Ain-Alar meelitas mind täna ratast sõitma, sest talle ei julge ma "ei" öelda.
Ligi kahe ja poole tunni jooksul oli tubli progress. Kui alustasime lihtsalt rattal istumisest ning jalgade kinnitustest avamisest, siis viimaks sai juba jutustada ja meeleolukalt mööda Rocc al Mare teid kulgeda. Mis peamine, suurem hirm kadus ja hakkasin sõitu tõepoolest taas nautima. Üks põhjus seisnes kindlasti selleski, et viimaks sai ratta õige asend paika pandud.
Viimastel päeval olen lisaks iga päev ujunud või jooksnud. Distansid on traditsioonilised - 1 km ujumises ja 7-10 km jooksus. Tänagi plaanin korraliku metsajooksu ette võtta. Täna käisin välja ka järgmise lubaduse - läbin maratoni. Tõsi, tähtaja panen paika pärast triatloni. Kui ellu jään.
Pühapäevast aga olen Pühajärvel treeninglaagris nagu paljud sportlased ja teised minusugused.
Kertu, sellise elutempo juures ma enam üldse ei imesta, miks sind nii hirmus ammu näha pole olnud. Sa oled ikka nii uskumatult tubli!!!!!
ReplyDeleteSee hirmuga võitlemine on üks nõme töö!
ReplyDeleteKaks aastat järjest õnnestus uiskudega selline matakas panna(korra pool nahka asfaltteele ja teine kord ajas autojuht omal algatusel ja süül alla), et võttis kohe pikaks ajaks sõiduisu ära. Nüüd siis tõusen läbi häda jälle ratastele ja näen vaeva, et järk-järgult hirmukoorem õlult maha raputada.
Ja ma kadestan sinu ujumisoskust.. Iga kord kui ma basseini satun, veendun, et mul peab tagumik tinast tehtud olema, sest muud loogilist põhjust pole, miks mind vägisi põhja kisub! :P