Kuuba maraton TEHTUD!

Unistasin Kuubast aastaid: tundus piisavalt kreisi ja omanäoline saar, kus tuleb ära käia enne, kui kõik seal muutuma hakkab. Lennupileti ostsin kohe, kui avastasin Havanas toimuva maratoni - kaks ühes reis on mu lemmikreis. Mu hea sõbranna Häli otsustas reisikaaslasena ühineda.

Mulle omaselt ei vaevanud ma oma pead ülemäära palju sellega, mis täpsemalt ees ootab - küll kõik laabub, mõtlen ikka. Mõni päev enne lahkumist nihestasin jalad trepist alla kukkudes välja. See tegi veidi murelikuks, aga mu ihumassöör Kristi Singi ütles: "Lioton1000 peale ja jooksma!". Pigem muretses ta, kuidas olen kuumas jookmiseks valmistunud. Rääkis oma toonastest kogemustest Jane Salumäed nõustades ning jagas näpunäiteid. See oli esimene kord, kus hakkasin tõsisemalt mõtlema kuumuses jookmise plussidele ja miinustele. Olen alati tundnud, et sündisin valesse kohta ja ehk hoopiski Venemaa kaudu sisse toodud, sest miks muidu käis ema meid Narvas sünnitamas? Kaksikõega ei ole meil ka vähimatki sarnasust - alates nahatoonist ja lõpetades veregrupiga. Aga 30-kraadises kliimas jooksmiseks neist kahtlustest ilmselt ei piisa.
Kuubale jõudes otsustasime alustuseks üles otsida hotelli, kus maratoni stardimaterjale väljastati.
Selle paaritunnise jalutuskäiguga tegime Havanale toreda pool tiiru peale. Materjalid sai kätte muretult ja ühtlasi teatas meeskond, et olen ainus eestlane maratonil. Etteruttavalt võin öelda, et see ei vasta tõele.

Enne maratoni oli planeeritud aklimatiseerumiseks paar päeva. Esimene mure tekkis kohe toiduga. Kui elada kohalike rajoonis, siis ei olegi toidupoolise leidmine ülemäära lihtne. On muidugi poode ja turgusid, aga saada pole palju. Õnneks komistasime kohe esimesel päeval restoranipidaja Orteli otsa, kes ühena vähestest rääkis nii inglise kui ka vene keelt. Tema juures saime traditsioonilist Kuuba toitu: riis-uba-kana. Turult õnnestust vahel saada värskeid puuvilju: banaani, ananassi ja papaiat. Õnn, et maratoni hommikuks olin kaasa võtnud tatart, sest pudru kohapealt leida ei õnnestunud. Aga traditsiooniline pastaparty maratoni eel toimus siiski.
Pastapeole lubati mind koos kaaslasega, kuigi Häli polnud jooksul kirjas. Palun vabandust, aga pasta ise oli üks halvimatest, mida saanud olen. Ma hindan siin elus igasuguseid kogemusi, aga see jahu ja veelöga kannatas süüa vaid rohke ketšupi ning juustuga. Viimased said kiiresti otsa ja nii ka isu. Seltskond see-eest oli tore: kohalikud jooksjad, kes elust Kuubal ning oma jooksukogemustest pajatasid. Rääkisid need, kes inglise keelt oskasid, aga neid palju muidugi ei olnud. 

Lahkumise eel traditsioonilist stendipilti tehes tuli mu juurde mustanahaline ja palus ühispilti. Nõustusin. Selgus, et tegemist on Yumier Fouman Santiestebaniga, kes on on kolmekordne Kuuba maratoni võitja. Lootsin, et see kohtumine on hea märk ja maraton saab joostud kui linnulennul.

Maratoni eel magasin hästi, mis on alati heaks eelduseks. Jooksutrass oli selge ja enamus sellest juba ka läbi jalutatud - nii teadsin ma ette mereäärset kulgemist ja tõususid ning et joosta tuleb kaks ringi. Starti me samuti jalutasime - võtsin seda soojenduse eest. Pargis kohtasime nappides rõivastes transvestiiti, kes kileva häälega "Paulitoooooooo" hüüdes ilmselt kõnealust taga ajas. Nunnu, mõtlesime ja jõudsime starti täpselt pool tundi enne stardi algust. Start läks kõigi distantside jooksjatel Capitolo eest kell 7.00 hommikul. Päike oli juba tõusnud, liiga palav veel ei olnud. Joogipunkte jagus pea igale kolmandale kilomeetrile ning lubatud oli ka, et osades punktides saab süüa.

Hoidsin head tempot ja tuju püsis. Üsna kohe alguses võttis kõrvale poolmaratoni läbija, kohalik tudengipoiss, kes otsustas, et peab kaameraga jäädvustama kogu jooksu. Pildistas ta eest, tagant ja kõrvalt - ennast, mind, meid koos ja kulgevat rada. Esialgu oli naljakas, aga siis hakkas see mind väsitama. Pildistamise vahele tutvustas ta linna: alustuseks näitas kodukohta, siis ülikooli, loomaaeda ja ministeeriume. Väga palju rohkem ma temast aru ei saanud, sest peale hispaania keele ta muid keeli ei osanud. Joogipunktidest haarasin igast vähemalt ühe pudeli: umbes pool jõin ja teise pool valasin pähe. Kella kaheksaks oli päike juba
päris kõrgel ja mis peamine, mitte ühtki tuuleiili, isegi mitte mere ääres. Kuumus hakkas peagi mõjuma, aga hoidsin veel tempot. Lubatud snäkke ei kusagil! Pakuti vett, kohalikku suhkrust limonaadi ning vahel jääd. Kusjuures joogipunktide kõrval ootasid kohalikud, et ülejääv neile visataks. Limonaadile olid nad eriti maiad ja loosi läksid ka poolikud mahlapakid.
Liiklus oli Havannas muidugi suletud ja jooksjate päralt, aga see ei tähendanud, et teed autodest vabad oleksid. Mulle tundus, et paljud ei saanudki aru, et mingisugune jooksuvõistlus on käimas ning trügisid lihtsalt vahele. Nii tuli aeg-ajalt busside ja autode vahelt läbi lipsata ja mõnes kohas oodata, et 50ndatest pärit kirevavärviline Buick läbi lasta. Elu ei saa ju mingi maratoni pärast seisma jääda. Paljud vaatasid jooksjaid arusaamatu näoga: "Teil midagi kasulikku ei ole teha?". Samal ajal olid pea igas teises punktis vabatahtlikud, kes rinnanumbreid kirja panid - justkui kontrollimaks, et keegi kaduma ei lähe.

Vahetult enne poolmaratoni lõppu hakkas mu pildistajast jooksupartner ära väsima ja jäi maha. Otsustasin tempot hoida, seda enam, et mu reisikaaslane Häli oli vahepeal otsustanud, et kui vaja, siis ta võib teise poole jooksust minuga kaasa teha - tennistes, muud tal kaasas ei olnud. Poolmaratoni ajaks sai kirja alla 2:15 ja teisele ringile asusimegi Häliga koos. Nüüd küttis päike juba lagipähe ja praadis nii, et veest ei tundunud enam kasu olevat. Temperatuur varjus püsis 30 kraadi ümber. Kuuma kiirgav asfalt sulas jalge all. Taevas oli pilvitud ja tuulest võis vaid unistada. Hoolimata lisandunud toest Häli näol hakkas mul õudselt raske. Kohe nii raske, et tahtsin alla anda. Ilmselt olekski kogu jooks kulgenud hoopis teisiti, kui mul ei oleks toetajana Häli kaasas olnud. Tema hoidis veel kuidagi mu motivatsiooni ning tuletas meelde Moskvas antud lubadusi ja ootusi seoses Kuuba reisiga. Muuhulgas lubasin, et teen selle maratoni ära!

Joogipunkte ootasin pikisilmi. Eriti seal pakutava jää pärast. Seda toppisin riiete vahele ja pähe. Ometi tundus, et suurt kasu ei ole sellestki. Jõud oli otsakorral ja uhke spordikell lakkas ilmselt kuuma tõttu töötamast. Peagi lisandusid meiega hiinlane, ameeriklane ning hispaanlane. Viimane läbinud kümneid triatlone ja 14 jooksumaratoni, ameeriklanna 11 maratoni ja hiinlane oma teisel maratonil - kõik kinnitasid kui ühest suust: "Elu raskeim maraton!". Ameeriklanna palus vaid, et suudaks kuidagi lõpuni jõuda, kuid jäi meist peagi maha.
Hispaanlane sai vahetpidamata kõnesid naiselt, kes soovis mehele takso järgi saata. Mees keeldus ja püsis kõrval. Häli toetas kõiki meid vaevatuid. Viimane ots maratonist kulges vahelduva eduga ühes kambas joostes ning kõndides. Teel lebanud peata kana ajas iiveldama. Alles viimased kilomeetrid võtsin end kokku ja lisasin kiirust. Teised jäid nüüd meist kaugele maha. Tahtsin nutta, aga veel ei jõudnud - finišh hakkas paistma. Jooksin nagu maraton polekski jalgades ja tehtud see põrgukuumust trotsides saigi. Täpset aega ei tea ma siiani: kas oli see 4:42 või 4:52? Läks meelest nii mul kui Hälil ja internetiavarustest veel ei lea. Ühesõnaga midagi sinna kanti.


Termokilesid meile ei jagunud, sest 10 kilomeetri läbijad olid need endale krahmanud. Mõned lausa
kolm tükki korraga. Finšhis olid omakorda ootamas mehed ja naised, kes tosse endale palusid. Üks ei jätnud ega jätnud mind rahule ja ausalt, ma oleksin oma ligumärjad jooksutossud talle heal meelel andnud, kuid ei kujutanud ette, kuidas paljajalu sealt koju jalutan. Minna oli umbes tunni jagu ning tänavad on räpased. Mööda maratonirada kodu poole jalutades kohtasime jooksu lõpetavaid mitmeid eestlasi. Kaasa elasime muidugi kõigile. Valu ja põrgupiin oli juba meelest läinud ja lihaste valu samuti möödus kiiresti.

6 aastat tagasi tegin ma spordikaugena esimesed sammud tervisesportlase teel. Täna jooksin oma kuuenda maratoni ja ühtlasi lubasin endale, ma jooksen elu lõpuni. Ükskõik, mis ajaga ja kus kliimas, ma jooksen.

Itaalias tervist otsides läks nii nagu alati: tormijooksu trotsides

Maraton hüüab tulles ja nüüd juba päris häälekalt: täpselt kahe nädala pärast stardin Havannas oma kuuendal maratonil.

Enne veel aga, kui Kuubale teekonna ette võtan, sattusin Itaaliasse. Viimase aja magamatus vajas välja magamist ning kehv tervis remonti. Siin Itaalias on ikkagi ju soojem, mõtlesin ma ja kui juba tulla, võib veidi joosta ka. Verbanias, imelise Maggiore järve ääres toimuv maraton tundus hea paik, kus väike kümnekilomeetrine trennijooks ette võtta. Mõeldud, tuldud.

Itaalia on koht, kus sekeldused ootavad paketina kohe ees. Esiteks selgus, et kui klubisse ei kuulu, siis joosta ei saa. Õnneks sai raha eest end kohapeal tundmatusse gruppi registreerida. Siis selgus, aga et starti ma siiski ei saa, sest puudub arstitõend. Nii ei jäänud mul muud üle, kui paluda kohapeal Dr Jukkumil endal see välja kirjutada. Läks läbi, uhh.

Õnneks korra ikka kontrollisin ilmaennustust, millest tingituna jätsin kleidikesed koju ja jooksuks haarasin kaasa pikemad riided. 13-15 soojakraadi pidavat siiski ees ootama. Hommikul ärgates ja aknast välja vaadates oli selge, et pigem oleme sattunud kodusesse Eestisse: vihma ladistas kui oavarrast ja prognoos näitas päevaks 27-35 millimeetrit sademeid. Meigi ega soengu tegemisel ei olnud täna mõtet. Tuul andis kohati kerge

tormimõõtme välja ja starti jõudes tuli hoiduda stardikoridori väravatest – need prantsatasid ühele ja teisele poole asfaltile. Tilkusin ja värisesin kui vette visatud kassipoeg. Ma ei saa salata, et kaalusin hotelli tagasi pöördumist. Siis aga mõtlesin, milline luuser ma olen, kui lendasin teisele poole Euroopat ning vihma pärast võistluse ära jätan.

Maratoni start läks pool tundi enne minu starti. Oma elu esimese 100km ratast Otepää tõusudel sai just sarnase ilmaga – läbi vihma ja tormi tehtud, sest treener Ain-Alar Juhanson nõudis. Raske õppustel, kerge lahingus, õpetas ta juba toona. Aga täna neid maratoonareid vaadates kahtlustasin, et arstitõendid võivad neil taskus olla, aga psühiaatriline kontroll on kindlasti läbimata. 

Stardis oodates puges põrgukülm sisse. Riided tilkusid ja jalad lirtsusid, varbaid ei tundnud ma enam ammu. Mõistsin, et ellujäämiseks on mul ainus võimalus joosta: edasi ja tagasi stardikoridoris, et hing sees hoida. Kõlanud stardipauk tegi lausa õnnelikuks, sest see tähendas, et varsti hakkab ehk päriselt soe ka. 

Imelised Itaalia väikelinna tänavad oma itaalialike majakestega ning vaade järvele ei paistnud läbi tiheda vihma eriti välja. Sama hästi oleks võinud kodus dušši all joosta.

Pealtvaatajaid peaaegu ei olnudki – vaid mõni vanaproua aknal lehvitas. Esimesed kilomeetrid jooksin, et sooja saada. Järgmised, sest katkestada oli vara. Ja siis läks segaseks: küll tuli viienda kilomeetri post, siis kuuenda ja jälle viienda. Kella mul jälle ei olnud ja sisetunnet ma ka ei usaldanud. Tundus, et peaks veel mitu kilomeetrit lõpuni olema, kui järsku kuulsin finišhialalt kostuvat muusikat. Andsin tuld ja mõtlesin, et mingi konks peab kusagil olema, kui juba olingi finišhijoone ületanud. Aeg: 0:51:53. Pingutus kroonib õnnetunnet. “Oleks vaid maraton sama kerge,” mõtlesin seal ja kõmpisin hotelli, et peagi tagasi maratoonarite finišhis tagasi olla. Nemad on tegelikud tänased kangelased, sest kümme on laisa mehe (või naise) trenn, aga 42 kilomeetrit väljakutse - läbi tormi ja vihma aga lausa vägitükk. Aga minul on nüüd ettevalmistused tehtud. Tervis vajab veel turgutust, et naeratus näol Havannas startida.