Kes Nuustakul pole jooksnud, sel Tokyosse pole asja

Eestimaa ilusam jooksurada

Stockholmis, Berliinis, Barcelonas, New Yorgis, Kuubal, Belgradis... on maraton joostud! Aga kuhu järgmiseks? Tokyo nimekirja ma ei pääsenud, sama kurb seis on loterii-maratoni Londoniga. Kaalusin ka jooksu Lõuna-Koreas, kuid ajad ei klapi. Täna sai selgeks, et kõige õigem oleks joosta järgmine maraton Eesti looduses, sest kes «Nuustakul ei ole jooksnud, see Tokyosse ärgu kibelegu»! Niisiis, Eesti maastikumaraton, siit ma tulen!

Tõele au andes, siis oma südame sellele läbi imelise looduse kulgevale maastikumaratonile kaotasin juba eelmisel aastal, mil pooliku ehk ca 24 kilomeetrise jooksu tegin. Jalad olid märjad ning mudased, korra vajusin rabas kõrvulukustavalt kiljudes pea nabani sisse. Ebamugavus läks aga meelest, kui väsinuna viimase tõusu peale jõudsin ja seal oodanud heatahtliku silmavaatega vanahärra kommi ja grammike likööri pakkus. Ja siis veel teine lahke vanaproua, kes finišhis koduse kohupiimakoogiga ootas. Need on need hetked, mis toona jäid kirja panemata, kuid ei ole siiani meelest läinud ning sunnivad tagasi imelisele rabamaastikule.

Pean tunnistama, et vahepealsel ajal pärast Belgradi, kus viimati maratoni jooksin, olen pigem pühapäevajooksja olnud ja seda valu tegevate põlvede tõttu. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis  ülevaimustusin raamatust «Jooksjaks sündinud» ja eriti neist maailma parimatest paljajalu jooksjatest. Tahtsin sama heaks saada ja mulle omaselt nüüd ja kohe ning mitte sekunditki oodates. Mõeldud (mitte väga), tehtud ja vigastus käes.

«Need tarahumarad sünnivad ja kohe jooksevadki paljajalu. Meil tuleb aga jalavarjudeta jooksu pikalt

Vanahärra kommide ja konjakiga

harjutada,» pidas jalaspetsialist Tarmo Torim mulle loengu hiljem ja see mees ei ole veel eksinud kogu selle aja jooksul, mil ta on mind nõustanud. Jõudsin siis veel füsiterapeut Priit Ailti vastuvõtule, kes selgitas välja, et viga ei ole mul midagi ja valu tuleneb nüüd juba vähesest trennist, sest kes jooksma on hakanud, see jooksku - keha vajab! Vabandused said otsa ja nüüd olen tagasi rajal - tasapisi, kuid sihikindlalt. Ja nagu ikka, kui muu ei innusta, siis registreerimine ikka motiveerib. Täna panin kirja ja täpselt kahe kuu pärast, 14. oktoobril stardin ma Lahemaa Rahvuspargi juurest, et joosta 42,195 kilomeetrit. Minu jaoks kaheksanda maratoni lõpp on ootamas Aegviidus. Loodan, et kommide ja konjakiga vanahärra saab ka tulla.

Ja kes nüüd mõtleb, et võiks ka tulla, siis jooksu kodulehel on kirjas: «See jooks ei ole kartlikele. Katkestamine ei ole võimalik. Kord stardijoonel, pead maksku mis maksab, oma jõul finišhini jõudma. Tasuks on kõige erilisem saavutus ja mälestus, mida Eesti loodus pakkuda võib.»

Tule loodusesse! Tule jooksma!
Võistluse info leiad siit:
http://wilderness.ee/et/eesti-maastiku-maraton-42k/