Barcelona maraton TEHTUD!

Sel korral ma valmistumisest küll ei kirjutanud, kuid maratonist teen väikese kande siiski. 

Treeningud kulgesid hästi ja mulle tundus, et viimasest New Yorgi maratonist olen piisavalt taastunud. Tervis püsis üleootuste hea ja paljuski panin selle tervisliku toidu ning piisava liikumise arvele. Aasta esimesel päeval loobusin veel ka valgest suhkrust. Esimest korda elus suutsin lubadust pidada ning jäädagi suhkruvabaks. Eks näha kauaks, kuid hetkel pole plaani suhkrusõltuvuse küüsi tagasi langeda. Mõju on muide imeline.

Aga siis, veebruari lõpus hankisin endale korraliku viiruse. Palavik, hingemattev köha, kohutav nohu. Püsisin kodus, kui eeskujulik haige kunagi ja arvake ära - jäin vaid haigemaks. Vaimselt oli kõige keerulisem, sest tundus tõesti, et sel korral on kõik õigesti tehtud ning haigeks jäämisele ei leidunud ühtki mõistlikku põhjust. Igal juhul oli maratonini jäänud napp kolm nädalat ja sel ajal ma trenni teha mõistagi ei saanud. Viimasel nädalal enne maratoni käisin paaril pooletunnisel ringil aga ei muud. Peagi selgus kõigele lisaks, et ka vereproov pole mul korras. Rauaga on mul alati probleeme olnud, kuid sel korral sain lausa aneemia diagnoosi. Raud veres 90 (ref väärtus 120-130), ferritiin 3,7 (ref väärtus 150-250). Aasta aastalt on olukord hullemaks läinud. Arst jagas minuga viimaste loengute materjale, tegi kõikvõimalikke uuringuid, et välistada haigusi, kasvajaid ja muud. Ei midagi uut ei selgunud. Ikka toitumine - viimaste aastate pigem taimetoitlus on jälje jätnud. Mulle üllatuseks avastasin, et peedist ja maasikatest raua ammutamine on täielik müüt. Võtsin kasutusele kõige kõrgema sisaldusega rauapreparaadid ning iga päev tuli süüa 50g seamaksa. Maailma rõvedaim toit, peale peki. Esimesed korrad sõin seda võideldes okserefleksiga. Oleksin valmis olnud maratoni ära jätma, kuid aneemia tõttu tekkinud väsimus, motivatsioonipuudus, jõuetus ning mäluprobleemid sundisid probleemiga tegelema nüüd ja kohe. Hea uudis on, et kõikvõimalike vereproovide ning uuringute tulemusena selgus, et üldiselt on mu tervis parem, kui kunagi varem. Kui saaks veel ka raua korda, võiksin kindel olla, et viimaste aastate tervislik eluviis on mu elu parim valik olnud. 

Barcelonasse kohale jõudes oli küll veel köha, aga siiralt uskusin, et sealne päike ja soodsad ilmaolud teevad mu paari päevaga korda. Pealegi oli vähemalt ühel reisikaaslasel - Maxil veel hullem. Tundus, et veel päev enne maratoni oli tal palavik lausa. Kõiges muus sai tehtud nii palju vigu, et võiksin vabalt välja anda raamatu: “Mida mitte teha enne maratoni. Isikliku kogemuse baasil”. Esiteks sai end liiga palju väsitatud, kui olime linnale tiiru peale tegemas. Valede jalanõude tõttu kindlustasin endale eriti ebameeldivad villid mõlemale jalale. Laadimisega läksime liiale.  Sõime, sõime ja veel kord sõime. Öö enne maratoni püüdsime küll jalutada, et veidigi ülesöömise tunnet leevendada, aga ei aidanud enam seegi. Magamata öö olin kindlustanud endale oma enda lollustega. 

Stardihommik jõudis kätte kiiremini, kui valmis olin. Seal samas kohtusin veel Jane ja Janisega, kellele tänu ma tõttöelda Barcelona maratonile endale kirja panin. Just seal New Yorgis nad reklaamisid seda kui kõige lihtsamat maratoni üldse. Absoluutselt lauge rada, ilusad vaated, hea kliima. Mõned minutid enne starti selgus, et kuni 15nda kilomeetrini on siiski pidevalt tõusev rada ja siis veel 33nda kanti on tõus ja lõpus paar kilomeetrit tõus jne. Olin šokis, aga kus ma nüüd enam põgenen, kui juba kohale tuldud ja numbergi rinda sätitud. 

Start läks. Ilm püsis soe - ca 15-17 kraadi, vahelduva pilvisusega. Vaated ilusad nagu lubatud. Energiat jagus, kuid juua tuli igas punktis ja palju. Peagi hakkas palav, siis ootamatult külm. Jooksin üksinda esialgu. Seda rõõmsam oli kohata raja ääres Eesti meest, kes hõikas: “30 kilomeetrit veel minna!”. See mõte tundus hetkel valus, kuigi hea enesetunne püsis, tempo oli üleootuste hea. Seda kõike kuni poolmaratonini. Siis kohtasin reisikaaslast Reelikat, kes oma esimesel maratonil jooksmas. Võtsin kõrvale. Üht naerusuist Eesti jooksupoissi nägime veel ka. Joogi- ja toidupunkte oli piisavalt. Jõin, sõin igaühes. Pärast poolmaratoni sai aga jõud otsa kui lõigatult. Järsku paistetas kurk üles ja köhahood ei andnud asu. Ma ei mõistnud, kas oli tekkinud allergiline reaktsioon pähklitest, mida just äsja olin toidupunktist haaranud või oli hoopiski tervis ootamatult halvenenud. Jõud rauges 30ndal lõplikult. Soovitasin Reelikal edasi joosta, sest suur tüdruk peab ise hakkama saama. Esimest korda elus mõtlesin, et õigem oleks jooks pooleli jätta ja mitte kangelast mängida. Seejärel tabasin end mõttelt - aga kuhu ma lähen? Pole aimugi, kus asub me korter, kõik mu vajalikud isiklikud tarbed on finišhis ning telefoni ka kaasas pole. Pääsu pole, jooksen vahelduvalt kõndimisega lõpuni, sest pääsu pole. 35ndal tundus, et isegi kui kõnnin kogu teekonna lõppu, jõuan ikka pärale. Siis kohtusin Fernandoga - kohalik šarmant, kes otsustas võtku mis võtab mu tähelepanu võita. Ise vatrates vahetpidamata. Ma püüdsin vaid selgeks teha, et hispaania keelest ma sõnagi aru ei saa. Fernando jutt ei raugenud. Peagi võttis ta välja kaamera ja pildistas mind igalt küljelt - üksi, endaga koos ja trumfikaaregagi. Pärast pikemat jutuvada ei andnud talle rahu ja kutsus sõbra tõlkima. Üleväsinud sõber siis ütles kõige olulisema: “Fernando tuleb Tallinna maratoni jooksma!”. Hästi. Ma ei viitsinud rääkida, püüdsin vaid viisakas olla. Lõpp tuli kiiremini, kui uskusin. Spurt läks käima 40ndast kilomeetrist. Max veel karjus raja ääres: “Ära nüüd mõtle, pane juurde!”. Ta ei teadnud, mis seisundis olin. Nutsin kui titt, vaimselt olin läbi, pettunud ja kurb. Kaela pandud medalit ei olnud ma sel korral välja teeninud. Köhahood ei andnud võimalust hinge tõmmata. 

Veel üks punkt juures mu uues raamatus: haigena jooksma ei minda. Samas Max, kes oli viimased päevad haigemgi, jooksis hea tundega hea maratoni. Päevad ei ole õed. Inimesed on erinevad. Ilmselt läheb veel mitmeid maratone, et õppida oma keha ja tervist täielikult tundma.

 

Kuhu edasi? 
Alustuseks püüan päriselt terveks saada. Päikesereis aitab sellele kaasa. Seejärel jätkub ravi, et ka hemoglobiininäitajad korda saada. Arsti prognoosi järgi kulub selleks 4-6 kuud. 
Ja siis ehk taas mõni maraton, sest Barcelona medali sain ma avansina kaela. Oi kuidas kripeldab.