Sel aastal - täpsemalt 21. aprillil, jooksen ma Serbias Belgradi maratoni.
Juba mõned aastad tagasi, mil mu kursusekaaslane sinna kolis ja põnevaid lugusid oma uuest kodulinnast rääkis, tekkis tunne, et võiksin minna. Kujutasin ette esiti pöörast ja etteplaneerimata autosõitu sinna, aga nüüd otsustasin, et mis olekski parem, kui joosta see linn läbi ja saada seeläbi põhjalik ülevaade vaatamisväärsustest, linnast ja ehk osalt ka inimestest.
Igal juhul on maratonile end kirja pandud ja esimese treeningnädala Levil olen ära teinud. Tõsi küll mitte joostes, vaid suusatades, aga vana tõde Ain-Alar Juhansonilt: pikad rahulikud trennid laovad hea põhja mistahes suureks spordivõistluseks. Viimased nädalad kodumaal olen küll piinlikult vähe jooksma jõudnud, kuid mõtted on head. Alustuseks püüaks mõned nädalad hommikuse trenniga end harjutada. Äkki suudan ja kui mitte, siis olen vähemalt ära proovinud. Igal juhul homme ja järgmised nädalapäevad ärkan kell 7, et joosta äratuseks 30-45 minutit ja mitte ei jonni kohvitass käes voodis, kui raske on ärgata ning kui suur on taas unevõlg. Hetkel tundub see kõik lihtsam, kui hommikul vastikut äratuskella kõrvus taludes, kuid lootus on alguseks parem, kui mitte midagi.
Aeg läks käima, niisiis trenn, trenn ja trenn.
