Tartu maratonist on järel tore mälestus ning pisut ka kripeldab, mis loodetavasti järgmine aasta tagasi starti meelitab. Käsi, mida maratonil vigastasin, on peaaegu paranenud ning annab vaid vahel pisut tunda.
Aeg, mis maratonist on möödunud, on olnud mõistagi tegus, kuid trenni olen 2-3 korda nädalas ikka jõudnud. Vahepeal, kui jäi paarinädalane paus sisse, muutusin teistmoodi inimeseks. Kõik käis närvidele ja maailm ise oli vaid tumedates toonides. Kohe ei saanud aru, mis minuga toimub ja olin juba mõistmas inimesi, kes antidepresandid haaravad, aga siis ma õnneks adusin - trenni pole ammu teinud! Parandasin viga sel samal päeval ja tuju paranes kohe.
Parim uudis on aga ehk see, et sellelgi hooajal olin täiesti terve. Mäletan perioodi, mil kogu mu perekond oli nädalaid viiruse tõttu voodisse aheldatud, kuid mina pääsesin. Eks sellel ole osa ka talisuplusel, mida vahel ikka harrastanud olen.
Kui pärast suusatamist ootasin juba, et saaks jooksurajale, siis nüüd ei jõudnud ära oodata, millal saaks rulluisuhooaja avada. Täna see juhtus. Tee oli kuiv ja killustik koristatud. Ei seganud seegi, et ühel rulluisul oli kinnitus kuhugi kadunud. Soov uisutada oli nii suur, et püüdsin mitte välja teha väikesest ebamugavusest.
Paljud on küsinud, mis järgmiseks. Idee on olemas, treener samuti. Mis see täpselt on, ma veel avaldada ei saa, kuid peagi luban uuest väljakutsest kirjutada. Täna saan vaid öelda, et tegemist on jooksmisega.
