Magasin seal kohutavalt, sest kõrvaltuppa sattus keegi norskaja. Hommikul ärgates oli lisaks veel kurk ka haige. Ilmselt külmetasin loengusaalis akna all istudes. Ärgates selgus, et olime ärganud eriti vihmasesse päeva. Kohe võtsime ette hommikuse virgutuse ehk jooksime 2 km järveni, siis ujuma (mina jätsin kurgu seisundi tõttu selle vahele) ja siis tagasi tervisekeskusesse 2 km joostes. Hommikusöök ja seejärel toimus loeng, mida mina olin juba kuulnud ja nii kasutasin tunnikest magamiseks. Seejärel jooksutrenn, vihma trotsides. Jooksime 2,5 km soojenduseks ja hakkasid mäkketõusud. Erinevad distantsid tuli läbida erineva kiirusega ja ikka ülesmäkke. Samal ajal täiustasid treenerid jooksutehnikat. Mul ei liigu käed piisavalt ja lisaks võtan liiga pikki samme. Mida rohkem jooksin, sest väsinum olin, kuid tehnika olla paremaks läinud. Ikka veel sadas, kuid lõppu tuli joosta veel korda 2,5 km ring mägisel rajal.
Pärast lõunasööki oli väike paus ja seda kasutasid pea kõik magamiseks, mina ka taaskord. Treeninglaagris ongi nii, et igal vabal hetkel vastavalt kas magaks või sööks. Pärast pausi ootas ees õhtune treening ja tänu vihmale otsustati suurem osa sellest läbi viia siseoludes. Alustuseks ikka 5 km jooksu ka ja siis tuli teha kõiksuguseid harjutusi põrandal. Tase oli täpselt selline, et viilida tuli palju. Eriti keskkohaharjutuste juures. Kokku kulus 2 tundi ja sinna juurde veel ka venitus.
Kuigi kurk pidas hästi vastu, tundsin pisutist väsimust treeningutest ja nii sai otsustatud, et järgneva päeva võistlusest ma osa ei võta, vaid läbin 16 km treeningu mõttes, ei muud. Ma olin sellega päri, sest on tekkinud tõepoolest tunne, et olen pisut üle võistelnud.
No comments:
Post a Comment