Võhandu maraton 100 km TEHTUD!

Jõudsime Rennaga Võrru õhtuks. Alustuseks käisime tutvumas mu võistluskaaslastega, sest kohtusin ju ma nendega esimest korda. Ööbima pidime aga Renna võistluskaaslase juures, kelleks osutus Võhandu maratoni korraldaja naine. Lootsime piisavalt infot ürituse kohta saada, sest olime me ju mõlemad esimest korda vesist hullust ette võtmas. Kaua jutustada ei saanud, vaid pakkisime asjad. Kui nemad võtsid kaasa ikka tõepoolest kõik vajaliku, siis mina piirdusin vaid Fitshopist kaasa haaratud energiabatoonidega. Varuriided ja veel mõned olulised asjad plaanisin saateautosse jätta, sest see pidi meil olemas olema. Pärast südaööd keerasime magama, äratuse sättisime kella 5 peale. Ärkamine oli ehk küll valulik, kuid enam polnud aega sellele tähelepanu pöörata. Tuli ilmale vastavalt riietuda, pudru süüa ja kiirelt stardiplatsile Tamula järve äärde sammud seada. Täpselt tund enne starti ehk kell 6 olime seal. Hommikune melu oli omaette elamus. Minu ärevus kasvas, sest võitluskaaslased polnud veel jõudnud. Kell pool 7 olid nad kohal ja sättimist oli veel palju, sest otseülekanne paadist eeldas kõiksuguse atribuutika kaasa vedamist. Ärevus kasvas veelgi, sest järvel hulpiva jää tõttu lükkus stardiaeg poole tunni võrra edasi ning stardipaik Tamula järvelt eemale. Poisid asjatasid süsta kallal, kuid kinnitasid, et stardipaika jõuame 10 minutiga. Rahvas oli vees. Kiirustasin poisse ikka takka, et äkki sätib asju hiljem ja üldiselt ikka võtsin nende kallal korralikult, sest starti tullakse vähemalt tund enne ja kui veel asjatamist palju, siis veelgi varem. Kell 7.15 nõudsin liikuma hakkamist. Nii, olingi süstas. Meenus kohe, et süstaga ma ikka sõitnud pole, kuid kajakiga on see väga sarnane ja tunne on umbes sama. Saime liikuma. Atripuutikaga mingid jamad ja nii oli veel sättimist palju. Ise püüdsin ikka hoogu teha, sest start on alati sama emotsionaalne kui finišh! Paraku stardiks me kohale ei jõudnud ja tõtt-öelda olin väheke pettunud, kuid võistlus läks edasi. Liigutuse olin peagi kätte saanud ja kuidagi väga kerge oli, kuigi mu käed on ikka ühed maailma nõrgemate hulgast ning aerud pistsin ikka sügavale. Peagi mõistsin aga, et käte tugevus on üks osa ning võhm sama oluline ja seda mul ometi on. Olime esimeses kontrollpunktis ning peatust nõudis tehniline viperus. Sättimine venis pikale ja mul oli vaat et külm juba hakanudki. Liikuma saades tuli viperusi ette veelgi. Tempo minu jaoks jätkuvalt väheke liiga aeglane ja nii püsis pulss vaevu 100 juures. Jõepealsed vaated, võistluse melu ning imeline ilm aga korvasid kõik. Peagi olime järgmises ja järgmises kontrollpunktis tehnilisi peatusi tegemas, päike õnneks juba soojendas. Iga 3 tunni tagant sõin Margus Silbaumi toitumiskava järgi batooni, mis sisaldas õiges koguses süsivesikuid, valku ja rasvu. Need olid paremad kui šokolaad ja mulle tundus, et võiksin rohkem võistelda, et neid endale lubada saaks. Melu oli veelgi suurenenud ja tuttavaid nii rajal kui raja ääres palju. Pulss aga hoidis 100 kanti ja vett olin ka siit-sealt kaela saanud. Püüdsin rassimisega kehatemperatuuri tõsta. Pidevalt uurisin ees ootavate kärestike kohta. Palju neid on? Kui paljud protsentuaalselt ümber käivad? Kas pigem kanuu või süstaga? Kuidas seda ära hoida? Sel samal jõel olen aastaid tagasi kärestikus ümber käinud nii, et me mõlemad sõbrannaga saime kaasa hunniku sinikaid ja marrastusi ning hirmu pealekauba. Pärast esimest söögipunkti ootas ees selle raja kõige kärestikulisem osa. Esimesed olid soojenduseks, nagu poisid ütlesid. Juhtnööre kuulasin aga kikkiskõrvul, et ka järgmised edukalt ületada. Juba olime näinud mitmeid ümber läinuid ja lootsin, et ehk ümber käinute protsent juba täis. Hirm oli naha vahel aga tuntav. Ja oligi esimene hullem kärestik ees! Jõudsin veel mõelda: "Oi jummel, miks ma küll olen siin!" Aga nagu sipsti üle, kuigi vett sain nüüd juba mitte ainult kaela, vaid nirises see mööda selga kõikjale. Lisaks, kuna istusin keskel ehk siis istmeta nn augus ja tagumiku all oli vaid porolon, muutus see hetkega vesiseks svammiks. Ja mul hakkas aina enam külm. Kannatasin, sest vahetusriideid oli vaid kaks paari ja kärestikulisi kohti veel ees. Tempo ikka liiga aeglane, kuid uskusin, et küllap saab see üles võetud, kui tehnika lõplikult töökorda saadakse. Ei läinud kaua, kui ees ootas ehk kõige hullem kärestik ja sinna oli kogunenud palju pealtvaatajaid. Mõtlesin, et tahaks hetk isegi pealtvaataja vaid olla. Aga juba olime all ja ühed õnnelikest mitte ümber käinutest. Tõsi, märg tunne oli nüüd juba olemise väga külmaks teinud ja päikegi ei päästnud enam. Kannatasin kuni teise toidupunktini, sest sealt oli veel 24 km minna ja väike tõenäosus ümber käimiseks. Pärast riiete vahetamist oli niinii palju parem, kuid see tunne ei kestnud kaua, sest kuigi olin istmeks olnud svammi välja väänanud, imes see kiirelt endasse kõik põhjas olnud vee. Viperusi oli aga muidki - küll kukkus netipulk vette, küll vedeles USB vees, küll arvuti aku sai tühjaks ja nii jätkusid ka tehnilised pausid. Külm oli mul luudesse jõudnud ja 12 sõidetud tundi täis, kuid minna veel trobikond kilomeetreid. Võitluskaaslasi oli aina vähem näha. Samas, möödusime paljudest, kes siis järgmise pausi ajal taas meist jälle ette läksid. Mõne paatkonnaga oli seda Vestmann-peal ja Piibeleht-all teemat nii umbes kümme korda. Inimesed radade ääres ja rajal aga üdini sõbralikud ja abivalmsad - see on jälle see hetk, kus eestlane olla on uhke ja hää. Meelehärmi põhjustas vaid vette ja vee äärde visatud prügi - luban, et kui satun sellisele seale peale, annan kõrvakiilu isiklikult. Rada kulges rahulikult ja maaliliselt. Ja millised kodud jõe ääres! Õhkasin vahet pidamata. Oli jäänud viimane 10 km, kui päike oli juba peaaegu loojunud ja me alustasime mängu: "Kas saame vähemalt kolmest ette jäävast paatkonnast mööda?". Ja siis otsustas üks poistest, et temal on kõht tühi ja vaja veel saiake ära süüa! Teine küll utsitas teda, kuid kui mees on midagi otsustanud, siis nii jääb. Mina sõudsin, sest ehk vaid randmed andsid vahel tunda, kuid üldiselt olid nõrgad käed-õlad hästi vastu pidanud, jõudu veel oli. Mõtlesin ka, et nii kaua piina taluda on ilmselt keerulisem, kui see rada tunde kiiremalt läbi sõites. Renna ja Monika olid ammuilma finišhis - esimest korda kanuus ja teine koht (naiste arvestuses)! Siis aga, kui saiake sai söödud, algas tempo tegemine. Pulss tõusis esmakordselt 130 kanti. Mul oli meel hea ja emotsioonid ülevad. Möödusime viiest paatkonnast ning finišhi tuledki tulid aina lähemale. Kahtlemata kõige kiirema tempoga 10 km olid viimased kilomeetrid ja olimegi finšhis. Aeg kokku 14 h ja 8 minutit. Uskumatult kaua, kuid sel polnud enam tähtsust, medalid sai kaela. Ma olen kord seal rajal tagasi ja siis teen aega ka. Olgu öeldud, et jooksumaraton on selle meeleoluka aurutamismatka kõrval ikka katsumus. Kokkuvõtvalt: kaotatud kalorid: 4974 kcal / keskmine pulss: 107