Tänu lastele olen sportlikum

Sain täna terve päeva pooleteistaastast õelast hoida ja kui väike lõunauinak välja arvata, käis üheskoos temaga pidev trennitamine - jooksin järgi, võtsin sülle, tassisin süles, koristasin asju eest ja tagant, jalutasime õues, mängisime siin ja seal. Kahju, et kohe ei taibanud pulsikella vööle panna, oleks arvestatavad numbrid kirja saanud. Päev tipnes Skypark`is, mis on ka mu enda üks lemmikpaikadest, mis lastele mõeldes loodud. Ronisime, roomasime, sõitsime, jooksime ja peamiselt hüppasime. Nii pea, kui palusin lapselt väikest pausi, öeldi: "tät keku üpa!". Nii me hüppasime, vahepeal küsisin, kas hing ikka veel sees. Ühesõnaga võtsin tänastest sulghüpetest, mis kavas kirjas, vabastuse, õigemini tegin kõik kavas olnud vajalikud harjutused mitmekordselt üle. Ning mis kõige olulisem, taoline trenn annab emotsionaalselt palju. Üleüldse olen lastest ümbritsetuna õnnelikum inimene.

Jooksma läksin aga siiski, kuigi Kerli, kes lubas kaaslaseks tulla, väsis Skypargis möllamisest enamgi ära kui laps. Ette võtsime tunni ja väga rahuliku tempo, et pulss ikka vajalikul 130-nesel tasemel hoida. Väike venitus lõppu ja sai taas päeva peale risti teha :)