Nädal maratonini. Matkamise rõõm!

 Vaid nädal on jäänud unistuste maratonini, mille eel olen kuid treeninud ja oma vaimu valmis seadunud. Viimaste nädalate treeningkava näeb ette pigem vaid lühikesi treeninguid. Toitumises on aluseks süsivesikutega liialdamine ning vedeliku tihe tarbimine, eelistatud on mineraalvesi. Isiklikust maitse-eelistusest tulenevalt olen lisaks tarbimas suures koguses värsket õunamahla, mida ema mulle agaralt linna kaasa alati pakib.

Viimane nädalavahetus Eestimaal oli ammu planeeritud matkamise tähe all mööda saata. Matkaklubi esimees Sikk nimetas seda lausa sügiseseks ekspeditsiooniks Võrumaal. Kohale jõudsime juba neljapäeva hilisõhul ja kuigi läbi tohutu vihmasaju, siis säilis lootus: ehk on homme ilmaga paremad lood. Siis oli vaid veidi aega, et lõkke ääres istuda ning seejärel magama - kes kuhu. Ultramaratoonar otse meistrivõistlustelt Heleen valis autos ööbimise, sest tervis olla jooksu järel mitte just liiga hea. Kes soovis, said telki unelema ning kes soovisid, need koopasse, mille asukohad on sama hästi hoitud saladus, kui lehmakommi retsept. Valisin viimase ühes väiksema kamba rahvaga ja vajusin unne enne, kui ööjutt seal salapaigas lõppes. Tõsi, öötunde veetsin üleval nii mõnegi, sest hoolimata lähedal asuvatest soojadest keredest hakkas mul taas põrgukülm. Otsustasin sel samal öötunnil, et ma ei usu poodnikku järgmise magamiskoti ostmisel, vaid lähen ja ostan reaalselt kõigekõige soojema, mis olemas on. Aga sel korral tuli unetus taas ära kannatada.

Hommiku koites tundus, et oleme ikka tõesti liiga agarad, sest keegi teine veel ei liigutanud sõrmegi, mis sest, et matkajuht lubas stardiajaks kell 8 hommikul, et jõudmine Eestimaa vanimale pidevalt tegutsenud
Lindora laadale oleks õigeaegne. Ilmajumal polnud ka täna meie poolt. Vihma ladistas, sooja polnud ülemäära palju, aga matkamiselusti ei saa ilm ometi vähendada. Pealegi pole olemas halba ilma matkamiseks, on valed riided. Vihmakeebid olid täna kahtlemata omal kohal.

Alar lubas, et distantsid on sel korral imeväikesed. Mu treener Margus soovitas matkal end siiski eriti sääsata. Esimeseks matkapäevaks pakkus Alar, et nii umbes 7 kilomeetrit imelist matkarada ootab ees. Aga tegelikult ma ei tea, kust ta neid numbreid võtab, sest Lindorale jõudes oli täis tiksunud ligi 15 km. Seda rõõmsam oli kohale jõuda, kuigi osad kauplejad olid kehva ilma tõttu müügiplatse juba kokku pakkimas. Mulgiputru saime siiski ning kes mida veel ostlema läks. Mina haarasin lätlase käest lehmakommid, mille maik ei lähe ilmselt kunagi meelest. Pealegi on vahelduseks tore süüa magusat ilma igasuguse süümepiinata, sest Margus ütles: kõik kulutad maratonil ära!

Edasi viis laadalt tee toredate Võrumaale kolinud noorte vastostetud tallu. Esialgne plaan magada aida all muutus sujuvalt, sest ilm oli ikka veel tatine ning külm. Nii juhtus, et peagi oli pidu püsti maja esimeses remonditud toas. Mu ema kaasa pakitud šarlote kook pole peaaegu kunagi nii hea maitsenud. Aga koogi söömisega minu pidu piirduski - nii on see tegelikult viimased nädalad, laias laastus kuud olnud. Kuidagi ei suuda pidutseda, joosta ja olla veel muuski mõttes tegus. Nii püüdsin ma peagi pärast sisukaid vestlusi ühe ja teisega end magama sättida. Aga ei, ka kõrvaklappidest polnud sel korral kasu. Viimaks hakkas mu armas Teele muretsema ning orgunnis maja teise nurka mulle põrandale koha - kusjuures otse ahju vastu. Sest selleks hetkeks tundsin, et olen end veidi külmetanud ja nii lootust magada eriti soojas ja taastada immuunsüsteem. Kuigi päris maga ei saanud, siis natuke on alati parem, kui mitte midagi.

Hommik koitis, siis oli teada, et matk jätkub mööda Siku isiklikku salarada, mida ametlikuks matkarajaks rajada ei õnnestu. Tegelikult olen mõni aasta tagasi seal juba ka matkanud, kuigi aastaaeg oli siis teine. Distants jäi kaheteist kilomeetri kanti, aga tõepoolest möödus toredas vahelduses ning lõppes Ürgoru kämpingutes, kus suitsusaun oli juba kuum. Vihmaga olime selleks hetkeks peaaaegu juba harjunud, kuigi korraks end näidanud päike tegi eriliselt rõõmsaks. Mina otsustasin sel hetkel, et kuigi võiks veel lühikese pühapäevase jalutuse kaasa teha, siis mu parima sõbra naise juubel Anne Veskiga on siiski väärt sõitu tagasi Tallinna. Pealegi sain sel viisil ühe lisapäeva pühapäeva näol, et otsida valmis vana pass USA viisaga, mõelda läbi jooksuriietus ning mis peamine, end välja puhata.

Maratoniks valmis

Ma ei ole jooksjaks sündinud. Tegelikult puudub isegi eelsoodumus, kuigi mu vanemad on sportlased. Siiski kukkusin kändudest kaugele ja mis seal salata, kehalise kasvatuse tundi olen vihanud kogu oma teadliku elu. Jooksmist kohe erilise raevuga. Ometi olen nüüd valmistumas oma elu neljandaks jooksumaratoniks. Võib-olla siis on võimelised jooksma ka need, kellele seda võimet antud pole? Ehk sõltub edu pühendumisest ja tööst? Usun, et minu õnnestumise taga on kindlasti ka üks mu lemmiktreenereid - Margus Pirksaar. Vahet ei ole, mitu kuud olen taas haige olnud ja kui lootusetu mu seis üldiselt pole, siis Marguses leidub alati usku ja positiivset mõtlemist. Ehk ka seetõttu usun, et maratoni õnnestumine sõltubki ennekõike vaimsest valmisolekust, sest füüsiliselt oleme selleks enamus terveid inimesi võimelised.

Täna, täpselt kolm nädalat enne maratoni, nägi treeningkava ette viimase pika treeningu. Kavas oli kirjas 2.45 tundi, kuid otsustasin juba ärgates, et teen 3 tundi jooksu. Number kolm meeldib mulle lihtsalt rohkem. Pealegi ei ole mul ülemäära tihti võimalik päris metsas joosta, kuid täna taas Jõgevamaa kodus see võimalus mul avanes.

Ettevalmistused olid sellised, et mu ema viis ühe joogipudeli ühte metsanurka (isevalmistatud vitamiinipommist õunamahl) ja isa teise pudeli värskaga teise paika. Sest kuigi ma tavaliselt trenni ajal ei joo, siis täna tundus hädavajalik. Start läks. Kõik oli imeline - metsalõhn, linnulaul ja enesetunne ka. Olin võtnud eesmärgiks joosta kolme tunniga 30 kilomeetrit.

Ema peidetud õunamahlani jõudnuna tahtnuks juua kõik, aga ei saanud. Mõistsin, et tagasitee jaoks on vaja osa säilitada. Pealegi ei olnud kaugel isa peidukas värskaga. Mul on tõepoolest imelised vanemad, mõtlesin sel hetkel, kui end kui kaevul tabasin. Aeg lendas kui linnutiivul, kuid ometi tundus, et kõik vajalikud mõtted said täna selgeks mõeldud. Jooksin ühe raja lõppu ning poolele teele tagasi, seejärel mööda Ähijärve-Peraküla matkarada Põltsamaa poole edasi. Jõudsin radadeni, kus ma veel mitte kunagi käinud pole. Ka matkarada on seal kandis päris uus. Jooks kulges täielikus vaikuses, milles on nii lihtne rõõmustada imepisikeste asjade üle. Jooksin täpselt selle matkatee sildini, kus oli kirjas Ähijärve 500, seejärel tundus, et on aeg ümber pöörata ja kodu poole tagasi lipata. Ma ei oska tempot hinnata, kuid usun, et suutsin seda enam-vähem ühtlasena hoida. Viimased tilgad pudelite põhjas tundusid päästvat mu elu. Viimane pooltund sain joosta kõige tuttavamal rajal, kuid veidi tundsin vaimset väsimus. Siis mõtlesin Pirksaarele ja ennekõike, et kui tänulik ma olen, et ta minusugusest lootusetust on äratanud pisikese lootuse. Hindan seda väga. Kilomeetripostid jäid aina seljataha ja olingi koduõuel, kus ees ootamas mu fantastiline Panter, kes ei jäta iial kasutamata võimalust ronida mööda mind õlale. Temaga koos tegin lühikese taastava jalutuskäigu otsa, venitusharjutused lisaks ja järgnenud saun ei ole peaaegu mitte kunagi nii hea tundunud, kui täna pärast 30-kilomeetrist metsajooksu.

Aitäh universum. Ma olen valmis maratoniks. Vaimselt ja füüsiliselt ka. Kassi peal ei ole, kuigi pildimaterjal võib vastupidise mulje jätta.

Õõvastav metsajooks

"Kas sa tahad kuuli saada vä?" küsib minult Jõgeva jahiseltsi liige, kui olen oma pühapäevasel pikal jooksudistantsil otse kodumetsas Kuristal. Seda sama metsarada mööda jookseb ühtlasi Peraküla-Ähijärve ametlik matkarada, mille RMK paar aastat tagasi lõi. Tegemist on riigimetsaga, mis on rahva omand ning ühtlasi piirneb seal samas mu isa metsaga. Sellel rajal on eriti nädalavahetuseti teisigi liikujaid, tänagi olid mehed metsa tegemas. Ehmatasin jahimehe lause peale, sest ei teadnud, kas tegemist on ähvarduse või hoiatusega. Seejärel kamandab ta mind metsa äärde maha istuma ja ootama, kuniks tapatalgud on läbi. Olen higist leemendamas ja mõistan, et ei soovi seal haigeks jäämiseni külmetada ning ammugi tapmisest osa saada. Kuulid vihisevad, kuid otsustan edasi joosta ja mõtlen hirmuga, et kas üsna lähedal asuvad majapidamised on ikka teadlikud võimalusest täna siin samas surma saada? Või teised külaelanikud, kes aega-ajalt metsas näiteks oma koertega jalutavad?

Jahimees väitis, et jahipidamine toimub veel 30 minutit, seetõttu julgen kolmveerand tundi hiljem raja lõppu jõudes ümber pöörata ja kodu poole tagasi seda sama rada pidi joosta, sest tänane kava nägi ette 2,15 tundi jooksu. Aga ei, kuulid vihisevad jätkuvalt ning kamp on liikunud külale lähemalegi, endiselt ametlikul matkarajal. Jahimehe sõnul ühtlasi ka ametlikul jahialal. Mõistan, et Eestimaa on väike ja kuidagimoodi peame me metsa ära mahtuma - olgu siis matkarada või mitte, aga kuidas saab olla, et hoiatavaid silte ega muud taolist ei leidu? Kuidas saab olla, et matkarajal asub samas ka ametlik jahiala, kus praegusel ajal käib kõmmutamine kuuldavasti igal nädalavahtusel? Ühelt poolt kutsume üles rahvast viibima enam metsas ja RMK omakorda näeb vaeva, et tuua välisturiste meie matkaradadele, kes ilmselt ka õudsemas unenäos ei oska ette näha võimalust, et meie imeliste metsade vahel võib nende elu põdrale mõeldud kuuli läbi lõppeda. Või ehk on kusagil info üleval, mil ei tohi rada jooksjad ega matkajad kasutada?

Ahjaa, jooks ise oli super. Ette antud aja jooksul läbisin 23,8 kilomeetrit ja enesetunne on sama hea, kui pärast pooltmaratoni paar nädalat tagasi. Ja jahimeestele teadmiseks, siis sel samal hetkel, kui üks teist mind kuuliga ähvardas või hoiatas, lippas üks imeilus põder meeste seljatagant läbi. "Põgene, vaba laps," mõtlesin sel hetkel, sest ajujahist pole ma kunagi head arvanud. Olge mehed ja tapke mees-looma vastu siis vähemalt.