Räiged kukkumised - tehtud!

Päev algas taaskordse talisuplusega, millest vaimses mõttes olen juba praegu sõltuvuses, füüsiliselt mitte veel. Kindel on aga, et see on parim viis kehale ja vaimule restart teha ning alustada päeva erksana. Seejärel oli plaanis suusatrenn. Sedapuhku Lähtel, kus ees ootasid järsud ja jäised laskumised läbi paksu udu. Kaasas isehakanud treener ja õde, kes on lausa suusafänniks hakanud ning juba mõlgutab maratoni mõtteid.

Suusad jalas mõistsin alles, kui hullumeelne kohalik rada on ja enam polnud ma kindel, kas ikka tulen kõigi nende laskumistega toime. Hirm saigi minust võitu ja ilmselgelt aitas kaasa libastumisele juba üsna alguses. Enda kaitseks saan vaid öelda, et see konkreetne laskumine oli eriti pikk ja järsk. Kata läks ees ja mina üsna tema järel. Alguses kohe sain minema, hoog kasvas aina, värin jalgades samuti. Tundus, et palju pole jäänud ja peagi olen lõpus, aga ei, siis juhtus midagi ja ma kaotasin tasakaalu. Rada kadus jalge alt, suuremat sorti kurvi enam võtta ei suutnudki, mis tähendas, et sõita tuli otse. Otse läbi lumevalli, üle põõsaste ja puuroigaste.  Hoog siiski veel ei raugenud ja peagi silmasin vilksamini ees seisvat puud. Kindel, et oleks otse puusse pannud, kui viimasel hetkel poleks taibanud paremale hoida. Keha asend pigem pingviinile omane ja maandumine toimus otse nägupidi jäisesse lumme. Jubedalt kipitas, aga naerda oli ka vaja - nii kadus fookus suusatamiselt sootuks.

Edasi tuli siiski sõita, kuigi soov oli selleks hetkeks kadunud ja hirm järgmiste laskumiste ees suurenenud veelgi. Vahepeal sain isegi õpetussõnu, kuid seegi ei päästnud järgmisest kukkumisest. Põhjuseks tavaline rajalt väljasõit, maandumine siiski juba palju oskuslikum. Viimane kord kukkusin veelgi imelikumal põhjusel, täielik müsteerium. Haiget sain ka, randmed on vähe valusad siiani aga vähemalt on tunda, et täna käisin suusatrennis, mis tõsi lõppes pärast viimast libastumist, sest õnnega ei tasu pikalt mängida. Hea uudis on, et need olid mu elu esimesed kukkumised ja marrastus näos peaks kaduma mõne päevaga.

50 km rahvamatk-jooks

Äratuskell helises 6 hommikul, väljas oli veel pime ja mina suutsin vaid mõelda, et ei viitsi kuhugi minna. Aga olin lubanud kell 9 üheskoos 150 inimesega Otepääl stardis olla. Ees ootas Ain-Alar Juhansoni ja Margus Püvi eestvedamisel toimuv üritus "Pekist priiks", mille raames oli plaan läbida teekond Otepäält Tartusse - 5 minutit joostes, 5 minutit kõndides ja nii vaheldumisi kuni lõpuni.

Motiveeriv oli näha stardis nii palju entusiastlikke ja sportlikke inimesi. Uni oli ammu kadunud ja ma mõtlesin, et teen selle distantsi kindlasti ära. Jooks algas ja üks oli kindel, massil on edasiviiv jõud. See lihtsalt kannab endaga kaasa ja aegki lendab linnutiivul. Seda hoolimata sellest, et jalga olin saanud suvalised maalt leitud tossud, mis peagi talla alla villid olid tekitanud. Hoolimata sellestki, et külavaheteed olid põrgulikult libedad ja jooks neil tundus kohati tõeline meistriklass. Isegi see ei vähendanud minu innustust, et mida aeg edasi, hakkas põlv aina enam tunda andma. Vana jama - vahel külmaga on tunda tuikavat valu. Joogipunktis tundus, et tuikav valu annab järele, aga ei, tegelikult läks aina hullemaks. Just joostes. Kannatasin lõunasöögini välja. Seal kulus niikuinii rohkem aega - riiete vahetus, supi söömine ja lisaks sidusin põlve ümber leitud sideme ning laenatud buffi. Soe mõjub põlvele hästi, kuid kahjuks ei püsinud mu kätetöö põlvel kaua ja nii pidin pärast enam kui 30 km läbimist alla vanduma ja jätkama kiirkõnniga. Alla andmiseks polnud põhjust, kuid joosta enam ei saanud. Aitäh Tiit, kes sa toetava kaaslasena kõrvale jäid, kuigi oleksid vabalt võinud põhigrupiga edasi joosta.

Olgugi, et kõndisime, möödusid järgnevad tunnid libedusega võideldes, valu aina enam siin ja seal tundes ning väsimust trotsides. See ei viinud aga mitte alla meie tuju. Kuni lõpuni välja oli meeleolukas ja tore. Seda kindlasti ka tänu korraldaja tiimile, kes hoolitses ja silma pidevalt peal hoidis. Mitu korda käidi ka küsimas, et ehk me nüüd lõpetame oma retke ja istume bussi, mis sõidutab meid sihtpunkti, aga ei, me ei andnud alla. Kui lubasime, tuleb teha. Pealegi oli meie järel veel palju teisigi kõndijaid. Kes joosta ei jõua, peab kõndima - peaasi, et liigub!

Finišisse jõudmine oli magus ja veelgi magusam hiljem tunde väldanud ligunemine veekeskuses. Mõistagi annab täna eilne 50 km tunda igal sammul. Eriti puusad - mis on pidevast libedusest tingitud sundseisust ja kramplikust asendist väga valusad. Aga see on võiduvalu ja pealegi kiiresti mööduv. Kes tahab sama kogeda - on võimalus osa võtta tuleval laupäeval Põhja-Eestis toimuvast etapist. Põlve tõttu ma ise keskendun nüüdsest rohkem suusatamisele.

Jõulud rajal

Jõululaupäev algas mõistagi suusatamisega. Kauplesin õe kaasa, kes tuttavalt suusad laenas. Saapad sattusid kolm numbrit väiksemad olema, kuid esialgu ei andnud tundagi. Võtsime ette 3 kilomeetrise ringi, kui peagi hakkas mu õde jonnima, et jalad valutavad ja tema tahab tagasi minna. Mulle tegi see kõik nii nalja, et ei saanud suusatamisele väga keskenduda. Tempo aina tõusis, et ruttu lõppu saada. Komberdasin järgi nii kuis suutsin, aga ikka jäin maha. Samas on mu õde erinevalt minust ikka varem suusatanud. Umbes poole tunniga olime finišhis ja Kata jalad valutasid nii, et ta end enam liigutada ei saanud. Mina ikka veel naermas, sest kuidas sai inimene nii kiiresti suusatada saabastega, mis on kolm numbrit väiksemad ja kuidas ta üleüldse tuleb nii väikeste saabastega suusatama? Hea uudis on see, et suusatamine meeldib talle endiselt ja nüüd kaalub isegi Tartu maratoni ette võtmist. Siis juba õiges suuruses saabastega.

Täna võtsin ette 5 kilomeetrise ringi ja hoolimata sulast libises suusk eriti hästi. Mägesid vallutan kui vana kala juba ja loodan, et ka maratoni rajal on neid palju, just languseid. Kas ma ka õigesti suusatan, kuid edasi ma liigun ja tundub, et mingisugune areng on toimunud. Üks perekonnatuttav sattus minust korduvalt mööduma ja siis ta ikka soovitas kepid õlgade laiuselt hoida. See on ilmselt ainus, millele oskan tähelepanu pöörata. Raja ääres nägin ka oma kunagist lasteaia muusikaõpetajat - issand, kui tore võib olla taaskohtumine aastate järel! Ta pole grammigi muutunud! Üleüldse juhtuvad toredad asjad spordiradadel, nii on hakanud suusataminegi mulle aina enam meeldima.

Homme toimub Ain-Alar Juhansoni ja Mäxi korraldatud üritus "Pekist priiks" ehk 50 kilomeetrine jooks-kõnd  Otepäält Tartusse. Mina olen  kohal!

Mõrvari mäel

Seoses pühadega, mis mööduvad mul maal, olin sunnitud leidma kohalikke suusaradu siin Jõgevamaal. Tee viis mind Kuremaa terviseradadele, kus olemas ka klassikarada. Teistkordselt sain suusad alla ja oli ikka ebamugav küll. Ometi võtsin ette kohe 5 kilomeetrise otsa. Nii mõnigi kohalik suusaäss sai minust mööda vuhiseda ja mina tundsin end ikka täieliku käpardina, aga alla ma ka ei andnud. Peagi ootas ees esimene mägi, mille kõrval Reporteri loos näidatu on täielik titekas. Lõpus kadus klassikarada ära ja siis ei teadnud ma tõesti, mida teha. Kuidagi jäin siiski püsi, jalad värisemas all. Uskusin siiralt, et see oli lihtsalt üks raskus teel ja rohkem pole neid mulle ette nähtud, aga ma eksisin. Peagi lugesin sildilt: "Mõrvari tõus". Kuidagi sain sealt üles, aga sellele järgnes ka "mõrvari langus". milleks ma valmis polnud. Enam ei jõudnud ma mõelda ega kiljudagi. Hoog läks nii suureks, et kogu rõhk tuli panna püsti jäämisele. Lõpp peaaegu käes, kui tee hakkas looklema ühele ja teisele poole ning rada jalge alt kadus. Olin omadega plindris. Muud ei jäänud üle, kui kükkis sõita, et kukkudes maandumine valutum oleks. Taktikaliselt kõik sobis, aga seal samas ma mõistsin, et nii ma maratoni ikka ei läbi. Siis meenus veel, et olen ju ikkagi Vooremaal, kus voored annavad tunda igal sammul ning seegi rada ei lähe kindlasti mitte lihtsamaks. Aga tagasi pöörata ju ka ei saanud, kõikjal olid sildid näitamas sõidusuunda. Pealegi olin juba niigi kohalikke hirmutanud ja naerutanud. Nii ma jätkasin komberdamist. Vahepeal, kui mägesid polnud, tuli mul juba paremini välja. Endale vähemalt tundus, et justkui suusataksin.

Järsku kuulsin: "Tere Kertu! Otsin su hiljem üles!". Mütsid peas ja sallid ninani, ei tundnud ma vana tuttavat kohe ära, aga tore oli kusagil metsas mõrvarlike mägede vahel vanu tuttavaid kohata. Sain pisut ka kohalikku infot, et järgmine kord oskaksin suusatama tulla, mitte suusahüppeid harjutama. Peagi oli ees suur silt: "Finish" ja mina olin kõigest hoolimata pisut isegi uhke enda üle. Mitte küll aja üle, mis kulus 5 km läbimiseks, aga selle üle, et olin tulnud ja püüdnud.

Sportlikke pühi!

2 kuuga Tartu maratonile!

Liiga palju vett on merre voolanud, kuid nüüd olen ma tagasi! Uus väljakutse on suusatamine ja mõistagi plaanin ma selle raames läbida Tartu maratoni. Kui esialgu mõtlesin 31 km peale, siis kõiges süüdi Raivo Rimm sundis mind peagi meelt muutma ning lubama, et võtan ette 63 km. Ma lubasin. Taas mitte väga palju mõeldes.
Vastab tõele, et ma pole mitte kunagi suusatanud. Mäletan küll sundimist ja sellest asjast saadik viha suusatamise vastu, kuid ma ei mäleta, et oleksin suusad alla pannud ja suusatanud. Seda hoolimata sellestki, et kodus oli meil palju palju suusapaare. Mäletan ka, et igat tooni määrdepulkasid leidus kõikjal. Ja suusatamist televiisorist olid kõik sunnitud vaatama. Aga ma ei mäleta, et keegi oleks ise suusatanud. Kui isa välja arvata, kes on kaks korda Tartu maratoni läbinud, kuid ei enne ega pärast seda pole ta suuski alla pannud. Aasta oli siis mingi 1988 ja mina liiga väike, et sellest midagi rohkemat mäletada.

Aga kunagi pole hilja. Nüüd õpin ma suusatamise selgeks ja 17.02.2013 läbin ma Tartu maratoni. Kõige olulisem väljakutse on aga õppida suusatamist armastama.

Kuidas kõik alguse sai, milliselt kulges esimene trenn ja kes on paadis näed alljärgnevast videost:

SIIT