Sunday, April 30, 2017

Kust tulevad Su riided tegelikult?

See oli mõni nädal tagasi, kui mu juurde tuli särasilmne Berit ja rääkis õhinal kauplusest LAV Organic Lifestyle. Kui keha-ja keskkonnasõbralikud ning loodusäästvad tooted neil kaupluses leiduvad. Jope, mis mulle eriliselt silma jäi, on näiteks valmistatud vanadest kalavõrkudest. Minus tärkas huvi teema vastu üldisemalt. Kui disainerrõivad välja jätta, siis kust, millise vaeva ja kelle verega tulevad mu rõivad tegelikult. Helistasin oma kõige targemale selle ala asjatundjale sugulasele, maailmakoristaja-Kadile. Meie esimene kõne kestis poolteist tundi. Järgmiseks külastasin kõiki Moerevolutsiooni päevaga seotud üritusi. See on päev, mis sai alguse traagilisest sündmusest, mil Bangladeshis varises kokku tehasekompleks, mille tagajärjel sai surma 1133 inimest, vigastada tuhandeid - need olid rõivavabriku töötajad. Inimesed, kelle ränga töö tulemusena valmivad odavkaubamärkide riided, mida meie siin 10-20 euro eest ostame. Need inimesed seal, kes ise teenivad 2 dollarit päevas oma pika päeva eest. Moe-ja tekstiilitööstusesse on kaasatud miljonid inimesed ja tegemist on ühe kõige suurema tööandjaga maailmas. Ka keskkonnamõju on just sellele tootmisharul suurim - kas teadsid, et see värv, mida odavkaubamärgi tootja parasjagu oma tehases kasutab, seda värvi on kohalik jõgi? Või seda, et piirkondades, kust meie kiirmoe kaubamärgi rõivad pärinevad, on loodus niivõrd saastunud, et seal sünnib kordades enam väärarenguga lapsi, kelle surma vanemad ootavad, sest abi pole kättesaadav. Nemad ongi need, kes maksavad selle eest, et meil oleks võimalik ebanormaalselt odavaid rõivaid osta. Pean tunnistama, et esimest korda süübisin ma teemasse, kuivõrd laastav on kogu selle tootmisharu mõju - inimestele, loodusele, tulevikule. Film “True Cost”, mis annab hea ülevaate toimuvast, ajas mind iiveldama ja tegi kurvaks. 
On selge, et me keegi meist ei suuda tarbivad vaid eetiliselt valminud moekaupu, aga igaüks meist saab teha väikeseid samme, et muuta maailma olulisel määral. Üks võimalus on valida odava ja ebakvaliteetse asemel kvaliteetseid rõivaid, mis on ka meie suurimale organile - nahale sõbralikud, üleüldiselt tervislikud. Teinekord ehk küsida endalt, kas me päriselt vajame järjekordset hilpu? Kuidas anda soetatud moekaupadele uus elu ja mitte visata neid prügi sekka. Tõsi, Eestimaal on see probleem veel väga väike, võrreldes Ameerika ja teiste läänelike ühiskondadega, kuid kahtlemata liigume meiegi samas hukutavas suunas.

Positiivsed muutused, ka väikesed annavad suurele pildile suure mõju. Teeme väikesed sammud koos, et hoida enda tervist, säästa keskkonda ja inimkonda. 

Piltidel on seljas spordirõivaste valik (eriti nahasõbralikud):

Joogariided (Synergy Organic Clothing). Antud firma loojaks on üks Ameerika päritoluga naine, kes oma reiside käigus avastas, et Nepaalis elavate naiste elust puudub valikuvabadus. Tema eesmärgiks sai seda muuta. Synergy Organic Clothing annetab osa saadud tulust inimeste elu edendamiseks Nepaalis. Tulu annetatakse erinevatele MTÜ-dele, et panustada laste haridusse ja naiste finantsvabadusse:

Lilla pusa, mandala mustriga ja alt pitsiga retuusid, must rinnahoidja ja kapuutsiga top on pärit Nomads Hemp Wear brändilt. See Kanada firma on teinud keskkonna- ja nahasõbralikke rõivaid juba 14 aastat. Mandala mustriga retuusid on meie poes üks enim müüdud toode. Orgaanilise puuvilla kasulikkusest:

Tuulejoped (EcoAlf):

Üleni mustad retuusid pärinevad meie oma Eestimaa brändilt WÖÖ. Need koosnevad 95% ulatuses bambusest ning neid disainitakse ja toodetakse Eestis. WÖÖ rõivastel on ÖKO-TEX sertifikaadid ja tootmisjääke taaskasutatakse:

Roosa pusa on valmistatud Saksa brändi Organication poolt. See koosneb orgaanilisest puuvillast, millel on GOTS sertifikaat. Ka Organication-i jaoks on oluline jätkusuutlik eluviis, eetiline kaubandus ja kvaliteet:
http://www.organication.de/en/about-us/

Kuldsed slip-on jalanõud on pärit NAE (No Animal Exploitation) Vegan Shoes brändilt. Nende firma ei kasuta oma jalanõude tootmisel ühtegi loomset saadust. NAE tooted on valmistatud eetilise kaubanduse reegleid järgides ning võimalikult keskkonnasõbralikult:
KÕIKI NEID RIIDEID SAAB EESTIS SIIT: https://www.facebook.com/LAVOrganic/?fref=ts


Saturday, April 15, 2017

Uus graatsiline ja kaunis väljakutse!

Vaevu oli viies maraton joostud, kui saabus ettepanek ühineda postitantsutrenniga. Ma ei saa salata, et tänu oma vaimustavale fantaasiameelele kujutasin alustuseks ette poolpaljast iseend labaselt väänlemas ümber posti. Veidi enam aga süvenenud, mõistsin, et postitantsutreening on füüsilist väljakutset pakkuv ja ääretult naiselik spordiala. Legendaarne doktor Muza pakkus juba aastal 2010, et midagi naiselikku tuleks mul triatloni ja jooksu vahele kindlasti teha. Doktori soovitus on püha, saagu ta soov!

Uus postitantsuklubi Meow sai loetud päevad tagasi avatud ja nii seadsin sammud ka mina trenni. Poolpikkades treeningpükstes trenni saabudes tundsin end täitsa valesti. Napp trenniriie pole mitte lihtsalt seksikas trennirõivas, vaid sellel on postitantsutrennis ka ratsionaalne põhjus. Esimene kipub ikka aia taha minema, nii läks ka selle trenniga, sest pikkades pükstes postil juba ei püsi.

Treening algab soojendusest, venitusest - nii mõnedki harjutused on sarnased või lausa samad Bodybalance'is ja näiteks joogas. Keha soe, tulevad harjutuse
d nagu chair spinn, piruett ja postil seismine. Tehnika pole raske, kuid gravitatsioon teeb oma töö. Endalegi üllatuseks väsisin kiiresti ja ennekõike mu erakordselt nõrgad käed. Trennikaaslasi, kes juba mõnd aega trennis käinud, vaatasin vaimustusega. Milline graatsia, naiselik liikumine ja tehnika! Treenerist ma üldse ei räägigi, sest seal klubis on koos absoluutselt Eesti parimad. Viimaseks harjutuseks sai postil istumine ja ette painutus. Kõlab lihtsalt, teha raskem, kui võiks ette kujutada.

Ma ei tundnud end trennis päris lootusetult, sest eks Vabank'is on öistel tundidel mõned tiirud ikka tehtud, kui võimalus on tekkinud, aga pean tunnistama, et füüsiliselt raske oli siiski. Lisaks väljusin spordiklubist väikesed villid peopesas, sinikad jagadel ja järgmisel hommikul valutasid ootamatud lihasgrupid. Võtsin eesmärgiks postitantsida vähemalt kaks kuud ja siis loeme tibusid või lülitan postitantsu sujuvalt jooksutreeningutesse sisse, sest jooks unarusse ei jää. Tõsi, uut maratoni sihtkohta pole ma välja valida suutnud. Tahaks Lõuna-Aafrikasse, aga ka Kuubal võiks joosta ning muidugi mu uues lemmiklinnas Singapuris. Samas suvine maraton Kihnu saarel tundub ka igati kutsuv. Kuniks kusagile end kirja saan, treenin lihaseid, millest mul aimugi polnud, postitantsutrennis. Jätkub ka pedantlik toitumise jälgimine usaldusväärsetes toitumisspetsialist Margus Silbaumi kätes. Sellest peagi pikemalt.

Info uue postitantsuklubi ja treeningute kohta leiad siit:
http://www.meowstudio.ee/meist