Kuuba maraton TEHTUD!

Unistasin Kuubast aastaid: tundus piisavalt kreisi ja omanäoline saar, kus tuleb ära käia enne, kui kõik seal muutuma hakkab. Lennupileti ostsin kohe, kui avastasin Havanas toimuva maratoni - kaks ühes reis on mu lemmikreis. Mu hea sõbranna Häli otsustas reisikaaslasena ühineda.

Mulle omaselt ei vaevanud ma oma pead ülemäära palju sellega, mis täpsemalt ees ootab - küll kõik laabub, mõtlen ikka. Mõni päev enne lahkumist nihestasin jalad trepist alla kukkudes välja. See tegi veidi murelikuks, aga mu ihumassöör Kristi Singi ütles: "Lioton1000 peale ja jooksma!". Pigem muretses ta, kuidas olen kuumas jookmiseks valmistunud. Rääkis oma toonastest kogemustest Jane Salumäed nõustades ning jagas näpunäiteid. See oli esimene kord, kus hakkasin tõsisemalt mõtlema kuumuses jookmise plussidele ja miinustele. Olen alati tundnud, et sündisin valesse kohta ja ehk hoopiski Venemaa kaudu sisse toodud, sest miks muidu käis ema meid Narvas sünnitamas? Kaksikõega ei ole meil ka vähimatki sarnasust - alates nahatoonist ja lõpetades veregrupiga. Aga 30-kraadises kliimas jooksmiseks neist kahtlustest ilmselt ei piisa.
Kuubale jõudes otsustasime alustuseks üles otsida hotelli, kus maratoni stardimaterjale väljastati.
Selle paaritunnise jalutuskäiguga tegime Havanale toreda pool tiiru peale. Materjalid sai kätte muretult ja ühtlasi teatas meeskond, et olen ainus eestlane maratonil. Etteruttavalt võin öelda, et see ei vasta tõele.

Enne maratoni oli planeeritud aklimatiseerumiseks paar päeva. Esimene mure tekkis kohe toiduga. Kui elada kohalike rajoonis, siis ei olegi toidupoolise leidmine ülemäära lihtne. On muidugi poode ja turgusid, aga saada pole palju. Õnneks komistasime kohe esimesel päeval restoranipidaja Orteli otsa, kes ühena vähestest rääkis nii inglise kui ka vene keelt. Tema juures saime traditsioonilist Kuuba toitu: riis-uba-kana. Turult õnnestust vahel saada värskeid puuvilju: banaani, ananassi ja papaiat. Õnn, et maratoni hommikuks olin kaasa võtnud tatart, sest pudru kohapealt leida ei õnnestunud. Aga traditsiooniline pastaparty maratoni eel toimus siiski.
Pastapeole lubati mind koos kaaslasega, kuigi Häli polnud jooksul kirjas. Palun vabandust, aga pasta ise oli üks halvimatest, mida saanud olen. Ma hindan siin elus igasuguseid kogemusi, aga see jahu ja veelöga kannatas süüa vaid rohke ketšupi ning juustuga. Viimased said kiiresti otsa ja nii ka isu. Seltskond see-eest oli tore: kohalikud jooksjad, kes elust Kuubal ning oma jooksukogemustest pajatasid. Rääkisid need, kes inglise keelt oskasid, aga neid palju muidugi ei olnud. 

Lahkumise eel traditsioonilist stendipilti tehes tuli mu juurde mustanahaline ja palus ühispilti. Nõustusin. Selgus, et tegemist on Yumier Fouman Santiestebaniga, kes on on kolmekordne Kuuba maratoni võitja. Lootsin, et see kohtumine on hea märk ja maraton saab joostud kui linnulennul.

Maratoni eel magasin hästi, mis on alati heaks eelduseks. Jooksutrass oli selge ja enamus sellest juba ka läbi jalutatud - nii teadsin ma ette mereäärset kulgemist ja tõususid ning et joosta tuleb kaks ringi. Starti me samuti jalutasime - võtsin seda soojenduse eest. Pargis kohtasime nappides rõivastes transvestiiti, kes kileva häälega "Paulitoooooooo" hüüdes ilmselt kõnealust taga ajas. Nunnu, mõtlesime ja jõudsime starti täpselt pool tundi enne stardi algust. Start läks kõigi distantside jooksjatel Capitolo eest kell 7.00 hommikul. Päike oli juba tõusnud, liiga palav veel ei olnud. Joogipunkte jagus pea igale kolmandale kilomeetrile ning lubatud oli ka, et osades punktides saab süüa.

Hoidsin head tempot ja tuju püsis. Üsna kohe alguses võttis kõrvale poolmaratoni läbija, kohalik tudengipoiss, kes otsustas, et peab kaameraga jäädvustama kogu jooksu. Pildistas ta eest, tagant ja kõrvalt - ennast, mind, meid koos ja kulgevat rada. Esialgu oli naljakas, aga siis hakkas see mind väsitama. Pildistamise vahele tutvustas ta linna: alustuseks näitas kodukohta, siis ülikooli, loomaaeda ja ministeeriume. Väga palju rohkem ma temast aru ei saanud, sest peale hispaania keele ta muid keeli ei osanud. Joogipunktidest haarasin igast vähemalt ühe pudeli: umbes pool jõin ja teise pool valasin pähe. Kella kaheksaks oli päike juba
päris kõrgel ja mis peamine, mitte ühtki tuuleiili, isegi mitte mere ääres. Kuumus hakkas peagi mõjuma, aga hoidsin veel tempot. Lubatud snäkke ei kusagil! Pakuti vett, kohalikku suhkrust limonaadi ning vahel jääd. Kusjuures joogipunktide kõrval ootasid kohalikud, et ülejääv neile visataks. Limonaadile olid nad eriti maiad ja loosi läksid ka poolikud mahlapakid.
Liiklus oli Havannas muidugi suletud ja jooksjate päralt, aga see ei tähendanud, et teed autodest vabad oleksid. Mulle tundus, et paljud ei saanudki aru, et mingisugune jooksuvõistlus on käimas ning trügisid lihtsalt vahele. Nii tuli aeg-ajalt busside ja autode vahelt läbi lipsata ja mõnes kohas oodata, et 50ndatest pärit kirevavärviline Buick läbi lasta. Elu ei saa ju mingi maratoni pärast seisma jääda. Paljud vaatasid jooksjaid arusaamatu näoga: "Teil midagi kasulikku ei ole teha?". Samal ajal olid pea igas teises punktis vabatahtlikud, kes rinnanumbreid kirja panid - justkui kontrollimaks, et keegi kaduma ei lähe.

Vahetult enne poolmaratoni lõppu hakkas mu pildistajast jooksupartner ära väsima ja jäi maha. Otsustasin tempot hoida, seda enam, et mu reisikaaslane Häli oli vahepeal otsustanud, et kui vaja, siis ta võib teise poole jooksust minuga kaasa teha - tennistes, muud tal kaasas ei olnud. Poolmaratoni ajaks sai kirja alla 2:15 ja teisele ringile asusimegi Häliga koos. Nüüd küttis päike juba lagipähe ja praadis nii, et veest ei tundunud enam kasu olevat. Temperatuur varjus püsis 30 kraadi ümber. Kuuma kiirgav asfalt sulas jalge all. Taevas oli pilvitud ja tuulest võis vaid unistada. Hoolimata lisandunud toest Häli näol hakkas mul õudselt raske. Kohe nii raske, et tahtsin alla anda. Ilmselt olekski kogu jooks kulgenud hoopis teisiti, kui mul ei oleks toetajana Häli kaasas olnud. Tema hoidis veel kuidagi mu motivatsiooni ning tuletas meelde Moskvas antud lubadusi ja ootusi seoses Kuuba reisiga. Muuhulgas lubasin, et teen selle maratoni ära!

Joogipunkte ootasin pikisilmi. Eriti seal pakutava jää pärast. Seda toppisin riiete vahele ja pähe. Ometi tundus, et suurt kasu ei ole sellestki. Jõud oli otsakorral ja uhke spordikell lakkas ilmselt kuuma tõttu töötamast. Peagi lisandusid meiega hiinlane, ameeriklane ning hispaanlane. Viimane läbinud kümneid triatlone ja 14 jooksumaratoni, ameeriklanna 11 maratoni ja hiinlane oma teisel maratonil - kõik kinnitasid kui ühest suust: "Elu raskeim maraton!". Ameeriklanna palus vaid, et suudaks kuidagi lõpuni jõuda, kuid jäi meist peagi maha.
Hispaanlane sai vahetpidamata kõnesid naiselt, kes soovis mehele takso järgi saata. Mees keeldus ja püsis kõrval. Häli toetas kõiki meid vaevatuid. Viimane ots maratonist kulges vahelduva eduga ühes kambas joostes ning kõndides. Teel lebanud peata kana ajas iiveldama. Alles viimased kilomeetrid võtsin end kokku ja lisasin kiirust. Teised jäid nüüd meist kaugele maha. Tahtsin nutta, aga veel ei jõudnud - finišh hakkas paistma. Jooksin nagu maraton polekski jalgades ja tehtud see põrgukuumust trotsides saigi. Täpset aega ei tea ma siiani: kas oli see 4:42 või 4:52? Läks meelest nii mul kui Hälil ja internetiavarustest veel ei lea. Ühesõnaga midagi sinna kanti.


Termokilesid meile ei jagunud, sest 10 kilomeetri läbijad olid need endale krahmanud. Mõned lausa
kolm tükki korraga. Finšhis olid omakorda ootamas mehed ja naised, kes tosse endale palusid. Üks ei jätnud ega jätnud mind rahule ja ausalt, ma oleksin oma ligumärjad jooksutossud talle heal meelel andnud, kuid ei kujutanud ette, kuidas paljajalu sealt koju jalutan. Minna oli umbes tunni jagu ning tänavad on räpased. Mööda maratonirada kodu poole jalutades kohtasime jooksu lõpetavaid mitmeid eestlasi. Kaasa elasime muidugi kõigile. Valu ja põrgupiin oli juba meelest läinud ja lihaste valu samuti möödus kiiresti.

6 aastat tagasi tegin ma spordikaugena esimesed sammud tervisesportlase teel. Täna jooksin oma kuuenda maratoni ja ühtlasi lubasin endale, ma jooksen elu lõpuni. Ükskõik, mis ajaga ja kus kliimas, ma jooksen.

Itaalias tervist otsides läks nii nagu alati: tormijooksu trotsides

Maraton hüüab tulles ja nüüd juba päris häälekalt: täpselt kahe nädala pärast stardin Havannas oma kuuendal maratonil.

Enne veel aga, kui Kuubale teekonna ette võtan, sattusin Itaaliasse. Viimase aja magamatus vajas välja magamist ning kehv tervis remonti. Siin Itaalias on ikkagi ju soojem, mõtlesin ma ja kui juba tulla, võib veidi joosta ka. Verbanias, imelise Maggiore järve ääres toimuv maraton tundus hea paik, kus väike kümnekilomeetrine trennijooks ette võtta. Mõeldud, tuldud.

Itaalia on koht, kus sekeldused ootavad paketina kohe ees. Esiteks selgus, et kui klubisse ei kuulu, siis joosta ei saa. Õnneks sai raha eest end kohapeal tundmatusse gruppi registreerida. Siis selgus, aga et starti ma siiski ei saa, sest puudub arstitõend. Nii ei jäänud mul muud üle, kui paluda kohapeal Dr Jukkumil endal see välja kirjutada. Läks läbi, uhh.

Õnneks korra ikka kontrollisin ilmaennustust, millest tingituna jätsin kleidikesed koju ja jooksuks haarasin kaasa pikemad riided. 13-15 soojakraadi pidavat siiski ees ootama. Hommikul ärgates ja aknast välja vaadates oli selge, et pigem oleme sattunud kodusesse Eestisse: vihma ladistas kui oavarrast ja prognoos näitas päevaks 27-35 millimeetrit sademeid. Meigi ega soengu tegemisel ei olnud täna mõtet. Tuul andis kohati kerge

tormimõõtme välja ja starti jõudes tuli hoiduda stardikoridori väravatest – need prantsatasid ühele ja teisele poole asfaltile. Tilkusin ja värisesin kui vette visatud kassipoeg. Ma ei saa salata, et kaalusin hotelli tagasi pöördumist. Siis aga mõtlesin, milline luuser ma olen, kui lendasin teisele poole Euroopat ning vihma pärast võistluse ära jätan.

Maratoni start läks pool tundi enne minu starti. Oma elu esimese 100km ratast Otepää tõusudel sai just sarnase ilmaga – läbi vihma ja tormi tehtud, sest treener Ain-Alar Juhanson nõudis. Raske õppustel, kerge lahingus, õpetas ta juba toona. Aga täna neid maratoonareid vaadates kahtlustasin, et arstitõendid võivad neil taskus olla, aga psühiaatriline kontroll on kindlasti läbimata. 

Stardis oodates puges põrgukülm sisse. Riided tilkusid ja jalad lirtsusid, varbaid ei tundnud ma enam ammu. Mõistsin, et ellujäämiseks on mul ainus võimalus joosta: edasi ja tagasi stardikoridoris, et hing sees hoida. Kõlanud stardipauk tegi lausa õnnelikuks, sest see tähendas, et varsti hakkab ehk päriselt soe ka. 

Imelised Itaalia väikelinna tänavad oma itaalialike majakestega ning vaade järvele ei paistnud läbi tiheda vihma eriti välja. Sama hästi oleks võinud kodus dušši all joosta.

Pealtvaatajaid peaaegu ei olnudki – vaid mõni vanaproua aknal lehvitas. Esimesed kilomeetrid jooksin, et sooja saada. Järgmised, sest katkestada oli vara. Ja siis läks segaseks: küll tuli viienda kilomeetri post, siis kuuenda ja jälle viienda. Kella mul jälle ei olnud ja sisetunnet ma ka ei usaldanud. Tundus, et peaks veel mitu kilomeetrit lõpuni olema, kui järsku kuulsin finišhialalt kostuvat muusikat. Andsin tuld ja mõtlesin, et mingi konks peab kusagil olema, kui juba olingi finišhijoone ületanud. Aeg: 0:51:53. Pingutus kroonib õnnetunnet. “Oleks vaid maraton sama kerge,” mõtlesin seal ja kõmpisin hotelli, et peagi tagasi maratoonarite finišhis tagasi olla. Nemad on tegelikud tänased kangelased, sest kümme on laisa mehe (või naise) trenn, aga 42 kilomeetrit väljakutse - läbi tormi ja vihma aga lausa vägitükk. Aga minul on nüüd ettevalmistused tehtud. Tervis vajab veel turgutust, et naeratus näol Havannas startida.

Raskuste kiuste: Kazbeki tipp 5047 tehtud!

Kui ma paar kuud tagasi Alar Sikule lubasin, et nüüd ma tõesti lähen ja teen Kazbeki tipu ära, siis ta enam ei uskunud mind. Neid sügiseid, mil sama veksli välja olen käinud, on olnud päris mitu. Ikka ja jälle on töised kohustused olulisemad olnud ja tipp on kaugeks jäänud.

Sel aastal ei jätnud ma jonni ja panin end käbedalt kirja, sest ei ole midagi olulisemat, kui aeg-ajalt end mugavustsoonist väljuma sundida. Kodinad pakkisin kokku tund enne lennuki väljumist, tõmbasin jalga tutikad matkasaapad ja läksin. Vaim oli valmis, sest Kazbeki tipp on koguni tuhat meetrit madalamal kui Kilimanjaro, kus mõni aasta tagasi käisin. Olin veendunud, et see Kazbek on üks tore jalutamine ja pealegi kasulik maratoniks valmistumise eel.

Kümme eri tausta ja kogemusega matkajat ning matkajuhid Alar Sikk ning kohalik mägede mees Leri Niguriani alustasid oma teekonda Kazbeki tipu poole reedel, 8. septembril. Esimeste tundidega oli selge, et tegemist ei ole muretu jalutuskäiguga alpiaasal, vaid juba esimene päev nägi ette ligi kilomeetrist tõusu. Mina liikusin muidugi teokiirusel. Kilimanjaro kogemusest: kõrgele jõuavad need, kes annavad aega aklimatiseerumiseks. «Mägi on laiskadele,» nagu Alar armastab öelda.  Higi tilkus ja kott tundus ebaõiglaselt raske. Kiviklibu vahel tatsamisest määrdusid peagi mu uued matkasaapad. Hea, et lokid veel peas püsisid. Hirmu tekitasid pidevalt teele jäävad kadunud ja surma saanud mägimatkajate mälestusmärgid. «Poolakad peamiselt,» rääkis Alar. Ka päev varem oli üks poolakas oma elu mäele jätnud – tervisehädad, teadsid teised rääkida. Liustiku praod neelavad matkajaid, kes siis ehk kunagi aastakümnete pärast välja sulavad.

Esimesesse laagrisse jõudes oli teada, et öö veedame me telkides. Alar teab ka minu külmakartlikkust ja nii kirjutas ta ette ööbimise selliselt: kolm inimest telgis, mina matkajuhtide vahel. Sest need kaks on ahjud ise. «Ei midagi isiklikku, mäel tähendab see ellujäämist,» on Alar varem rääkinud. Suure juhiga matkal vaidlemine tähendab viivitamatut tagasi saatmist. Ma ei söandanud proovidagi mitte.

Hommikul paistes silmadega ärgates sai laager kokku pakitud ning ees ootas ligi neljatunnine matk põhilaagrisse Metos. Majas ööbimine sakste kombel, kujutasin ma ette. Lootsin, et pakutakse arbuusi ning hommikuks saab korralikku masinakohvi ka. Aga lootus on lollide lohutus.

Kenade joonistustega kivihoone keset liustlikku paistis kaugelt ilusam, aga vähemasti ootas meid tänu tutvustele ees maja parim tuba – puidust narivooditega. WCd klassikalises mõttes seal polnudki. Oli ühest otsas lagunema hakanud puuputka, mille seinast otse mööda kaljuseina nirises see, mis sadade mägironijate poolt sinna jäetud. Äärel seistes tuli vaadata, et kuhugi sisse ei astuks. Kõvemad tegijad said abi labidast, et suurem kraam eest lükata. Mina, esteet, eelistasin looduslikumat lähenemist ja see tähendas kividevahelist miinivälja. «Rõve ja veel kord rõve,» mõtles esteet iga kord, kui tekkis vajadus. Aga inimene harjub, kui muud üle ei jää.

Pesemisega olid seal Metos võimalused sellised, et võimalust polnud. Kes väga soovis, sai nirisevast voolikust sulaveega end veidi loputada. Hägune, vahel päris liivane vesi. Ja sedagi sai ainult siis, kui vett oli – külmema ilmaga jäätusid torud kinni ja tuli soojemaid temperatuure oodata. Joogiks oli seesama vesi – kel seedimine kannatas, sest üldiselt me steriilsuses ärahellitatud inimlapsed vaevlesime kõhulahtisuse käes. Üks suurem kamp sai lausa ühise kõhuhäda kaela ning neil tuli tipuvallutus peast pühkida ja otsemaid tagasi Kazbeki külla pöörduda.

Kõige keerulisem seal Metos ei olnud aga tingimustega harjumine, vaid kannatuse proovilepanek. Kas mäehaigus tabab nüüd või hiljem? Kas ilm lubab viimaks tipu ette võtta? Millal uni saabub? Kõrgustes on unega paljudel probleeme. Suure kambaga ühises toas magamine ei aita sellele kaasa: kes norskab, kes jookseb peldiku vahet. Kõrvatropid olid mul kaasas parimad, mis leidumas, aga unega oli halvasti sellest hoolimata. Ja lõpuks on ikka nii: kes ei maga, see tippu ei tee.

Kolmandal päeval ootas ees tõus ligi 3800 meetri peale. Aklimatiseerumise eesmärgil. Väikese kabeli juurde ja sellega sai paar tundi päevast taas veedetud. Alar õpetas mäetarkusi: milline on õige samm ning kuidas vältida libisemist. Ülejäänud päev möödus vedelemise tähe all – nagu mägedes mõistlik. Söögiks keetsime vaheldumisi kartuliputru, makarone ja tatart. Kohalik lihakonserv juurde, kel seedimine kannatas ning isu jagus.

Neljanda päeva hommikul oli esimene reaalne võimalus tippu teha. Läksin magama täisvarustuses: jope seljas ning müts peas, et plaani järgi kell 2 öösel liikuma asuda. Äratust ei tulnud, sest ilm polnud siiski soodne, otsustasid matkajuhid öösel taevasse vaadates. Vaim oli mul valmis, kuid mäel dikteerib liikumist ilmastik. Tuli aja surnuks löömise eesmärgil taas aklimatiseeruma ronida, järgmise künka otsa. Ja siis veel logeleda. Ja pannkooke kivide vahel küpsetada.

Viienda päeva eel ei maganud ma mitte minutitki. Aga jope oli jälle seljas ja müts peas, et ehk ikka on minek. Ärevus oli hinges ning samal ajal võttis väsimus võimust. Olin öid magamatuse all kannatanud. Vähkresin voodis tunde ja siis tundus juba, et kell on ilmselt nii palju, et tänagi ei asu me tipu poole teele. Ühel hetkel tundsin raskust hingamises ja kujutasin juba ette, kuidas kopsuturse mind nüüd tabab. Hirmsad mõtted kadusid hetkeks meelest, kui järsku sebimiseks läks. Selgus, et tänane ilm soosib tippu ronimist. Riidesse, kaasa kassid, kirka, vöö ja karabiin. Minek! Läbi pilkase pimeduse tipu poole – ees ootas plaani järgi 15 tundi kõndimist. Maha jäi meist vaid üks naisterahvas, keda mäehaigus tõsisemalt kimbutas. Paraku ei jäänud ta ainsaks.

Peagi otsustas üks noormeestest, et magamatuse tõttu pöördub ta teelt tagasi. Ja siis veel kaks matkalist, kelle taust ning kogemused andsid alust arvata, et just nemad jõuavad kõige kindlamalt tippu. Iga kord, kui keegi ümber pöördus ja loobus, tundus mulle õigem kaasa minna. Magamatus oli peamine põhjus, mis vaimu nõrgestas. Ja siis muidugi kopsuturse, mille peatses saabumises ma nüüd juba päris kindel olin. Lõpuks sain ma teel Alari kätte ja uurisin, millised on kopsuturse sümptomid. «Silmade ees hakkab virvendama,» ütles Everestil käinud mees ja ma kui ma nüüd silmad korraks sulgesin, olin veendunud raskes tervisehädas. Virvendas tõesti. Küsisin Priidult siis, kas ka temal on ka raske hingata ja ta vastas, et kuigi ta on astmaatik, siis raskusi pole. Doktor Jukkum oli iseendale pandud diagnoosis vankumatult kindel.

Varsti oli selge, et oleme jõudnud punkti, kust iseseisvalt tagasi pöörduda meil enam ei õnnestu ja see tähendab, et ühe inimese loobudes tuleb tagasi minna kogu kambal. Seda suuremaks kasvas pinge ja raskemaks muutus hingamine. Priit oli see, kes neil hetkedel suureks toeks oli ja õigeid sõnu oskas öelda. Korra lubas isegi, et kui ära väsin, võib ta mu süles tippu tassida. Nagu see oleks mingisugune Munamägi!

Kivine teekond sai läbi ja liustikulise tee alguses said kassid jalga. Esimest korda mõistsin kirka vajadust. Varvastel hakkas küll külm, kuigi riietus oli mul soe ja sel hommikul valitsenud ilmaolusid silmas pidades ehk liigagi. Värviline pealegi, sest matkajuht rääkis, et nii on kergem mind üles leida, kui ära kaon. «About 5 hours to go,» ütles Leri, vähendades päikesetõusuga kaasnenud motivatsiooni. Liustik tundus lõputu ja iga künka järel uus ning veelgi raskem tõus pinnale kerkimas. Liiga kaugele oli tuldud, et nüüd alla anda. Olime selleks hetkeks jagunenud kahte gruppi – kolm kiiremat Leriga ja teised kolm Alariga. Lõputu teekond tundus see olevat, kuniks jõudsime «sadulani». See kurikuulus sadul, mille eest Alar meid hoiatanud oli. Kohutavalt järsk ning kitsas mäeserval kulgev rada. Köiega teineteise küljes rippumine ei lisanud julgust. Eriti pärast seda, kui Leri sõnul kukutakse seal alla tihti. Viimases hädas ma enam kirkat ei usaldanud ja laskusin tasakaalu hoidmiseks käpuli. Alla ei vaadanud ja keskendusin igale sammule eraldi, et mitte rammestusel võimust lasta võtta. Siis käskis Leri mul viivitamatult püsti tõusta ja inimese kombel kõndida. Keeldusin. Kinnitasin Lerile, et ma olen kass – neljal jalal ja küüned jääs, sest olukord nõuab. Kõrgmäestikus pööravad inimesed tihti ära ja ma usun, et Leri kartis, et ka minu puhul on see nüüd juhtunud. Aga püsti ma siiski ei tõusnud enne, kui kivisema tipuservani jõudsime. Sealt tuli end üles vinnata. Tundus uskumatu, aga olimegi viimaks 5047 meetri peal Kazbeki tipus: väsinud ja õnnelikud. Mõnel silmad märjad – kellel rõõmust, kellel väsimusest. Vaade imelisele Kaukasusele sööbis mällu.

Peagi jõudis sinna teinegi meie grupp, kelle ootamisest kõrgustes saime me kolm kõik korraliku peavalu. Loodan, et see poolteist tundi ligi 5000m peal on mu hemoglobiininäitu parandanud mitmendiku võrra. Siis läks põrguvalu vähemasti asja ette.

Just siis, kui hakkas tunduma, et viimaks oleme suure töö ära teinud ning korraliku peo juba välja teeninud, tuli tagasi Metosse pöörduda. See osa läks eufooriast vallutatuna meelest. Tundidepikkune turvalise jalgealuse otsimine ohtliku ning kohati läbi vajunud liustiku keskel. Leri, mees kes on tipus käinud 42 korda, ütles ühel hetkel, et ei tea, kust turvaline teekond kulgeb. Olin liiga väsinud, et sel hetkel mõistev olla ja sunnitud usaldama pimesi. Rajad, mis hommikul kandsid, olid nüüdseks sulanud ja osaliselt kandmisvõimetud. Meto kivihoone ei tulnud ega tulnud lähemale. Jonn ei aidanud kaasa, aga kõige kiuste püsisin tempoka Priidu jalus, kuniks peldikuta «kodu» paistma hakkas ning tegi meele rõõmsamaks kui kunagi varem.

Aitäh, matkajuhid Alar ja Leri. Eriti suur tänu veel kord Priidule, kes tipuööl toeks oli ning muidugi kogu matkagrupile. Kui nüüd 5000 tehtud sai ja 6000 ka, siis mõtlen, et 7000 oleks ilus jätk. Ehk juhtub see Ladina-Ameerikas. Võib-olla juba järgmisel aastal.

Seniajani keskendun jooksule ning stardin täpselt kahe kuu pärast Havanna maratonil. Ehk on mäevallutus parandanud ka verepilti. Sellele saan kinnituse paari päeva jooksul.

Õnn on pingutuse tagajärg.

Õnnelikkust!

Kertu

Tartu rulluisumaraton 42 kilomeetrit TEHTUD!

Mul tekkis mõte juba mõni aeg tagasi, et taasiseseisvumise päeval sõita Tartusse rulluisumaratoni läbima. Esimesest ja seni viimasest rulluisumaratonist on möödas ligi viis aastat. See oli siis, kui  Berliinis topeltmaratoni tegin: esimesel päeval 42 km rulluisku ja teisel päeval 42 km jooksu.

Ilmaennustust pingsalt jälgides mõistsin, et sõit saab olema libe ja ebamugav. Siis meenus veel, et ma endiselt ei ole leidnud aega rulluiskude hooldamiseks. Mõned kurvid tundusid roostekarva olevat. Ja seda peamiselt seismisest, sest rulluisutan ma rohkem moe pärast - siis kui joosta ei viitsi. Seda hirmsam oli tänahommikune ärkamine teadmisega, et ma panin end tõepoolest maratoni distantsile kirja?! Ja mitte näiteks 10-kilomeetrisele mõnusale kulgemisele, isegi poolmaraton ei tulnud mul pähe? Kohe ja ikka maratonile. Milline rumalus ja mõtlematus!

Nagu nõiutult enne võistlust ma taas magada ei saanud. Öösel tegin tööd ja varahommikust kilkas äratavalt mu õelaps. Kõrvaltoas ajas ema kassi taga sõnadega: "Mida kurjam sa siin teed, marss välja!". Kahtlustan, et ta rääkis minu kassiga. Magamisest ei saanud enam asja.

Ainus ettevalmistus eesootavaks maratoniks oli küünte roheliseks võõpamine. Lakitud said nende sõrmede omad, mis puremisjärgselt mädanemas ei ole. Seejärel sõin kaks topeltsefiiriga torditükki ja mõtlesin: "Tubli Kertu, sa tegid seda jälle: stardieel vaid ja ainult valed otsused ning valikud."

Tartusse kohale jõudes ja silmates kõiki neid joonistatud lihastega liibuvates rulluisukostüümides sportlasi, läks enesetunne veelgi täbaramaks. Pagasnikust oma veidi roostes rulluisud välja kistud,  mõtlesin, kui palju parem oleks praegu kodus olla: võib-olla isegi voodis vedeleda ja mitte piinata end tippsportlaste keskel, kus on võimalik end vigaseks kukkuda. Kujutasin elavalt ette, kuidas ma oma niigi mädaneva sõrme luu murran. Või lausa käe, nagu ükskord juhtus. Kohatud Berliini maratoni kaaslased viisid õnneks mõtted mujale ja stardiaeg jõudis kätte kiiremini, kui põgeneda suutnuks.

Ligi 500 startija seas kohatud tibukostüümis tegelane tegi meele veidi rõõmsamaks: näe veel üks kloun, peale minu. Tempo oli hea, kuid ma siiski hoidsin end tagasi. Samuti püüdsin kaasvõitlejatest eemale hoida - eriti neist, kes oli näha, et sõidustiililt on kobad. Teate, mis kõige hullem on? Ma ise ei oska endiselt pidurdada. Mu kunagine treener Jaanus Ritson õpetas: kõige kindlam variant on alati sõita murule ja sellele panin panused tänagi. Aga entsuldigen, seal rajaääres ma küll haljasala ei näinud. Püüdsin pidurdamisega seotud probleemile enam rohkem mõelda.

Joogipunkte oli piisavalt ja vabatahtlikud ütlemata abivalmid. Inimesed rajaääres sama armsad. Ja muidugi kaasvõitlejad rajal, kel igaühel oli oma roll. Distantsi keskel ma ikka korralikult kasutasin üht õblukest naisterahvast ja sõitsin tal tuules. Peagi kihutas ta mul eest, nüüsest sai loota sai vaid endale. Kukkujaid ei kohanud ma õnneks palju, aga need üksikudki tegid olemise kõhedaks.

Poolmaraton tehtud, jõudis liidrikamp minuni. Hullud inimesed, ma ütlen. Kihutasid sellise hooga, et ma ei jõudnud neid silmatagi. Viimane neljandik olin päris omapäi, tuul tundus vastu olevat ja ülesmäge läks raskeks. Korraks mõtlesin, et äkki on kolm tundi täis ja finišh juba suletud? Kella puudumise tõttu ei osanud ennustada aga tundus, et olin rajal juba olnud mõnd aega. Siis sõitis üks korraldaja mööda ja hõikas: "Üks ring veel!". Mu pilk võinuks ta tappa, samas puges kahtlus hinge, ehk ongi veel üks tiir? Mulle sobis hetkel mõelda, et ta ajas pada. Siis kohtasin ringteel vanameister Tarmot ja sain aru, et nüüd tõesti lõpp paistab. Kuidas ma talle järgi ei jõudnud, ma ei mõista. Igal juhul kohtumisrõõm finišhis korvas kõik.

Tehtud. Polnudki nii hull.

Aga järgmine kord on mul ka seljas liibuv rulluisukostüüm. Mu rulluisud on õlitatud ja hooldatud. Käekell on mu käel aega ja pulssi näitamas. Eelnevalt olen ma läbi lugenud võistlusjuhendi ning teinud selgeks rajakaardi. Võimalik, et mul on isegi joogipudelid endal kaasas. Äkki ka mõni geel või muu moodne vahend, mis viimases hädas haarata. Ja ma magan enne võistlust end korralikult välja. Hommikusöögiks söön tatraputru. Ja kõige olulisem, ma teen maratoni eel trenni. Ausõna.

Täna sai ajaks: 2:11:14 ehk sekundi pealt sama, mis Berliinis viis aastat tagasi. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga nii on. 

Jooks tormis: Rakvere näitas maailmataset

Foto: Ain Liiva 

Olin end Rakvere ööjooksu 10-kilomeetrisele distantsile küll kirja pannud, kuid mineku osas suutsin umbes kuus korda ümber mõelda. Esiteks venis päevane rabamatk ülemäära pikaks, teiseks olin liiga väsinud magamatuse tõttu ja lõpuks sain veel kassi käest pureda. Lõhkine sõrm paistetas minutitega üles ja sisse pugenud põletik tegi valu. Viimaks otsustasin, et lähen kõige kiuste, sest maratonini on jäänud vaid kolm kuud.

Rakverre jõudes sujus kõik kui võluväel. Number käes, viisin autovõtme pakihoidu ning jäi veel aega jutustadagi. Stardipaika jõudsin nii muuseas, sest ega ma eeltööd küll ei teinud ja marsruudist ega muust kasulikust infost polnud aimugi. Start läks, sõrm tegi põrguvalu ja väsimus haaras võimu, aga kohapeal toimuv tuleshow ja ilutulestik röövisid suurema osa tähelepanust. Esimesed kilomeetrid jäid seljataha lendleva kergusega. Rahvast oli raja ääres palju - kes kastis soovijaid veega, kes elas hoogsalt kaasa. Igal kilomeetril põnevad etteasted - muusikud ja tuleakrobaadid. See sinkjashall ähvardav taevas oli kui tellitud showelement. Tugenev tuul ja välgusähvatused andsid märku peagi saabuvast vihmahoost. Loodus ise oli jooksust osa võtmas. Hoidsin tempot, et jõuda finišhisse enne suuremat vihma. Pealegi olin selleks hetkeks otsustanud, et kõigi takistuste kiuste tahaksin joosta alla tunni. 

Foto: Ain Liiva

Umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu sain osa tõelisest loodusväest: pikalt ähvardanud äikesevihm jõudis pärale. Vihma kallas, jooksjad olid sekunditega ligumärjad, jalad lirtsusid häälekalt. Ööjooksust oli saanud ööujumine. Milline energia! Olen jooksnud mitmetes paikades üle maailma, kuid see jooks Rakveres oli kindla peale elu ägedaim jooks. Korraldus, loodusjõu sekkumine ja kogu show rajal ja raja ääres - see oli maailma klass ja kindlasti on Rakvere jooks ka üks Eesti parima korraldusega jooksuvõistlusi. Minu sügav kummardus ja tänu korraldajate ning vabatahtlike ees. 

Finišhialale saabudes oli sinna tekkinud korralik lomp ja lõpetajatele jagatavad õunad ligunesid allamäge voolavas vees. Jooksjaid tundus see mitte heidutavat ja naeratused olid jätkuvalt näol.  Vabatahtlikud andsid endast parima, et igale lõpetajale ligumärg medal ja kingikott kätte anda. Olin õnnelik, et läksin ja sellest jooksupeost osa sain. Eesmärk sai samuti täidetud, lõpuajaks registreeriti: 0:59:28. 

Koduteele asusin peaaegu alasti, sest viimasel hetkel startides ei vaevunud varuriideid kaasa haaramast. Võtsin tilkuva seljast ja lootsin, et politsei ei taba mind, sest paljalt sõitmise eest võib karistada saada mitme paragrahvi alusel. Kodus ootav saun oli kahtlemata välja teenitud. 

Kollase särgiga mees päästis tänase Saadjärve 17 km jooksu

Kuulsin eile esimest korda, et ümber Saadjärve joostakse. Olin sel hetkel parasjagu Jõgevamaa murakametsas seiklemas ja kaotanud oma tee. Alla ka ei andunud ja nii otsisin õiget murakaraba vahelduva eduga jalgupidi kraavi kukkudes. Viimaks kui leidsin, korjasin hingega. Kokku tegi see 6-7 tundi rabas müttamist ja õhtuks olin läbi kui läti raha, aga ei suutnud maniakaalse korilasena mustikametsast ka mitte mööda kõndida. Paar tundi veel seal korjet ja siis tundus päris hirmus mõelda, et lubasin jooksma minna. Aga kes lubanud, see tehku.

Hommikul ärgates oli kindel tunne trammi alla jäämisest. Kahtlesin veelgi sügavamalt, ma üle ei pinguta ja äkki läheks taas musikale? Kohusetunne kiskus jooksma, sest maraton hüüab tulles.

Äksi jõudes sujus kõik hästi ja kiiresti. Oli aega väike soojendusjookski teha ja stardis kohtasin vanameister Tarmot, kes ikka endiselt ei anna alla ja võistleb kõigi nende noorte seas. Vähesed teavad, et mees hakkas spordiga tegelema alles viiekümnendates ning hiljaaegu vahetati tal välja puus. Rulluisuvõistlustel on ta mulle mitu korda ära teinud. Jagas oma imebatooni ja start läks.

Päike lõõmas kõrvatavalt. Olin päris veendunud, et vaid esimesed kilomeetrid kulgevalt asfaltteel ning peagi saab järve äärde mõnusama pinnase peale, kuid peagi mõistsin, et nii jääbki. Kogu rada vaid asfaltil ja autoteedel. Vaimu nüristav rada, kui aus olla. Umbes kümnendal tuli raskem tõus ja otsustasin kõndida, et end säästa. Seniajani oli püsinud tempo hea ja enesetunne ka. Joogipunkte ootasin muidugi väga, sest kuuma ilma ja veepuuduse tõttu kipitas kurk päris korralikult. Mõne kilomeetri pärast järjekordseid tõuse võttes hakkas raskeks minema. Motivatsioon kadus, tühjus ja vaikus rajal. Janu, nälg ja kõik teised maailma hädada sinna otsa. Joogipunktides lootsin, et on väike rosin või hapukurk, aga polnud midagi. Olin valmis teeääres seisvate laste šokolaadi pihta panema ja ära sööma, aga polnud ei lapsi ega ammugi šokolaadi.

13-ndal kilomeetril saabus päästeingel, kellele koheselt oma soovidest pajatasin. «Söök, jook, saun ja kohe,» polnud ma tagasihoidlik. Tema vastu, et mida kiiremini joosta, seda lähemale soovitu jõuab. Ehk pakutakse finišhiski veidi süüa ning juua kindlasti. Leppsime kokku, et jookseme lõpuni koos. Tema kiitis, et oli jooksu esimese osa minu tuules ja tempos püsinud ja nüüd kasutasin teda mina vastu. Nimi jäi küsimata, aga kollase särgiga mees. Varsti oli Markko ka meil kambas - tema sõitis Saadjärvele, et jäneseks olla. Roll seegi.

Igal juhul finišhisse ma jõudsin, kuid finišhiprotokollist ma end ei leia. Teate, mis tunne see on? Nagu polekski jooksmas olnud! Aga õnneks ma tunnen seda poissi, kes reaalselt bussis istub ja inimeste aegu «üles kirjutab». Tänu talle sain teada, et tulemuseks jäi 1:51:31. 10 km aeg: 01:02:59.

Tehtud. Mustikametsa hästi ei viitsi, aga kui lubasin, siis tuleb minna! Kus ma järgmise jooksu jooksen, ei tea, aga kui kellelgi leidub häid soovitusi, siis võtan need rõõmuga vastu :)

Postitantsutrennis käivad vaid tugevad ja julged mehed!

​Mis seal salata, et kui ma esimest korda meesterahvast postitantsutrennis kohtasin, kibelesin küsima: kellele kihlveo kaotasid? Aga hetkel, kui ta harjutusi tegema asus ning mängleva kergusega end käte jõul mööda posti üles libistas, mõistsin, et küsimus olnuks liiast. 

Postitantsuga käib kaasas palju eelarvamusi - esiteks on see ala räpane ja teisteks sobilik üksnes naistele. Soovitavalt nappides rõivastes seksikatele naistele muidugi. Õiget matchomeest posti ümber väänlemas ette juba ei kujuta, sest tõeline mees käib ikka peegli ees kangi rebimas. Eksole?

Või siis mees, kel enesekindust ja jõudu piisavalt, võib häbenemata külastada ka postitantsutrenni? Kes muidugi julgeb, sest meil näiteks on trennis üks tüdruk, kelle rasvaprotsent ma pakun välja, et on alla kuue. Kogu ta keha on lihases ja no need ilunumbrid, mida tema teeb, on hämmastavad. Paljud mehed ei julgekski ilmselt selliste tugevate tüdrukute kõrvale proovima tulla, sest kujuta ette seda piinlikku hetke, kui õblukesele naisele alla jääd.

Meie trennis käiv meesterahvas on kahtlemata täna keskmisel tasemel algaja. See tähendab, et minust kõvasti tugevam. Üleüldse on minu kõrval hea harjutada, sest minust tunnevad end enamus tugevamatena. Aga vähemasti pean ütlema, et kui esimeste trennide järel oli mul tunne, et olen kui trammi alla jäänud ning valutasid ka lihased, mille olemasolust mul aimu ei olnud, siis täna on olukord parem - ma isegi suudan juba enamus harjutusi kaasa teha. Silmapaistvad sinikad on tõestuseks. Ühest trennist saadud lärakad mu kehal ei jõua veel ära paraneda, kui uued peale tekivad. Massööri juurde jõudes küsis ta ettevaatlikult: «Kas tõesti on kõik need sinikad trennist?». Vastasin kiirelt, et ei, ma ei ole peksa saanud, vaid tõesti käin kõigest trennis. Postitantsutrennis. 

Olgu julged mehed, marss postitantsutrenni! Palju riideid kaasa pole vaja võtta, sest napp rõivastus on treeningu eelduseks. Vastasel juhul libised postilt lihtsalt maha!

Näeme trennis!
Kertu

Karu kaaperdas mu jooksutee. Või oli see vastupidi ja mina tammusin jultunult tema rajal?

Kui üldiselt on möödunud mu jaanipühad mõnel Eestimaa saarel, siis sel aastal tegin erandi ja sõitsin maale. Eesmärgiga võimalikul palju joosta, saunatada ja magada. Jaanituli muidugi tegemata ei jäänud, kuid rõhk oli mujal.

Võtsin plaani joosta iga päev - kasvõi natuke. Kava mul praegu veel ei ole ja nii sain iga päeva hommikul enesetunde järgi kava koostada.

Esimesel päeval otsustasin, et jooksen nii kaugele, kui suudan ja tagasi koju ma jalutada. Pean tunnistama eneses pettununa, et palju ma joosta ei jõudnud. Hinnanguliselt 8 kilomeetrit ehk.
Teisel päeval võtsin konkreetsema eesmärgi - jooksen 16 kilomeetrit oma lemmikmatkarada pidi. Mõeldud ja tehtud. Lõpp läks taas raskeks, aga õppustel ei peakski ülemäära lihtne olema.

Viimase päeva kava nägi ette matka ja seda suurem rõõm oli see ette võtta, kui juba hommikul laekus teade, et matkateel on värsked karujäljed. Läksin inspekteerima. Lootsin, et mu jooksuraja hõivanud mõmmik on veel kusagil seal passimas, aga ei. Pole ka imestada, sest karud seiklevad ringi. Igal juhul jäljekütt tärkas minus sel samal minutil ja nii leidsin veel teisigi värskeid loomajälgi. Viimaks ei suutnud ma mööduda kraavipervel punavatest metsmaasikatest ning korjasin, palju süüa jõudsin. Tasakaal on see, mis annab meile jõudu ja energiat, mõtlesin koju jõudes ja muidugi osalesin koduses vaidluses: «Kui suur võis olla karu, kelle jäljed metsateel?». Ühed väitsid, et see pidi ikka «nii suur karu olema», teised jälle: «täitsa väike mõmmik». Tänaseks on asjatundlik vastanud: «Pakun, et nii 80-100kg karu võis ta olla, eks paariaastased tuiavad vahel ka üksi.»

Linnas aga sootuks teised lood. Imelisest postitantsutrennist, kus õppisime postil istumist, mis esiteks on füüsiliselt väga raske ja teiseks andis hea ülevaate, mis tunne võis olla hõberemmelgal istuvate aktivistide läbielamisest, juba järgmises postituses.

4,5 kuud Kuuba maratonini!
Kertu

Kuues maraton viib eksootilisse paika

Tere!

Long time, no words. Võtke vastu mu vabandus ja parandan end nüüd kohe. 

Kiire tagasivaade ja kokkuvõte. Tänaseks on mu kontol viis jooksumaratoni - Stockholm, Tallinn, Berliin (topeltmaraton), New York ja Barcelona. Tehtud on üks TriStar111 triatlon, Tartu suusamaraton ja Berliini rulluisumaraton. Kilimanjaro tipus käisin maailma ilusaimat päikesetõusu vaatamas. Kõik see viimase kuue aasta jooksul, mil tervisliku elustiilikarusselile sattusin. Mis nüüd siis edasi ja miks üldse peaks?

Õnnelikud on need, kellesse sportlikkus on sisse kirjutatud. Need, kes kohe peavad ja kuidagi teisiti ei saa. Mind pole sellise tublidusega õnnistatud. Seetõttu, kui treeningkava pole ees ning treenerit piitsutamas, siis pärast pikka tööpäeva on mu kodu kõige imelisem paik terves maailmas. Ehk just seetõttu vajan suuremat eesmärk, et olla pidevalt motiveeritud ja innustunult end trenni vedama. Pärast jooksutrenni tunnen küll, et just jooksmine on maailma parima enesetunde kindlustaja, kuid juba järgmiseks päevaks on see teadmine järgmiste oluliste asjade alla kuhjunud. 

Seetõttu ma uute väljakutsete järele janunen. Niisiis, täpselt viie kuu pärast stardin ma Kuuba maratonil Havannas. Pilet on mul juba taskus, treeningkava koostamisel ja jooksurütmi olen samuti tagasi saamas. Jätkub verenäitajate parandamine mu lemmiktoitumisspetsialist Margus Silbaumi abiga. Ning muidugi ka maailma seksikaim postitantsutreening - nimetagem seda lihastreeniguks või toredaks vahelduseks jooksukilomeetrite kogumisele. 

Miks just Kuuba? Esiteks olen ammu unistanud sinna reisimisest. Enne veel, kui kogu sealne ehedus kaob. Teiseks mõtlen, et miks ka mitte just Kuubal - hea soe joosta ja ilusad tõmmud inimesed ümber.  

Ühesõnaga võidab ikka see, kes kõige tervem! See on mu ainus eesmärk tervisesporti tehes ning maratone läbides. Etteruttavalt, siis üks mäevallutus on enne Kuuba maratoni samuti plaanis. Kui kõrgele ja millal ning kellega, sellest peagi. 

Aeg läks juba käima. Niisiis, valmis olla, kohtadel, jooks!

Kertu

PS! Nüüd on mu blogi loetav ka Elu24 keskkonnast! 

Kust tulevad Su riided tegelikult?

See oli mõni nädal tagasi, kui mu juurde tuli särasilmne Berit ja rääkis õhinal kauplusest LAV Organic Lifestyle. Kui keha-ja keskkonnasõbralikud ning loodusäästvad tooted neil kaupluses leiduvad. Jope, mis mulle eriliselt silma jäi, on näiteks valmistatud vanadest kalavõrkudest. Minus tärkas huvi teema vastu üldisemalt. Kui disainerrõivad välja jätta, siis kust, millise vaeva ja kelle verega tulevad mu rõivad tegelikult. Helistasin oma kõige targemale selle ala asjatundjale sugulasele, maailmakoristaja-Kadile. Meie esimene kõne kestis poolteist tundi. Järgmiseks külastasin kõiki Moerevolutsiooni päevaga seotud üritusi. See on päev, mis sai alguse traagilisest sündmusest, mil Bangladeshis varises kokku tehasekompleks, mille tagajärjel sai surma 1133 inimest, vigastada tuhandeid - need olid rõivavabriku töötajad. Inimesed, kelle ränga töö tulemusena valmivad odavkaubamärkide riided, mida meie siin 10-20 euro eest ostame. Need inimesed seal, kes ise teenivad 2 dollarit päevas oma pika päeva eest. Moe-ja tekstiilitööstusesse on kaasatud miljonid inimesed ja tegemist on ühe kõige suurema tööandjaga maailmas. Ka keskkonnamõju on just sellele tootmisharul suurim - kas teadsid, et see värv, mida odavkaubamärgi tootja parasjagu oma tehases kasutab, seda värvi on kohalik jõgi? Või seda, et piirkondades, kust meie kiirmoe kaubamärgi rõivad pärinevad, on loodus niivõrd saastunud, et seal sünnib kordades enam väärarenguga lapsi, kelle surma vanemad ootavad, sest abi pole kättesaadav. Nemad ongi need, kes maksavad selle eest, et meil oleks võimalik ebanormaalselt odavaid rõivaid osta. Pean tunnistama, et esimest korda süübisin ma teemasse, kuivõrd laastav on kogu selle tootmisharu mõju - inimestele, loodusele, tulevikule. Film “True Cost”, mis annab hea ülevaate toimuvast, ajas mind iiveldama ja tegi kurvaks. 

On selge, et me keegi meist ei suuda tarbivad vaid eetiliselt valminud moekaupu, aga igaüks meist saab teha väikeseid samme, et muuta maailma olulisel määral. Üks võimalus on valida odava ja ebakvaliteetse asemel kvaliteetseid rõivaid, mis on ka meie suurimale organile - nahale sõbralikud, üleüldiselt tervislikud. Teinekord ehk küsida endalt, kas me päriselt vajame järjekordset hilpu? Kuidas anda soetatud moekaupadele uus elu ja mitte visata neid prügi sekka. Tõsi, Eestimaal on see probleem veel väga väike, võrreldes Ameerika ja teiste läänelike ühiskondadega, kuid kahtlemata liigume meiegi samas hukutavas suunas.

Positiivsed muutused, ka väikesed annavad suurele pildile suure mõju. Teeme väikesed sammud koos, et hoida enda tervist, säästa keskkonda ja inimkonda. 

Piltidel on seljas spordirõivaste valik (eriti nahasõbralikud):

Joogariided (Synergy Organic Clothing). Antud firma loojaks on üks Ameerika päritoluga naine, kes oma reiside käigus avastas, et Nepaalis elavate naiste elust puudub valikuvabadus. Tema eesmärgiks sai seda muuta. Synergy Organic Clothing annetab osa saadud tulust inimeste elu edendamiseks Nepaalis. Tulu annetatakse erinevatele MTÜ-dele, et panustada laste haridusse ja naiste finantsvabadusse:

https://synergyclothing.com/pages/about-us

Lilla pusa, mandala mustriga ja alt pitsiga retuusid, must rinnahoidja ja kapuutsiga top on pärit Nomads Hemp Wear brändilt. See Kanada firma on teinud keskkonna- ja nahasõbralikke rõivaid juba 14 aastat. Mandala mustriga retuusid on meie poes üks enim müüdud toode. Orgaanilise puuvilla kasulikkusest:

https://nomadshempwear.com/why-is-organic-cotton-better/

Tuulejoped (EcoAlf):

https://ecoalf.com/eu_en/about/our-story

Üleni mustad retuusid pärinevad meie oma Eestimaa brändilt WÖÖ. Need koosnevad 95% ulatuses bambusest ning neid disainitakse ja toodetakse Eestis. WÖÖ rõivastel on ÖKO-TEX sertifikaadid ja tootmisjääke taaskasutatakse:

http://www.woo-studio.com/brand/

Roosa pusa on valmistatud Saksa brändi Organication poolt. See koosneb orgaanilisest puuvillast, millel on GOTS sertifikaat. Ka Organication-i jaoks on oluline jätkusuutlik eluviis, eetiline kaubandus ja kvaliteet:
http://www.organication.de/en/about-us/

Kuldsed slip-on jalanõud on pärit NAE (No Animal Exploitation) Vegan Shoes brändilt. Nende firma ei kasuta oma jalanõude tootmisel ühtegi loomset saadust. NAE tooted on valmistatud eetilise kaubanduse reegleid järgides ning võimalikult keskkonnasõbralikult:

http://www.nae-vegan.com/en/about-us/?id=425 

KÕIKI NEID RIIDEID SAAB EESTIS SIIT: https://www.facebook.com/LAVOrganic/?fref=ts

Uus graatsiline ja kaunis väljakutse!

Vaevu oli viies maraton joostud, kui saabus ettepanek ühineda postitantsutrenniga. Ma ei saa salata, et tänu oma vaimustavale fantaasiameelele kujutasin alustuseks ette poolpaljast iseend labaselt väänlemas ümber posti. Veidi enam aga süvenenud, mõistsin, et postitantsutreening on füüsilist väljakutset pakkuv ja ääretult naiselik spordiala. Legendaarne doktor Muza pakkus juba aastal 2010, et midagi naiselikku tuleks mul triatloni ja jooksu vahele kindlasti teha. Doktori soovitus on püha, saagu ta soov!

Uus postitantsuklubi Meow sai loetud päevad tagasi avatud ja nii seadsin sammud ka mina trenni. Poolpikkades treeningpükstes trenni saabudes tundsin end täitsa valesti. Napp trenniriie pole mitte lihtsalt seksikas trennirõivas, vaid sellel on postitantsutrennis ka ratsionaalne põhjus. Esimene kipub ikka aia taha minema, nii läks ka selle trenniga, sest pikkades pükstes postil juba ei püsi.

Treening algab soojendusest, venitusest - nii mõnedki harjutused on sarnased või lausa samad Bodybalance'is ja näiteks joogas. Keha soe, tulevad harjutused nagu chair spinn, piruett ja postil seismine. Tehnika pole raske, kuid gravitatsioon teeb oma töö. Endalegi üllatuseks väsisin kiiresti ja ennekõike mu erakordselt nõrgad käed. Trennikaaslasi, kes juba mõnd aega trennis käinud, vaatasin vaimustusega. Milline graatsia, naiselik liikumine ja tehnika! Treenerist ma üldse ei räägigi, sest seal klubis on koos absoluutselt Eesti parimad. Viimaseks harjutuseks sai postil istumine ja ette painutus. Kõlab lihtsalt, teha raskem, kui võiks ette kujutada.

Ma ei tundnud end trennis päris lootusetult, sest eks Vabank'is on öistel tundidel mõned tiirud ikka tehtud, kui võimalus on tekkinud, aga pean tunnistama, et füüsiliselt raske oli siiski. Lisaks väljusin spordiklubist väikesed villid peopesas, sinikad jagadel ja järgmisel hommikul valutasid ootamatud lihasgrupid. Võtsin eesmärgiks postitantsida vähemalt kaks kuud ja siis loeme tibusid või lülitan postitantsu sujuvalt jooksutreeningutesse sisse, sest jooks unarusse ei jää. Tõsi, uut maratoni sihtkohta pole ma välja valida suutnud. Tahaks Lõuna-Aafrikasse, aga ka Kuubal võiks joosta ning muidugi mu uues lemmiklinnas Singapuris. Samas suvine maraton Kihnu saarel tundub ka igati kutsuv. Kuniks kusagile end kirja saan, treenin lihaseid, millest mul aimugi polnud, postitantsutrennis. Jätkub ka pedantlik toitumise jälgimine usaldusväärsetes toitumisspetsialist Margus Silbaumi kätes. Sellest peagi pikemalt.

Info uue postitantsuklubi ja treeningute kohta leiad siit:
http://www.meowstudio.ee/meist

Barcelona maraton TEHTUD!

Sel korral ma valmistumisest küll ei kirjutanud, kuid maratonist teen väikese kande siiski. 

Treeningud kulgesid hästi ja mulle tundus, et viimasest New Yorgi maratonist olen piisavalt taastunud. Tervis püsis üleootuste hea ja paljuski panin selle tervisliku toidu ning piisava liikumise arvele. Aasta esimesel päeval loobusin veel ka valgest suhkrust. Esimest korda elus suutsin lubadust pidada ning jäädagi suhkruvabaks. Eks näha kauaks, kuid hetkel pole plaani suhkrusõltuvuse küüsi tagasi langeda. Mõju on muide imeline.

Aga siis, veebruari lõpus hankisin endale korraliku viiruse. Palavik, hingemattev köha, kohutav nohu. Püsisin kodus, kui eeskujulik haige kunagi ja arvake ära - jäin vaid haigemaks. Vaimselt oli kõige keerulisem, sest tundus tõesti, et sel korral on kõik õigesti tehtud ning haigeks jäämisele ei leidunud ühtki mõistlikku põhjust. Igal juhul oli maratonini jäänud napp kolm nädalat ja sel ajal ma trenni teha mõistagi ei saanud. Viimasel nädalal enne maratoni käisin paaril pooletunnisel ringil aga ei muud. Peagi selgus kõigele lisaks, et ka vereproov pole mul korras. Rauaga on mul alati probleeme olnud, kuid sel korral sain lausa aneemia diagnoosi. Raud veres 90 (ref väärtus 120-130), ferritiin 3,7 (ref väärtus 150-250). Aasta aastalt on olukord hullemaks läinud. Arst jagas minuga viimaste loengute materjale, tegi kõikvõimalikke uuringuid, et välistada haigusi, kasvajaid ja muud. Ei midagi uut ei selgunud. Ikka toitumine - viimaste aastate pigem taimetoitlus on jälje jätnud. Mulle üllatuseks avastasin, et peedist ja maasikatest raua ammutamine on täielik müüt. Võtsin kasutusele kõige kõrgema sisaldusega rauapreparaadid ning iga päev tuli süüa 50g seamaksa. Maailma rõvedaim toit, peale peki. Esimesed korrad sõin seda võideldes okserefleksiga. Oleksin valmis olnud maratoni ära jätma, kuid aneemia tõttu tekkinud väsimus, motivatsioonipuudus, jõuetus ning mäluprobleemid sundisid probleemiga tegelema nüüd ja kohe. Hea uudis on, et kõikvõimalike vereproovide ning uuringute tulemusena selgus, et üldiselt on mu tervis parem, kui kunagi varem. Kui saaks veel ka raua korda, võiksin kindel olla, et viimaste aastate tervislik eluviis on mu elu parim valik olnud. 

Barcelonasse kohale jõudes oli küll veel köha, aga siiralt uskusin, et sealne päike ja soodsad ilmaolud teevad mu paari päevaga korda. Pealegi oli vähemalt ühel reisikaaslasel - Maxil veel hullem. Tundus, et veel päev enne maratoni oli tal palavik lausa. Kõiges muus sai tehtud nii palju vigu, et võiksin vabalt välja anda raamatu: “Mida mitte teha enne maratoni. Isikliku kogemuse baasil”. Esiteks sai end liiga palju väsitatud, kui olime linnale tiiru peale tegemas. Valede jalanõude tõttu kindlustasin endale eriti ebameeldivad villid mõlemale jalale. Laadimisega läksime liiale.  Sõime, sõime ja veel kord sõime. Öö enne maratoni püüdsime küll jalutada, et veidigi ülesöömise tunnet leevendada, aga ei aidanud enam seegi. Magamata öö olin kindlustanud endale oma enda lollustega. 

Stardihommik jõudis kätte kiiremini, kui valmis olin. Seal samas kohtusin veel Jane ja Janisega, kellele tänu ma tõttöelda Barcelona maratonile endale kirja panin. Just seal New Yorgis nad reklaamisid seda kui kõige lihtsamat maratoni üldse. Absoluutselt lauge rada, ilusad vaated, hea kliima. Mõned minutid enne starti selgus, et kuni 15nda kilomeetrini on siiski pidevalt tõusev rada ja siis veel 33nda kanti on tõus ja lõpus paar kilomeetrit tõus jne. Olin šokis, aga kus ma nüüd enam põgenen, kui juba kohale tuldud ja numbergi rinda sätitud. 

Start läks. Ilm püsis soe - ca 15-17 kraadi, vahelduva pilvisusega. Vaated ilusad nagu lubatud. Energiat jagus, kuid juua tuli igas punktis ja palju. Peagi hakkas palav, siis ootamatult külm. Jooksin üksinda esialgu. Seda rõõmsam oli kohata raja ääres Eesti meest, kes hõikas: “30 kilomeetrit veel minna!”. See mõte tundus hetkel valus, kuigi hea enesetunne püsis, tempo oli üleootuste hea. Seda kõike kuni poolmaratonini. Siis kohtasin reisikaaslast Reelikat, kes oma esimesel maratonil jooksmas. Võtsin kõrvale. Üht naerusuist Eesti jooksupoissi nägime veel ka. Joogi- ja toidupunkte oli piisavalt. Jõin, sõin igaühes. Pärast poolmaratoni sai aga jõud otsa kui lõigatult. Järsku paistetas kurk üles ja köhahood ei andnud asu. Ma ei mõistnud, kas oli tekkinud allergiline reaktsioon pähklitest, mida just äsja olin toidupunktist haaranud või oli hoopiski tervis ootamatult halvenenud. Jõud rauges 30ndal lõplikult. Soovitasin Reelikal edasi joosta, sest suur tüdruk peab ise hakkama saama. Esimest korda elus mõtlesin, et õigem oleks jooks pooleli jätta ja mitte kangelast mängida. Seejärel tabasin end mõttelt - aga kuhu ma lähen? Pole aimugi, kus asub me korter, kõik mu vajalikud isiklikud tarbed on finišhis ning telefoni ka kaasas pole. Pääsu pole, jooksen vahelduvalt kõndimisega lõpuni, sest pääsu pole. 35ndal tundus, et isegi kui kõnnin kogu teekonna lõppu, jõuan ikka pärale. Siis kohtusin Fernandoga - kohalik šarmant, kes otsustas võtku mis võtab mu tähelepanu võita. Ise vatrates vahetpidamata. Ma püüdsin vaid selgeks teha, et hispaania keelest ma sõnagi aru ei saa. Fernando jutt ei raugenud. Peagi võttis ta välja kaamera ja pildistas mind igalt küljelt - üksi, endaga koos ja trumfikaaregagi. Pärast pikemat jutuvada ei andnud talle rahu ja kutsus sõbra tõlkima. Üleväsinud sõber siis ütles kõige olulisema: “Fernando tuleb Tallinna maratoni jooksma!”. Hästi. Ma ei viitsinud rääkida, püüdsin vaid viisakas olla. Lõpp tuli kiiremini, kui uskusin. Spurt läks käima 40ndast kilomeetrist. Max veel karjus raja ääres: “Ära nüüd mõtle, pane juurde!”. Ta ei teadnud, mis seisundis olin. Nutsin kui titt, vaimselt olin läbi, pettunud ja kurb. Kaela pandud medalit ei olnud ma sel korral välja teeninud. Köhahood ei andnud võimalust hinge tõmmata. 

Veel üks punkt juures mu uues raamatus: haigena jooksma ei minda. Samas Max, kes oli viimased päevad haigemgi, jooksis hea tundega hea maratoni. Päevad ei ole õed. Inimesed on erinevad. Ilmselt läheb veel mitmeid maratone, et õppida oma keha ja tervist täielikult tundma.

 

Kuhu edasi? 
Alustuseks püüan päriselt terveks saada. Päikesereis aitab sellele kaasa. Seejärel jätkub ravi, et ka hemoglobiininäitajad korda saada. Arsti prognoosi järgi kulub selleks 4-6 kuud. 
Ja siis ehk taas mõni maraton, sest Barcelona medali sain ma avansina kaela. Oi kuidas kripeldab.