Reede oli see päev, kui tuli viimaks end ka Argo trenni vedada. Algas ikka väikse soojendusega sõudeergomeetril ja siis harjutused kõigile lihasgruppidele. Sel korral sai läbi tehtud ringtreening ja seda kaks korda. Kokku kulus pea poolteist tundi, kuid tunne on, et jõuan juba väheke rohkem. Isegi õlaharjutusi.
Ja siis ma mõtlesingi, et kui mina suudan, võiks ju ka Argo suuta. Treenitust tal on, võhma ka ning lihast isegi väga palju! Niisiis tegin talle ettepaneku, et võiks temagi maratonile tulla. Tema hakkas aga kokutama mu pakkumise peale. Küsisin siis, et kas 10 jookseks ära, kui vaja oleks. Kindel polnud ta selleski. Siis tegi vastu pakkumise, et kui ma võtaksin 20 kg juurde ja jookseksin ülekaaluga maratoni läbi, võiks temagi tulla. No nii rumal ma pole, soovitasin hoopiski tal 20 kg alla võtta ja jooksma hakata.
Ühesõnaga vekslit välja veel ei käi, kuid kui mina jooksen 42, võiks Argo minuga koos vähemalt 10 ära joosta. Ta on ju ikkagi treener. Ja sportlane.
Laupäeval käisin aga mitte Argoga, vaid Tarmoga metsajooksul. Ta on ikka päris sportlik. Hoidis ka minu tempot üleval ja nii sai tunniajase jooksu keskmiseks pulsiks 157. Just siis, kui eriti enam ei viitsinud pingutada suuremast mäest üles joostes, motiveeris ta mind. Selles suhtes on meesterahvastega parem joosta, et tempo on üldiselt kiirem, kui naistel ja motiveerivam on ka, sest jutustamiseks aega pole- kogu aeg on vaja näidata, kui kiiresti ja kaugele keegi jõuab.
Täna aga puhkan, sest olen seda väärt!
No comments:
Post a Comment