Tagasi Tartu maratoni rajal

Laupäevasest 30 km läbimisest polnud jälgegi. Ometi ei viitsinud eile rajale minna, kuid lubasin, et esmaspäev tuleb trennipäev. Alustuseks külastasin suusaspetsialisti, kes mu suuskadele hävitava hinnangu andis ning järgneva tunni määrides veetis. Lugemine läks sassi, aga neid kihte läks sinna väga palju. Karestus lisaks, et tulemus säiliks. Spetsialistina õpetas ta mulle, kuidas aru saada, millal tuleb määrida ning kuidas üldse oma suuski hooldada.

Seejärel ootas ees taas Tartu maratoni rada, mis täna tõsi küll enam nii heas korras polnud. Massid olid üle käinud, oksi ning okkaid täis. Samas, suusad libisesid täna ideaalselt. Tunne oli samuti hea ning plaani võtsin 15 km. Üks kukkumine takistuse tõttu. Esimest korda sõitsin teistest mööda ja ma ei salga, et see on päris motiveeriv tunne. Et ma polegi enam maailma kõige kobam suusataja.
Aeg: 1h ja 40 minutit

Pärast trenni käisin kontrolli mõttes verd andmas. Selgus, et hemoglobiini ning punaste vereliblede näitajad pole kõige paremad ja kuigi need on väga olulised vastupidavusalasid harrastades, on mul nendega kogu aeg probleeme olnud. Ahjaa, põletikunäitaja oli ka vähe kõrge, aga sellega juba tegelen. Kolm nädalat on maratonini ning tervisele pööran seetõttu veelgi rohkem tähelepanu.

30 km Tartu maratoni rajal TEHTUD!

Kolm nädalat tagasi panin suusad esimest korda jalga ja sama palju aega on jäänud Tartu maratonini. Teadsin, et kord enne maratoni tuleb vähemalt pool distantsist läbida ja aeg selleks oli küps. Mu kaksikõde, kes on nüüdseks samuti maratonile registreerunud ja kavatseb igal juhul selle ära teha, samuti kaasas. Sõitsime Elvasse arvestusega, et läbime 30 km valges. Sinna jõudes ja toredat uisuplatsi silmates mõtlesin küll, et pigem uisutaks, aga ei, start läks. Tõenäoliselt üks ilusamatest metsadest, ideaalses korras suusarajad ja naeratavad näod - kõik tundus liiga ilus, et olla tõsi. Ainus, mis tegelikult õnne varjutas, olid mu suusad. Tervitaks seda suusameistrit, kes hingehinna eest mu suuski määris ja käki kokku keeras. Aga ma ei lasknud end heidutada, pealegi olid Kata suusad veel hullemas korras.

Umbes 8-ndal kilomeetril toimus pöördepunkt ja ma väsisin nii, et motivatsioon langes märgatavalt. Kata oli minust ka ette läinud. Ta üldse jubeldalt rapsis - sportlasena kardab  minusugusele kaotada. Umbes 10-ndast olin taastunud ja leidsin endas taas energiat. Rahmeldasin Katale, kes oli selleks hetkeks kaks korda kukkunud, järgi. Treener oli meil ka kaasas, kes pidevalt mõlemat juhendas. Ma sain mõned korrad isegi kiita.

Pool maast läbitud ja jõud minus kasvas pisut veelgi. Kata, va sportlane jäi maha. Tegelikult tema suusad olid ikka päris hullud ka. Nüüdseks olin mina paar korda kukkunud, omast lollusest ja õnneks suuremate vigastusteta. Lõpp oli lähedal, kui mulle lauge ja pikk sirge närvidele hakkas käima. Väikesed künkad, eriti laskumised on ikka palju ägedamad. Aga lõpp tuli kiiresti ja enesetunne pärast sõitu uskumatult hea. Oma osa oli kindlasti vedeliku tarbimisel - mida treener pedantlikult jälgis.

Aeg kokku: 3h ja 35 minutit (viimane pool 15 minutit kiirem esimesest!)
Võin öelda, et esimene väljakutse ehk "õppida suusatamist armastama" on saavutatud ja teist väljakutset ehk Tartu Maratoni päeva ma juba ootan. See ei saa olema lihtne, kuid see saab olema põrgulikult äge!

Tagasi. Tagasi ka suusarajal

Afganistan on jäänud seljataha. Ees ootab Tartu maraton ja 63 km. Ma ei saa oma seisuga kiidelda ja pean tunnistama, et aega on samuti liiga vähe. Aga see, et aega on vähe, on tavaline seis, pealegi minu puhul teadlik valik. Hea uudis on, et pea kahenädalasest magamatusest ning ööpäevi kestnud lendamisest hakkan vaikselt taastuma, seda tänu paika loksunud graafikule.

Suusagraafiku paika loksumine on aga enam aega võtnud. Kodumaale jõudes ootas mind ees hoopiski maratontreening spordiklubis, kus tundide jooksul sain osa Bodybalance`ist, Boxmix`ist ja jõusaali treeningust. Vahelduseks oli hea seegi. Kuid hing valutas suusatamise pärast. Nädala alguses jõudsin metsa - rahulikult, kuid sihikindlalt püüdsin meelde tuletada õpitut. Nii mõnigi väikelaps tuhises minust mööda ja siis hakkas küll piinlik. Rääkimata suusahulludes, kes lennuga üle panevad. Aga ma andsin endast parima ja lõpus Konti kohates ütles ta, et see, mida ma seal teen, on peaaegu suusatamise moodi. Motivatsiooniks seegi.

Eile läksin Harku metsa, et vähe stabiilsemat rada katsetada. Sel korral kohaliku sõbrannaga, et järjekordset eksimist vältida ning treeningule keskenduda. Komberdasin, mis ma komberdasin, kuid lõpuks tundus mulle endale ka, et hakkab looma. Kui paar kukkumist välja jätta, siis aeg oli hea - 10 km tunniga. Lõppude lõpuks usun ma, et maratonini jäänud 3 nädalat aitavad veel päästa, mis päästa on.

PS! Kodumaale jõudes leidsin eest kingituse - Hotsnow kindad pakaselise ilma tarvis või lihtsalt neile, kel käed eriti külmetavad, nagu mul. Aitäh Karu! :)

25 km rännak Afgaanis TEHTUD

Tänaseks oli planeeritud Dancon March ehk Taani üksuse traditsiooniline sõjaväelaste rännak Camp Bastionis. Viimane on sõjaväebaas, mis oma pindala ja inimeste arvu poolest on võrreldav Eesti keskmise linnaga.

Püüdsin küll vara magama minna, aga läks nagu alati. Kui viimaks telgis olin, magasin sügavalt, kuid mitte kaua. Täna langes öine temperatuur siin kõrbes miinuspoolele ja nii ärkasin värisedes kell 3 öösel juba. Poolunes ei viitsinud teist tekki otsima minna ja nii kannatasin viieni välja, mil äratus helises. Kiirelt riidesse, hommikusöök ja poole seitsmest olime juba stardis. Ilm minu jaoks karge, kuid lootsin veel kuulivestile, mis rännakul kohustuslik oli ning mis sooja juurde pidanuks andma. Start läks ja rännakule oli kogunenud pea 200 sõjaväelast. Mina lubasin, et kuna kaelas on 10 lisakilo kuulivesti näol, jalas suvalised saapad, võtan retke rahulikult. Nii lubasid mitmed teisedki eestlased.

Esimesed kilomeetrid läksid kiirelt ja valutult, kuigi tee oli täis teravat killustikku ja vahel vaid lõiguti ilusat asfalti. Umbes kümnendal kilomeetril toimus seltskonna lõhestumine - osad otsustasid edasi joosta, teised kõndida. Mina jäin endale kindlaks ja kõndisin. Sellest hoolimata hakkasid tallad peagi aina tundlikumaks muutuma. Teise ringi keskpaigas olin kindel, et tallad on villidega kaetud. Enam polnud kasu ka arstist, kes plaastritega kostitas. Kividel kõnd oli eriti valulik, aga põgeneda polnud enam kuhugi ja nagu tänaseks motoks kujunes: "Peab meeldima!".
Härra Kuus oli minuga lõpuni, sest üksi ma siin piirkonnas liikuda ei või - isegi mitte taolisel rännakul, sest relva mul pole. Lõpus ühines meiega veel üks sõjaväelastest, kes omad ringid lõpuni oli jooksnud ning tundis, et siiski väheks jäi.

Ligi 4 tundi täis, finišheerusime meiega. Maksimumajaks sel distantsil oli 6 tundi, seega oleks vabalt võinud veel jalgu lohistada. Medalid saime kaela ja diplomid kätte. Dušš ja kiire elu siin Camp Bastionis jätkus. Vaid tagasihoidlik lonkamine annab märku tänasest pingutusest.

Sport Afganistanis

Mõned päevad tagasi saabusin Afganistani, et aimu saada siinsete kohalike ja meie oma kaitseväelaste elust ja olust. Kõrbes mõistagi ma suusatada ei saa, kuid sõjaväebaasis on siiski suhteliselt head sportimisvõimalused. Siiani on pigem probleemiks olnud magamatus. Umbes kolm ööd sain keskmiselt 3 tundi magada, mõned tunnid poolunes siin ja seal ning ülejäänud aeg süvenemine kõigesse, mis ümber.
Eile sain kaasa jalgsipatrulliga - 5 km varustusega, mil kaalu kokku 10 kg. Pole just tõsine trenn, kuid väsimust silmas pidades maksimum lubatust. Eile öösel jäi magamiseks peaaegu 7 tundi, kuid ärkasin siiski pidevalt. Enamasti külma pärast, sest küttesüsteem telgis oli vahepeal alt vedanud ja tekk juhtus mul õhuke olema. Pealegi on ööd kõrbes külmad.

Kuna toit, mida britid baasisi valmistavad on enamasti suhteliselt ebatervislik, otsustasin täna, et pean päris trenni ka tegema. Alustuseks 15 minutit sõudeergomeetril sõjaväebaasi telgis ning seejärel tund jooksu mõõdukas tempos. Sporditelgis oli ka suhteliselt jahe, sest õhtuks on tuul märgatavalt tõusnud. Dušši allagi jõudsin siis, kui soe vesi oli juba otsas, aga pole hullu, sest siin vett raista ja kuuma dušši võtta ongi liig mis liig.

Täna püüan end paremini välja magada, mille eel olen teinud ettevalmistusi - muuhulgas laenanud tõenäoliselt maailma kõige soojema magamiskoti. Kui kõik hästi läheb, olen ülehomme sõjaväelastega 25 km rännakul Camp Bastionis, nõutud sõjaväelase varustus seljas. Ja järgmisel nädalal kodumaal suusatamas.

Eksimine tõi kaasa pika suusatrenni

Eilne hommik algas taas talisuplusega. Sel korral suutsin mõned sekundid vees püsida. Seegi omaette treening. Kui ühel päeval olen võimeline jääkülmas vees hulpima 3-4 minutit järjest ja ilma kiljumata, olen enda jaoks tipu saavutanud.

Paar tundi hiljem oli keha piisavalt soojenenud, et suusatrenn ette võtta. Ikka Pirital. Kont tuli ka kaasa, jalas umbes 30 aastat vanad suusad Visu "Made in Pärnu". Määrdemeister ütles, et mõnele meeldib Moskvitš,  teisele Lamborghini, aga mu meelest on tal maailma ägedamad retrosuusad, mis küll ilmselt libisevad näiteks minu omadega võrreldes hoopiski teisel tasemel. Sellest hoolimata oli Kont minust kiirem, tema on muidugi ka varem suusatanud ja üldsegi minust füüsiliselt tugevam.
Rajal kohtasin paljusid, kes jooksu- ja triatloniradadelt tuttavad. Aitäh Gaspar nende õpetussõnade eest ja muidugi innustuse eest. Kõik mööda tuhisemas on pidevalt tunne, et mida mina küll seal rajal veel pusin ja teistel ees töllerdan. Tänu Sinu sõnadele teen seda nüüd palju julgemalt. Kümme kilomeetrit läbitud, lubasin endale, et pikem trenn tuleb pühapäeval. Seda hoolimata sellest, et vahele pidi jääma firma jõulupidu. Aga kui pidutseda jõuab, tuleb trenni ka jõuda.

Suusaässad julgesid tänaseks soovitada Harku radasid - lauged ja heas korras. Ainus ellujäänud eilne pidutseja oli taas Kont, kes oli trennis kui viis kopikat. Väsinud ja räsitud, aga tuli. Kohale jõudes oli tunne, et võiks ikka kohe 15 km ette võtta. Rada sattus olema nii ja naa - kohati polnud mingisugust rada, vahepeal oli väga hea. See tähendas, et sai kordinatsiooni harjutada. Mingisugused uued elemendid on mu sõitu ootamatult lisandunud - kurvis libisemine, pidurdamine, vahelduv paaristõuge isegi. Spetsialistid igal juhul kiitsid mu arengut. Vahepeal on endalgi tunne, et oskan suusatada. Isegi tõusud ja laskumised läksid libedamalt. No olgu, neid suusahüppemägesid Nõmmel ma siiski vältisin. Õnnega pole mõtet mängida, aga siiski respect, kes neid alistavad. Ma tahaks sama julge olla.

Aga siis see juhtuski, ma eksisin teelt. Teadsin, et palju pole lõpuni jäänud, kuid ei saanud ega saanud ühelt 2,5 km ringilt maha. Ainus hea asi on, et avastasin veel paar eksinut ehk siis ma polnud ainus pimedas metsas kakerdaja. Lõpuks kutsusin abi ja leidsin tee üles. 20 km tehtud, Kont rampväsinuna vastas ootamas, aga meel oli hea ja mulle tundub, et esimest korda hakkas mulle suusatamine ikka päriselt meeldima.

Trenn Jaak Maega ehk sopasuusatamine Pirital

Ilmataat on vahepeal tõeline siga olnud ja nii jäin minagi uskuma, et suusatada enam kusagil ei saa ja kui saab, on see jube keeruline ehk siis mulle mitte jõukohane. Nii alustasin varahommikut hoopiski ujumisega. Tund rahulikus tempos tundus piisav.

Päeva teises pooles selgus, et Jaak Mae on Tallinnas ja tuleb trenni minna. Mina ikka veel kahtlesin, kas ikka saab ja kui saab, siis millistel tingimustel. Aga keda veel usaldada, kui mitte Maed ennast. Kohale jõudes määris mees ise mu suusad kliistriga kokku ja trenn algas. Rada jäine ja sopane, ometi läbitav. Kõige rohkem kartsin laskumisi, kuid kliister aitas pidamisele kaasa ja nii suutsin tasakaalu hoida. Üksikud teele ette kerkinud käbid ja muu selline tekitas samuti kohati raskusi, aga sel korral oli õnn minu poolel. Rajal tuli harjutada ennekõike libisemist, milles olen küll treeneri sõnul parem, kui päris esimeses trennis, kuid arenemisruumi on mõistagi veel. Samal ajal vuhises meist mööda kümneid suusatajaid, kelle kiirus oli selline, et võiksid vabalt minust lihtsalt üle sõita. Seda kõik hoolimata keerulistest oludest. Samas on mu hea meel, et ka keerulistes tingimustes saab suusatamist proovida, sest me ei tea ju, milline saab olema ilm 17. veebruaril.

Kaks ringi tehtud, tegin ühe ringi veel iseseisvalt. Finišis selgus, et pisut rohkem kui 10 km sain täna oma kontole. Siinkohal tuletas Jaak meelde, et see on kuuendik Tartu maratonist. Lisab pisut julgust küll ja nii olen rajal hommegi ja ehk ülehommegi, sest juba järgmisel nädalal ootab ees reis Afganistani, kus suusatada ilmselgelt ei saa ja tuleb leppida jooksutrennidega.