, et sain haamri ja seda juba 23ndal kilomeetril. Sellest hetkest hindasin tempo üle ja otsustasin joosta üksnes enesetunde järgi. Ikka veel oli siiski raske, vaimselt. Lisaks lõi pistev valu küll paremale, küll vasakule poole alakõhtu - see sama vana jama, millele arstid põhjust pole leidnud. Ühel hetkel, kui tundus, et enam sammugi teha ei jõua, võttis mul käest kena naisterahvas ja teatas, et fännab mind, sest Kertu suudab - see andis jõudu veel mitme kilomeetri läbimiseks. Väga paljud just jooksjad elasid meeletult kaasa ja aitasid sellega mind tohutult. Jäänud oli 8 kilomeetrit, kui mulle tundus taas, et jõudu veel oleks, kuid vaimselt enam ma ei jõua. Just siis jooksis mulle kõrvale noormees, kes Viimsist kohale sõitnud, et mind rajal toetada. Hull vend, kes mõni aeg tagasi ujus 100 km Emajõge mööda Peipsi järve! Ta teadis hästi, mida ma tunnen. Lubas, et jookseb mõni aeg minuga, aga ei, ta tegi seda lõpuni välja - teksapükstes! Ma ei suutnud talle vastu rääkida, kuid ta teadis, et tema kohalolek annab palju juurde. Ta suutis vahepeal analüüsidagi, mis minu sees toimub ja milline on psühholoogiline seisund - olin segaduses, ei teadnud, millised emotsioonid peaksid valitsema ja kohati vihastasin kergelt. Selleks hetkeks, kui 4 kilomeetrit oli jäänud, et suutnud ma enam keskenduda sellele, mis ümber toimumas, ma lihtsalt jooksin nagu Forrest Gump oma filmis. Tõusud võtsin kiirkõndides, et säästa energiat lõpuspurdiks. Olime vanalinna läbinud, kui mõistsin, et palju pole küll jäänud, kuid veel spurtida ei julge. Selle riski oleksin pidanud võtma, sest kui viimaks alustasin, tuli finishijoon nii kiiresti kätte, et tundus justkui poleks ma äsja maratoni läbi jooksnudki - kusagilt tuli meeletu jõud! Tundsin justkui jõuaks veel joosta. Mul oli esiti kahju, et ei kasutanud kõiki jõuvarusid õigeaegselt ära ning et ei suutnud vaimselt end õigele lainele seada, kuid juba mõni aeg hiljem mõistsin, et päevad pole õed. Lisaks väärib mainimist enesetunne pärast maratoni kuni praeguse hetkeni - kõik on super hästi. Isegi trepiasmed ei tundunud nii hullud, kui pärast Stockholmi maratoni. Ma olen rahul, et suutsin taas lõpetada naeratus näol ja positiivsed emotsioonid on domineerivad, et mitte öelda rasked momendid on lausa nüüdseks meelest kadunud.
Kokkuvõte:
- lõpuaeg 4:54:20 (Stokholmis 4:42:44)
- koht üldkokkuvõttes 1151
- naiste arvestuses 205
- koht oma vanusegrupis 123
- 10 km aeg 1:03:37
- 21 km aeg 2:14:46 (koht üldarvestuses: 1106)
- 30 km aeg 3:20:47 (koht üldarvestuses: 1158)
- kaotatud kalorid: 3815
- keskmine pulss: 166
- kõrgeim pulss: 188
Kohe pärast maratoni andsin mõned intervjuud, siis kõndisin pool tundi ja koju jõudes magasin poolteist tundi. Õhtuks oli söögiisu meeletu ja tahtsin väga sushit, mille järele läksingi ja muuhulgas veetsin tunnikese kaubanduskeskuses kõndides ja lootes, et homme on jalgades sama kerge tunne kui täna. Vaid väikesed villid meenutavad tänast väljakutset.

Lõpetuseks tahan ma tänada suurepärast treenerit Margus Pirksaart.
Tänan sponsoreid: MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi, Nike, Sky Plus, Fitshop, Jooksupartner ja Naistemaailm.ee.
Au ja kiitus kõigile pöidlahoidjatele, blogi lugejatele ja teistele toredatele inimestele, kelle toetus ja abi võis küll näida nähtamatu, kuid mõjus võimsalt.
Aitäh perele ja sõpradele, kes uskusid minusse.

1 päev maratonini: kohtumine mehega, kes jooksis aastaga 365 maratoni

Mul endal on olukord stabiilne. Unega lood pole endiselt kõige paremad, kuid olen kindel, et pärast maratoni on uni parem kui kunagi varem. Söömisega on see, et väga nagu ei läinud täna enam alla. See-eest vedelikku tarbisin korralikult, ma usun. Aga hoopiski oluliseim oli tänane kohtumine Stefaan Engelsiga
(50) - mees, kes jooksis 365-päevaga 365 maratoni! Sellega on ta tänaseks ka kirjas Guinessi rekordite raamatus - nagu ka eelmise hullusega - 20 täispikka triatloni aastaga. Taust on tal täpselt selline, et astma ja teiste kaasasündinud haiguste tõttu on arstid tal lapsest saati keelanud sportimise. Tänase seisuga on mees vastupidist tõestanud ja tervislik olukord on tal parem kui kunagi varem.

Kokkuvõtvalt, mida temalt kuulda sai. Esiteks, et maratoni jooksmine sõltub 70% ulatusest vaimsest valmisolekust. Kogu selle aasta jooksul olid ette tulnud füüsilised vigastused minimaalsed, kuid pigem oli temalgi raskusi vaimselt end valmis hoida - eriti raskeks läks alates neljandast kuust. Mees jooksis palju maratone üle maailma erinevates paikades - parim aeg 2 h ja 57 minutit, halvim 6 h ja 29 min (vigastusega). Tal kulus aastaga 25 paari jooksujalanõusid ja ta sõi selle ajaga 18 000 banaani. Hommikul ärgates on tema pulss 30-35 ja maksimumpulss intensiivses trennis 140. Ta on lubanud, et ei lõpeta jooksmist enam kunagi ja soovitab kõigil teistelgi oma mugavast tsoonist aeg-ajalt välja tulla ja võtta riske.
Homsel Tallinna maratonil plaanib maratonimees joosta aega 3:45 - niisiis, kes sama aega plaanivad, saavad üheskoos temaga joosta. Lisaks on rajal 78-aastane mees, kellele on homne maraton järjekorras 1780-nes. Tunnen end kõige selle kõrval nii väiksena. Siiski annan endast parima. Start täpselt kell 9 ja kes kohale ei saa tulla, siis pidevalt olen otse-ühenduses raadioga Sky Plus!

2 päeva maratonini: juba hakkas hirmus

Halb uudis või hea uudis enne? Olgu, halb enne. Olen jätkuvalt väsinud. Ilmselt üleeilne magamatus ei lasknud eile ööselgi magada. Aga ma ikka veel loodan, et äkki täna siis saan end välja magada. Või hiljemalt homme.

Täna hommikul sattusin aga reportaaži tegema maailmakuulsa toitumisspetsialistiga – Michael Morningstariga, kes õpetab inimesi õigesti toituma, pidades loenguid üle kogu maakera. Kartsin, et mees toob Ameerikast kaasa suure hulga ekslusiivseid ja kalleid toitaineid, mida siis meilgi siin süüa soovitab, aga ei. Kogu point pöörles kohalike saaduste ümber. Küsisin, et aga kuidas saab siis ikkagi keskmine eesti inimene, kelle palk on väike, kuid hinnad samal ajal laes, kõhu täis. Morningstari vastus oli lihtne: metsast. Tõemeeli soovitas ta metsast korjata marju, taimi, seeni ja kõikvõimalikku muud söödavat. Muuhulgas peab imetoiduks jõhvikaid, nõgesetaimi, hapukapsast, seeni ja muud taolist. Mees ise on jooksnud ka neljal korral maratoni ja teab hästi, mis mind ja paljusid teisi pühapäeval ees ootab. Tema soovitus oli näiteks päev enne maratoni pasta asemel hoopiski rohkelt pähkleid ja näiteks avogaadot (kuigi see pole lokaalne) süüa. Sest just rasvast saab inimene kõige rohkem energiat ja temal muuseas oligi maratonil snäkina kaasas avogaado ja mitte mõni energiabatoon. Usun, et õigeim on ise asjad järgi proovida ja leida just endale sobivaim – ühele võib selleks olla pasta, teisele pähklid ja kolmandale ehk ongi parim valik avogaado. Hommikusöögiks valmistas ta täna aga energia eliksiiri, kuhu sisse pani kõike, mis köögis ja aias leidus. Umbes nii võis see loetelu olla: maapähklid, ruccola ja muud rohelised lehed aiast, avogaado, õun ja igasugused erinevad kasulikud seemned (linaseemned, päevalilleseemned jne), mis splenderdas ära. Eliksiir oli päris huvitava maitsega ja ma usun selle elujõusse. Kes mehe kohta rohkem teada tahab siis:
http://superfoods.ee/michaelmorningstar/

Kell on 21.15 ja ma püüan peagi magama jääda, et unevõlga vähendada ja pealegi tuleb homme pikk päev. Lisaks muule, toimub jooksuseminar, kus teiste seas esineb Stefaan Engels - mees, kes jooksis 365 maratoni 365 päevaga. Vat see on kreisi!

3 päeva maratonini: magamata öö ja ilupäev

Mulle ikka satub neid raskusi teele. Täna öösel ei saanud ma sõba silmale, sest naaber pidutses nii, et hommikuks polnud see veel läbi saanud. Püüdsin kõike: lugesin lambaid, viisin mõtteid mujale ja viimaks toppisin kõrvatropid kõrva - isegi neist polnud kasu. Hommikuks olin nii läbi, et tööd teha ei suutnudki. Käisin koolist läbi ja siis otsustasin, et pean kusagilt turgutust saama. Nii sammusin Hera salongi, kus on energiakookon ehk Nuvola, mis lubab, et pooletunnine seanss võrdub 7-tunnise unega, lisaks vähendab stressi ja lihaspinget. Ma teadsin, et kusagilt pean kiiret leevendust saama ja minu sisetunne ei petnud mind. Nii pea, kui omamoodi vesivoodis sees, vesine tekk peal, vajusin õrna unne. Kõik seal sees mullitas ja masseeris keha. Sensuaalne valgus ja mõnus muusika andsid oma panuse fantastiliselt lõõgastava keskkonna loomisel. Kui aeg täis sai, tahtsin veel ja veel. Mõtlesin, et mul võiks selline asi kodus olla - käiksin kookonist läbi hommikul ja õhtul, veel parem ööbiksin selles. Üleüldse tahan endale nüüdsest vesivoodit, usun, et tunne on umbes sama hea. Muuseas, kes tahab proovida, siis Hera salongis saab (Tallink Spa & Conference Hotel), hind 16 euri (30 minutit).

Sealt edasi suundusin aga Hera salongi kosmeetiku käte alla. Mõtlesin pikalt, mida mu näol vaja on, kui kosmeetik otsuse minu eest langetas - pärast päikeserohket suve vajab nägu ikka puhastust üheskoos massaažiga. Ideaalne, sest jätkuvalt arvan, et naine peaks olema Naine ka maratonirajal. Niisiis veetsin seal veel poolteist tundi, mille jooksul olin veel vähemalt kaks korda ka unne vajunud. Ma usun, et siin ilmas on kõik tasakaalus ja ma olen tänulik oma toreda päeva eest pärast magamata ööd. Aitäh ka Hera salongile!

Homme tuleb kiire päev, kuid õhtu lõppedes loodan linnast väljas olla ja puhata täiel rinnal üheskoos kaloririkaste toitude ja jookidega ning loomulikult suurepärase seltskonnaga. Ahjaa, täna loodan magada ka.

4 päeva maratonini: uus kirg minu elus

Alustasin päeva jooksuga ja vastavalt kavale jooksin soojenduseks, siis tegin venitusharjutusi, jooksin seejärel 2 km maratonitempos ja lõpetuseks veel lõdvestusjooks. Pulss oli keskmisest kõrgem, kuid mõned puhkepäevad ja vahepealne nuumamine kindlustasid täna siiski energilisema trenni. Pärast seda ootas ees spordimassaaž Kristi Singi juures. No tegelt täna väga hull polnudki, mis tähendab, et korralikumast venitamisest on vahepeal ikka kasu olnud. Vaid trapets oli halvemas seisus, kuid selle kannatasin ära. Mõned uued sinikad on juures ja läinud ma olingi.
Seejärel ootas mind ees ratsutamine. Kunagi lapsepõlves võttis isa meile suveks poni Kannikese, kes oli aga nii ebasõbralik, et keegi temaga ratsutada ei julgenudki. Lõpuks sõi loom end nii paksuks, et tuli dieedile panna. Mina olen aga lapsest saati suuri loomi kartnud ja ammugi pole ma julenud hobuse selga istuda. Nüüd olen aga otsustanud, et ükski hirm ei tee inimesele head ja ma püüan nii mõnestki neist üle saada ning üle olla. Siiski tasa ja targu ja nii oli plaan täna talli lihtsalt kaasa minna ja püüda hobustega kaugemalt sõprust teha. Jõudsime aga Kohilasse kohale, kui treener mind kohe imeilusa Adeele selga kupatas. Mõtlesin, et olgu, kui ta kõrval seisab ja päistest kinni hoiab, on okei. Läks hetk ja juba tuli mul endal päistest haarata ja veel hetk, kui tuli alustada traavi õpingutega. Kõik see pooleteist tunni jooksul ja tunni lõppedes sain hindeks 5+! Hämmastav, kui lihtne on üle saada hirmust, kui lasta asjadel juhtuda ja mitte kinni hoida vanadest emotsioonidest. Lõpuks ei tahtnud kohe mitte oma armsa hobuse seljast maha saada ja tegin seda vaid seetõttu, et hobusele puhkust anda ning tingimusel, et olen peagi seal tagasi. Loodan, et reie siselihased pole homme väga valusad, kuid igal juhul oli tore oma mõtteid jooksu juurest mujale viia. Aitäh Adeelele ja Larsile! Homme uus päev, uued tegemised.

5 päeva maratonini: hädad ei hüüa tulles

Ma pidasin oma lubadust ja olin tänagi positiivseid emotsioone pakkuvate tegevuste kütkeis. Ehk käisin oma imearmsa õelapsega batuudikeskuses, kus tunde batuutidel hüppasime, pallimeres hullasime ja liumägedelt alla lasksime. Kõik atraktsioonid tegin minagi kaasa ja mulle tundus, et õelaps oli mu üle uhke.

Pärast seda toredat üritust tundus nagu hakkaks tekkima põiepõletik. Võtsin kasutusele kõik ettevaatusabinõud ehk tühistasin kohtumised ja käimised, manustasin jõhvikatablette, jõin põieteed ja keerasin end magama. Õhtuks on olukord juba parem, kuid veel hõisata ei julge. Käisin nädal tagasi ka ühe ravitseja juures, kes rääkis, et kõige pikaajalisem ja keerulisem on viirusliku põiepõletiku ravi, sest sellele antibiootikumid ei allu, kuid samas nakatutakse sellesse kõige tihedamini ühiskasutatavates WC-des. Tema sõnul aitab viiruslikku ravida vaid Venemaalt saadav penitsilliin. Kui homseks kõik möödas pole, võtan temaga kindlasti ühendust, seniks aga ei muretse, sest see on juba Murphy seadus - kui midagi saab vussi minna, siis ka läheb. Raskusi võtan aga jätkuvalt väljakutsetena.

Lõpetuseks lisan mõned näpunäited neile, kel ees elu esimene maraton:
- öö vastu maratoni on võimalik, et uni ei taha tulla. Pane öökapile raamat ja vii oma mõtteid mujale, et ärevust vähendada ja vaimu väsitada.
- söö korralik hommikusöök (tatrapudur, kaerahelbepudru) 2-3 tundi enne jooksu.
- võta kaasa nii vähe asju, kui võimalik! Telefoni saad pöidlahoidja kätte jätta ja söök, jook ning geelid on saadaval toitlustuspunktides. Kõik liigne võib hakata hõõruma!
- kanna riideid ja jooksujalanõusid, mis on juba sisse kantud-joostud. Ühtki uut asja maratonil katsetada ei tohiks.
- määri vaseliini kõikjale, kust võib hõõruma hakata (kaenla alla, sisereitele, kannikate vahele).
- võta alguses rahulikult. Arvesta, et esimene kilomeeter on allamäge ja see võib tekitada tunde, et tahaks tempot aina tõsta.
- joo trassil kõigis teeninduspunktides (tihedalt, aga vähe). Vesi on kindlaim valik!
- rajal olles keskendu neile kilomeetritele, mis juba seljataga ja ära muretse selle pärast, mis ees. Lõpuni suudab kõndida igaüks!
- kui olete rajal koos sõbraga, püüdke energiat säästa ja mitte rääkida omavahel.
- naudi, see on pidupäev!

6 päeva maratonini: maratoonari toitumine

Et vaimu toita, püüdlesin täna magusa logelemise meistri tiitli poole. Lisaks haarasin kätte ühe oma lemmikraamatu ning jõudsin veel ka imelise ilma tähistamiseks ette võtta jalutuskäigu vanalinna. Hüppasin läbi Ahaa keskuse ees asuvast Tallinna maratoni võistluskeskusestki, et kätte saada oma võistlusmaterjalid. Võistlusnumbriks on sel korral maagiline 888!
Tänasega selgus seegi info, et 10 kilomeetrile enam registreeruda ei saa ja seda seoses rekordilise osalejate arvuga! Kokku jookseb pühapäeval rajal ligi 18 000 inimest. Nüüd võime end küll auga spordirahvaks nimetada.

Aga nüüd toitumisest, millest ilmselt ei saa kunagi küllalt kirjutatud. Nädal enne maratoni ehk nüüd, mil toimub laadimine, on minu menüü eriti rikkalik. Näiteks tänane päev:
- hommikusöök: kaerahelbepudru meega + rukkipala sulatatud juustu ja tomatiga + tiramisu kohv
- vahepala: näkileib juustu ja tomatiga, banaan ja pirn + shokolaadikommid
- lõunasöök: ahjukartul + täidetud paprika (sisaldab kana hakkliha, mozzarella juustu ja tomatit) + banaan
- vahepeala: kummikommid, kodujuust + mandlid ja õun
- õhtusöök: borsisupp lihaga ja rukkileib + pudding + õun
... lisaks olen joonud pudel Borjomi.

Kindlasti pole eeltoodu eeskujulik, vaid pigem keskmine harrastaja menüü. Pigem peaks see väljendama koguseid, mis kindlustavad organismile vajalikud toitained, vitamiinid ja mineraalid. Homsest lisan pasta ja tatra, mis mõlemad on mu tõelised lemmikud. Niisiis vaime ja füüsiline laadimine jätkub.

7 päeva maratonini: vaimne valmispanek

Viimane nädal on jäänud maratonini ja enam ei saa ma muud teha, kui puhata, süüa ja juua ning panna end jooksuks vaimselt valmis. Et viimast saavutada, mahutan ma alates eilsest igasse päeva ühe tõeliselt positiivseid emotsioone pakkuva elamuse. Kui eile käisin kinos tõeliselt head komöödiat vaatamas, siis täna otsustasin häid emotsioone hankida loomade varjupaigast koertega jalutades. See mõjub alati teraapiliselt, sest need koerad seal on tõeliselt tänulikud ja pealegi lahedad tegelased. Tegevust toetas tänane imeline ilm ja super seltskond. Nii oli ka tore sujuvalt edasi trenni minna. Ikka Pirita rajale, mis 11.septembrist hoopiski uue tähenduse minu jaoks saab. Venitamises olen nüüd ka põhjalikum. Iga venitus vähemalt 20 sekundit, et sellest ikka kasu ka oleks. Samamoodi tarbin rohkem taastavaid jooke, et lihast kiiremini taastada.

Ahjaa, ma nägin maratoni päeva eile öösel uneski. Väga segane oli kõik, sest hoolimata sellest, et stardipauk oli peagi käimas, olin mina alles kusagil Peipsi ääres. Ema, isa ja õde, kes pidid mu võistlust vaatama tulema, olid koos minuga. Ühtäkki jõudsime aga Tallinnasse ja mu pere soovis jõudu ning jaksu ning teatas, et lõppu ei viitsi nad ära oodata. Imelik oli, et peale minu väga palju teisi jooksjaid polnudki, kuid stardipauk käis ja sealt maalt unenägu sellel teemal lõppes. Ühel päeval ma kirjutan oma fantaasiarikastest unenägudest raamatu, ma luban.

Ma usun, et pole liiga vara kirjutada ka mõnest olulisest asjast, mis oleks mõistlik maratoni eel muretseda:
- vaseliin! Seda kulub eriti sisereitele ning kaenla alla, et ära hoida suuremat hõõrdumist, mida higistamise tagajärjel tekkiv sool põhjustab.
- vana T-särk, mida pole kahju ära visata. Vajalik stardi eel peale visata, et keha soojas hoida, sest jahtumine kulutab energiat.
- magneesiumi, mida võiks manustada kolm järjestikust päeva enne maratoni, et ennetada krampe. Ka võistluse eel olen ühe ampulli sisse võtnud, kuid tasub arvestada, et üledoseerimisel on oht maokrampide tekkimisele, seega tasub enne ära katsetada, kuidas organism käitub.
- kutsu kokku sõbrad, kes 11.septembril Sulle kaasa elavad!


Lõpetuseks lisan siia ühe põneva konverentsi, mis toimub maratoni eel ja millest ilmselt igale maratoonlasele kasu peaks olema:

SEB Tallinna Maratoni sportlik nädalavahetus
10.09.2011 Pikamaajooksu konverents
Esinevad:
- The Marathon Man - Stefaan ENGELS (ühe aastaga 365 maratoni)
- Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige ja harrastus maratoonar Mart EINASTO: Jooksmine: motivatsioon ja tervislikkus
- Pikamaajooksu harrastajate treener ja maratoonar Margus PIRKSAAR: Harrastaja ettevalmistusest maratoniks
- SIS toodete esindaja ja triatleet Ain-Alar JUHANSON: Toitumine ja joomine maratoni eel/ajal/järel

Rohkem infot leiad:
siit

9 päeva maratonini: kodune varba operatsioon

Kui üleeile sattusin paljude teiste hulgas spordirajale Andrus Ansipiga, siis eilsel vihmasel päeval kohtasin jooksmas vaid üht meest - ilmselt juba paljude silmis legendaarne alati palja ülakeha ja nappides boxerpükstes pruuni kehaga vanahärra. Ma tahaks tema vanuselt sama heas vormis olla!

Enne veel aga kui sain eile jooksma minna otsustasin probleemi enam mitte edasi lükata ja uurida, millest suur varvas nii jubedalt valulikuks on muutunud. Sinikarva on ta juba maikuus toimunud poolmaratonist saati, aga õigel jooksjal ongi pidevalt varbaküüned sinised. Kannan enamasti ka sama tooni küünelakki, et peita. Valu põhjuste välja selgitamiseks võtsin aga asjatundlikuma sõbranna appi ja hakkasime uurima, sest sellise probleemiga ma arsti juurde küll ei lähe ja enam ignoreerida ka ei saanud. Urgitsest sõbranna nii, et valu hakkas väljakannatamatuks juba muutuma. Kui siis avastas, et küüs on vähe sisse kasvanud, rääkides sinna juurde hirmulugusid, kuidas arstid sisse kasvanud küüsi ära tõmbavad või lausa opereerivad. Ma lubasin ta käte all veel piinelda, kui ta lubab, et minu küünt keegi ära tõmbama ei hakka. Peagi suutis ta sisse kasvanud küünetüki eemaldada ja välja kiskuda. Hullem oli möödas. Täna, päev hiljem pole enam tundagi.
Moraal: maratoni (ka poolmaratoni) tuleb joosta number kuni poolteist numbrit suuremate jooksujalatsitega. Samal ajal peavad need olema sissekantud!!! Kui täna osta, siis äkki veel jõuab sisse joosta, kuid kindlasti ei tohiks tossud esimest korda jalas olla võistluspäeval. Teiseks, ära lõika varba suuri küüsi kunagi kaarekujuliselt, sest sisse kasvamisel võivad olla valulikud tagajärjed. Kolmandaks, pediküür on soovituslik vahetult enne maratoni.

Lõpetuseks magamisest. Nüüd peaks juba harjutama maratoni päeva-režiimi ehk siis vähemalt kella 7-8 ajal ärkamist, et kell 9 oleks keha valmis juba suureks ülesandeks. Lõunauinak peaks olema rangelt soovituslik ja loomulikult varajane magama minek õhtul. Trennid võiksid olla tehtud just maratoniga sarnasel ajal ehk kui start on kell 9.00, siis enam-vähem samal ajal.

Joomine on ülioluline juba praegu. Iga päev peaks ära jooma ühe mineraalvee (1,5l) - ideaalseim on Borjom, aga ka Värska. Söögiga ei tohiks samuti enam tagasi hoida. Võib juba alustada pastade söömisega - pigem ikka väiksemad kogused aga söömine iga kolme tunni tagant. Võimalikult palju puuvilju (kuivatatud ja värskeid) ja muid häid süsivesikuid sisaldavaid toite. Ja mul endal on veel nii ka, et eile sõin kommi, täna söön kommi ja kommi söön ma ka ülehomme! Nüüd on see lubatud!

11 päeva maratonini: kaksikõde maratonil ei osale

Täna oli see päev, kui Kata sai viimaks dr Toomas Teini vastuvõtule ja seal selgus kurb tõde: vigastus välistab maratonil jooksmise. Diagnoosiks oli kõhre ja meniski vigastus, mille taastumine võtab ilmselt kuid aega. Eks tal endal on ilmselt kõige rohkem kahju ja minul ka, sest lootsin, et esimest korda saame spordirajal mõõtu võtta ja lisaks uskusin tema emotsionaalsele toetusele raskematel hetkedel. Läks nii. Nüüd on aga Kata võistlusnumber üle ja kui leidub blogi lugejate seas keegi, kes veel oli kahe vahel ning endiselt registreerumata, kuid tahaks maratonil joosta, siis palun võta minuga ühendust ja Sa jooksed Kadi asemel.

Täna tõin endale hunniku SiS geele maitsmiseks ja katsetamiseks, sest just need on maratoni päeval toitlustuspunktides kättesaadav. See küll ei asenda hommikust putru või maratonieelset laadimist, kuid võib rajal osutuda suureks abinõuks, kui energiavarud tunduvad otsakorrale jõudma. Ka Stockholmis manustasin neid - laenates Rennalt, sest omad olin koju unustanud. Ühesõnaga tuleks kindlasti geel enne ära katsetada, kui seda rajal manustama hakkad, sest muidu ei tea, kuidas organism reageerib. Suurim vahe teiste geelidega on ilmselt see, et SiS geelid on kisselli-sarnased ja lahjemad. Samas on tegemist suuremate pakenditega, mis välistab geeli kaasas kandmise. Üldiselt kehtib aga kuldreegel: ühtki uut asja ei katsetata võistluspäeval! Ka toit ja jook on eelnevalt järgi proovitud. Muuhulgas olen juba täna üle läinud pedantlikumale toitumisele iga kolme tunni tagant. Tarbin rohkem süsivesikuid ning mineraalvett. Menüüst ei puudu Noni mahl, goji marjad ning mesi. Toitumisest aga pikemalt juba järgmistes sissekannetes. Täna ootab veel ees 40-minutiline jooks ja ikka asfaldil. Niisiis lähen Piritale, sest mereõhk teeb ju vabaks!

12 päeva maratonini: registreerunuid 1198

Just tsekkasin, maratonile on registreerunud 1198 inimest praeguse hetke seisuga! Kui maratoni jooksjatele aga lisada poolmaratoni ja kümnele kilomeetrile registreerunud ning lisaks kepikõndijadki, asub 11. septembril Tallinnas starti
vähemalt 12 464 inimest! Kes enne käinud, see teab, milline imeline tunne see on - peaaegu nagu laulupeol. Tahaks ühel päeval öelda, et me pole mitte ainult laulurahvas vaid ka spordirahvas.

Lisaks meie oma rahvale on sel päeval aga kohal ka hulgaliselt inimesi mujalt. Näiteks on 30% maratoni jooksjatest välismaalased, kokku on esindatud 31 riiki! Loomulikult on kohal mehed ja naised nii Keeniast kui Etioopiast. Tempomeistriks on teiste seaks ka treener Margus Pirksaar - sedapuhku ajaga 3:00 ja Einar Kaigar 3:30.

Nagu öeldud, suudab füüsiliselt enamik meist maratoni joosta, kui vaid vaimselt end selleks valmis suudab panna. Tegelen sellega iga päev. Ennekõike meenutan oma seniseid saavutusi ja neid emotsionaalseid päevi, abi on ka positiivsetest mõtetest. Treeninglaagris tegime ühe põneva harjutuse ja kuigi see kõlab uskumatult, toimib alati! Tee järgi! Seisa seina ääres nii, et sõrme otsad puudutavad seina. Nüüd pane silmad kinni ja mõtle minut aega nii negatiivselt kui suudad - näiteks mõne väga halva asja peale. Seejärel silmi ikka kinni hoides püüa puudutada sõrme otstega uuesti seina. Kas puutusid seina? Nüüd ikka silmi kinni hoides mõtle minut aega kõige positiivsemale asjale, mis meelde tuleb ja siis püüa puudutada seina. Kas sõrmed puutusid seina?
Treeninglaagris tegime selle läbi ja nii uskumatu, kui see ka pole, see toimib. Ehk siis inimene suudab paljusid asju, kui on häälestatud õigesti - positiivselt. Olete tähele pannud, et kui ühel päeval on tuju halb, juhtub eriti halbu asju ja üleüldse tundub päeva lõpuks, et poleks sellel päeval pidanud ärkama? Ja kui toredad on päevad, kui endas on sära sees, sest maailm teab Sulle vastu naeratada vaid siis, kui Sina naeratad. Ma usun sellesse ja lisaks, et igaühes meis on tubli annus positiivsust, mis on eelduseks suurtele tegudele. Ma tõemeeli ootan seda adrenaliiniküllast starti 11. septembril!

Nädalavahetusel ainult pidutsesin! Motivatsioon laes!

Ma olen teiega alati aus ja nüüdki. Vaadake, viimase aasta jooksul on olnud nii, et ma peaaegu polegi pidutsenud. Ühelt poolt ei viitsi uneaega raisata ja teisalt alkoholi tarbimine toob niikuinii kaasa ulmelise peavalu, mida püüan vältida. Nüüd aga sattus kaks olulist sündmust jutti ja ma võtsin sellest, mis võtta andis. Niisiis reedel toimus hea sõbranna sünnipäev ja jõudsin üle teab mis aja klubissegi. Laupäeval ma trenni ei teinud, vaid kasutasin päeva magamiseks. Õhtupoole käisin aga suguvõsa kokkutulekul, kus taas läks õhtu pikale. Nüüd on tunne, et mõneks ajaks on taas hing rahul. Aga vahelduseks oli päris tore. Rohkem ma pidutsemisest oma spordiblogis ei räägi.

Olulisest rääkides, siis eelmise nädala lõpus väisasin jooksuseminari, mis tõstis motivatsiooni lakke. Lisaks sain palju olulist infot. Muuhulgas tõi Einar Kaigas välja näitliku kava "2 nädalat enne maratoni" ja seda võiks vabalt kohandada ka muude suuremate jooksuvõistluste puhul. Jagan seda teiega:

E - puhkus
T - kerge jooks 40 minutit + rütmijooksud (6 x 100m)
K - tugev treening. Intensiivsed lõigud või tempojooks 10-12 km.
N - taastav jooks 40 min
R - puhkus
L - 40 min rahulik jooks + rütmijooksud 8x100 m või 4x200m
P - rahuliku tempoga pikem jooks. 1,2 h - 1,3 h rahulik jooks
E - puhkus
T - tugevam treening. Maratoni tempos jooks 3-6 km + 10 min taastav jooks
K - puhkus
N - rahulik jooks 30-40min + rütmijooksud 5-6 x 100m
R - puhkus
L - kerge soojendustreening. 20-30 min + 5-6 x rütmijooksud + korralik venitus
P - MARATON

Kokkuvõtvalt kehtib aga reegel, et pikki treeninguid enam ette võtta ei tohiks ja 2 nädalat enne maratoni toimub laadimine. Ülioluline on puhkus ja magamine. Sestap olles juba teist nädalat hommikuprogrammis ja ärgates kell 5 hommikul, võtan päevasel ajal kindlasti ette ka lõunauinaku. Söömisele pööran veelgi enam tähelepanu ja joon rohkelt Borjomi.

9 kaotatud kilo ja koormustest

Nagu ma üks päev kirjutasin, ebaõnnestus esimesel korral koormustest. Ütleme, et tähtede seis ei soosinud seda. Küll vedas arvuti alt, küll testi liik oli ebasobiv ja lõpetuseks valdas paanika pideva verevõtmise pärast. Kardan paaniliselt igasuguseid süstlaid, torkamist ja verd - sealt ka hirm. Tol korral jäi koormustest lihtsalt katki.

Eile seadsin aga taas oma sammud Spordimeditsiini SA majja ja ikka Dr Muza juurde. Möödas on viimasest korras 11 kuud ja on just tema kõige paremini kursis minu tervise ja näitajatega. Päris esimene kord, kui sai tema juures käidud, oli 2010 aasta märts ja siis pidas ta mind hulluks, et sellises seisundis triatloni üleüldse plaanin. Näitajad olid ikka väga nigelad, kuid see oli ka päris algus. Spordielu algus. Teine kord käisin 2010 oktoober ja Muza ei suutnud uskuda edasiminekut. Arvas toona, et mul on lausa kaasasündinud eelsoodumus kestvusaladele.

Kolmanda korra koormustesti andmed avaldan detailsemalt pisut hiljem, kuid hetkel kokkuvõtlikult öeldes:
- olen kaotanud kehakaalust 9 kilo
- lihasmass on suurem, kui enne
- veri mitte kõige parem, aga hullem ka mitte. Ferritiin enam-vähem, sama hemoglobiin
- mineraalid veres norm seisus
- vastupidavus rahulikus tempos joostes
- soovitus puhata ja nuumata end rohkem
Hoolimata sellest, et olen paar nädalat hommikuprogrammis ja nii tuleb jube vara ärgata, jõudsin eilegi trenni, et joosta 30 minutit rahulikus tempos. Ilmselt tulebki mul iga päev väikenegi lõunapaus teha, et õhtutel ka kvaliteetaega nautida. Eile käisin kava järgi 30nd minutit Pirital mere ääres jooksmas ja tunne oli kosutav. Täna vaba, kuid homme taas trenni ja üldiselt olen mõlgutamas mõtteid nädalavahetuse osas ja täpsemalt, kas Ülemiste järvejooksust võtta osa või mitte.

Lõpetuseks jagan aga infot loengu kohta, mis on kasulik igale jooksusõbrale:
Nike ja Jooksupartner ootavad kõiki jooksuhuvilisi osalema ühistreeningutes ja koolitustel!


Järgmine koolitus:
25.08 Oru Hotellis kell 17.00
Teemad:
I Mida ma teen maratonini järelejäänud ajaga
II Kuidas joosta maratoni
III Peale loengut ühine treeningjooks

Koolituse kestvus orienteeruvalt 1,5 h. Osavõtutasu 8 euri. SEB Tallinna Maratoni erinevatele distantsidele registreerunutele 6 euri.

Info koolituste ja treeningute kohta: nikerunningclub@jooks.ee või margus@jooksupartner.ee.