Dr Ailt ragistas luid. 9 päeva triatlonini

Niisiis, täna käisin laua peal. Arvasin, et ees ootab mõnus massaaž, lihaspingetest vabanemine ja uuestisünd. Aga ei! Dr Ailt ragistas luid nii, et vahepeal pidin ikka ütlema: "Valus on!" Eriti selja alaosa, mis on mul niigi nõrk koht. Kunagi, kui noorem oli, sai kodus sportlike vanemate ja õega istessetõuse tehtud. Mingil hetkel sai sellest iga-õhtune traditsioon eesmärgiga aina enam ja enam teha. Minu kui tol ajal kõige spordikaugema pereliikme areng oli meeletu. Alustades mõnest harjutusest, sai mõne kuu möödudes teisi ületatud ning tehtud peatuseta 400 ühtejärge. Vorm paranes, siiani olematud kõhulihased olid pea silmaga nähtavad, kuid selg oli selle kõige juures kannatajaks, sest ega siis seljaharjutusi teha ei viitsinud. Mõni aeg hiljem tabasid mind, noort inimest, tõsised seljavalud, mis aegade jooksul on õnneks siiski harvenenud. Täna olen teadlikum ja treenin kõiki lihasgruppe võrdselt.
Selle pika jutuga tahtsin öelda, et Dr Ailti arvates lõigi meeletu valu kõhtu-külge seljast tulenevalt. Lisaks ragistamisele teipis ta mu kinni. Umbes nagu see tööriistakohvris leiduv teip. Tahtsin kollast, aga oli musta hetkel. Niisis, õnneks on ees vihmasemad ilmad, muidu võiks mind vabalt näha teibitud kehaga päevitamas ja pärast kelmikate rantidega keha.

Üldiselt on aga valud peaaegu kadunud ja kui hästi läheb, saan juba homme trennis tagasi olla.

Olukord on keeruline

Dr Muza arvates on kõhuvalu (mis pigem on küljevalu) põhjustatud närvipõletikust vms. Suunas mind edasi terapeut-massööri juurde ehk siis olen homme Dr Ailti mudida, et valu tekitaja välja selgitada. Seniajani sporti teha ei või. Täna läksin muidugi Stamina jooksule, kõndima. Pisut kiirem tempo tekitas automaatselt suuremat valu seal kusagil alakõht-küljelihas.

Head spekulandid, miskit-halba-söönud ja trenniga üle pingutanud variandid on välistatud.
Dr Jukkum tervitab ja hoiab asjadega teid kursis!

11 päeva triatlonini ja meeletu kõhuvalu

Eile sain häid uudiseid! Veri on mul parem kui kunagi varem. Hemoglobiin 122 ja ferritiin 114! Ennekõike maasikad on teinud imet minuga!

Täna hommikul ootas ees ujumine üheskoos Gaspariga. Alustuseks sai 300 m soojendust tehtud. Ja siis ootas ees 1 km - erinevaid stiile varieerides. Viimased sajad sai aja peale tehtud. 100 m konna: 3,05 minutit / 100 m selili: 2,45 minutit / 100 m krooli 3,15 minutit. Gaspar võttis aega ja kordas Aini sõnu: selili ujun kõige kiiremini. Kokku sai kilomeetri ajaks 30 minutit.

Peale lõunat võtsin viimaks ette rattasõidu. Panin kodinad kokku ja sõitsin Laagrisse, et alustada sõitu Pärnu maanteelt, kus teed laiemad ja sõit eeldatavalt turvalisem. Plaanisin 50 km sõita - kuni Ääsmäeni ja siis tagasi. Jõudsin Ääsmäeni, kui mind tabas meeletu kõhuvalu kõhu paremas küljes. Ikka nii korralik, et olin sunnitud seisma jääma. Ootasin ja ootasin, kuid paremaks ei läinud. Sinnamaani oli sõidutempo küll korralik, kuid enesetunne super. Auto oli Laagris ja nii ei jäänud mul muud üle, kui vahepeatustega autoni välja kannatada. Vahepeal oli ikka nii hull, et ronisin ratta seljast maha ja istusin teepervele.
Autoni jõudes kutsusin abi ja läksin erakorralisse. Mustamäe kiirabis ütles maailma ebasõbralikum arst, et taoline kõhuvalu on normaalne ja peaksin ibuprofeni võtma. Kui homseks valu ära ei lähe, peaksin tagasi minema. No sinna ma ilmselt enam ei lähe.
Kavatsen hommikul Dr Muzaga ühendust võtta ja eks siis selgub, mis minust saab. Hetkel seis selline, et vahepeal miskit tuikab, kuid üldiselt istudes valu tunda pole. Mul on endal ka juba imelik, et minuga igasuguseid selliseid asju juhtub. Teate, tahaksin endale palju arstidest, ortopeedidest ja kiirabi-tegelastest sõpru - oleks elu palju lihtsam kohe!

Tagasivaade aktiivsetele päevadele

Eelmine neljapäev toimus Stamina jooks. Kraadiklaas näitas ei rohkem ega vähem kui +32 kraadi! Minu tuli joosta 8 km ja kui Konti poleks kaaslaseks olnud, oleks ikka väga raske olnud. Teineteist toetades sai alla tunni distants läbitud. Kont muide osaleb ka triatlonil - Sky Plusi tiimi jooksjana.

Reedel käisin swingimas. No see nüüd küll päris sport pole, kuid füüsilise koormuse sain küll. See on selline kõrgel köie otsas kiikumine. Tegin kohapealt reportaaži ka ehk siis karjusin vähe eetrisse. Samal ajal unustasin vasaku käe valele poole köit ja sain selle potisiniseks. Õnneks valus polnud. Lihtsalt kole on, aga triatloniks pidi ära paranema. Igal juhul arvasid swingi-poisid, et olen juba päris heas sportlikus vormis.

Laupäeval ja pühapäeval puhkasin. Kui pidutsemist ja Eestimaa ühest otsast teise sõitmist saab puhkuseks nimetada, aga see selleks.

Esmaspäeval lubasin kindlasti ratast olla sõitmas. Sain rattariided ja muu varustuse kokku, kui hakkas äikesevihma sadama. Ikka korralikult. Riburadapidi hakkas tulema uudiseid tormi laastavatest tegudest ja mina viskasin rattakraami nurka. Ikkagi turvalisus ennekõike. Ootasin paar tunnikest ja et mitte päris luuser olla, läksin Pirita metsa jooksma. Võtsin ette 10 km ja suhteliselt keskmise tempoga. Vahepeal haakis üks tuttav sappa. Pidi hea jooksja olema, kuid lõpus väsis ikka ära. Nii lahe on meestele ära teha!

16 päeva triatlonini

Täna hommikul vedasin end basseini. Üheskoos triatleet-Gaspariga.
Eesmärk oli lihtne - ujuda 1 km ja seda ilma prillideta (need olid koju jäänud). Pealegi on endiselt suur tõenäosus, et ka triatloni ajal ei kipu ma pead vee alla panema. Lihtsalt kardan ka kõik. Õnneks ujun selili päris kiiresti :)

Ühesõnaga 1 km sai läbitud 30ne minutiga ja kui arvestada, et võistlusel on ujumise ajalimiidiks 40 minutit, olen graafikus.

Õhtul ma lihtsalt ei viitsinud midagi teha. Kui magamine välja arvata.

17 päeva triatlonini

Möödunud reedel käisin ma jooksmas ja ujumas nagu lubasin. 1 km ujumist ja 1 h jooksu Pirital.

Laupäev ja pühapäev olid puhkepäevad, kuigi jalutamist oli päris palju. Seda nii Lõuna-Eesti rallil kui ka vanemate koeraga metsas. Ühesõnaga olin ma ikka aktiivne, kuigi päris trenni ei teinud. Lisaks muule jälgin juba mõnda aega, et sööksin iga päev maasikaid ja/või mustikaid ning isegi sealiha. Kõike rauataseme tõstmise eesmärgil. Peagi plaanin vereproovi ka ära anda, kas ikka minu ponnistustest kasu ka on olnud.

Täna käisin aga ratast sõitmas. Linnasõit 1 h ja üheskoos rullnokk-ratturi Raivoga. Ta on üks hullematest, keda ma tean - sõidab autode vahelt, sõidab kuidas ja millal tahab ning foorituled talle ei kehti. Muud liiklusseadused ka mitte. Ühesõnaga hea, et ellu jäin.
Õhtul läksin jooksma ka. Ikka Piritale ja tavapärane 7-8 km distants - sedapuhku tempokalt. Pulss oli 170ne kanti, kuid enesetunne jube hea ja nii läbisin raja 45- minutiga. Jooksmine on endiselt mu lemmik!

22 päeva triatlonini

See, et ma vahepeal ülevaateid pole teinud, ei tähenda, et ma trenni poleks teinud. Olen küll! Lihtsalt sellele toredale kuumalainele ei pidanud mu arvuti vastu.

Ühesõnaga on pärast treeninglaagrit nii, et kui möödub päev, mil üldse trenni ei tee, on süümepiinad meeletud. Sestap on selliseid päevi mõned üksikud.
Pärnus olles ehk nädala alguses käisin öisel rulluisusõidul. Tunniajane ja Jaansoni sillal.

Kolmapäeval toimus järjekordne Stamina jooks ja mul tuli sõbranna eest ka joosta. Niisiis kokku 7,4 km Pirita metsas 30ne kraadises kuumas ja mulle üllatuseks oli see lihtne! Kuidagi värske ja mõnus oli joosta. Aeg 47 minutit.

Neljapäeva veetsin tänavalastega Aegna saarel ja kava nägi ette kajakitega ümber saare sõitu. Enne starti jõudis paduvihm saare kohale, kuid sõit läks lahti hoolimata sellest. 2,5 h aerutamist, kuni läks tõsisemaks äikeseks üle ja siis tuli meil veest välja ronida. Saarele sai siiski tiir peale tehtud ja mul trenniga ühel pool sellel päeval. Ei õlad ega käed tunda ei anna.

Täna reedel lähen kindlasti ujuma ja jooksma! Lubadus antud!

Viies päev treeninglaagris ja taastumine

Viies ehk viimane päev on pehmelt öeldes emotsionaalne. Kohe hommikul tuli mul enne teisi läbida minitriatlon, mille distansid olid umbes sellised: 400 m ujumist, 7 km ratast ja 1 km jooksu. Pärast 100 kilomeetrit rattal tundus see eesmärk köömes. Finishis oli ootamas kogu meie tore treeninglaagri seltskond - lapsed ja treenerid üheskoos. Tunne oli kui kangelasel ja auhinnaks sain diplomi spordijookidega. Fantastiline lõpp raskele, kuid emotsionaalsele ja põrgulikult huvitavale treeninglaagrile. Tänan siiralt kõiki asjasse pühendunuid ja juba julgen välja lubada, et paari nädala pärast olen taas Pühajärvel treeninglaagris. Sinnamaani tunnen puudust laagri rutiinist ning vetikaid täis külmast tiigiveest.

Eile lasin end üle pika aja lõdvaks. Esiteks, lõppes antibiootikumide kuur; teiseks, käisin pulmas; kolmandaks, väärisin seda. Täna võtsin ette pikema jalutuskäigu ja homme olen juba trennilainel tagasi.

100 km ratast TEHTUD! Neljas päev

Päev algas rahulikult. Ain-Alar andis valida, kas puhkama jääda või lastega seiklusparki külastada. Mõtlesin, et kui see on ikka lastele mõeldud, siis rohkem selline rahulik matk. Eksisin põrgulikult! Kaks tundi täis seiklusi, adrenaliini ja füüsilist aktiivsust. Viimastel radadel higi tilkus ikka korralikult, jalad värisesid ja adrenaliin oli laes. Peaaegu kõik sai ikka kaasa ka tehtud. Võib-olla oli isegi parem, et mõtted sai õhtuselt treeningult mujale viidud, kuid aeg oli siiski armutu.

Lõunasöök ja vähem kui tund vahet, kuni tuli rajale asuda. Alles siis selgus, et Ain-Alar on otsustanud mind pea ees vette visata, teda kõrval pole ja mul tuleb täna 100 km iseseisvalt läbida, katkestamine on välistatud. Ma pole ammu nii närvis olnud! Pulss oli ilma treenimatagi 110-120! Ja siis hakkas vihma-rahet sadama, äikest lööma ning müristama. Meile armu ei antud, start läks käima. Eesmärgiks seadis Ain, et läbin 100 km ajaga 4 h 30 minutit.
Hullumeelsemad ees, mina ja Ain-Alari 82-aastane isa Taadu järel. Taadu on kunagine tippsportlane ja siiani aktiivne harrastussportlane. Temaga oli meeleolukas sõita - me rääkisime vähe, aga väga vajalikke asju. Täpselt nii kaua, kui temaga sõitsime ehk 2 ringi ja 60 km oli mul naeratus näol. Ei morjendanud ei vihm, ei äike. Kui ta otsustas, et talle aitab ja hõikas veel kaasa: "Sa oled ikka üks vinge tegelane!", oli laeng sees, kuid mitte kaua. Nii pea kui jõudsin kolmandale ringile, kadus energia, jõud ja mis peamine, ka naeratus. Aeg oli sinnamaani kulunud 2 h 39 minutit ja 44 km oli veel minna. Aina raskemaks läks... nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Paar kutti meie grupist möödusid ja püüdsid mind kõnetada. Vältisin igasugust kontakti, iga gramm energiat oli arvel. Siis ilmus välja Ain-Alar joogipoolisega. Isegi talle ei suutnud naeratada enam. Viimaks hirmutasin ta ikka päris ära ja ta oli korraks isegi mõelnud, et päästab mu. Õnneks ei teinud ta seda, sest vähem kui 10 km oli veel jäänud. Oleksin alla andes end ilmselt vihkama hakanud. Viimastel suurematel tõusudel võtsin viimase jõu kokku ja lisajõudu andis Ain, kes sõna otseses mõttes seisis keerulisemad hetked kõrval. Lõpp oli emotsionaalne ja kuigi mõistan, et see oli alles esimene võit minu rägastikulisel teel, oli tunne ehe.

Distants: 100 km
Ilmaolud: vihm / rahe / äike
Aeg kokku: 3 h 59 minutit
Kulutatud kaolorid: 1989

Kolmas päev ja ma hakkan harjuma

Teate, päris tore on hommikuti võimelda, joosta pisut ja vetikaid täis tiiki hüpata. Imelik, et mina seda räägin, aga tõepoolest - mulle meeldib sel viisil ärgata. Hetkel on hirmutav mõelda, et järgmisel nädalal pean tavarutiini naasma või siis ikkagi mitte ja otsin mõne räpase tiigi Tallinna kesklinna lähedalt.

Eriti tore oli see, et magasin hästi ja nii olin täna tõeliselt powerit täis.
Pärast hommikusööki ootas ees ratta -ja jooksutreening, et teaks, mis tunne on joosta pärast rattasõitu. Tänase distantsi läbisin oodatust kiiremini ja nii sai 46 km läbitud ajaga 1h ja 45 minutit ehk ringi 14 minutit kiiremini kui esmaspäeval. Ain-Alar oli ikka julgustuseks kõrval ja tema 82-aastane isa, kes on paremas vormis kui enamik eesti noori mehi, meie taga!
Üksi ei julgekski ma ilmselt sõita, sest liikluskultuur on olematu ja troppe igal sammul. Nagu Aingi ütleb, on rattur viimane, kes läbi lastakse, olgu õigus kellel tahes. Lõpusirgel saime pisut vihma ka, kuid see oli oodatud jahutus.
Jooksma minnes oli ehk esimesed paarsada meetrit üles mäkke rasked, kuid pärast seda harjus juba ära ja sai kokku paarkümmend minutit joostud. Ei midagi hullu.

Õhtupoolikul ootas ees bassein ja ujumistehnika korrigeerimine. Suurim viga on endiselt see, et tõstan pea krooli ujudes hingamiseks liigselt välja, kuigi Gaspari sõnul on juba parem. Hiljem ujusime Ain-Alariga konna võidu. Sai räigelt pähe - arvas, et kui tema ujub tagurpidi konna ja mina klassikalist konna, siis teeb mulle ära. Aga hinge suudab küll kinni hoida kauem, kui keegi teine.

Teise päeva raskused

Arvasin eile magavat kui beebi, kuid mingil põhjusel jäi uni lühikeseks ja lünklikuks. Hommikul tundsin rammestust ja lisaks magamatusest põhjustatud väsimust.

Kohe pärast hommikusööki ootas ees 14 km jooksu vaheldumisi rattasõiduga, vastavalt vastupidavusele. Jooksin kokku ehk 8 km ja need tundusid olevat ühed raskemini läbitud kilomeetrid üldse ja seda lõõmavast päikesest tulenevalt. Lisaks andis endiselt tooni rammestus. Järveni jõudes tuli ujuda, distantsi ei oskagi öelda, kuid see polegi oluline. Viimaks suutsin pea vee alla ka panna, ujudes konna. Eesmärk on vähemalt laagri lõpuks ujuda tiigis ka krooli. Hetkel tundub see ikka väga õudne.
Tagasi järve juurest tuli taas joosta - 2 km.

Lõuna ja pausi järel ootas ees matk Väiksele Munamäele üheskoos lastega, seega oli tegemist kergema tempoga. Kokku pisut vähem kui kaks tundi ja vahepeal sai tiigis ujumas ka käidud. Koduteel jäime korraliku äikesevihma kätte, kuid kõige muu kogetu kõrval tundub see köömes.

1. treeningpäev

Kuigi see pole üldse oluline, nägin viimati nii kole välja, kui sõjaväes käisin. See oli umbes 5 aastat tagasi, kui riigikaitseõpetuse õpetaja koolitust läbisin, roomasin metsas ja lasin püssist.

Tänane hommik algas võimlemise, väikse jooksuga ning kohalikku tiiki hüppamisega. Ma rõhutan, see oli vetikaid ja ilmselt igasugu vee-elukaid täis tiik. See oli mulle esimene kord peale lapsepõlve ujuda looduslikus veekogus. Sellega on see lugu, et lapsena arvasin kõik uppujad laipadena põhja jäävat ja alates sellest ajast viibin veekogude lähistel rõõmuga, kuid ei uju. Täna polnud mul valikut, sest treeninglaagri lapsed said sellega hakkama. Pidin minagi. Pealegi ütles sisetunne, et hullem on alles ees.

Peale hommikusööki ehk kõige kuumemal ajal suundusime ratast sõitma. Mulle oli see üldse neljas kord sõita ja distansiks 67 km triatloni rajal. Kohati päris rasked tõusud ja samas kiired laskumised, kuid edusamme oli ka mitu. Esiteks õppisin käte asendi muutmist,püsti sõitmist ja teiseks, sõidu ajal joomise ära. Sõidu ajaks kujunes 3 tundi ja lõpetasime Ainiga koos. Lõpp oli suhteliselt raske ja seda tõusude tõttu, kuid hakkama sain. Mulle tundus, et väärin medalit.

Peale lõunasööki oli väike paus. Püüdsin magada, kuid lapsed kriiskasid päris korralikult ja nii polnud kasu ka kolmest padjast, millega müra püüdsin summutada. Pärastlõunal ootas ees 2 km jooksu järveni ning 1,6 km ujumist ümber saare Pühajärves. Kohe alguses tabas mind paanikahoog ja nii ei suutnud ma pead vette panna, rääkimata krooli ujumisest. Ei suutnud ja kõik! Kui aus olla, siis vette minekki oli korralik eneseületus. Niisiis ujusid profid ees ja mina Kaspari ning šotlase Tomiga järel. Kaspar hoidis tuju üleval, toetades ka psühholoogiliselt ning Tom keelitas erinevaid harjutusi tegema. Ma ei võtnud eriti vedu, vaid ujusin oma tempos konna ja kogu lugu. Jaksu oli ja nii kujunes ajaks 1h. Sealt tuli tagasi laagrisse taas joosta 2km. Nüüd on see läbi ja ma olen enda üle uhke. Esimene päev pidi kõige hullem olema ja ma loodan, et see kehtib ka minu puhul.

Jõudsin treeninglaagrisse

Nädalavahetus oli väsitav! Reedel toimusid raadio suvepäevad ja laupäeval esinesin Pärnus. Unetunde sai kokku vähevõitu, aga see kõlab juba klišeena.
Täna jõudsin aga Pühajärvele ning õnneks näeb treeninglaagri kava ette palju magamist ja loomulikult treeninguid. Kohal on palju lapsi ja hetkel mõned täiskasvanud. Teiste seas Ain-Alar, tema isa, Kaspar, treener Mäx ja veel mõned sportlased.
Sissejuhatuseks tehti selgeks laagri kord. Krõpsud, alkohol jms paha kraam on keelatud. Kell 22.00 algab öörahu ning 8.00 toimub äratus.
Õhtul tegime pooletunnise sörgiringi metsas, lisaks reguleerisime ära mu pulsikella ning arutasime maailmaasju.
Nüüd magama, sest ma ju ütlesin, et tulin siia magama.

PS! Luban hoida igapäevaselt siinsete asjadega kursis.