"Kas suusatada oskad?," uurib tema.
"Ei. Aga paneme kirja," pakun naiivselt.
"Ma ka ei oska suusatada. Olgu."
Aega ma ei raiska ja aasta hiljem oleme Sporttraveliga Rootsis, ajaloolise Vasaloppeti stardis. Kokku on meid 250 rahvuskaaslast ning teised ligi 19 000 suusahunti.
Öömaraton 30 km on plaanis ööpäev enne. Ma ei mäleta, millal end sellele kirja panin, aga millest on võimalus osa saada, selles ma tingimata osaline olen. Kamraad Rimm veenab mind samal ajal ümber mõtlema, et suure sõidu eel mitte end ära väsitada, aga ma ei kavatsegi ümber mõelda.
"Mina sõidan pooleteise tunniga," teatab vabastiili harrastav Rimm, kes lubab esimesed kümme kilomeetrit siiski minuga püsida. Start läheb ja juba esimesel kilomeetril manitseb spordimees mind end tagasi hoidma: "Meil on kolmkümmend kilomeetrit minna, hoia energiat." Tunne on hea ja ma ei anna grammigi järele. Järsku on ta sabast kadunud, ent pimeduses ei seleta hästi ja võimalik, et suusahunt pani juba ka mööda.
Järgnevad kilomeetrid laternatuledest ääristatud suusarajal on mu lemmikud. Ja mulle isegi ei meeldi suusatada! Rahvas on piisavalt hajunud ning vaid üksikud tolknevad ees. Tegelikult oskan vahel juba rada vahetada ja meeldivalt lauged laskumised aitavad tänasele trennile kaasa.
Esimene joogipunkt tuleb kiiresti ja vedelikupuudus on mu igipõline probleem. Joon Sipsiku laenatud
Finiš kõrgub valgusatud kiriku kõrval, kus juubeldavat rahvast jagub. Olen kindel, et lihased on valusaks sõidetud, ent ilu on seda väärt. Bussi otsingutel komistan Rimmi ja Reinu otsa. "Mis asja, sa oled ammu siin?," küsib Rein. Rimm jahvatab samal ajal oma kukkumistest.
Õnne peab olema. Elus ja suusarajal samuti. Päev hiljem põhidistantsi ehk 90 kilomeetriseks maratoniks sättides selgub, et olgugi, et mul on kaasas kaks paari suuski, uus suusakombe ja muidugi vahvlilokimasin, olen teiste kõrval võhik.
Sipsik laob lauale kümned geelid. Ott on expolt uhke vöökoti soetanud ja sätib sellesse oma värvilised geelipakendid. Midagi tilgub siit ka mulle ja pistan moodsa kraami endale taskusse. Kui muud pole, olgu tunnegi vähemalt kui sportlasel.
Rein kiitis äsja Vasaloppeti rikkalikke toidupunkte, aga nüüdseks on selge, et ta mälu on teda alt vedanud ja sel võistlusel on kukkel ainus, mida traditsioonilise mustikasupi kõrvale pakutakse. Sai ja saialaadsed tooted on viimased, mis mu eelistustesse mahuvad - suusamaratonil pealegi.
Magama heidab me kamp juba pärast seitset õhtul. Olen toakaaslaseks kaubelnud tingimata mitte norskava sportlase, aga just neid tõmban ligi nagu koduta kasse. Vähesed öötunnid mööduva kaaslast esiagu hellalt paitades, hiljem julmalt togides. Tulevikus valin toakaaslaseks üksnes kassid ja koerad. Aamen!
Kell heliseb juba 2:45. Viimasena majast lahkudes haaran kohvitassi ja hüppan bussi. Rahvas on vaikne aga tegelikult on alles ka öö.
Üsna pea on selge, et enneolematu ummik maratoni piirkonnas tähendab hilinemist starti. Mõni sportlane hüppab kuus kilomeetrit enne bussist välja ja jookseb suusad käes stardijoonele. Kiiremad suusk-jooksjad jõuavad õigeaegselt starti. Ühel poisil bussis selgub, et tal on kaasas kaks sama jala saabast. Teadmine, et alati võib hullemini minna, rahustab kergemalt pääsenute meelt.
Stardijoonele hilineme viimaks 45 minutit ja palun lugege nüüd hästi tähelepanelikult: ma stardin esimese grupi joonelt! Ainus kord elus - stardin juubelimaratonil tippsportlasena! Teised 19 000 on juba ammu võistlustules, aga see pole oluline.
Eesti koondis söödab otse kurikuulsale kolmekilomeetrisele tõusule ja me saame saba kätte. Nüüd seisame tõtt kui seinaga ja passime paigalseisus. Sipsikul ja ta täna sünnipäeva tähistaval õel on nahaalsust mäkke kõndida. Ma tahaks muidugi ka, aga ei julge - selle kuritegeliku teo eest võib disklahvi saada.
Õnneks saan Eesti suusatajate kampa ja üks neist on tegija, kes jagab viimaseid õpetussõnu. Alles pärast tõusu läheb sõit lahti ja sportlaste sabas püsin vähest aega. Mõistan peagi, et tulin valede suuskadega ning vähe sellest - mulle näib, et need on määrimata. Nii palju olen ikka suusataja juba, et saan aru, kas suusk libiseb või takistab sootuks.
Jalad on juba ligemärjad ja on külm on ka. Teen veidi tempot, aga saan kohe aru, et see pole võimalik kui oled rajale tulnud 19 000 inimese seas viimasena. Radu pole ammugi - mõned meetrid on vaevumäegatavat rajalaadset mustrit täheldada, ent üldiselt tavaline lumepudru. Iga väiksemagi künka eel on suusatajad puntras koos - see kamp siin on sahatamise tipptase! Proovin küll teiste vahelt minnes laskuda, aga käpardlikumad tegelased on poole mäe peal maadligi ja lõpp läheb alati ühmoodi - panen sahka või trügin ebaviisakalt laskujate vahelt läbi. Aga ma ei kuku mitte kordagi - see on selleaastane Tartu maratoni kool.
Plusskraadid on võtnud võimust ja kõik see maa näib olevat uttu mattunud. Enamus ajast matkame suusad jalas ja sõbralikus kambas koos. Kõik see on parajalt kentsakas, ent reeglites on kirjas - suusad peavad olema jalas. Päev looduses pole õnneks raske ja kannatust on üllatavalt vähe. Samas jookseksin vähemalt kaks korda kiiremini.
Oxbergi toidupunktis sotsiaalmeediasisu tootes avastan uued kontrollajad ja siin ei ole arvestatud meie hilinemist. Hilinemine on meie enda probleem. Lootus, et juubelimaratonil suhtutakse kontrollaegadesse ehk leebemalt, on naiivne. Igas toidupunktis on isearvestus ja kui kell lüüakse kinni, tõmmatakse lina ette. Kusagil neist punktidest püütakse ka Rimm kinni ja sellega on tema sõit sõidetud. Mul tuleb nüüd suusatama hakata ja mis siin salata, olen seda hetke oodanud. Rajaäärsed määrdepoisid määrivad midagi suuskadele ja kuna ma olen ikkagi suusataja - saan kohe aru, et need poisid tunnevad asja.
Järsku on massiivne traktor keset teed ees. Rootsikeelsest hoiatuses ei saanud ma aru. Raudkolakas on värskemat rada sisse sõitmas, mõistan alles viimasel hetkel. Aga ainult kaks rada - seega tuleb suusatajatel kuuelt rajalt kolida ümber kahele. Te ei kujuta ette, millises puntras koos me suusatame. Õnn saadab seda teekonda vaid hetke ja varsti plätserdame taas jalgupidi pudrus.
Rahvas on morn, aga ega ma ise ka tingimata kontakti ei otsi. Siis võtab kohalik poiss Lars kõrvale ja teavitab, et käis äsja Tartu maratonil. Ma ütlen teile, et iga vasaloppetlane peaks Tartu maratoni läbi sõitma! Siis lõpeb see sõitu takistav sahatamine kord ära! Svenska, õpi Haanjas suusatama! Lars on liiga väsinud ja aeglane pealegi, et tempos püsida. Ma ei tea, kust see mul tuleb, aga maratonide lõpuosas olen kui tank - ürgne jõud viib edasi ja miski ei takista enam.
Viimases punktis võtab pimedus maad ja minul on kaasas papsi kingitud maailma parim pealamp. Panen selle põlema ja valgustan pool Rootsimaad ära. Kusjuures teistel ei näi lampe olevat ja nüüd koonduvad suusatajad minu ümber. Ega see ei meeldi mulle, sest nad ju takistavad sõitu - eriti kui pidevalt kukkuvad ees ja kõrval. Pimedas manööverdamine on keeruline.
Sõidan nii kiiresti kui suudan, et ükski pimeduses kobaja mind enam kätte ei saaks ja varsti kõrgub finiš.
Olgugi, et rada oli mu elu keeruliseim, suusad valesti valitud ja määret ei tundunud üldse olevat, oli Vasaloppet kergem kui kunagi olen arvanud. Mulle näis see midagi Ironmani taolist, mida üksnes kangelased suudavad. Aga ma ütlen kohe ära: ka rajata teel, jalad märjad ja 19 000 inimese sabas startides on Vasaloppet lihtne katsumus. Vähemalt neile, kes end veidi liigutavad ja kelles eneseusku leidub.
Aeg protokollis oli küll 12 tundi ja peale, aga nii tugev ma polnud. Kui starti hilinemise aeg maha arvata, sõitsin 11 tundi ja veidi peale. Hea baastreening ultratriatloniks. Ühtlasi otsustasin, et kui Vasaloppet 100 sai tehtud, võtan plaani Tartu maraton 100! Olen niikunii plaaninud kaua elada - nüüd siis tuleb elada ka tervelt ning sportlikult.
Name: Kertu Jukkum
Race: Vasaloppet
Time: 12:19:43
Place: 1920
